Eesti sõduritund. Neil päevil 1944 löödi teise maailmasõja kõige verisemad lahingud Eesti pinnal. Auvere juures ja Vaivara sinimägedel. Auverre kaitsel asus Eesti diviisi 45. rügement ja pataljon Narva major Priipale juhtimisel. Rügemendi tankitõrje kompaniiülem oli leitnant Ago Loorpärg. 23. õhtu ma mäletan päev enne seda rünnaku algust. See oli üldse, need päevad olid soojad ja ilusad siis. Ja see õhtune niukene, päikese looja minek ja see oli kõik, no ühesõnaga, väga ilus oli. Aga venelaste pool oli kuulda nüüd saginemist ja need võis arvata, et vot vot kas homme või ülehomme läheb lahti. Ja nii ta oligi, mina seesi ei saanud hästi millegipärast magada. Mul oli Narvast oli veel kaasa võetud sihukese doktori Arrow Schmidt see raamat ja õieti väga vähema sees magasin. Kell viis oli mul juba raamat käes, siis kui päike tõusis juba ja päike oli tõusnud juba. Ja ma lugesin parajasti raamatut, sa olidki, vaatan kella kell oli täpselt. Ja samal momendil läks see asi lahti. Meie minu komandopunkt oli üks 300 meetrit sealt eeslindudest tagapoolsele teeääred, mis viib auvere jaama. Sealt tuli mul kõige paremini trühmad, kõik kätte saada teise pataljoni esimese pataljoni sedasi. Ja. Esimene rohmakas, mis tuli, oli Katjuša valang, nii-öelda patarei ja minu punker otse selle alla, nii et aga punkrid olid ehitatud ka seal juba tee ääres oli, kus oli soine, seal olid ehitatud maa peale ja siis no umbes niimoodi meerib need palgid ja meetri paksune sein. Need olid veel varem juba siin valmis tehtud. Ja no need, ma olin, pikali, uks plahvatas koheselt sisse lahti, tolm, puutükke ja kõiki virutas sisse. Ma kargasin ylesse sealt. Kui see esimene mööda oli, vaatasin uksest välja ja mootorratas seisis mul käskijanna mootorratas seisis sealsamas kõrval, puu kõrval, vaatasin, see oli seal üks viis-kuus meetrit pikali maas, eemal mõtlesin, et kurat nüüd lasid sellega puruks. Ja siis seal kõrval punkris, seal oli mul käskjalg, näen seda, see tuli ka ukse peale sinna, kui rohmakas käis. Ja muidugi, ega sealt välja minna ei saanud, ma lõin käega, näitasin talle, et ole ilusti varjus ja siis hakkas pihta, see oli sõna tõsises mõttes mürsu vihm, mis sinna kael välja 100.. Ja see kestis kuni kella kaheksani hommikul. See on siis kolm tundi, kolm tundi järjest ja huvitav on see, et kell viis nad täpselt hakkasid ja kell kaheksa täpselt lõpetasid samal ajal, kui nüüd see mürsud sadasid, samal ajal ründasid ka need lennukid Vene lennukit pommidega pardarelvadega igalt poolt, nii et kui tegelikult, kui see rünnak, jalaväe rünnak ja tankide rünnak algas, siis oli see juba see maa niivõrd üles hakitud nende mürskudega. Et mina imestan üldse seal, minu poisid veel elasid. Ja nüüd kell kaheksa, siis läks lahti siis lõppes, see tuli ja hakkasid tulema tankid koos jalaväega. Jalavägi muidugi tankide vahel ja alguses nagu need tankid sealt nii ette väga trüginudki. Aga jalavägi, see proovis Coheni hurraaga tulla, need laine laine järgi. Meie poisid ka olid ikka päris tublid ja ega, ega nad ikka selle esimese ropsuga sinna üle midagi ei saanud. Aga noh, see lahing kestis, eks meil oli ka palju kaotusi seal ja ja kuskil mõni tundi võib-olla hiljem juba. Ja vaat siis tekkis läbimurre ja koostab, kui nad tulid koos tankidega. Ja läbimurre oli esimese pataljoni lõigus just seal tähendab esimese pataljoni, kus mina, minu, see punker oli ka seal taga ja ka ma jäin natuke nagu külje peale, nii et nemad läksid läbi, seal oli üks rukkipõld, oli selle taga, selle taga oli pataljonis ta Mait oli siis esimese pataljoni ülem Maitlastaapoli seal ja siis varus mastaabi nii-öelda kaitseks tankide vastu, seal oli mul pandud üks grupp meie oma mehi, seal oli veebel, käärt oli meeste nende ahjutorudega, seal oli asi niimoodi juba, et et nende kahurite juurde oli mul formeeritud juba ahju torude jaod, niisugused. Esimesel proovi nad said, seal mehed õieti ei oskanudki, tankitõrjerelvad ja reaktiivrelvad oli tankirusikas, oli, see oli ka reaktiiv, aga need olid juba mürsud, reaktiivmürsud, soli puhas plekist toru, ta lastakse õla pealt siit, nii, nii jäme toru lükkad selle sinna sisse ja siis elektriliselt süütab selle viskelaengu ja siis läheb. Need olid siis osalt oli siis pataljoni staabi kaitseks ja osad tulid siis koe koos jalaväelastega ees kraavis. Niisiis, kui see tankide rünnak tuli, ma mõtlesin, poiste poisid ei olnud mul ju ka tankirünnakut vastu võtnud kuskilt Narva jõe äärest äkki ei olnud. Nii et minu kahurid seal ei saanud mitte midagi teha. Ainult mis lasid jalaväge ja muudki punkreid, niukseid asju. Aga siis ma mäletan seda seal, Maasing oli punase peaga poiss, väga tubli poiss oli, julge poiss oli ja ja siis üks üks tants sealt nagu semist ette trügis ja see oli selle komandör, oli veel isegi niivõrd ülbettali siit kehast saadik oli väljas sellest luugist vaatas sealt torniluugist torniluugist, jah, ma imestasin, teised olid ikka luugid kinni. Aga see oli siis näha. Ja siis ta hakkas, ta läks nii, vaata saati, ma ütlesin küll, poisid, laske rahulikult lähedale ja siis laskekindla peale. See oli minu nõuanne neile. Aga noh, tema selle umbes 80 või 100 meetrit, mis oli siis ta. Ta ei pidanud vist vahelist vastu, siis lasi esimese mürsu. Muidugi läks mööda, seal selle kaugusel juba talle erilist tabamust ei olnud, võiks ka minna, kui ja käsi oli. Ja siis teise ta pani umbes 60 meetri pealt ja see laseb ka mööda. Aga ega ta siis ei jätnud, siis oldi, tank oli umbes 30 peal, siis võttis, pani kolmanda mürsu ja siis tabas nii, et tank jäi seisma ja hakkas suitsema sellisesse ahjutoru ahjutorust ja see muidugi kahurid tegid ka seal oma tööd, aga see oli niisugune möll, et ma ei oskagi teile ütelda, kui palju või keegi kuskil midagi lasi. Sealt ei saanud enam absoluutselt mitte midagi aru. Ma olen nii palju oli nüüd, kui see rünnak läbi murdis, sealt siis see üks rühma jagu või midagi niimoodi umbes see läks läbi. Ja ei jäänud pidama mitte liini eesliini peale, vaid läks kohe sügavuti ja sealt taga oli pataljoni, selle staabi juures oli üks rukkipõld ja nad läksid sinna rukkipõldu ja no see oli hea varje. Ja tulid välja peaaegu rügemendi staabini, Maidla oli sel ajal oli juba niivõrd hädas sellega ütles, et Riipalule andis sealt juba telefonidele üteldud, haaraldad, tulevad meist läbima, ei saanud midagi teha. Et niisukese massiga tulevad, aga see mass oli siis, tähendab, see rühm oli kõigi ees, käärt oli siis midagi, kuus-seitse meest oli siis oli seal oli rügemendi käsundusohvitser, oli siis eine? Noormees, blond mees, oled väga tore poiss oli. Ja siis olid veel seal paar kirjutajad ja kes nad seal olid, ma ei teagi täpselt enam ei mäleta seda asja. Aga no need siis läksid vastu ja hakkasid seda rukki, seda rühma sealt rukkipõllust siis välja lööma. Mehed tegid ikka puhta töö ja said sellest jagunevad, pataljonis staabinenud ei jõudnudki. Ainuke asi oli see, mis lõpuks siis olid nad nii üksikult seal sees, et mõlemad olid seal rukis, meie mehed ja nemad ja siis käis nagu hiire kassi mäng, tõusis rukist ja siis vaatas, kus on ja lasi. Ja siis üks venelane need tõusid korraga peaaegu käed mulle rääkis seda pärast. Ja kaardil ei olnud muud relva, neil olid ainult püstolid, püssiga, midagi olnud nendelt aju, talude meestel käärt ütles, et ma sain ainult püstoliga sihtida ja lasta ja samal momendil lasi see oma Konega ja nii, et käärt sai sellele pihta, see vajus sinna, aga Kärdid lasi ta läbi siit käelabast kämblast kämblas, nii et lasi puruks selle püstoli parabellum, pidemed käes hoidis ja käed sai seal haavata sellega. Aga no see see igatahes likvideeriti sealt. Ja mis veel hea oli see, et nüüd, kui need läbi murdsid sisse, said tankide see rünnak sai ka seisma panna. Nii et need järgmised ründajad sinna jäi, väike vahe sisse. Ja vaat see vahe, see nagu andis organiseerida pataljonile juba need varusid sinna ja nii, et need nende varudega löödi kõik terve see mass, mis siin oli läbi tulnud ja mis veel elus oli, see pressiti tagasi üle meie liinide ja see rünnakule likvideeritud, see oli nagu moment seal vahepeal hinge tõmbeks. Ja no siis selle esimese rünnakuga seal ma ei oska lugeda, ma ei lugenud ka nii täpselt. Aga minu arvates seal oli vähemalt oma 10 15 tanki oli sel ajal ja seal juba ees hunnikus. Ja siis tulid meile veel appi, kes seal tegelikult selle rünnaku sinna, mis murdis läbi pataljoni staabini, sinna tulid veel appi, Riipolu palus appi omale viis või kuus panterit. Need tulid sinna ja nende abiga siis pressiti kõik see sealt tagasi. Ja need tegid oma töö ära ja sõitsid jälle minema. Ja vot see oligi see esimese päeva niisugune kõige raskem ja kõige hirmsam thing, mis mis mina olen selles sõjas läbi elanud. Teine päev oli kergem, Nad said ikka seal niisukese jää matsu, neid olime sinna meie nende kaevikute ees oli seal ikka pärishunnikuid oli. Nii et see oli metsik, mis nad said? Nad ründaja saab ju alati rohkem pihta. Aga meie kaotused olid ka suured, esimese päeva pealelõunal Ma juhtusin, sain kätte selle, kus minu tagapool oli seal üks, mõnisada meetrit, oli see sidumispunkti, ma sain sealt varsti kätte rügemendi arsti, küsisin, et kuule, et kuidas meil on need, palju meil haavatuid on, ta ütles, et siiamaani ma olen ära saatnud 300, umbes. Aga mis langenud olid, noh, seda esialgu keegi ei teadnud. Järgmine päev hakkas siis rahulikumalt. Hommikul antinud andsid nad jälle turmtule, aga see kestnud rohkem kui tund. Ja siis proovisid jälle rünnata. Aga noh, need olid oli kohe tunda, et need olid nõrgemad, et neil ei olnud enam seda hindu, mis oli esimesel päeval isegi tekkis seal veel, kuna meie poisid olid ka pihta saanud ja neil oli vähe kaevikus. Tekkis väikesed niuksed läbi, mured olid, kus on, need esimestest kraavidest läbi tulid, aga kuna meil olid sügavuti paigutatud seal, siis likvideeriti päris kiirelt, koja löödi tagasi või hävitati koha peal. Nii et see kestis nii kaua peale lõunat, umbes kella viie paiku, siis jäi asi vaiksemaks. Ja õhtu võib ütelda, see oli niisiis nii päris vaikne. Mitte nii nagu siis eelmisel õhtul, kui me selle rünnak algas, siis me kuulsime seal jutuajamist venekeelset juba, nii vaikne õhtu oli ja ja seal ettevalmistused käisid, tanki loginat oli seal kuulda ja aga siis noh, võib ütelda nii, et nemad lakkusid oma haavu ja meie ka. Seepärast mõlemad said kõvasti, aga me võitsime selle asja ikka kinni. Vaat mis ma tahaks ütelda selle auvere lahingu kohta. Oma arvamuse, auverelahing ja sinimägede lahing, need on ju peaaegu koos, mina lahutakski neid sellepärast, et 25. teise päeva õhtul anti meile käsk taanduda. Diviisi kogunemiskoht oli Konju. Nii et esimesed osad läksid juba ära kell kolm öösel ja järelosad tulid hommikul kella viie aeg. Nii et mina tulin ka sealt tagasi, umbes kell viis hommikul ma vaatasin seda, et mu poisid saavad sealt minema nii palju, kui nüüd järgi on veel. Ja no järgi neid oli, aga kaotused olid ka suured. Kahuritest kaks lasti puruks, esimese alguses sai kohe üks täistabamuse kuue mehega, mitte ühte laipa ka ei olnud, ma ei tea, kas venelased viisid ära või igatahes punker oli must seest ja mehe ühtegi mehe laipa ei leidnud. Siis teine kahurla sai ka täistabamuse, seal oli haavatuid ja surnuid ja siis said kaks kaev, mis ei saanud tabamust, aga need jäid lihtsalt sohu. Neid ei saanud enam välja sellepärast et Harresso seal nende puude vahel ei saanud enam niimoodi oleks tõmmanud ääresoo juurde ja ära vedanud ja Meetsepti jõudnud lihtsalt väga rasked kahurid olid need seitse koma viies. Need jäid sinna, nii et kui ma sealt välja tulin, ma tulin sealt välja köite kolme kahuriga. Üks oli vahepeal ja veel saadetud ära diviisi staabi kaitseks kuskile. Üks Kaur. Ja seal sinnova tuli kolme kahuriga, tulin välja. Ja mis ma tahtsin ütelda, oli seda, et nüüd see tegelikult see auvere lahing see tegelikult otsustas Need kaks päeva terve selle sinimägede lahingu. Ja selle armeegrupi Narva lahingu kottijäämise. See oleks minu arvates on selle pärast liiga vähe räägitud. See on, räägitakse sinimägedest. Aga see, mis 45. tegi seal sinimägedes ja Narva pataljon, meie saime jooned, kõige suuremad rünnakud kõrvalt peaaegu midagi olnud, muide Narva pataljon lõi kõik rünnakud tagasi ja ründas ise ka veel. See otsustasin selle asja. Kui meie oleks seekord esimesel päeval kaotanud selle lahingu siis oleks nad otsekohe tuld, sellepärast see mass oli neil selle taga sinna valmis toodud, et sõita otsekohe üle sinimägede. Ja nad ei oleks vajagi olnud sinimägede seestpoolt sõita sinimägede tagant, sõita Vaivarast läbi ja mereni välja. Ja siis oleks olnud ju terve kõikidel üksustel selja tagant juba ja eest Salos 25. hommikul hakkasin sealt rünnak jõeks. Ja vot minu arvates päästiski see kaks päeva auvereta päästis terve sellel lahingu, mis on sinimägede ja sellepärast ma ei lahutaks neid. Neile meestele, kes tollal kandsid käisel sinimustvalget kilpi, olid nad siis Saksa või Soome vormis, pidas nüüd juulis vabadusvõitlejate kokkutulekul Viljandis kõne. Tänase Eesti kaitseväe peainspektor major Laigna. Mul oli au täna vastu võtta. Käepigistused. Nendes käepigistuses oli rohkem kui tavaliselt käesurumises. See oli sõnum. See oli ajalugu. See oli ka soov edasi anda midagi kõigile teistele siin. Te võitlesite maailma ajaloo kõige suurema kurjusega kommunismiga. Kommunis seal ideoloogiliselt põhjendatud kuritegu mille tegusid te kõik teate. Me oleme harjunud kuulma, kui öeldakse. Teine maailmasõda on lõppenud. Või teisest maailmasõjast on möödunud üle poole sajandi. Teine maailmasõda ei ole lõppenud. Teine maailmasõda kestab nii kaua. Kuni me ei saa teada avalikult ja vabalt tõelist ajalugu kuni see on kättesaadav ainult akadeemilist teed kaudu nendele, kes loevad, otsivad ja uurivad ise materjali. Teine maailmasõda ei lõpe enne kui mõistetakse hukka maailma ajaloo suurim organiseeritud kuritegu kommunism. Ja kuni ei lõpe vihkamise õhutamine. Ideoloogiline ajupesu, see kõik jätkub, kahjuks. Seepärast ei saa oma ajaloolasena öelda. Teine maailmasõda oleks lõppenud. Võitlus vabaduse eest ei ole ühekordne akt. On kuum sõda, kus sõditakse, relv käes. Ja ohud on väga selged. Praegused ohud on teised. Praegune sõda on ideoloogiline sõda. Seal vaidlus nende väärtuste eest millel tegelikult püsib ühe rahva ja riigielu. Seepärast tuleb säilitada valvsus. Ja teada, et ta rahuajal võib kaotada vabaduse, iseseisvuse ja oma maa. Me armastame rääkida ka sellest, et me oleme vaba rahvas. Vabal maa. Olla oma maa peremees, tähendab et siin, sellel maal oleme meie pereni. Meie otsustame. Meie asi, kuidas me siin elame seal, meie asi, mida me mõtleme. Meie asi, mida me räägime, kellegi teise asi. Seepärast tuleb vabadust varjata, vabadust kaitsta, vabadust hoida. Ja see algab sellest, et iga inimene säilitab oma sisemise vaimuvabaduse oma sisemise sõltumatuse kõigest sellest, mis kuskilt mujalt tulla. Ja mis ohustab meie iseolemist. Meid on kahjuks täna siin arvuliselt ääretult vähe. Näib nagu ei huvitaks eesti rahvast üldse vabadus, Aade ja omariiklus. Õllesummeril on kindlasti rohkem rahvast siin täna. Aga just siin tuleb üle andma ja edasi anda ajalooline mälu. Ajalooline traditsioon. Sest selle hoidmine ongi kultuur, ongi elus? Soovin kõigile ja püüame omalt poolt teha, et see Aade ei sure. Et saada, elaks, et saade oleks antud edasi ja hoitud ja säilitatud tulevastele põlvedele. Tänapäeval. Iga rahvas peaks õppima omaenda ajaloost aga järeldusi teha annab ka teiste rahvaste kogetust. Järgnev tsitaat haarab vaatlusvälja poola. Poola ei suuda iial unustada kurba seika oma kuulsusrikast ajaloost. 18. sajandil rajas Poola heauskselt oma julgeolekuühepoolsele teemiliteriseerimisele saamata vastu mitte mingisugust rahvusvahelist garantiid. Ta lootis, et teemilitariseeritud riik naudib olulise rahufaktorina kogu maailma omakasupüüdmatult toetust ja et pole ühtegi riiki, kes sooviks teda rünnata. Poola vähendas ühepoolselt oma sõjaväge 16-le 1000-le mehele. Ehkki riigi pindala oli 700000 ruutkilomeetrit. Tagajärgi polnud vaja kaua oodata. Naabruses asuvad suurriigid kasutasid sellise heatahtlikkuse kiiresti ära. Poolast kujunes sõdade tallermaa hoolimata sellest, et ta ise püsis neutraalsena. Poola elanikkond kannatas välisvägivalla all ja valitsus oli selle vastu võimetu. Hea usksus jõu vastu ei aidanud. Sel kurval lool oli veel kurvem lõpp. Poola kaotas iseseisvuse. Loetud tsitaat on laenatud vastilmunud raamatust, mis käsitleb kõikehõlmavalt Eesti-Poola suhteid kahe maailmasõja vahel. Hea, et meil on lauale lüüa sedavõrd soliidne teos. Tänaste Eesti Poola suhete taustal, mille äsja külastas Eestit Poola välisminister partaževski ja oodata on Poola presidendi visiiti septembris. Raamat kannab pealkirja versaist vester Platoni ja selle autor on Poola Teaduste Akadeemia välisliige ajaloodoktor Raimo Pullalt. Ja siis ma võiksin öelda, no üldiselt ju ajalookirjutus on üks väga murelik asi ja eriti poliitilise ajaloo alal sageli tuleb ette suuri vigade parandusi. Aga ma arvan, et minu jaoks oli õige aeg kirjutada see raamat. Ja ma loodan, et sellest, et on kasu meie riikluse ajaloo tundmaõppimisel kuna teatavasti poola keele oskust meil on väga vähestel Eestis ja seetõttu on ka see teema olnud seni praktiliselt käsitlemata. Me leppisime autoriga kokku, et peatume selles saates ainult eesti, poola sõjalistel suhetel. Millise väljendusvormid võtsid kahe maailmasõja vahel Eesti Poola sõjalised suhted ja kuidas need üldiselt hinnata. No vaadake, Poola oma suure patriotismi ja vabadussaatega on mõjutanud kahtlemata ka Siim Kirde-Euroopas asuvaid riike, näiteks Soomet ja Eestit. Kui me nüüd meenutame teist maailmasõda, siis maa ei suuda kunagi unustada ühte laulu mis on pühendatud Poola sõjameestele, kes kindral Vladislav Andersi juhtimisel siis 40 kolmandal-neljandal aastal Itaaliasse võitlesid Monte kasiino all ja lõppude lõpuks ikkagi vallutasid selle. Ja seal selles laulus Tšermoone maakinat Monta kasiino, punased moonid. Monte kasiinod on üks selline lause. Üks rida mis ütleb nii, et punased moonid jõid kaste asemel Poola sõdurite verd. Ma arvan, sügavamalt on raske midagi öelda ja ette kujutada. Niisiis Poola see oli väga suur vabadussaade läbi sajandite teatavasti 18. sajandil Poola kergeusklikult vähendas oma sõjavägesid ja siis toimus mitu Poola jagamist. Ja Poola vabadus, Aade kahtlemata on mõjutanud Eesti vabadustunnet ja pürgimuste iseseisvuse poole. Nii et Poola on olnud nagu nii Soomelegi kui ka meile siis teatud eeskujuks ja kuidas nüüd nimetada neid suhteid, neid suhteid saab nimetada ainult ühtemoodi, need olid ülisõbralikud ja ajaloolistest mitmesugustes dokumentides tuleb ette selline formuleering. Et antaankordiaal, ühesõnaga südamlik liit nagu teada, Eesti ohvitseride ja Poola ohvitseride vahel oli erakordselt tihe läbikäimine. Need kontaktid olid väga mitmepalgelised isegi nii kaugele välja, et eesti ohvitserid õppisid poola keelt. Ja kui me nüüd vaatleme siis edasi, siis seni on jäänud meie ajaloo raamatutes täielikult varju meie haritlaskonna ühe väga olulise kihi. Sellise professionaalse kihi ajalugu, see on siis Eesti sõjaväeline haritlaskond ja, ning ohvitserkond ehk ohvitserkond. Ja Ma ei tea, kui paljud Eesti kuulajatest teavad, et kümned eesti ohvitserid said kõrghariduse Poola sõjaväeliste kõrgkoolides ja tehnilistes kõrgemates õppeasutustes eriti Renbertublis Varssavi lähedal, kus oli siis Poola kõrgem sõjaväeakadeemia või kool. Ja loomulikult Vilniuses, noh, enamik meist teab, Johan Laidoner õppis seal ja õige mitmed ja mitmed teised eesti ohvitserid ja torumees ja väga mitmes Poola linnas ja eriti palju ka siis õppis eestlasi Varssavi polütehnikumis ehk teiste sõnadega tehnilises kõrgkoolis. Eesti Poola sõjalistesse suhetesse pigem küll poliitilistesse suhetesse mahub üks erilaadne episood ja see on Poola allveelaeva Orsel interneerimine, jah, põgenemine Tallinna sadamast. Kuidas Poolas praegu, sellesse suhtutakse kah Poola allveelaev interneerimist võetaks kuidagi valulikult. No ma ei ütleks seda, see on ikkagi juba muutunud selliseks ajalooliseks legendiks. Aga mis puutub nüüd Hooselisse, siis selle teema ümber on muidugi erakordselt palju spekulatsioone mõlemilt poolt, aga mina isiklikult olen asunud seisukohale, et see asi ei olegi nii keeruline, see on sootuks palju lihtsam. Ja selleks on mul üks väga ja analoog Soomest. Teatavasti Stalin mobiliseeris sunniviisiliselt piisavalt palju poolakaid punaarmeesse teise maailmasõja päevil. Ja siis, kui käis kõva sõda Soomega, siis paljud poolakad langesid sõjavangi ja kuna ma olen ühe eelmise raamatu kirjutanud, et siis Soome Poola suhetest siis ma käisin neil nende Poola vangide jälgi otsimas õige mitmel pool ja töötasin piisavalt põhjalikult ka sõjaarhiivis Helsingisse, konsulteerisin kolleegidega spetsialistidega ja nii edasi. Ja mingit dokumenti ei ole olemas selle kohta, et need Poola sõjavangid vabanesid sealt sõjavangist. Aga mind aitas üks eesti poola sugu, diplomaat, kes on siitsamast raadiomaja lähedalt pärit Gonsiori tänavalt nimelt. Ja tema nimi olid Norbert šaba ja ma käisin teda intervjueerima umbes nii, nagu teie täna mind ja Norbeks haaba töötas kuus aastat. Teatavasti Helsingi saatkonnas Poola Helsingi saatkonnas tundis isiklikult Mannerheimi ja teisi. Ja tema rääkis mulle, kuidas see asi tegelikult käis. Ilmselt oli nii, et Mannerheim suur Poola sõber, teatavasti Mannerheim, mil oli suur armastus krahvinna lubamirska, kes oli Varssavi linnapea abikaasa ja see on noh, omaette suur teema ja Mannerheim lihtsalt ütles ühele oma käsundusohvitserile, pigista üks silm kinni ja las need Poola kotkad lendavad minema. Ja nii see juhtuski, nad siis üle põhjalahe suundusid Rootsi, kus siis aitas juba need punane rist ja üks juudi soost miljonär veidi kere. Ja ma olen täiesti veendunud, et täpselt analoogselt toimus ka oreliga Tallinnas. Et kindral Laidoner, kellel oli teatavasti võluv abikaasa, poolatar Maria Kruželska, kellega ta tutvus sõjakoolis Vilniuses. Kes oli first lady siin Eesti vabariigis. Ja kindlasti Laidoner tegi samamoodi, et ütles ka oma Ühele käsundusohvitseriga, et las need kaovad siit, ära lase, laseme neil minna. Ja loomulikult sellistest asjadest ühtegi paberit. Seal ei ole, selles raamatus leidub üks ekskurs, nagu te nimetate. Mis on pühendatud neljale eesti lendurile, kes võitlesid Poola vabaduse eest Inglise õhujõududes. Tõepoolest noh, see on jälle niisugune, kuidas öelda mikrouurimus ja see oli mulle erakordselt huvitav seetõttu, et ma sattusin nende meeste peale, neid oli neli siis Kristiaanil liblikmaa olnud ja susi Siberisse mahtus miljoneid inimesi, kes sinna küüditati, eestlasigi, nii eestlasi kui poolakaid, ühine saatus ja Eestis sattusid sinna ka siis nimetatud mehed. Aga teatavasti Stahlil oli kahuriliha vaja ja siis ta sõlmis tema esindaja, tähendab Venemaa saadik Maski Londonis sõlmissikorskiga siis Poola välisvalitsuse juhi kindral korskiga lepingu ja see leping nägi ette, et võib moodustada Poola armee ja noh, sellest on meil olnud ju televiisorist siin igasuguseid filme ja asju. Aga et siis armee moodustati ja vot need neli kanget eesti meest smugeldas end nii-öelda või sättisid ennast siis Poola diviisides ja mina olen saanud Londonist nende ülekuulamisprotokolle lugeda. Need on päris põlevad ja naljakad igal juhul üks neist tegijad, tema on juba peaaegu poolakas. Jaa, aga mis on ka fakt ja kust tuleb esile nüüdse Eesti Poola sõjaväeliste suhete erakordselt nisugune nende suhete tugevus on, on, seisneb selles, et tõepoolest väga paljud Eesti sõjamehed ja ohvitserid ja lendurid tundsid Poolat suurepäraselt ja oskasid ka keelt ja see tuli nüüd neile kasuks ja nad said lühidalt öeldes siis Poola diviisi ja pärast selle Poola lennudiviisiga nad jõudsid Šotimaale ja võitlesid siis. Briti kuninglikus lennuväes on siis Royal erforsisse. Ajaloodoktor Raimo kullalt ja jätkame tema mainitud Poola sõdurile pühendatud lauluga maantee kasiino punased moonid aastast 1944. Ja ta. Koodi. Vaata roos. Koodi. Teise maailmasõja tagajärjed Eesti sõjameeste kaotused ja kannatused on tänini päevakorral välisõigusabi advokaadibüroos. Büroo on olnud ju vanade sõjameeste nõustaja ja juba aastaid. Milline on teie viimane probleem? Juhataja Ivo mahov. Küsimusi ja probleeme nende asjade lahendamisel on palju. Probleeme on ajaloolisi pühenduslike pühendada, et üks või teine sõdur võitles just selles selles üksuses ning sai siis haavata või langes nendel ja nendel asjaoludel. Ühes konkreetses asjas on veel vaja tõendada seda, et konkreetne sõdur oli teatud üksuses. Antud juhul käib jutt Eesti piirikaitse rügemendist kolmandast piirikaitse rügemendist. Ja on teada isegi konkreetselt kompanii ja pataljon, kolmas pataljon, 11. kompanii, mis formeeriti Lääne ja Saaremaal veebruaris 44, kui oli vil mobilisatsioon. See kolmas rügement oli teatavasti paigutatud Peipsi jõe joonele ja Narva rindele suvel 44 ning otseselt lahingutesse lõpulahingutes ei sattunud, vaid piirati ümber pärast seda punaarmee poolt ümber pärast seda, kui varises kokku Emajõe kaitseliin. Nii et see rügement purustati. Ja osalt võeti vangi 18. septembril 44. Meie konkreetselt otsime ja uurime selle kompanii, 11. kompanii sõdurite ja juhtivkoosseisu saatust, mis, kes kõigepealt võitlesid selles üksuses, kes olid selle kompanii juhtkonnas ning mis nendest inimestest hiljem sai, kes langes vangi, kes langes lahingutes või kes pääses, nii et kes nendest nendest isikutest on kuulnud või isegi äkki keegi veel elab sellest kompaniist, siis oleme tänulikud väga, mis ta teadetesse võib aidata konkreetselt leske, tema taotlused Saksamaalt. Kujundit õigesti mõistan, siis te ei päris rohkemat kui kolmanda piirikaitse rügemendi 11 10. kompanii meeste nimesid just nimelt just nimelt. Ja seda võiks siis teatada kas Eesti raadisõduritunnile või välisõigusabi advokaadibüroole telefonil kuus 44 44 11. Jah, õige, lisaks nimedele muidugi, kui teatakse ka nende saatusest, siis me oleme tänulikud. Kui ei teata, siis me võtame muidugi vaevaks ja teine nende saatuse ise ise kindlaks. Vajadusel ei ole eesti sõduri tunni kuulajad jäänud kõrvaltvaatajaks ja loodame teie abi seegi kord. Iga nimi kolmanda piirikaitse rügemendi 11 10.-st kompaniist võib aidata abivajajat. Kiri eesti sõduritunnile Eesti Raadio aadressil Gonsiori 21, Tallinn, 150 20.