Eesti sõduritund. Olete kuulamas selle kevade esimest sõduritundi? Küllap mäletab mõnigi samanimelist saadet ajast, mil see oli mõeldud ühendama rinde sõdurit koduma ja kodustega, mil raadiolained kandsid koduste tervitusi kaitsekraavidesse ja punkritesse. Eesti idapiiril viis korda nädalas saadet toimetamas Kert helbemäe. Samaviisi sideme looja on püüdnud olla eesti sõduri tund ka meie päevil. Tõsi, vahelduva eduga on tänagi meil ette lugeda üks pärimine võib palve välisõigusabi advokaadibüroolt. Niisiis kes mäletab Johannes Lumiste nimelist Rägaverest? Mehe sünniaasta on 1916. Ta läks 1942. kevadel teenima Saksa sõjaväkke autokompaniisse algul väljaõppele Tartusse sama aasta sügisest Vilniusse. Viimati olevat Johannes lumistet nähtud 1943. aasta lõpul Leedus või Saksamaal. Tema auto olevat saanud tabamuse. Kas keegi teab midagi lähemalt tema sõjaväeteenistuse ja surmasaamise asjaoludest? Küsib välisõigusabi advokaadibüroo, kus jätkame. Üks täiendav küsimus, härra Michal kas on teada, mis üksusse kuulus Johannes Lumiste? Praeguseks on teada täpselt väliposti number aga põhjalikumaid andmeid selle üksuse kohta ei ole teada, on vaja vaid ainult nii palju, et tegemist oli veoautode kolonniga mis algselt paiknes küll Eestis, aga hiljem paigutati ümber Leetu. Aga Leedust sõitsid nad ringi küllaltki pikki otsiga Euroopasse. Ja nad ei tarvitsenud olla alati Eesti üksuste juures. Jah, need autokolonnid oledki nii-öelda üksikud hundid. Iga autojuht sõitis parajasti sinna, kus vaja oli ja sellepärast on just andmete otsimine nende sõjaväelaste kohta väga raske, sest vähe sõjakatsega on väliposti number tülge pärast. Ehk on kellelegi see oli posti number tuttav. Väliposti number on neli, üks seitse, üks, seitse, neli, üks, seitse, üks, seitse. Üksus see autokolonn paiknes Tartus ja Tartust on pärit ka teisi sõjamehi, kelle kohta me oleme samuti andmeid otsinud ja senini leidnud ei ole. Näiteks võiksin nimetada Georg Ots tabeli, kes, kelle sünniaasta oli 1916 ning kes ka 42. aastal oli kutsutud Tartusse autokolonni, seal haigestus ning hiljem realiseeriti Nasime ka kaaslaseid, kes mäletaksid Georg Ots tabelit. Võimalik, et nii see Georg Ots, Paavel kui ka Johannes Lumiste teenisid ühes üksuses. Ja miks on oluline teatada teile Johannes Lumiste ja Georg Ots taoli saatusest. Küsimus on selles kas õnnestub tõendada asjaolud, mis lubaksid nende omastele pensionit maksta. Antud juhul siis Hannes rumistele on järel, elab Eestis lesk, kellel oleks õigus pensionile. Juhul kui leiab tõendamist, et ta tõesti surma sai, hukkus ehk siis Georg Ots staalile. Teatud juhtudel võib ka tütar saada erandkorras pensionit samamoodi kui õnnestub tõestada asjaolud mistõttu ta haigestus ja siis hiljem suri. Kas on tee pikast praktikas kasu olnud? Sedasi kaudseid töid hangitud tõenditest? Sageli on aga, kas sellega arvestab pensionimaksja Saksamaa? Sageli on sellest abi olnud, aga mitte alati. See, kas konkreetsed andmed, abi või saagas seletused aitavad või mitte, sõltub sellest, milliseid andmeid, dokumente, tõendeid veel selles asjas koguda on õnnestunud, nii et ainult tunnistajate seletusest kunagi ei aita. Kuid kui nad täidavad nii-öelda täiendavat funktsiooni, täidavad just selle lünga, mis puudu on ning on väga usutavad, siis nendega on arvestatud. Niisiis tehkem kõik, mis võib ja jääme lootma parimat. Ja aitäh. Head kuulajad jääme ootama teie kirja Eesti Raadio aadressil Tallinn, Gonsiori 21, suunanumber 150 20 saatele eesti sõduri tund. Helistada võib ka välisõigusabi advokaadibüroo telefonil Tallinnas ja see on kuus 44 44 11, kordan kuus 44 44 11. Kui te teate midagi, Johannes Lumiste ja Georg Ots Taavile saatusest Niisuguse laulu lõi siis ühe Eesti idapataljoni velsker Aimur murd. Laulu tõid rindelt kaasa puhkuselt tulnud sõdurid ja see levis. Seda võis kuulda Tallinna lainepikkusel. Selle sõnu kirjutati ümber ja ümbersõnu trükiti nimi juures Aimurbord. Ja nii ootas autorit varsti pärast sõja lõppu honorar, mis maksti kätte okupeeritud kodumaal sõjatribunali otsuse näol. Balti laevastiku tribunal koosseisus polkovnik katel, jov, polkovniku Dreašev ja kapten Ivanov kuulutas 14. septembril 1945 otsuse 10 aastat. Kümmet laagri aastat väärisid sõjaväe velskri rindekirjad Eesti pildile ja rindelehes. Tänane sõduri tund tahakski meenutada ja meeles pidada Eesti sõjakirjasaatja-ist mõnd, kelle nime naljalt ei leia Eesti elulugude köitest ega kirjarahva leksikonist. Ütleb teile midagi, nimi harjaabel? Kui ei, siis läheme järgmisele ringile. Helilindi vahendusel räägib endast mees, kelle sulest hakkas tulema kärna ärni lugusid uduverest harjaabel. Mina läksin 1000 941. aastal vabatahtlikult idapataljonis väga asjadekümmend, kaks kapten Tamme pataljon ja viibisin pidevalt rindel Leningradi ja Pihkva avalisel rindelõikudes kuni taganemise 44. aastal, millal, mida pataljonid ühendati Eesti diviisiga ja kuna mina olin neli aastat no ühesõnaga kolm pool aastat pidevalt sai olla igaveses rindelõikudes, aga noh, niisugune kirjanduslik kalduvus mul oli ja ma hakkasin meie tolleaegsetele ajalehtedele nimelt just põhiliselt rindelehele, hakkasin rünidelt saatma kaastööd igasuguse lahingukirjeldusi. Fotosid ja, ja nemad kasutasid ära, selle ilmusid, ilmus aga muidugi ametlikese kirja saatjad meie pataljonide juures tegelikult ei olnud, sest Berliini kaudu tulid juba kurte ker siis sealt väljaõppe saanud sõjakirjasaated tulid diviisi juurde hiljem Narva alla ja siis Kailitsel näiteks kolleegile. Mina olin nii puht niukene külmreporter või noh, lihtsalt kaastööline tolleaegse lehel ja aga siis ametlikult kirja saatjaks, ma saan alles nõia ümbri õppelaagrisse. Berliinist tuli ametlik üleviimine, muidu tahtsin minna endani. Avalduse põhjal tahtsin kirja, saadakse juba Narva all saada. Muidugi, mind võeti sinna seltskonda vastupropagandakompaniisse, andsime põhiliselt välja diviisi lehte, kättemaksu. Mind võeti sinna seltskonda vastu küll, aga ma ametlikult üle viimata ilma Berliinis üle viidud. Aga siis ta Narva all alustasime juba seda lehetegemist ja see, see läks muidugi kandlus edasi Saksamaale kuni nõia hammeri õppelaagris ja pärast hiljem rindeoludes kuni kuni kapitatsioonini välja. Et huvitav, minu kätte sattus kadunud Felix Moore'i pärandusest kaks teksti mis ilmselt on heli plaadistatud ja määr Punaarmees võitlevatele eesti sõduritele. Mul tekkis oletus, et juuda, siis luges need Tallinnas heliplaadile ja need mängiti arvatavasti kusagil Narva rindel valjuhääldi kaudu. Et ega te mingit sellist üksust ei näinud Narva jõe joonel liikumas, jajajaa nägi küll selle, see oli, see oligi selle noh, tolleaegne meie sõjakirjasaatjate üksus ja seal oli kadunud Artur Rinne oli kah ajakirjade Athena nimekirjas. Tema laulis seal oma oma jumaliku häälega ja siis luges neid tekste. Kelle koostatud ma seda ei tea, kahjuks aga, aga see samm, meie üksuse ülesanne oligi see. Haardega noored. Irega. Noora. Sama sõjakevadet Narva rindel meenutab sõjakirjasaatja Jüri Remmelgas. Kevade-Jõesuus oli kaunis. Ümberkaudsetes aedades puhkesid õitsema sirelid ja mitmesugused lilled, kirjutata Rinne saabumine tõi meile palju elevust ja muusikat. Kuna Artur oli esmaklassiline akordionimängija, siis loobusime otsekohe oma primitiivsetest käeksutamistest ja andsime pilli rinnele. Nüüd oli meil õhtuti palju muusikat ja laulu ja vahel rinnet kaasa võtta. Läksime teistele üksustele külla, kontserte andma ja sõjasõpru lõbustama. Üheks armsamaks paigaks Jõesuus kujunes meile kohalik kirik. Meie Jõesuus viibimisel oli see sisemiselt veel täiesti terve. Altaril oli isegi piibel ja lauluraamat, alles poisid tallasid orelile tuult ja Artur mängis kauneid asju, alustades koraalidega ja lõpetades kergemate paladega. Meie ei pidanud seda mingiks pühaduse rikkumiseks, kuna meie arvates pidi jumalal olema hea meel igast kaunist sellist kui see tuli siirast südamest ja puhtast tundest ja pakkus kuulajatele ülendavat elamust. Koostasime isegi ühe kava, mis mängiti helilindile jõesu kirikus. Sõnalise osa sekka põimisin laulu, orelimuusikat ja paar sooloettekannet Rinnelt. Kontrolli ettekandel jättis meie saade väga mõjuva mulje. Teadmatuks on jäänud, kas tagala ka kunagi sellest midagi kuulis. Kirjutab Jüri Remmelgas, teadmata on see ka meile. Ehk ei ole eriti teada, et Jüri Remmelgas on ennesõjakirjasaatja rindekirju kirjutanud õige mitmeid laulutekste, küll vallatuid, küll õrna sõnalisi, nagu sellegi Tarmo Pihlap i repertuaarist. Mis ootas Eesti rindekirjasaatjaid sõja lõppedes? Aimar murdist, kuulsime saate algupoole. Artur Rinne sai kätte oma laagriaastad, vabanes ja laulis jälle, kuid ei meenutanud poole sõnagagi sõjakirjasaatja aega. Harjabelit tabas sõja lõpppaigas, mille ellujäänud ristisid hiljem tšehhi põrguks. Siinkõnelejal oli juhus kohtuda temaga enne sõduritunni taaselustamist üheksa kevadet tagasi. Ja seal tsehhis mina isiklikult sattusin Turnov lähedal, võin sulle linna vangla sinna vanglamüüriäärsele tuhanded mehed olid, pandi siis sinna nagu loo maha istuma, nii et nad seal yle poega ei saanud liikuda. Tihkelt üksteise vastu kästi istuda ja siis ka istudes veel käed üleval hoida seal üleval kaela peal. Ja kes siis liigutama hakkas või mõni uubida seal püsti, või siis käis kuulipilduja valang, kohe lendas last üle peade. Nii et olime seal siis mokad maas, niukses koomilises poosis kuni esimese päeva õhtuni. Mina isiklikult ei näinud esimesi kohe neid tapmisi seal alles järgmisel ohvitsere hakati seal välja muidugi sortima ja neid lasti kohe maha seal, kes vastu hakkas Jani, noh, muidugi see üleminek on nagu liiga järsk. Muidugi, ega me lootnudki nüüd meid sõbral käel vastu võetud. Ja pealegi me olime ikkagi kandsime saksa vormi, olime Saksa sõjaväe, kuigi meil oli varrukapealike oma sinimustvalged märgid, need hoidsime ikka alles või nii palju, kui seal ees, ega seal eestlasi oli ikka ka. Aga vähe mõni 1000 eestlast, mis sinna tsehhi katlasemaid vangi sattus. Need seal. Jah, me pidasime sõjavangideks medili nagus meil mujale panna oli kui suur vanglale sinna see tuubiti, need kambrid ja koridorid ja kõik need proovid ja kõik olid vange ja vanglaümbrus ja kõik oli vange täis, tohutud vangide massid olid seal. Ja siis yhe öö olime vangla. Seal kükitasime seal vanglamüüride ääres, järgnoomikuma pääseb sisse, aga jooksul miidis neid vangid kuskile kaugemale. Osakaal on ja kus nad suunasid nüüd tsehhid, ma ei tea seda. Aga ma olen hiljem muidugi kuulnud, väga palju need lasti juba sama esimesel ööl lasti maha, neid muidugi nii palju tuhandeid ei jõudnud ka maha lasknud. Muidugi hävitasid esialgu nähtavasti ohvitseri niuksed. Nagu kergema pilguga nähtavasti. Aga meile sattusime sinna on loov ja siis järgmisel päeval seal ma mõtlesin oma sol puhviga siis maha ja sain tähendab sõduriraamatu ja need pärgikesed aumärgi keset, mis mul olid rinnas ja tegin puhtaks. Hambahari, hambahari, muuseas tegi mul terve sõjakäigu kaasa isegi Orguuta vangilaagrist, tõid tagasi, sai hirmust nälga tuntud, aga hambariiuliga kaaslastega midagi puhastada. Nonii, meid hakati siis teisel päeval, kui meie spina isiklikult teisi tahad, seal vist autojuht tegi, oli hakati, tsehhid moodustasid 40 mehelise grupp kes tahavad tööle minna tööle, mis tööle seal võis olla, aga vanglast välja, et võib-olla me oletasime. Aga nemad ütlesid, need, kes tahab tööle. Moodustage, 40 mehelised grupid ja ja meie moodustasime ka, et no võib-olla saab sealt müüri tagant välja või see oli juba teine päev, ma ei mäleta ka täpselt. Igatahes palju meil seal vanglas ei olnud, kolm-neli päeva üldse olime. No meie moodustasime ka ühe 40 mehelise grupid, vaatame, mis seal, mis seal müüride taga toimub. Muide, Vene lennukid olid veel õhus, kurrat, need tiristasid. Team, sõda oli praktiliselt lõppenud, aga kas nad näitasid oma võimu, neetilistasid üleval, andsid valanguid vahel Allani Kuugar, eks ole. No ja hästi, ja siis 40 meheline grupp meie siis olime eestlased, seal enamus sakslasi oli ka, eestlased hoidsid ikka nagu kokku ja selles kambris. Ja miidi meid ka välja, see oli seal oli mitu-mitu vanglamüüri, mitut suurt hoovi, ma ei tea, mis, mis süsteem seal, kurat oli ta meid viidi sinna ühteni sho vaatasime sealt masina, Tseesid saksa protsendiga kaetud, suured veomasinad olid rivis seal. Aga siis nägime ka, et millegipärast meid, mehi võeti riidest lahti, print segisti seljast ära ja käis hirmu sõiv püssipäradega. Õiendati Neid mehi aeti, autod aeti auto peale niimoodi läinud, mitte ise läinud auto, saime aru, et jaa see tööle minek oli kuskil kruusaauku või kuskile sahtli, taheti neid siis neid kergeusklikke viia. Sest tsehhid olid võtnud nõuks enam nad otsisid muidugi põhilistes mehi, nagu te teate, VSS meestel oligi veregrupp, oli vasaku käe all tätoveeritud Wehrmachti sisse kuulunud ja üldse teiste Saksa üks ei olnud just ESSi meestel. Ja selleks nad lassid, käevarrest tõsteti ülesse, vasak parasjagu, siin olid need sinised tähed numbrid näha, siis pidises mees olnud, minul õnneks seda ei olnud ja see mind ei oleks reetnud, et ma oleks pidanud mahalaskmise minema. Teil jäi see tegemata omal ajal. Jah, mina olen Wehrmachti, sest kui me olime siin idarindel ja Eesti üksused, Need pataljonid allusid firmadele pärast hiljem nõia, milles küll nummerdatud neid mehi, aga ma jäin, ma, no ma olin nagu ei olnud kogu seal reporterina sai ringi sõidetud. Lehte tegime. Ei olnud kohal Lohooval, meie juus lasknud vanad kalad juba me teadsime see ajakirjandusest lugeda, mis venelased teevad, kui ESSi mehega teha. Näe küll. Mis siis sai. Ja meie eemalt nägime seal autot eelmisi, et see kurrat, see asi on kahtlane, vaid pandis vastasel müüri, et kukla taga sinna seisma. Et piilusime, mis nad nüüd teevad nende sakslastega? Nendega käidi, muidugi peksti, neid aeti lihtsalt basin, läksid mahalaskmisele, seal oli terve joru neid autosid. Ja meie hakkasime siis kõnelema seal mitmed mehed, noh, et me oleme eestlased, kaks vangivalvurid olid seal meie juures millegipärast meeldib, kas ei olnud vaba autot või millegipärast pandi meid sinna seisma nagu pandi järjekorda lihtsalt ootama. Ja kuna me nägime, et niisugune tragöödia seal käib, et müüakse mahalaskmisel, hakkasime Nende vangivalvuritega kõnelema ja siis ilmaski palumad, unustasime nagu öelda ettevaatuse siis ilmaski, et et üks meie reporteritest oli ka selles selles rühmas 40 mehes rühmas. Ta oli jogurtiga, see mees, kas ta oli sõna reporter või, või oli ta raadiomees, ma täpselt ei mäleta, sest ma vähe temaga kokku puutusin, aga ta muidugi meie tundsime 11. Ja tema oli õnneks oskas keeli, ta oskas inglise keelt ja oskas vene keelt. No meie muidugi püüdsime kõigepealt tšehhidega rääkida saksa keeles, aga nad ei teinud sellest välja, kas nad ei osanud või kurat seda teab, ei tahtnud osa või ei tahtnud lihtsalt osata. Aga üks oskas neist vene keelt ja seesama meie report. Tema hakkas vene keeles kõnelema selle valvuriga, need vene vene keelele nad reageerisid, sellepärast vene nemad olid venesõbralikud, nagu ootasid tänast ja siis tema hakkas rääkima jumalakeeli, et mis te meid mahlased. Ja tänu temale, jah, tema pidas nagu läbirääkimisi. Me saime aru, et mis seal, mis seal siis enam seal peitus, meiega ei mängitud, aga mingist tsirkust tehtud, meil hirmutatud, see oli maha lasknud. Ja tänu temale meie vahendajale siis käis üks valvur ära küsimas ja midagi seletas eemal tuli meie juurde tagasi ja siis tegi tingimused, et räägite, rääkige omavahel eesti keelt, et me kuuleksime. Kas ta, kas te olete eestlased? Ei ole. Tänu sellele sellele reporterile, kes meil on, me noh, nagu ta jäi nagu meie elumisest, tema oli vahendaja, tema jäi, kujunes meie tahtmatult meie elupäästjaks. Suur juhus, ütleksin juhus suure tähega, mis vahel sõlmib ootamatuid seoseid ja juhatab aastakümnete järel kokku kadunud sõpru. Lubab meil kuuldut täiendada. Sama sündmust kirjeldab Boris. Meil õnnetus oli, nii et me olime seal vanglahoones ja seal olid tähisti poisid sees. Siis tsehhid tulid, käsutasid seal midagi. Ja nemad kuulsid Eesti. Ja need poisid, kes kuulsid, nad ei mõistnud nii hästi saksa keelt. Aga tšehhidel essis välja kutsunud keseses mehed on ja nemad olid saanud aru Eesti. Et 50 eestlast viiakse välja, tulge välja, et meid viiakse mujale ajama, pugesin siis kasinad, hakkavad siis sõbraga ja viidi siis loeti ära viiskend paarismeest viidi välja, viidi järgmise mangroovi seina äärt. Siis oli kohe näha, mis seal toimunud oli. Kaks niuksed asjad olid siis seisab seina ääres, selja taga, kuuli pealt jäävad, olid ära viidud juba Albalved, pritsmed, kõik need aju, pritsmed ja kondid olid vastused. Müüri kuulipildujad, tagaja. Noh, ja siis on jälle omaette, lõbusalt pääsesime. Kuidas seal jäi, eestlased pääsesid seal sakslased jäid sisse, 12 sakslast oli kaasas. Ma seisin äärepool täitsa teises reas, nii-öelda, mitte otse vastu seina. Seal tuli siis üks. Et klõpsutasid oma lukkudega seal selja taga üks 15 20 meetrit eemal. Rääkida ei tahtnud ja siis tuli seal üks niukene mundris sinises mundris kuldnokaga mütsiga mees sisse ja. Ma pöördusin ta poole saksa keeles enne ja ta ei saanud Arnisma, pöördusin, ta pole vene keeles. Ja siis ta sai aru, vist tuli mu kõrvale, et mis on. Küsisid, et ma ütlesin, et mis asja me siin, mis te tahate meiega siin. Vaadake vastu seina siis ma ütlesin, et vist olete väiksed eksimused ja siis sess mehed, ma ütlesin, et ei ole. Et siin on kõik eestlased, kes Saksa sõjaväes teenivad kes on sinna kas vabatahtlikult läinud või kutsutud või mobiliseeritud sinna. Eestlased ja siis nähtavasti mõistis seda ja kadus ja tuli jälle, ütleb mulle nii, et öelge edasi, et kes eestlased on tõstku kätt paremat kätt seina ääres isegi vene keeles ütles seda ka veel. Ja siis äkki kuulsin kõrval hoovis kõvad Eesti juttu ja rääkimast nähtavasti seal jäljeks grupp sisse toodud suurem vanglo grupp müüri sees, väike värav, kust me läbi olime tulnud ja ütleb, et kes on eestlased, küsib siis vene keeles. Saksa keeles, aga ma olin last, me suu öelda juba, et kõik on eestlased, kõik tõstku, käed nõeteistki kõigega, nüüd teisel pool otsas seisid Eesti diviisi juurde kuuluvad üks pioneer, kompanjoni terlid, puht sakslased, alad mõistsid mõne sõna eesti keelt, nad nii kaua koos olnud juba. Ja siis tõstsid kõike, stacas eeldamis ütleb mulle nii, et pange tähele, et ma toon nüüd sealt kõrvalt mõtlen kõrvalhoovis on ju eesti keelt kuulda, et need on meie mehed seal. Sea küll, et ma toon ühe mehe sealt sisse ukse kõrvale ja siis käsutan vastavalt üksikult mööda minna sellust ja temaga rääkida. Ja kui see mees peaga noogutab, siis võib uksest-selt müri uksest läbi minna. Siis sosistas seda läbi, andsime suusõnaliselt õrnalt, teisele edasi ja ja lõpus toob, ei lähe siis juhuslikult, ma tundsin seda poissi, ma nime ei mäleta, nüüd aga ma tundsin teda ja ta vaatab mind, vaagib mul hirmult otsa nii 20 meetri pealt ja ma tegin käega. Nii, ja siis. Minul ta oskas vene keelt kaela vene keeles rääkida, aga nähtavasti. Ja siis tuleb uuesti tagasi, seisab meie taga ja ütleb. Kõik on, eestlased, liigutas midagi, aga sakslased ütleb äkki saksa keeles Tiidotšin alle ära austri, et sakslased, astuge kõik välja, sealt reast juhtus märjad 12 meest aastasest tagant välja sakslased ja nad arvasid nähtavasti ta siiski nüüd eestlastega tehakse midagi ja sakslased aastaga välja. Astusin välja, tuli minu juurde ja ütles, et nonii hakake pääses, ma läksin mööda, ma ei oskanud suurt midagi rääkinud saanud paar vandesõna ja siis, kui ma sealt uksest väljas olin, siis olid veel Eesti diviisist tuttavad poisid, suurem hulk need sisse aetud, jälle sinna hoovi vangi võetud. Said kriitvalged, ma viin oksendama. Ja siis nii tuli üksteise tagant nii 38 meest oli sees, uks läks kinni. Vaevalt oli suuski neil tööd. Seal olid 12 sakslast, kes sisse jäid. See helisalvestus oli aastast 1993. Te kuulsite kustunud hääli. Ka. Meelde jäi. Aitäh, pall ja vahvli ka. No ega. Me. Emmed ka, et Tartu maantee. Minu. Ja. Ema. Häirida. Nagu tuumaran näha. Peri. Köitena. Ära. Eesti sõduri tund jääb ootama teie teateid sõjas kadunuks jäänud Johannes Lumiste ja Georg Ots Taavile saatusest.