Koole. Ö-ülikoolil on külas filosoofiaprofessor Tõnu Viik. Kes kõneleb saksa mõtleja Georg Wilhelm Friedrich heegeli mõttemaailmast? Loengu teema on heegel ja vaim. No see on küll väga vana lugu, sest et heegeliga me oleme me oleme käinud ikkagi juba vist üle üle 25 aasta. Igaüks, kes filosoofiaga kokku puutub, Igalühel on heegelistest päris võimatu mööda vaadata, eks ole, tema kohalolek filosoofia ajaloos on mõnede jaoks hirmuäratav, mõnede jaoks meeldiv. Aga igal juhul on ta üks väga oluline figuur, 19. Kümnenda sajandi algul, kes siis mingis mõttes jaotab filosoofia kaheks vanaks ja uueks. Ühesõnaga mingit tüüpi metafüüsiline mõte, millele nagu kanti papiiri alla tõmbab, lõpeb heegeliga ära kuidagi tormiliselt, kes tulevad pärast seda? Enamus filosoofe peab vajalikuks ennast heegelist distantseeruda ja öelda, et mina olen sealt need hästi kaugele just see, mis heegelil oli, on, on kuidagi väga halvasti ja valesti. Tekibki küsimus, et kui tal on kõik nii halvasti valesti, miks on vaja seda kogu aeg meelde tuletada, ühesõnaga ta ta kuidagi haju ära see heegelfilosoofia ajaloost vaatamata sellele, et et enamus konsultatsiooni negatiivsed. Ühesõnaga, kui me 20. sajandi suurtelt autoritelt Laan heegeli kohta või 19. sajandi teise poole autoritelt õigeli kohta siis kõik kuulsamad filosoofid võtavad sõna negatiivselt. Marks flaier Macher, Felling kui me läheme 20.-sse sajandisse, siis kõige kuulsamalt vastane sotsiaalfilosoofid Annarent Popper enne seda. Inimesed kirjutavad ikka pikalt sellest, kuidas vältida heegeli viga. Kuidas vältida ütlemist. Küsimus on nüüd selles, et mis seal siis toimus 19. sajandi algul, nii et nendel 200 aastat hiljem peame õppima seda vältima. Ja mulle tundub, et, No mina ei võtaks niisugust esiteks sellist negatiivset hinnangut siin üles. Aga teiseks, kui me vaatame selle aja peale üldse, siis 18. sajandi lõpp 19. sajandi algus oli oli võib-olla võib-olla Euroopa kultuuri hiilgeaeg, see oli aeg, kus sündisid kõik need ideed, millega me, millega me hingame siiamaani võtame kasvõi filosoofias kanti kriitikad tekitavast Sis transmentaalse filosoofia kogu kogu filosoofilise küsimuse asetuse nihkumisi ikkagi sellisest substantsi kesksel tontoloogialt, subjektikesksele, tunnetusteooriale võtame laiemas sotsiaalpoliitilises plaanis sellised inimesed nagu nagu Herder heegel ja talle järgnevad loovad siis rahvuse idee, mida asutakse ellu viima maailma eripaikadest. Meie siin oleme üks näide, sellest. Hakatakse mõtlema vabadusest kui Euroopa kultuuri ja demokraatia eesmärgist. Siiamaani oleme me selle idee juures romantikud avastavad inimese sisemaailma, mida mida inimene siis proovib isiksusena teostuda ja mille sügavus laiuse suurus osutub vähemalt sama suureks kui kogu maailm ümber. Vähe sellest, minu sisemusest tuleb välja, on mingisugune jumalik alge, millel on õigus. Meenutagem Göte Fausti võib isegi saatanaga flirtida selleks, et nendes nendes sügavustes edasi minna, kaugemale jõuda, maailma tundma õppida ja nii edasi. Ühesõnaga, terve 30 kuni 60 aasta jooksul päris väike hulk inimesi loob niisuguse ringi ideid, mis on meie jaoks siiamaani veel noh, ühed ühed kõige olulisemad üldse. Mis järgneb see Seegeli heegeli surmale on niisugune ülikoolide muutumine enam juhataja, ülikool ja sellised inimesed nagu Humboldt, kes arvavad, et tuleb entsüklopeedilises, see tähendab siis süstemaatilisus vormis õpetada inimesele teadmisi kõigest. Kogu maailmatarkusest hakkav spetsialiseerumine, toimuksid niisugune tehnilise mõtteimbumine, ülikool ja selle tagajärjel muidugi meditsiinitehnika võidukäik. Aga need suuremad ideed, millega me elame, on kõik pärit nendest aastatest. Ja heegel elab ja pöörleb seal. Ühelt poolt arendab seda kõike edasi, aga samas, mis ei tule välja nüüd 200 aastat hiljem tema tekste lugedes, et ta on väga poleemiline mõtleja. Ta on selle kõigega dialoogis. Ta nagu haarab seda kõike ja saatuse-juhuse tahtel juba noorest peale juba juba siis ülikoolis meie mõistes satub ta ühte tuppa koos Shellingule helderliniga. Noored istuvad ja arutavad, kirjutavad tekste millestki vähemast kui ühesõnaga, need eesmärgid ei ole üldse tagasihoidlikud, poisid loovad uut religiooni Euroopa rahvastele. Ja poisid loovad uut arusaamist sisuliselt uut Euroopa konstitutsiooni, mille järgi me nüüd kõik peaksime hakkama elama. Ja hiljem selgub, et umbes nii lähebki, ühesõnaga ei võeta ülegi seda, seda religiooni, mida nad lisandusid seal. See pidi olema siis niisugune absoluudi religioon, mis ületab kõik vastuolud ja ja saavutab lõpuks niisuguse maise õiguse inimesel olla siis peremees selles vanas piinlikus mõttes sellel, sellel maal. Ja luua siis niisugune riik, niisugune keskkond mis siis maailma ajaloos esimest korda ongi pühendatud niisugustele niisugustele inimestele, kes seda, seda kõike iseendast proovivad välja tuua, sellist isiksust iseendast ehitada. Nii et nii et nad oleksid osa sellest absoluutsest, milleks on nii maailm kui ka kui ka meie mõttemaailma kohta. Nii et üldsegi mitte tagasihoidlik algus, tema tekstid on lummavad mingisuguses muus mõttes kui kõik muu, mis ma olen, olen lugenud. Tema tekste lugedes avastasin mingisugust teist tüüpi rütmi, mingisuguse mustri, mis kordub järjest uute ja uute teemade peal, siis oligi see hetk, kui ma arvasin, et nüüd ma saan aru, mis toimub, kui ma olin selle selle mustri avastanud, ma lugesin. Ma lugesin jälle teda algusest peale läbi siis nagu kõik loksus paika ja tundus, et no vot, no vot, nii. Nüüd lõpuks on mul heegeli kohta midagi öelda. Ma muretsesin kõik tema tekstide, asusin lihtsalt otsast lõpuni läbi lugema, haarates algul ikkagi päris vähe. Ma mäletan, et ma lugesin läbi vaimu fenomenoloogia loogikateaduse, tunnetades umbes igal 50. leheküljel midagi nagu midagi, ma nagu taipan ka, et ahah, et siin selle koha peal ma nüüd võiksin ütelda, et jah, et see on tema väide või siin endal mingi selline positsioon või. Aga ma jätkasin lugemist, aga ma, ma lihtsalt lugesin edasi. Kuni ma jõudsin tema kuulsamate raamatuteni, midagi rohkem tsiteeritakse, mis ei ole tema enda kirjutatud, need tema üliõpilaste kokku pandud tekstid. Need on päris arusaadavad. Neis on iga lause kuidagi korrektselt väljendab midagi. Sa saad aru, kuidas sealt tees ehitub. Aga midagi oli, midagi oli nendest teistmoodi ja ma sain aru, et see oligi see koht, kus ma sain aru, et tema tekstides on mingi rütm või muster nendes arusaadavates tekstides seda ei olnud. Hiljem, kui ma vaatasin siis kriitilisi väljaandeid, kus eristatakse heegeli enda kirjutatud teksti sellest, mida on, mida on kirjutanud tema üliõpilased siis ma sain aru, et noh, selliste raamatute puhul nagu nagu seal filosoofia ajalugu ja maailma ajalugu, jah esteetika ja ühesõnaga suurem osa tema teoste korpusest on niisugused tekstid, kus tema enda kirjaliku sõna on mõned leheküljed kuni kuni paarkümmend lehekülgi. Ülejäänud neli, 500 600 lehekülge teksti on erinevate toimetajate poolt tulnud erinevate aastate üliõpilaste konstruktidest. Ja noh, loomulikult toimetaja on teinud korraliku töö selles mõttes, et pannud asjale nagu mõtte sisse, aga, aga rütmi kaotanud ära. Temaga ilmselt oligi teksti tootmise viis või kirjutamise viis niisugune rütmiline, et ta ei, ei jõudnud tõenäoliselt väga hästi valida neid sõnu, mida ta sinna, mida ta sinna kõiki kokku toob ja sellepärast terminid esinevad tal kord ühes, kord teises-kolmandas tähenduses. Aga sellest ei tule, need, ta ei taha nagu midagi öelda. Et kui ta ise selgitab, mida ta tahab oma teostes üldse väljendada ta teeb seda näiteks eessõnas vaimu, fenomenoloogia esse, siis seal ju ütlebki, et see, mida ta tahab näidata liikumine. Et ta ei taha ehitada niisugust staatilist lausete süsteemi, millel oleks tähendus, mida me võiksime siis uurida vaid ta tahabki näidata mõtete liikumist, teisenemist, muutumist, tema kuulus neetud. Mida ta ise kutsub ühtlikulatiivseks meetodiks, viitabki sellele, et teaduse aines ei ole mitte noh, kaugel sellest, et see ei ole mingisugune asi, millest rääkida. See ei ole ka mingisugune propositsioon vaid spekulatiivne kõne. Spekulatiivne tekst on siis midagi sellist, tänu millele me saame selgeks niisugune kõikide mõistete süstemaatilise tema enda sõna on nüüd libageen ülemineku ühest teise selle küljes kõik läheb. Teiseks, üle olemine läheb olematuseks, olematus läheb saamiseks, saamine läheb miskiks ja nii edasi, aga tema sõnum ei ole selles, et vot vaadake, et kõigepealt oli olemine ja pärast tuli olematus vaid tema sõnum on, et see kõik voolab. Kui püüda natuke veel läheneda sellele, mida ta siis tahtis teha ja millest see filosoofia seisneb, siis kui kokku võtta vaimu fenomenoloogia, et siis. Siis see läheb umbes nii, et ta kirjutab kõigepealt teadvusest, seejärel eneseteadvusest, seejärel mõistusest ja lõpuks vaimust. Et kõik on kuidagi üks asi ja samal ajal on see kõik üks selline liikumine ja protsess. Et nüüd, kui ma sinu käest küsin, mis asi see teadvus seal siis on, mis asi see eneseteadvus on, mis on see mõistus ja mis on see vaim? Oskad sa mulle öelda? Kui ma prooviksin nüüd ütelda, et mis liikumine see on, mida kogu see teos tervikuna kirjeldab siis nii nagu pealkiri ütleb seal mingit tüüpi fenomenoloogia ja mis on fenomenoloogia ikkagi juba ka heegele jaoks on teadvus teadvuse kogemusest ühesõnaga seal mingisugune teadvuse kogemus kus tema siis alates kõige noh, ütleme tema sisu, et selles mõttes, et asjad, millest ta mõtleb või kuhu ta üritab oma niisuguse teravikku fikseerida, ta üritab just nimelt vastata nendele küsimustele, et mis on teadvus, eneseteadvus, mõistus, vaim ja nii edasi. See raamat on sellest, kuidas kõik need üritused luhtuvad kuidas teadvus ei ole võimeline fikseerima seda, mida üks, teine, kolmas või neljas asi on vaid nägema ainult nendevahelist liikumist. Nii et vaimu fenomenoloogia on, on raamat või teadus teadvuse kogemusest. Selles mõttes. Et kui ma enne tahtsin, arvasin, et ma võin fikseerida sellised punktid, sellised nähtused või definitsioonid, siis siis tuleb välja, et ei või et ei eksisteeri, ei ole olemas teadmist neist neist asjadest sellist, mida ei oleks võimalik kohe sealsamas konstrueerida ja sellest konstruktsioonist lähtudes, midagi kohe uute järgmist ehitada. Mulle tundub, et see oleks tema vastus, see meie kogemus. Sellele saab anda vaimu fenomenoloogia lõpus kaks hinnangut. Kui me loeme seda nii, et, et lõpuks on meil see selle liikumise lõpus vaimses käes siis oleks nagu selline positiivse lõpuga lugu, kus lõpp tähistaks ka siis mingi lõpliku definitsiooni tekkimist ja paljud heegeli uurijad seda nii kirjeldavad, mõtlevad, et et me oleme siin läbinud terve rea selliseid ebatäiuslikke definitsioone. Aga kõik need definitsioonid kokku algusest peale ongi tõde sellest, mis on absoluutne vaim. Siin tekib ikkagi kohe selline dilemma, kuidas saab nagu valede summa olla absoluutne tõde, miski sinna, kui ei klapi, eks ole, või kuidas võiks nagu ebatäiuslike vaadete, mis kõik konstrueeritavad summa ja summa nüüd päris lihtsas matemaatilises mõttes nende nende järgnemine olla nende järgnemine teineteisele moodustada absoluutse teadmisena. Ja selle koha peal on siis mõned, mõned teised heegeli uurijad arvanud, et see ikkagi ei ole positiivse lõpuga lugu. Negatiivse lõpuga lugu, mille lõpus ma pean aru saama, et, et see, minu algne küsimus ei, ei põdenud. Et selliseid teadmisi moodustada ei saa, kui need teadmiste all peame silmas selliseid fikseeritud definitsioone. Selles mõttes vastandub heegel kardinaalselt nagu tänapäevasele akadeemiale, kus kogu tegevus on sellele suunatud, mul peab olema mingi tees, pean suutma seda defineerida. Pen suutma selle kasuks argumenteerida. Ja pärast peab keegi teine saama vaadata veel, et noh, et kas need argumendid nagu nagu peavad, et kas tulemus on siis heegel, ütleb sellise filosofeerimise kohta nagu päris halvasti ütleb, et niisugused puhstaabinfilosoofil sellised tähenerijad, filosoofid või niisugused nagu teksti tasandil töötavad filosoofid ei saa, ei saa asjast aru. Ja veelgi enam, nad langevad ära naguniisugusest filosoofiast, mida tegelikult see meie ajastu 19. sajandi algus, ütlen veel kord, et see oli pöörane aeg, mida selline ajastu vajab, mitmed heegele uurijad on pööranud tähelepanu sellele, et võib-olla tuleks lugeda vaimu fenomioloogiat kui pildungs romaani niisugust romaanides, kus toimub tegelase areng ja teisenemine ning ka siin on oluline mitte see nüüd, mida ta tegi sellel teisel leheküljele, siis mida tegi 14 10. vaid vaid kuidas areng, kuidas see teisenemine sellest peategelasest siis toimus. Ja veel üks sarnane moment on, on lõpu puhul ka sel hetkel, kui me lõpetame romaani mis siis juhtub. Kas siis on nii, et kõik saab selgeks ja on romaani, mis on kirjutatud, aga aga isegi sel juhul, kui me küsime, et mis on see, mis nüüd selgeks sai, kas see selgus seisneb selles, et ma jätsin meelde kõik selle, mis toimus jällegi selle kõige toimunu kõikide seniste lauset, summa on nüüd see kogu tõde? Ilmselt mitte, eks ole, see, see lõpupunkt tekitab meis ikkagi mingisuguse teadmise, mis ületab selle, mis seal enne oli. Aga ta ületab selle mingisugusel, mitte sõnalisel, mitte definitiivsel moel. Sest need sõnad on nüüd kõik tehtud sõnadega, on nagu lõpetatud ja mul peaks olema mingisugune kogemus. No eriti, kui ma lugesin pildungs romaani, mille tõttu ma nüüd olen targem, parem, ilusam ja nii edasi. Vot millelegi sellele, nii võiks lugeda küll. Ma saan aru, et ühtepidi on nendest tekstidest siis selline esteetiline kvaliteet nagu lugeja jaoks, et see on, nagu sa rääkisid, et sa võid seda teksti tajuda läbi rütmi või mingisuguse sellise talle omase dünaamika. Ja see on isegi nagu tähtsam veel kui võib-olla seejärel, mida sa seal sõnadega vaid pärast teha. Kas kuidagi seda viimast korda, peegel need üle üle, et ma üritan teile õpetada seda liikumist. See on teadusmõistete momentide, mõttemääratluste liikumisest teisenemiseste ja see peab olema see õppetund. See on see, mida ma tahan öelda, jah. See on huvitav, et kui vanad filosoofid on otsinud seda, mis on igavikuline jääv, kestev, ilma alguse ja lõputa, siis nüüd on mees mõtleja, kes justkui püüab meile näidata seda, kuidas kõik tekib ja kaob. Ja nii justkui nagu ongi jah, ta tõesti ei sobitu sellesse pilti ja siit ka see kommentaatorite niisugune hämming ja arusaamatus, kuhu seda heegel, et ikkagi ikkagi pista, sest et. Me ei oska sellise autoriga midagi peale teha kõikide filosoofide puhul kui ma kirjutan filosoofia ajalugu, noh ma tahaksin nagu kirjutada, et mis see tema teema nüüd oli ja mis ta sellel teemal siis mingi asja kohta ütles? Vaata laatonylalisel olevat olnud, see ka ei ole tõsi, aga, aga olevat olnud mingi ideede teooria ja jääd justkui kuskil on sellised ideed ja neil on mingisugused omadused nendel ideedel ja see oligi see, mida Platon tahtis õpetada, keegi järgmine ka nii. Aga nüüd meil ei ole nagu seda substantsi, millest kinni haarata, et see mõtle nende Nende teiste väärikate ritta panna. Ja, ja loomulikult me oleme talle midagi sinna ikkagi välja mõelnud ei pannud, ühesõnaga tänu sellele filosoofia aja lookaanonis on üks, eks seegi, Donald Filiberiin ütleb, et see on tegemist tragöödia vormiga, mitte komöödiavormiga, et kui tavaliselt kogu meie teaduslik tegevus on komöödiline selles mõttes, et alustab sellest kõigepealt on mingisugune probleem siis on teadlase tegevus ja see nagu lahendus sellele probleemile, et nagu nagu õnnelik lõpp jõuab meil tekstiuurimise lõpus kätte, selles mõttes on nagu kõik uurimisprojektid, peaksid olema ka müütilised tegevused, seegile tekst, see on nagu traagiline. Tan tragöödia selles mõttes, et. Me ei saa seda asist positiivset moraaliga, et võib-olla tõesti saab ainult sõnastada niisugusi abstraktsioon, et kõik liigub ja millestki kinni haarata. Ja ei ole lõplikku tõde ja igasugune tõe otsimine on ajalooline ja nii edasi. Siis heegel ise vaidleks kohe vastu, ta ütleks, et need on niisugused lihtsameelsed, abstraktsed lihtsalt, millest on kogu aeg kogu oma elu süüdistus, romantik, kuid et nad loodavad nagu asendada mõtlemisega, kus kõik peab saama väljendatud mingisuguse labasusega. Ta ütleb suisa mingisuguse abstraktsiooniga, mille juurde nad loovad subjektiivse tunde. Et see kannab endas väga palju, aga sellisel väljendatuse tasandil on öeldud ikkagi väga vähe, nii et siin ka see selle kogemuse saamiseks, mis vaimu fenomenoloogia lugemisest peaks järelduma, vist ikkagi ei ei saa teda niiskuse moralismina kokku võtta, kuigi väga tahaks ikkagi lihtsalt vaimu fenomenoloogia läbi lugema. No mulle tundub, et seda kogemust saab, saab rakendada mõtlemisele. Ma ei tea, kui hästi saab selle abil maailmas orienteeruda, sest maailmas orienteerumise all peame me silmas tavaliselt muud just seda, kuidas ma asjad ära klassifitseerimine lähedased ja kauged, ühed ja teised asjad, tähtsad ja vähemtähtsad. See, kuidas ma moodustan, just nimelt niisugused grupid. See siin on laud ja see seal on tool ja üldiselt Mai orienteeruks maailmas, kui minu laua ja tooli mõisted oleksid niisugused, et nad nagu teineteiseks üle läheksid kogu aeg. Ma pean praktilisel tasandil saama neid eristada. Küll aga moodustanud selliseid eristusi ka oma niisuguses mõttemaailmas. Kõige lihtsam näiteks lahterdada autoreid, olulised ebaolulised, kaalukad, mitte kaalukad, tõsised, mitte tõsised. Ja katsu sa lugeda neid autoreid ilma ilma niisugusi kategooriaid neile komistamata proovisa lugeda, nii et võtad ühe enda jaoks ebaoluliseks tituleeritud turi ja dekonstrueerida ebaolulise kategooria loetada olulisena ja, ja vastupidi. Aga see on kasulik harjutus. Ühesõnaga, see on huvitav harjutus, mille kaudu tõesti neid välja kujunenud niisugusi kategooriapiire võistampe nagu, nagu liikuma saada. Ta ei leidnud endale niisugust nagu tugigrupi või või sõpru. Ta oli üsna pikalt üsna üksi. Tal oli alati mingisugune grupp üliõpilasi, kes teda hea meelega kuulasid, kuid meil on täiesti vale ettekujutus temast justkui filosoof kuningast, kes oleks olnud siis väga-väga niisugune tunnustatud. Ikkagi heegel saab õppejõuna esimest korda nii palju palka, et sellest ära elada on, on siiski, on 46 aastane, et üsna pikalt enne seda ta töötab küll koduõpetajana, küll veinipoe raamatupidajana Kell kooli direktorina. Ja see, mida sõrmedest hiljem see, kui, kui Berliini kõrged ametnikud peavad saatma talle kirja, et ta pisut tagasihoidlikumad tähistaks oma sünnipäeva, kuna, kuna see võiks jätta varju keisri sünnipäeva tähistamise ja heegel loomulikult allub, ühesõnaga selline elu kestis, kestis ainult mõne aasta. Nii et see tema mõtteviis oli, oli kuidagi aluseks sellele mulle mulle tundub, et ta jäi üksi, ta oli alati üksi, ironiseeris naeruvääristas kõike. Ja ja kuigi see romantismiajajärk tollal on üsnagi üsnagi sarnane meie sellisele postmodernsel ajastule ja ka siis tegeleti näiteks teatris sellega, et ületada teatrikunsti piire, šokeerida vaata et, et panna näitlejad hoopis sinna, kus vaatajaid ja vaatajaid sinna, kus näitlejad, ühesõnaga toimus niisugune vaataja pidev üllatamine ja sellega tegelikult nende nende teatrikunsti piiride enest küsitlemine siis heegel tegi seda kõike ilma niisugust pinda nagu Endale loomata. Ja, ja väga-väga paljud tema kaasaegsed ikkagi jäävadki arvama, et tegemist on niisuguse, mitte tõsise mõtlejaga, kes ei, ei mõtle mingist ühest asjast, tegemist on šarlatoniga. Näiteks ei saada kuni elu lõpuni Berliini Teaduste Akadeemia liikmeks just nimelt sellepärast, et enamus, enamus professorid on ikkagi vastu. Mul on veel üks küsimus selle sõna vaim kohta suur sõna ja sellega tekib ka väga palju assotsiatsioone, see võiks tähendada väga suuri asju. Ja see ei saa olla juhus, et ta valib just nimelt selle sõna oma filosoofia või, või mõtlemise keset väljendama. Jah sul on õigus, kui ta jällegi juba selles samas vaimu fenomenoloogia eessõnas, kui ta räägib, mis värksisin nüüd tuleb, siis ta ütleb, et see on aine issand, šahtis kaitstes, see on üks uus teadus niisugusest asjast nagu vaim. Ja kui meenutame, siis natukene aega, enne seda ilmus Jombatistavikul veel üks uus teadus science noova kus uus tähistas vingu arvates ka täiesti uut ajaloolist uurimisobjekti. Ajalugu tema jaoks. Heegelil on ka nii, Kadal tähistab see see niisugust uut uurimisobjekti, aga ka uut tüüpi lähenemist ja seda, seda korraga uut uurimisobjekti sellepärast et Ta vastab mulle tundub selle vaimu mõistega kanti kriitikates üles tõstetud antinoomiatele kogu tema ajastu. Kogu see 18. sajandi lõpp, 19. algus, tegeleb sellega, et kuidas ühendada ikkagi neid kanti antinud dominant ja romantikutele, siis tundub, et Nad ühendavad absoluudis. Noh, et kas maailm on lõplik või lõputu või et kas jumal on või ei ole. Kant ütleb, et niisugused küsimused ei ole mõistuse abil. Mõistuse abil ei ole võimalik nendele küsimustele vastata, vaid nad on niisugused regulatiivsed, ideaalid meie mõistuses, mis suunavad siis arutööd kord ühes, kord teises suunas, kuid toimivad ainult selliste funktsionaalsete printsiipidele. Ise me neile küsimustele vastust ei saa. Loomulikult ei olnud see niisugune rahuldav seisukoht ja romantikud, siis pakkusid välja ludictiik vennad, leegionid, sellingise, et kõikide erisuste kõiki igasuguse fragmentaarsuse. Meenutan veel, et see oli selline postmodern, Äärg, kõik olid inimene, oli ootamatult eraldunud traditsioonist, valitsejad valitsetavatest ja nii edasi otsiti seda, mis paneb ühiskonna ja minu ja jumala jälle kokku tagasi. Absoluut on see, mis paneb need asjad jälle kokku tagasi. Sest absoluut on niisugune reaalsus, mis on umbes nagu, nagu loodus ja veel meie mõtted loodusest. Ühesõnaga füüsisest suurem, suurem tegelikult, millest me kõik oleme. Kõik oleme osad. Heegeli vastus on teine heegeli vastus on vaim. Ja tema vaimuteooria laguneb ju osadeks, on subjektiivne, objektiivne ja absoluutne vaim, nii et me võiksime küsida kõikide nende tasandite puhul eraldi, mis need on. Ja siis vaadata, kas nad kokku ka veel midagi midagi tähistanud. Kiiresti ja lihtsalt ma pakuks, et, et subjektiivne vaim on kõik see, mida sotsiaalpsühholoogid ja kultuuripsühholoogid kutsuvad kultuuriliseks. Minus on osa minu minu vaimust, aga niisugune osa minu vaimust, mis on mul mitte kaasasündinud, vaid kultuuriteel omandanud kõik minu harjumused, keeled, mida ma räägin, mõtted, mida ma on mõelda iseenda sees tänu nendele keeltele, mida omandanud olen ja nii edasi. Objektiivne vaim on need, need vahendid ise, vaimne kultuur, võiksime öelda keeled, uskumused, teadmised, seadused, mida me järgime. Kõik see, millest räägivad 20. sajandi antropoloogid, see oleks nagu objektini vaim siis on veel absoluutne vaim, mille kohta heegel ütleb kõige vähem, kuid mis vastabki sellele meie küsimusele tema suhtes kantiga. Absoluutne vaim koosneb jällegi kolmest osast. Ja nimelt siis kunstist, religioonist, filosoofiast ja Hegeli käsitluses on need absoluudi haaramise vahendit. Need on niisugused. Mina telliksin kultuurilised formatsioonid, kultuurilised struktuurid, mis üritavad haarata või mõtestada absoluut. Ja inimkonna ajaloos on teada selliseid kolm kunsti vahenditega proovitakse seda teha religiooni vahenditega, proovitakse seda teha ja filosoofiavahenditega proovitakse seda teha. Kui kunst üritab tekitada kujundeid mille puhul mul tekib siis absoluudi haaramise tunne. Ja religioon on niisugune kultuurivorm, mis üritab mind sellega siduda lõplikult selle eristuse minu ja jumala vahel kaotada. Silosoofia üritab seda teha mõistete abil ja mõistete vahendusel üritab selle selle vahekorra mõistesse. Me võiksime siis tänapäeval öelda abstraktsetesse keelde panna. Küsimus on visteles absoluudi tõlgendamise ruumis, et kas me tahame väga kitsalt ja, ja dogmaatilised ta kuhugi millegina kellelegi paika panna? Ma arvan, et noh, võib ka neid variante proovida, aga, aga mingisuguses tervikus tegelikult iga inimene ikkagi rääkida saab. Ja isegi mitte maailma tervikust, ma ei tahaks Eibanteistliku ega, ega transmentaalse maailma mõistet siia sisse tuua. Aga mulle tundub, et elu tervikust saab ja igaüks on peaaegu et sunnitud mõtlema küll. Ühesõnaga, ükskõik kui me midagi olulist enda jaoks no kas võima plaane, kaugemale ulatuvaid plaane niisugusel praktilisel tasandil läbi mõtlen siis siis see mõte saab ikkagi tekkida ainult sellel eluterviku foonil. Kui ma elaksin lõputult, ei oleks mul vaja teha mingisuguseid õigeid, häid ja tarku otsuseid, ma võiksin teha lihtsalt kõiki asju üksteise järel. Tänu lõpliku selle minu valikutel ja tänu lõplikkusele saan ma rääkida millestki niisugusest nagu terviklikkus ja tänu sellele terviklikkusele on minu valikut on mingisugune mingisugune tähendus. Proovida kuhugi tõmmata, piir vahele, siit nüüd lõppenud mina ja algavad teised ju tegelikult ei ole võimalik, et väga palju minust on, on seal tänu teistele tänu sellele peegeldusele, mis ma saan teiste kaudu tänu nendele hirmudele, mida ma tunnen teiste ees ja nii edasi, eks ole, meenutagem siin seda teenri ja isanda, dialektikat vaimu fenomenoloogia alguses või siis, kui me jõuame juba objektiivse vaimutasandile ilmuvad välja sellised probleemid tänapäeva struktualismist, eks ole, et kust, kust lõpeb piir nende kollektiivsete ideede ja minu vaimumaailma vahel, kust algab minu ja lõpeb kollektiivne mõtlemine, seda enam, et mõtlemine on keeleline, keel on mingisugune kollektiivne ideaalsus, mida me kõik jagame, jällegi ei ole võimalik seda piiri tõmmata ja ja see on midagi, mida ka hilisemad fenomenoloogid on, on väga olulise teemana üles võtnud, et et ega minu subjektiivsus ei, ei ole kuidagi piiritletav minu naha välispinnaga, et justkui see, mis jääks sellest pinnast sissepoole, olen mina ja väljaspool algab nagu mingisugune, mitte mina. Et pigem on, olen mina ikkagi kogu see ulatuvus, milleni ma näen mida ma, mida ma tajun ja nii edasi, ühesõnaga minu piir on ikkagi maailm, mitte nahk. Ja kui mul on vahendid, näiteks kui mul on niisugune keeleline teoreetiline vahend mõtlemiseks selle eest, et nad, aga mis seal maailma piiri taga noh, siis olen ma juba ulatunud kaugemale, kui on, kui on maailm. Intersubjektiivsest rääkimata, et see on, see on nüüd see väli, kus ma olen suhetes suhetes teistega ja ja noh, nagu, nagu ennist öeldud ei ole nii, et on kaks, millist Atomaarset ühikut, kelle vahel siis on mingisugune suhe, nad, nad põimuvad teineteisesse Me kõik põimumine teineteisesse rohkem või vähem just nimelt niivõrd-kuivõrd, me oleme keegi, kuivõrd ma olen mina mitte nii, et kust algab keegi teine, et seal on nagu vähem mind vastupidi mind rohkem seal, kus on rohkem kõiki teisi, kus on koos just nimelt kõikide teiste tunnustust tagasisidekimp sellele, milleks või kelleks ma ennast pean. Kultuur ongi see, see väli, kuhu ma siis laienenud tegelikult enda, oma nahapinnast väljapoole, see ongi see väli, mis moodustab nii väljastpoolt mind kui mina seestpoolt teda, see ongi see väli, kus me kus me kohtume. Muidugi jällegi puhtmehaaniliselt võiks mõelda, et nüüd kaks lihakeha kohtuvad teineteisega nii et nagu nagu põrkuvad tagasi või tõmbuvad kokku, kui aga selline, kuni Me oleme elusad, nii käituvad ainult meie laibad, eks ole, aga kuni me oleme elusad, sest need on, need kokkupuuted, tähendavad meile midagi. Nad on meeldivad või ebameeldivad nad. Nad tulevad koos suure gamma, kultuuriliste tähenduste, teiste vahekordade ja kõige muuga. Ma arvan, et heegel leiutas niisuguse mõtlemise tehnika, mis on päris sarnane meie kirjanduskriitikas toimivale, konstruktsiooni liikumisele. Ühesõnaga see on ideaalne meetod kõike nagu lammutada ja lahti võtta. Kõigi nende tükkide peale ehitati mingisugune teadmine, mingisugune kogemus. Kohe kui üks kategooria tundub, et on ära proovitud ja traditsiooniliselt hea ja või siis, et selle abil saab nagu nüüd, lõpuks ometi leidsime valemi mille abil nagu tuleviku minna või siis kohe tuleb liikuma panna. Seda tahab teha. Heegelist kõneles filosoofiaprofessor Tõnu Viik. Loeng on salvestatud vanalinna hariduskolleegiumi raamatukogus. Kõlas muusika. Alfred Schmidt kelt. Saate panid kokku Jaan Tootsen, Külli tüli ja Joonas Hellerma raadioteater 2013.