Ööülikool. Mulle endale, nagu tundub, järjest rohkem, et mingis mõttes Eesti tegelikku ajalugu tuleks ikkagi joonistada kuskile nagu miljonite aastate tagusesse sügavikku. Siis kui Eesti asus alles lõuna poolkeral ja mingi osa sellisest meie väga vanast eelajaloolisest või siis müütilisest ajast on jäänud nagu kuskile ajapiiri taha. Ei koole. Mina olen Valdur Mikita ja mõtlesin, et räägin täna sellisest võiks öelda vist mitte natuke, vaid päris palju intrigeerival teemal nagu Eesti lõunamaisest päritolust. Muidugi ise olen nagu suures hädas. Ma peaksin kuidagi selgitama, et miks selline teema nagu üles kerkis. Aga võib-olla selle taustaks niipalju, et ma ei tea, kui palju selliseid maid rahvaid on, kes oma riigi või maa saavad nii kenasti nagu neljaks jagada. Et Eestit on kuidagi õnnistatud vähemalt looduse poolest, nõnda et meie põhjaeesti vastandub kuidagi Lõuna-Eestile, Lääne-Eesti vastandub Ida-Eestile ja igal nurgal on nagu mingi oma nägu. No see on üsna tavapärane, et kui maa ulatub mere äärde, siis rannarahvas on ühtemoodi. Ja need, kes Sisemaal elavad, need on teistmoodi. Aga Eestis on seega olemas, aga peale selle siis veel selline väga ilus maagiline rist nüüd looduse poolt ka meile kaasa antud. Ja kui me läheme siit sammukene edasi, noh, eks eestlaste jaoks mingil põhjusel. Ma loodan, et sinna me võib-olla täna väga ei jõua, see annus liiga pikk ja hoopis teine teema. Kui me hakkame oma olemust avama, siis kuidagi meile nagu tundub hirmus tähtis kuidagi selline silla moment ida ja lääne vahel on mingi selline lüli, mis siis nagu ühendab kahte erinevat maailma, miski meist on siis pärit läänest, miski meist on pärit idast. Ja sellele vaatamata millegipärast me arvame, et me oleme hoopis nagu põhjamaine rahvas. Ma ei ole sellest kunagi nagu ka päris lõpuni, nagu aru saanud, et millest see eestlaste põhjamaisus nagu seisneb. Aga hüva, võtame selle lihtsalt omaksed, et on siis midagi põhjast, midagi idast ja midagi läänest. Aga kui me sinna lõuna poole vaatame, siis kuidagi see silmapiir tundub selline hirmus nukker ja tühi. Ja see oli siis minu mõte, et võiks selle lõunakaare ka kuidagi äkki täna kinni püüda. Ja siis oleks selline tore lugu, et siis on meil Ida-Eesti ja Lääne-Eesti ja Põhja-Eesti ja Lõuna-Eesti. Ja meie päritolu tuleneb samuti nagu neljast ilmakaarest. Ehk ma siis tahan oma jutuga nagu sinna välja jõuda, et siis me asume nagu täpselt maailma keskpunktis. Võib-olla kõige lihtsam teha selline väike samm sinna lõunamaisuse poole oleks natukene urgitseda sellist inimeste üleüldist lõunamaist päritolu. Ehk siis me kõik ju teame väga hästi, et kuskil nii umbes 50 või 60000 aastat tagasi täpselt seda vist ei oska veel keegi öelda. Tuli siis selline pisikene neegri hõim Aafrikast välja, võib-olla paarsada inimest, võib-olla paar 1000, aga igal juhul neid oli vähe. Ja üsna kiiresti, mõne 1000 aastaga, need inimesed rändasid mööda soojade lõunamerede rannikut, jõudsid Austraaliasse ja teistpidi siis üsna pea ka Euroopasse ja, ja läks pisikene neeger hõimsis laiali üle maailma. Nii et ega me ka enda kohta, kui me nüüd väga kaugele minevikku vaatame, midagi muud ei saa öelda, et eks me oleme samuti üks selline valgeks pleekinud neegri hõim kuskil siin parasvöötmes või põhjapiiri peal, geenid geenideks. Võib-olla intrigeeriv on see, et, et väga tõenäoliselt, et võtsid need inimesed, kes siis Aafrikast välja rändasid kaasa ühe keele. Ja. Ma ei ole küll lingvist, aga ma arvan, et et see teooria, mis kogub üha rohkem nagu tuult tiibadesse et ka kõik maailma keeled on mingis mõttes vähemalt foneetilise mitmekesisuse analüüsi koha pealt taandatavad ühele keelele. Kui me vaatame kas või geneetilist mitmekesisust, siis 90 protsenti sellest nii-öelda maailma kogu geeni mitmekesisusest asub Aafrikas ja, ja võib-olla 10 protsenti siis mujal. Ja mõned keelte kohta, et nii täpselt ei tea, aga kindlasti võib-olla selline foneetiline rikkus ja mitmekesisus on Aafrikas suurem, kui tal on igal pool mujal maailmas. Ja noh, mingis mõttes on see väga hea, et me oleme kõik nagu ühe sellise väikese lüli järeltulijad noh, sellest võiks ju eeldada, et me saame ikkagi üksteisest aru. Et meie mõtlemine, keel ja kultuur ei ole läinud nagu väga keeruliseks. Aga ma mõtlesin selle peale, et mis on võib-olla sellise kauge Aafrika päritolu koha pealt selline eestlaste jaoks nagu väga sümboolne, et meie hingelinnud sookured lendavad samuti igal sügisel sellises maagilises V-kujulises parves tagasi Aafrikasse mitte küll kõik, aga vähemalt osad kindlasti need, kes siis Egiptimaale lendavad, on, on sookured. Ja võib-olla isegi kaugemale, et kuidas on see ka selline ilus sümbol, et kõik me läheme vähemalt korraks sügiseti sinna sinna lõunamaale tagasi. Aga tulles nüüd Eestile natukene lähemale, kindlasti on Eestis ka midagi väga sellist spetsiifilist lõunamaist. Ja kindlasti me kõik oleme kuulnud, kuidas aeg-ajalt geoloogid või siis pale antoloogid väga suure entusiasmiga räägivad, et meie vana Aecond on midagi täiesti erilist. Ja noh, me täna võib-olla siis pisut üritame seda lahti muukida, aga mitte siis geoloogi vaatevinklist, vaid et pigem siis võib-olla otsida selliseid ilusaid sümboleid mis kusagil sellises lõuna maisuses kindlasti meis on. Aga noh, mille üle võib olla väga tihti ei mõtle tegelikult Eesti on olles viimased 400 miljonit aastat olnud põhjapoolkeral suurema osa ajast oleme olnud ikka lõunapoolkera asukad on üks kummaline asi, mille ülemus Ma aeg-ajalt nagu mõtlen, seda võib panna siis jutumärkides Lennart meri süüks. Et kui mõelda selle peale, et kust üldse hakkab pihta Eesti ajalugu siis enamik inimesi tõenäoliselt nende silme ette kerkib nagu jääaeg. Et noh, eks ta on selline noh, mingis mõttes ka võib-olla selline võimas sümbol, et ma kujutan ette, kuidas jää taganeb ja siis tulevad, et kütid, eks ole, ja mammutid ja karvaseid ninasarvikud ja ja mingi selline nagu jääserva ees minek, et noh, on küllalt võimas sümbol, et noh, selline ajaloo alguse. Aga see on muidugi selline mõnes mõttes nagu väga küsitavat mulle endale nagu tundub järjest rohkem, et mingis mõttes Eesti tegelikku ajalugu tuleks ikkagi joonistada kuskile nagu miljonite aastate tagusesse sügavikku. Siis kui Eesti asus alles lõuna poolkeral ja mingi osa sellisest meie väga vanast eelajaloolisest või siis müütilisest ajast on jäänud nagu kuskile ajapiiri taha. Ja mul oleks väga hea meel, kui tekib järjest rohkem inimesi, kes neid sümboleid sealt üritaksid välja õngitseda. Küllap siis mitme peale. Ma usun, võib ka midagi tõeliselt nagu põnevat leida. Eks me elame ka üsna sellisel nagu kummalisel või või ettearvamatu ajal noh, tõenäoliselt kellelgi vähemalt loodusteadlastest ei ole kahtlust, et hetkel tõenäoliselt on toimumas üks suuremaid väljasuremislaineid üldse maa ajaloos. Ja seda on püütud ka hinnata, et kui võtta noh, mingi ajalooline foon, siis tõenäoliselt hetkel surevad välja umbes 1000 korda kiiremini kui selline tavapärane looduslik foon võiks meile selle numbrini nagu ette panna. Teadaolevalt ei ole ka mitte kunagi maa ajaloos ükski liik saavutanud nii suurt mõjuvõimu biosfääris, kui on inimene. Ja kuna noh, lihtsalt seda ei ole nagu millegagi võrrelda, siis eks see tulevik on ka üsna ennustamatu. Ja teisest küljest, eks ta paneb nagu mõtlema ka sellise maa ajaloo või selliste väga suurte ajaskaalale peale lihtsalt selline väga suure piiri ületamine, mida me siis tõenäoliselt hetkel nagu ületame, noh, kuna me asume selle piiri sees, siis, siis me ise ei pane seda tähele või või seda on väga raske märgata. Aga väga võimalik, et ületame täiesti uut sellist ajastu piiri. Ja kui nüüd vaadata, kus me siis nagu tegelikult pärit oleme, siis peaksime minema maa ajaloos tagasi umbes 600 miljonit aastat, kui lõunapoolkeral. Selline suur hiidmander nagu Rodiini hakkab lagunema. Ja hiljem on siis sellest eraldunud selline ürgmanner, mille koosseisus oli ka Eesti ja, ja mida siis nimetatakse Baltika ürgMandriks. Kindlasti minu fantaasia võib-olla on nagu liiga lennukas, aga kui ma neid suurepäraseid mandrite jagunemise kaart olen uurinud, siis vähemalt mulle see Baltika ürgmanner meenutab sellist väga ilusat armast linnupoega. Ja mõte muidugi läheb kohe sinna, et kui ka Kalevipoja ema Linda sündis tedremunast, siis, siis kindlasti on tegemist Tredibuga. Tedre tibu teeb siis umbes 50 miljoni aasta jooksul tagurpidi sellise väärika kukerpalli. Ja seisab nagu ühes kohas paigal ja siis mingi kummalise jõu mõjul hakkab äkki kihutama, kihutab 200 miljonit aastat ja põrkab siis kokku põhja, Ameerikaga. Nii et selline erakordselt suur liikumiskiirus vähemalt mandrite mõttes. Ja seda Baltika ürgmandri kukerpallitamine aega. Kui me vaatame siis ajastute järgi, siis see on see, mida siis nimetatakse kambriumiks. Kindlasti me kõik teame, et meie maailmakuulsad sinisavid on pärit kambrumist ja ilmselt kui keegi kuuleb sõna sinisavi, siis ilmselt ei ole väga palju inimesi, kelle süda hakkaks kohe nagu rõõmust hüppama, kui ta ei ole just paadunud geoloog. Aga see, et Savi on säilitanud oma plastilisust, vähemalt see fakt on, on kindlasti see, mis on üle maailma toonud Eestisse ka väga palju inimesi seda imet nagu vaatama. Aga meie teeme lihtsalt sellest tsementi ja, ja aseri telliseid ja väga hea, et me seda teeme, sest siis me saame ju väita, et meie majad on ka 500 miljonit aastat vanad ja üsna lõunapooluse lähedalt pärit materjal. Nii et kindlasti võiks ka meie sellist ajutegevust mingil määral mõjutada. Vähemalt öösiti, kui tule ära laseme, loodetavasti. Ja kambriumi ajastu lõpul hakkab siis tekkima fosforiit, milleni me ka õige pea natukene lähemalt jõuame, aga lähme siis oma ajastatega edasi. Baltika on siis nii-öelda oma kukerpalli ära teinud ja, ja hakkab siis nihkuma rohkem ekvaatori suunas ja, ja ordoviitsiumi, see jõuab siis Eestiga troopilistes vetesse. Ja ordoviitsiumi on selline tõeliselt. Noh, võiks öelda, et võib-olla isegi kõige maagilise majastu, sest kõik need jäljed, mida troopiline lõunameri siis eesti maasse jättis, on tõeliselt sellised suured ja võimsad. Teadaolevalt ka maailma suurim vulkaanipurse, toimus kuskil ordoviitsiumi siis selle ajastu, kus käis selline tõeline ilmaveski, suured vulkaanid ja maavärinad ja tsunamid. Ja selle vulkaanipurske tuha viirud on, on siis olemas ka Eestis ettekivimites peale selle selline settegi nagu diktüoneemakiltkivi on pärit Ordoviitsiumi-ist põlevkivi ja meie rahvuskivi paekivi samamoodi. Aga nagu ma juba enne ütlesin, et ma ei tahaks kuidagi libastuda ja hakata siin väga nagu geoloogiast nagu rääkima, pigem üritaks siis lahti kangutada nende kivimite sellist sümboolset tähendust ja ja räägiks kõigepealt siis mõne sõnaga sellisest asjast nagu diktüoneemakiltkivi. Noh, muidugi peab ütlema, et see diktüoneemakiltkivi on geoloogide poolt juba üsna ammu ümber nimetatud kratoliit argiliidiks. Aga seda ma loodan, keegi ei hakka vähemalt täna meelde jätma ja, ja noh, mingis mõttes ei ole ka see meie jaoks nagu väga tähtis. Ma loodan, et geoloogid meie juttu ei kuula või lähevad siis kõrvad kinni. Aga meie siis peame siis ikka selle vana harjunud nimetuse juurde ütleme siis diktüoneema ja, ja me saame välja tuua vähemalt kolm asja, mida see lõunameri siis sellesse kivisse nagu pani. Diktüoneemasse on pärit kolm asja, mis meid kindlasti väga palju on mõjutanud kõiki, üks on tuumapomm, üks on närvisüsteem ja kolmas, see on kõige ilusam asi, see on siis Eesti iseseisvus. Peaksin seda natukene arutut lauset kuidagi põhjendama. Ma ei tea, kas mul õnnestub. Aga võib-olla hakkaks nagu sellest pihta, et noh, see on muidugi minu täiesti subjektiivne arvamus. Kindlasti on see diktüoneemakiltkivi kõige rohkem eesti rahva saatust mõjutanud maavara. Ja meil kõigil on veel hästi meeles selline asi nagu fosforiidisõda siis võib-olla sellise tähenduse poolest tegelikult me peaksime seda nimetama diktüoneemasõjaks. Sellepärast et, et seda fosforiiti kätte saada, tuli siis kõigepealt eemaldada see diktüoneemakilt ja kuna ta sisaldab väävlit Ta läheb kergesti põlema ja sellesse on kummalisel kombel kokku sattunud enam-vähem kogu Mendelejevi tabel siis noh, kõik need probleemid, mis selle kilda ladestamisega tekkisid tegelikult käivitas selle protsessi, mida siis meie nimetame fosforiidisõjaks. Et võib siis öelda, et see kummaline kihistus võib-olla mingis mõttes nagu tollal 80.-te lõpus tõepoolest nagu koondas eesti rahva mingisuguse ühe sümboli taha. Aga noh, kuigi ka see nimetus ei ole võib-olla päris täpne, jättes võib-olla sellised detailid nagu praegu kõrvale diktüoneemakilta. Me võime nimetada kuraanimaagiks. Ja noh, eks me Sillamäest loomulikult teame üsna palju ja noh, seda võib-olla pole tarvis ja ka põhjust praegu üle rääkida. Aga meenutuseks nii palju, kes selle uraani jaotame teemaga nii palju kursis ei ole, siis ma arvan, on üsna tõsi. Selline väide, et suur osa Nõukogude Liidu tuumavõimsusest loodi ju tegelikult Eestis. Ja noh, see on küll fakt, mille ülejäänud ajaloolased veel vaidlevad. Aga pikka aega usuti nagu seda, et esimene Nõukogude Liidu tuumapomm võis pärineda Sillamäe Uraanist. Noh, võimalik, et täpsem on küll see, seda uraani kasutati siis tuumareaktorites ja sellest tuumarattalist saadi siis plutooniumi ja, ja see siis hiljem pandi sinna tuumapommi sisse. Aga põhimõtteliselt noh, Sillamäelt vaid ikkagi nagu pärit olla nii või teisiti. Miks see üldse võib-olla Eestit tabas tollal 40.-te aastate lõpus uraani leiukohti Nõukogude liidus oli, oli vähe, hiljem neid õnneks tuli oluliselt nagu juurde. Võiks siis öelda õnneks Eestis asuse uraanimaak oli selline, kus ta oli suhteliselt raske seda uraani nagu kätte saada, seda oli väga raske rikastada ja tänu sellele, et see uraan siis küünte ja hammastega sellest muust materjalist nii kõvasti kinni hoidis, eks see päästis ka suurelt osalt, et noh, võib-olla eesti rahva. Kui see oleks kuidagi teisiti olnud, siis võimalik, et ka Eesti maastik ja ka meie selline lähiajalugu võinuks välja näha või minna hoopis hoopis teist teed mööda. Aga jah, Sillamäetehasega oli siis selline lugu, et algul püüti siis küll Eesti uraanimaagist uraani kätte saada, aga hiljem siis toodise uraan ikkagi uraanimaak Eestisse nagu sisse Tšehhist ja Poolast ja, ja võib-olla veel kuskilt nii et, et rikastati maakimis ei olnud siis nagu Eestist pärit. Aga selle fakti juurde veel, kuidas nõukogude liidu selline oluline tuumavõimsus loodi väikses Eestis kindlasti meenutama siis Paldiski allveelaevnike väljaõppekeskust, kus podises ka 12 eestlast tuumareaktorit allveelaeva makettides. Ja sõjaajaloolased on siis peale vägede lahkumist ka üsna täpselt üle lugenud, siis nende raketibaasid, mis siis Eesti metsades oli. Ja ma arvan, et see fakt nüüd pärineb sõjaajalooliselt Jüri Pärnat kelle hinnangul siis Eestis oli 57 raketibaasi enam kui 1300 raketiga. Tuumarakett muidugi, neist oli üsna vähe, aga siiski üheksas raketibaasis neid oli ja siis kokku 36 ja igaüks neist oli selline megatonnise lõhkevõimsusega ballistiline rakett lennukaugusega üle 2000 kilomeetri ja mis üsna otseselt oli siis mõeldud selleks, et terve suur linn maa pealt pühkida. Eestis siis need raketid, mis siis metsades olid, olid sihitud siis üsna mitmele Euroopa suurlinnale. Ja vähemalt mõnes faasis olid siis ka need termotuumapommid, mida nimetatakse vesiniku pommideks ja lisaks siis kui meenutada siis Raadi lennuvälja, mis on ka mingis mõttes väga sümboolne võib-olla siis just selle loodav Eesti Rahva muuseumi kontekstis kus siis oli terve diviis raskepommitajaid ja igaüks siis võistkonda kolmetiibraketti ja oli ka Raadil väike tuumalõhkepeade ladu, suur ladu, asuski Luunja metsades. Ja noh, selle jutu kokkuvõtteks võiks siis öelda, et võib-olla külma sõja hiigelaegadel oli, oli Eesti paik, kus võis, võib olla olla kõige rohkem tuumavõimsust ühe elaniku kohta tervel maakeral. Eks sümboolselt see enam-vähem välja nägigi niiviisi, et me istusime kõik mingis mõttes ühe suure aatompommi otsas nagu sellistel ke spiikrit luges tollal sellistel koledate Nõukogude karikatuuridele siis küll sellise murumütsiga eestlase asemel ratsutas pommi seljast tavaliselt onu samm selle diktüoneema kilda, sellise nagu maagilise tagapõhja avamiseks peab veel mainima seda, et sellinit settekivim, mis tõeliselt paelus juba Karli, need Ta nimetas seda kirjaga kiviks kes on võib-olla käinud geoloogiamuuseumis, siis see diktüoneemakilt on tõesti väga ilus selliste tumedate triipudega, et meenutavad võib-olla selliseid natuke maagilisi kirjamärke ja üks organism, mille järgi kuna tegemist on siis ettegi tiimiga, mis siis setis ka soojas lõunameres ongi just seesama Graptoliit, mille järgi see kivi siis ka hiljem täpsemalt oma oma nime on saanud. Ja Krotoliidid olid sellised tõeliselt nagu maagilised elukad, nad olid noh, võiks siis öelda nagu aruorganismid, kobar selliseid tillukesi organisme, mis siis hõljus, või peaks siis ütlema, et kes siis hõljus sellises maailmameres ringi ja süstemaatika tanud paiguta tanud ürgkeelik loomade hulka kuskilt sealt kandist pärineb ka meie närvisüsteem ja kogu see selline tuumapommi ja Eesti rahva ärkamise ja fosforiidisõjaasine kokku võtta. Tulekski võibolla lõpetada mõte sellega, et miks Nõukogude Liit üldse nagu kokku kuseks, põhiline põhjus oli ikkagi tuumavõidujooks, mida see suurriik enam välja ei kannatanud. Ja kummalisel kombel selline Nõukogude Liidu tuumavõidujooks hakkas pihta Eestist Ida-Virumaalt ja ta lõppes ka mingis mõttes Eestis ja Ida-Virumaal. Et noh, minu nägemuses ärkas kuskilt sealt aastamiljonite sügavusesse kummaline elukas, kelle nimi on karatoliitia lämmatas maailma kõige võimsama impeeriumi. Jätkab kirjanik ja semiootik Valdur Mikita. Tuleme siis korraks põlevkivi juurde. Eesti energiast ma nüüd väga palju täna rääkida ei taha. Aga ikkagi ei saa mainimata jätta seda, et unustades ära nüüd küll selle pahupoole, mida me selle põlevkivi põletamisega endale teeme siis kindlasti selline maagiline moment on see, et Eestis on kahtlemata Ta väga mõistatuslik, selline lõunamereline elekter küll väga täpselt ei tea, aga Eesti peaks siis olema ainus, kus nii suur osa elektrienergiat tuleb siis põlevkivi põletamisest. Jällegi kuidagi tekib selline nägemused meie pardleid, saumikserit ajavad ringi sellised pisikesed lõunamereelukad või sõita trolliga, siis tekib selline spetsiifiline heli. Mina olen Lõuna-Eestist ja ma mäletan, et ma kohutavalt kartsin trollikuma Tallinnasse sattusin väiksena lihtsalt sellepärast, et ta tekitab mingisugust kummalist ürgheli. Ja hiljem, kui ma hakkasin nagu selle põlevkivi peale mõtlema, siis ma sain aru, et kus see heli nagu pärit on see tuleb kuskilt aja sügavikustata seal midagi niivõrd teistsugust, et sellega peab lihtsalt harjuma. Aga peaks siis meenutama seda, et sõna elekter iseenesest on ka nagu veidikene nagu Läänemerel-ist päritolu. Selle mehe nimi oli, kui ma nüüd õigesti mäletan, William Gilbert kes siis umbes aastal 1600 uuris merevaiku, miks ta ikkagi elektriseerub ja ristis siis vanakreeka keele baasil merevaigu Sis electronics. Merevaiku muidugi, kui nüüd päris aus olla, siis Eestist on seda leitud siiski nagu üsna vähe Saaremaalt küll minu teada on põhiliselt Läti ja Leedu rannikut. Aga noh, kui me vaatame nüüd ajas natukene tagasi, siis kusagilt antiigikandist, noh, eks see Läänemeri oli üldse selline väga kummaline ja keegi täpselt ei teadnud, mis rahvad seal elavad ja mis keelt nad räägivad ja mismoodi nad üldse välja näevad. Aga ei ole sugugi võimatu, merevaik võis olla ainuke kaup, mille poolest olid siis need Läänemererahvad antiigist tuntud? Selles pole küll nagu mingit kahtlust, et mingil ajaperioodil merevaiku oli kindlasti kallim kui kuld. Kindlasti oli see midagi sellist, mida Jahalesid juba Mükeene kaunitarid ja küllalt mitmel korral on ka vaaraode hauakambrist leitud Läänemere merevaiku. Nii et kui keiser Nero aegadel kujuneb siis merevaigutee Läänemerest Musta mereni siis võib-olla on see selline esimene kaubatee või esimene mälestus, siis ütleme sellises Euroopa tsivilisatsioonis siis võib-olla ka eestlastest või vähemalt siis meie esi isadest. Juba see on nagu põhjus, et kui me kuuleme sõna elekter, siis meil peaks tegelikult süda nagu positiivselt hüppama. Paar sõna, siis tahaks rääkida, aga paekivist mida siis meil paekivist selliste sügavate sümboolselt oleks kätte saada. Aga see on kindlasti erakordselt ilusat paekivi on nimetatud Eesti rahvuskiviks, kindlasti lõunaeestlased ei saa sellest aru, aga õige varsti ma üritan ka põhjendada, miks tegelikult just lõunaeestlaste jaoks võiks paekivi olla selline eriliselt vägev sümbol. Aga kui me vaatame Tallinnat, siis Tallinna kohta võib. Võib ju mingis mõttes öelda, et see on selline lõunamerest sündinud saar valgete paekivist seinte ega suurelt osalt Tallinna vanalinn on lahti murtud Lasnamäepangalt. Ja kes seda täpselt oskab öelda, aga väga võimalik, et seesama Lasnamäe pank, mis Valendas mõistetele meresõitjatele kuskil Tallinna kandis võis olla ka üks põhjus, miks Tallinna üldse tekkis. See oli lihtsalt selline maamärk, mille järgi oli hea nagu navigeerida. Ja kindlasti pidi olema ka piisavalt sügav meri, et laevad saaksid sinna jõuda. Ilmselt need kaks asja politseis, kohus. Huvitav on see, et võib-olla sellised Eesti riigi sümbolid kõige otsesemas mõttes, Toompea, mis teisiti on ka vana Kalevi hauaküngas nagu Me kalevipojast mäletame, mille siis Linda kokku kandis ja samas paekivist on loetud ka Pika Hermanni torn. Et ei saa kuidagi jätta nagu mainimata, et mingis mõttes on Eestil selline suhteliselt ekvatoriaal parlament. Ja Eesti rahvuslipp lehvis samuti korallidest ja meri liilijatest püstitatud tornis. Nii et eks me mingis mõttes oleme selle oma lõunamaise päritolu nagu ammu juba omaks võtnud. Aga me lihtsalt oleme nii kangekaelselt, et peame ikka ennast küll põhjamaisteks. Aga et see sümboolika või see müüt ei jääks päris õhku rippuma, siis ma kirjutasin välja paar rida ka meie rahvuseeposest Kalevipojast, nii nagu Kreutzwald on ta kirja pannud. Ja mida siis, või milline oli siis kalevipoja seos paekiviga seal täpselt kirjas, see on siis teine lugu, Kalevipoja lapsepõlv. Ja Kreutzwald kirjutab siis nõnda. Kalevite noorem poega laskis lingus ilmukesesta kivis ida, lenda majja. Loopis merepinnal lutsu korjas Kaldat lutsukive paemurrust parajaida, mis ehk jalga laius, Ella kolme jalga pikkus, Ella paari tolli, paksu sella lutsukivid lendasivad lainte pinnal lustilisi rohkem versta kaugusel. Et kui sa nüüd siis tänapäeva keelde ümber panna, siis peaks ütlema seda, et huligaanid Kalevipoeg viska fossiili enam kui kilomeetri kaugusele ja kasvatab ise samal ajal kaldal tiritamme. Seda ma ei jõudnud enam üles kirjutada, aga sealt siis paar salm edasi kipub Kalevipoeg siis naljaviluks noori kuuski tükis juurtega üles tirib puid ja lennutab kive. Noh, loomulikult tuleks sinna märkida seda, et eks see kalevipoja jõud ka nendest fossiilidest nagu pärit on. Et kui ta neid lõunamerekive poleks visanud, et ega tast ka siis kalevipoega poleks kasvanud. No lähme siis ajastutega kiiresti edasi, teistele ma nii palju aega ei pühenda. Aga järgmine ajastu, vana Aetkonnastan, siis silur, mis tuleks kindlasti ära mainida. Kõigepealt sellepärast, et vahest ka mõned mäletavad siin mõned aastad tagasi räägiti sellisest kohast Jõgevamaal nagu kalana karjäär. Ja mille poolest see muidu tundmatu Jõgevamaa paigakest tuntuks sai, sai ta tuntuks selle poolest, et sealt leiti siluri vetikate kõige rikkalikum leiukoht maakeral. Ja leiti hulk uusi liike. Ja kindlasti paljude jaoks, kes ei ole nii paadunud palejantoloogide geoloogid, see võib-olla ei ütle ka mitte midagi, aga üks ilus näide, et maailm tõepoolest peidab veel imesid. Et mis võiks veel olla parem tõestus. Ja ma ise olen seal käinud paar korda ja mõned sellised ilusate vetikakirjadega kivid kaasa võtnud. Ja kui nüüd vaadata neid mandrite liikumisi kaarte siluri ajastul, siis, siis tõesti võib öelda, et, et Eesti tõepoolest asus sõna otseses mõttes maailma keskpunktis. Muidugi ekvaator ja nullmeridiaan, noh, ütleme ekvaator mitte, aga nullmeridiaan küll on, on ikkagi üsna suvaliselt paika pandud, aga kui me lähtume nagu sellest skaalast, mis praegu eksisteerib, siis Baltika manner asus tõepoolest siluri sekvaator ja nullmeridiaani lõikepunktis. Ja peale selle oli see ürgmandrite paigutus veel selline, et Baltika manner koos siis Eestiga oli kenasti nagu keskel ja teised mandri pangad tema ümber selline ilus, kes aias mäng. Et kes siis satub Jõgevamaal, et piiluge kindlasti kalana karjääri, et sealt võib võtta kaasa siis tükikese kivi sellest ajast, kui Eesti oli maailma keskpunkt kes ei usu, et ka praegu Eestimaailma keskpunkt liigume siis demonisse devon oli üks tõeliselt selline põnev ajastu. Tõenäoliselt oli see üks palavamaid ajastuid maa ajaloos, keskmine temperatuur võis olla 10 15 kraadi kõrgem, kui ta on praegu troopilistes meredes kihas selline tõeline elu ja sageli on siis tema niinimetatud ka kalad ajastuks. Ja kindlasti on paljudele kusagilt nagu meelde jäänud, et ka Eesti on selliste kalafossiilide poolest tõepoolest selline erakordselt kuulus paik. Noh, siin võiks krohvija sellise mõttelise uperpalli, et milliste märkide järgi me paneme nagu paika mingite paikade panust. Näiteks, kui mõelda nüüd Tartu vanuse peale, siis Tartu esmamainimine toimus siis aastal 1000 et 30, kui Jaroslav Tark Lööpsis džuudide väge. Ja see on siis esimene mälestus siis kroonikates, et Tartu on olemas. Samas kui Toomemäelinnus on kindlasti juba mitu sajandit varasem ja Ihastest, see on siis teada asulakoht, mille vanus on umbes 10000 aastat. Nii et tõepoolest tundub kummaline, et miks me peame siis 10000 aasta vanuse tartu puhul pidama siis 1000 aastast sünnipäeva ja võib-olla sümboolselt ka, eks ole, tegemist on ikkagi nagu sellise kaotusega. Aga ilus oleks tõmmatav, võib-olla see mõtteline ajajoon veel mõnisada miljonit aastat kusagile sügavikku ja Tartu on kindlasti paiku mille kohta võiks öelda, et ta kõlbaks väga hästi evolutsioonipealinnaks. Kindlasti võiks staatus olla ka ajutine, aga nagu järgmiseks, nelja 100-ks miljoniks aastaks, kindlasti võiks Tartu selleks nagu olla tänu just siis oma Aruküla koobaste-le, kus on tõeliselt haruldasi röövkalade kivistisi leitud. Herman Asmus oli siis see mees, kes siis 19. sajandil neid sealt välja õngitses ja noh, ta tõeliselt fanaatiline teadlane. Et hiljem on välja tulnud, et 10 aasta jooksul. Ta tegi väljakaevamise umbes 300-l päeval ja, ja ka ühel jõululaupäeval vähemalt. Võib-olla kuidagi aimas, et tollal ju täpselt ei teadnudki, et millega üldse tegemist on. Röövkalad olid sellised tõelised kolossid võisid kasvada kuni 10 meetri pikkuseks. Ja arvatakse, et nad sõid haisid. Haid olid tolle sellised pisikesed ja natuke nässakad, et paras selline amps nagu röövkalale. Võib-olla üks huvitav fakt veel, et sellest samast Aruküla lademest, kus need õige kalad on leitud, kalasid mingis mõttes võib pidada ka seksi leiutajaks, arvatakse, et kalade lõuad arenesid seetõttu, et saaksid nagu paarisuimede nagu kinni hoida. Et jällegi selline nagu sümboolne moment, et vähemalt Tartu Aruküla koobaste näol on siis selge tõestus, et me saame siis inimesed sinna viia ja näidata, et vaadake, siin on looduse kõige suurem leiust. Aga lubasin siis rääkida ka paar sõna sellest, et miks paekivi just lõunaeestlastele võiks olla erakordselt oluline. Kui nüüd päris täpne olla, siis Lõuna-Eestis on paekivi hoopis rohkem kui on Põhja-Eestis. Aga häda on lihtsalt selles, et ta on nii sügav, et me seda ei näe ja, ja seda on väga raske nagu kätte saada. Aga siiski devoni ajastul võis olla selline põnev lugu, et ürgookeani kallas võis ulatuda Kagu-Eestisse ja miks ta sinna ulatus lihtsalt seetõttu, et seal on nüüd see paekivi, mida siis nimetatakse Kagu-Eesti paekiviks tekkis siis tõenäoliselt demonis ja meie paevanaks kutsutud Rein Einasto on siis see inimene, kes selle väga ilusa sümbol, et eestist jooksis läbi ürgookeani kallas kes selle siis ka meie teadvusesse tõi. Kui me kujutame ette, et me seisame näoga siis praeguse Venemaa poole siis kusagil Tõrva, Otepää ja Põlvajoonel laius siis võimas Uurali ookean, aga see vaatleja iseseisvalt siis maapinnal. Ja mingis mõttes sellised pisikesed linnad nagu Tõrva ja Otepää ja Põlva ja Räpina võiksid olla teatud mõttes võib-olla Eesti kõige vägevamad linnad. Et varem oli juttu kaladest, miks eesti paleontoloogia sedavõrd kuulus on? Siin on tõestus üsna hea sellise palentoloogilise materjali najal olemas, kuidas kalastada hakkasid tulema maismaale ja kuidas neist said kahepaiksed nii-öelda jutumärkides siis neil on olemas jalgadega kalad ja meil on olemas ka mõned lõualuutükikesed juba siis nendest eluvormidest, kes siis kindlasti olid juba kaebaiksed. Ja need kuidagi, kui need kaks asja nagu kokku panna, siis saame seista seal ürgookeani kaldal ja, ja jällegi vähemalt iseenda jaoks mõelda välja nagu sellise asja, et see ongi paik, kus siis nagu elu tuli maismaale. Et siit me siis tegelikult nagu pärit olemegi. Nüüd siluri lõpus ja devoni alguses, nagu alguses oli juttu, et kui see pisikene linnupojakujuline Baltika võtab siis hoo sisse ja läheb üle ekvaatori ja kusagil temani alguses, siis põrkub kokku Laurentija ürgmandriga mida me siis praegu nimetame Põhja-Ameerikas ja tekib selline suur mäestik, Kaledoonia korrutus, mille hilisem selline laps on siis ka Skandinaavia mäestik ja väga tõenäoliselt oli siis tegemist maailma kõige kõrgemate mägedega, mis võib-olla üldse maakeral kunagi on olnud. Ja kui me räägime devoni liivakivist, kõike seda, mis siis kuidagi nagu Lõuna-Eestiga, nagu seostub punaste liivadega, siis tegelikult, et pole midagi muud kui maailma kõige kõrgemate mägede tolm, mida siis võimsad ürgjõed tõid siis Eestisse ja sügavat mattunud jõeorud, mis võivad olla sügavamad kui sademeid, trit. Ja isegi veel rohkem näitab tõesti seda, et nad olid tõesti sellised võimsad ürgjõed. Sellele mõtlesin siis mõtlesin Lõuna-Eesti kalmistute peale, et see on midagi sellist nagu üle meelelisteta. Et me oleme harjunud sellega, et me paneme oma surnud sinna liiva sisse mis on tegelikult võib-olla kõige võimsamate mägede tolm. Noh, see on midagi, mis, mis on lihtsalt ilus. Ja temani kohta võiks veel öelda seda, et miks meil selliseid nooremaid setteid see tähendab siis umbes 360 miljonit aastat Eestis näha ei ole. Lihtsalt seetõttu, et nad korduvad, jääajad on minema pühkinud. Aga devon oli siis ajastu, millest siis nagu jääjagu ei saanud sinna selle jääramm nagu rauges. Võib-olla see võikski olla siis nagu, et me võiks oma sellist ajaloo alguspunkti, sealt jääajast nihutada natukene tahapoole? Kindlasti devon on suurem kui jää. Aeg-ajalt ikka keegi, keegi küsib, enamasti küll lapsed, kahjud suured, hiljem küsivad vähem ja hoopis asisemaid küsimusi, et kas Eestis on olnud dinosauruseid? Kuna peale demonit tõenäoliselt suurem osa ajast Eesti oli siiski maismaa siis kahtlemata Ta oli Eestis ka dinosauruseid, see kahtlemata muidugi võib-olla ei ole nagu omal kohal, et me ei saa seda kuidagi tõestada. Aga kui siin oli maismaa, et küllap see oli ka hea maa nagu dinosauruste jaoks, aga jää on kõik need võimalikud fossiilid muidugi meilt ära viinud. Kui me üldse räägime, tuleb nüüd jälle hüppame inimeste juurde, siis Eesti esimesed asukad tõenäoliselt olid siiski neandertallased. Aga jällegi paraku, et jää on kõik need jäljed nagu kaasa viinud. Aga ilus on siiski, nagu võib-olla ka nõndertaallasi aeg-ajalt nagu meeles pidada, et nad ei olnud tegelikult mingid ürginimesed, vähemalt nii palju, kui meie teame. Nad matsid oma surnuid ja kaunistasid oma haudu lilledega. Tegid tuld. Tõenäoliselt oli neil ka keel. Kui mõelda võib-olla Eesti mainekama teadlase väliseestlases fanter päevo peale, kes on siis evolutsioonigeneetik? Siis tänu temale me teame ka seda, et igas inimeses on ka pisike annus nüandartaallast. Mõned päris huvitavad geenid. Võib-olla üks neist, mis määras ka tänapäeva inimese ajumahu on siis pärit naabertaallastelt, kindlasti oleks meil põhjust nende nende suunas aeg-ajalt selliseid sügavaid kummardusi teha. Võib-olla nendest ajastutest? Ta juba piisavalt nagu ma ütlesin, et ma ei taha kuidagi nagu geoloogide ja palejantoloogide tööpõllule nagu minna, et et see eesmärk oli nagu hoopis teistsugune. Aga mulle tundub, et võib-olla sellisel põgusal vaatlusel on Eesti tõeliselt suurepärane selline evolutsiooni või, või maha ajaloomuuseum. Kui me rakendame natukene oma fantaasiat, aga, aga just natukene mitte liiga palju siis me saame minna mingisse paika ja, ja öelda, et palun, siin tekkis närvisüsteem. Palun siiapoole, siin tulid meie esivanemad maismaale. Kui teil huvitav seltsi leiutamine, palun, siin on Aruküla koopad ja nõnda edasi. Ma tahaks nagu, võib-olla jõuda selle mõttega nagu välja sinnamaale, et et võib-olla selline kõige tuntum lugu kahtlemata, mida Eesti paikadest on räägitud, on, on tõenäoliselt Lennart Meri hõbevalge lugu siis Kaali kraatrist. See on täiesti omaette teema, et ma arvan, et sinna me täna ei üritagi nagu minna. Ja noh, väga palju muidugi, millest Lennart Meri rääkis, faktiliselt pole tõsi, aga mingis mõttes pole see nagu üldse tähtis. Tähtis on see, et ta oli väga jutuvestja ja võib-olla see, mille järgi mina nagu väga suurt igatsust tunnen või tunnen puudust. Et ma näen, et Eestis on olemas mingi selline tõeliselt suur vastuolu, et me istume tegelikult nagu maa ajaloootsas. Neid rahvaid või maid või rahvakilde maailmas on siiski erakordselt vähe. Aga mulle tundub, et me oleme nagu väga tagasihoidlikud ja me oleme suhteliselt viletsad jutuvestjad. Et kui selline rikkus oleks olnud näiteks prantslastel, et ma ei kujuta ette, kui pakse raamatuid juba kogu sellest sümboolsest maagilisest jõust oleks juba kirjutatud, aga meie peame kõike seda alles niimoodi samm-sammult avastama. Aga muidugi, hea uudis on see, et meil on nagu, mida avastada. Ehk siis kolmandat ja, ja loodetavasti viimast korda selle tedre tibu juurde siis tagasi tulla. Paljud põhjarahvaste müüdid, kuidas maailm tekkis, on sukeldumismüüdid mille järgi üks veelinde sukeldub kuskil ürgmeres kusagile merepõhjatopsis noka otsas üles tükike maad ja, ja sellest siis saab maha ja ja hiljem kuu ja päike ja kõik need elavad olendid, kes seal maa peal kõnnivad. Kummalisel kombel Eesti nagu ongi täpselt nõndaviisi nagu tekkinud sedasama tibu sealt lõunamerest on seda maad noka otsas nagu pisitasa kokku tassinud, kuni siis sellest Saikse maa, mille, mille peal siis meie praegu kõnnime. Semiootik ja kirjanik Valdur Mikita kõneles Eesti lõunamaisest itaallast muusika plaadilt Taavi Kerikmäe, Mart Soo. Plussiks. Saade on sarjast Eesti mõttemaastikud, mis on pühendatud Eesti vabariigi 95.-le sünnipäevaaastale. Ööülikool tänab koostöö eest Eesti Kultuurkapitali ja kõue mõisa. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2013.