Koole. 2011. aasta oktoobris arutlesid Tallinna fotokuu raames kirjanikud ja kunstnikud, millises suhtes on pilt ja sõna ning kuidas kumbki neist vaatajas või lugejas plahvatab. Järgnevad parimad killukesed peetud välkloengutest. Fotode rollist oma loomingus räägib kirjanik Toomas raudame. Ma olen kirjutanud kaks juttu, mille aluseks või siukse sisemiseks komponendiks on pilt. Enne kui ma seda pilti näitan, ma loen ette katkendi oma loost, mille pealkiri oli võidusõitja surm ning mis ilmus selle aasta kas oli aprilliloomingus. Me otsustasime ta tappa, otsus sündis, äkki, mitte keegi meist ei mäletanud, et oleks sellist mõtet hellitanud või sellel teemal mediteerinud. Olime inimestena arad jahtrad, seetõttu rabas too otsus meid sõna tõsises mõttes jalust. Ometi olid nüüd olemas ja meie, kes me midagi sellist kunagi polnud kavatsenud, pidime ei tea kust tekkinud otsuse täide viima. Keegi meist ei teadnud, kellega on tegemist, kes on see keegi, kes peab meie käe läbi surema? Me uurisime välja, keda tappa tahame, peame, saime teada nii mõndagi. Lapsepõlves oli ta loonud väike koerakutsikas. Mõlemaid võib näha ühel, pildil 50 aastat tagasi tehtud mustvalgel sakiliste servadega fotol, kuhu peale tema umbes kümneaastase poisipõnni ja lontis kõrvadega kutsika, keda ta hellalt oma süles hoiab, mahub veel majaesine liivakast, aken ja uks pudrunuia-le sarnaneva pidevast kasutamisest läikima hõõrutud libeda ukselingiga. Poiss hoiab kutsikat parema käega surub külma nina vastu oma põske. Sel hetkel kutsikas süles on foto tehtud. Veel pole ta see, keda me peame tapma, aga ta pole ka enam see, kellega see juhtuda ei või. Sellistest intiimsem Nendest detailidest oli meil palju kasu. Tegid nad ju selle, mis varem oli olnud mõeldamatu, mitte kergeks? Ei raskeks too tegu jäigi. Raskus oli Theo olemuses nagu ka karistus, mis sellele järgnes vaid emotsionaalselt aktsepteeritavamaks. Mida enam nägime temas aega, mis polnud veel jõudnud muutuda looks. Küll aga pakatas pungus ohtrate võimaluste pingest, seda vähem kohutas Teo õudus ning me hakkasime selles surmas tajuma valikut, mida medal teostada aitasime. See on nüüd sünge võite kirjeldus, kuid tegelikult lugu lõppeb õnnelikult. Nüüd kui tuleb raamat, siis ma panen selle pildi kindlasti sinna sisse, kuid nüüd, kui ta Te näete, siis te näete teist pilti. See on sellepärast nii, et ma lihtsalt ei leidnud seda fotot enam üles, mul jäljetult kadunud. Kuid, ja nüüd on tähtis, kui te nüüd silmad kinni panete siin- ja teispool, kui teil on nüüd kujutate ennast koerakutsikaga kassiga või linnuga, siis on teil ettekujutust täpne ja adekvaatne. Ja kui ma ütlen teile, et siin peal on selle poisi vanaema siis tegelikult on see kindlasti teie vanaema ja kui ma ütlen, et siin on selle poisi vanavanaema, siis see on kindlasti teie vanavanaema. Ja kui ma ükstaspuha, mida ka ma ei ütle, see on teie oma. Tähtis on see, see liigutus, see käes hoidmise fakto. Kuidas ma ütlen, too ilus armsus, millega see poiss selle looma, kuidas hoiab. Ja teine tegelane on tõepoolest Pobeda, sest seda läheb järgmisse jutus meil tarvis. Üllatav üllatu ongi kõikidel silmad kinni. Muidu ma ei olekski siia teie ette tulnud, kui mul ei oleks just parajasti see lugu käsil olnud. See lugu on tegelikult lõpetamata, noh ma katsun selle sisu kirjeldada. Ja nimelt on fotograaf well Stern, kes kavatseb endalt võtta elu ja seda ta lähebki tegema. Ma ei tea, miks ta seda läks tegema, enne kui ma selle lool on lõpetanud või kirjuta kunagi asju, mida ma algusest lõpuni Deani on parem kui ma ei tea, sest kui ma tean, siis milleks kirjutada. Ja siis ta sõidab ühe tehase hoovile ja jätab auto käima ja paneb nagu selle toru aknast sisse nagu kombeks kõikidel jänese tapjatel. Ja lugu algab sealtmaalt, kui enne äkitselt koputus peale ärkab üles, teeb silmad lahti, siis ta ei näegi inimest, vaid ta näeb pilti. Fotoasub Ühe inimese särgil, mis katab rinda. Sellel fotol on üks väike poiss. Ja siis, kui see inimene, kes teda ilmistan, päästma tulnud, eemale läheb, siis ta näeb ka selle nagu see on umbes üks 20 aastane punkar ja n tuvastab täpselt, et see poiss ja too, kes teda päästma tulnud, üks sama isik. Ja nüüd on siis nõnda, et tegelikult enne ei taha seda tunnistada, et on tundnud ennast noh, ja niipea, kui see noormees oma nägu talle näitab, katsub midagi viivata, nyybarbenn silmad kinni. Nii et sellel väljas oleva päästja suur probleem on selles, kuidas seda enesetapjat sealt kätte saada. Ja ta leiab sellest vahendida, kuseb selle auto peale ja see ajab seesolija Ensterli vihaseks, ta hüppab välja ja hakkab selle poisi peale karjuma, kui poiss ütleb talle olevaid tegama, sind päästma ei tulnud. Ma tulin hops muusikat kuulama, aga see on ka Ennule südamejärgne vastu, sellepärast et tõepoolest, enne kui ta seda oma tegu oli tegema hakanud, lülitas ta maki sisse ja selle maki pealt tuli House Rising Son. Ja veel peale selle n-alad seal ta lemmiklaul sellepärast tundub, et seal kirjeldatakse teda. Kuigi väliselt nii ei ole, sest ausus fraasiks on, on teatavasti tegevus toimub hooramajas, eks ole. Aga ta tunneb südamest, et see nii on niimoodi, no mida see tekst teeb, ega ega ta muud midagi ei tee, kui ta sulatab kokku kaks illusioone, ükson kirjutamisillusioon ja teine on Illusioon muusikast. Jah, nii on hääl pluss pilt. Tähendab, see on hääl on nagu see lisakomponent, mis teeb pildi nurgas nähtavaks või ta annab talle mingisuguse olulise lisakomponendi. Et kui ma nüüd neid fotosid vaatasin, mis andis mulle kindluse selles, et see, mis ma siin teinud olil liites kirjeldavasse teksti hääle oli, see fotode kirjeldused sisaldasid tavaliselt alati. Sõnu püüti kirjeldada samu asju, mis olid pildil mis põhimõtteliselt luhtub, selline asi. Ükski inimene nii hästi kui seda pilti ka ei kirjelda, nagu ka teile ma ütlesin, kui ta silmad kinni panete, te ühelgi juhul ei näe seda, mida ma teile räägin, toite, panete sinna omaenda persoonid, omaenda armsuse õelus, ükstaspuha, mille ja milline see tõde nüüd tegelikult on, ei saagi ma teile öelda, sest lugu pole lõppenud ja kuid see veel ei tähenda, et üldiselt tõde ei ole. Ja kui ma seda lugu nüüd edasi kirjutan. Lugeja, kes nüüd vähegi seda teksti kuni siiani jälgis, peaks nagu katkestama kõik oma mõtted, kõik oma unistused ning vaatama lähemalt seda pilti. Ja kui ta teda teeb, no ma tea, Stocous on vist öelnud, et iga muusika mõju lõpeb siis, kui on inimene tõstnud käe ukselingilt läinud saalist välja. Kõige rohkem 15 sekundit kestab kunstilise teose järelmõju ja kui lugeja minu lugeja on kaheks sekundiks seda pilti tähelepanelikult vaadanud, mõtlemata oma mõtted siis on minu jaoks suur võit. Toya ilukirjandusel põnevamatest sümbioosidest räägib kunstnik Krista Mölder. Mis ma näen, et on ühist fotol ja kirjandusel ilukirjandusel, just et mõlemate puhul on tegemist teatud sorti tekstiga kunstilise tekstiga ja neid ühendab ka jutustusviis, võib-olla kui kirjanduslik tekst ja juturaamatud tunduvad lihtsamini mõistetavad, et see on tekst, mida me loeme, seal on mingisugune lugu, see raamat võib meile meeldida või mitte meeldida, aga palju vähem vaieldakse võib-olla selle üle, et kas see tekst on arusaadav või mitte. Ma ise tahaks jõuda nagu selleni, et rohkem inimesi tajuksid seda, et pildiline keel on samamoodi keel. Mis fotograafia siis üldse on kreeka keeles nagu definatsioonina põhimõtteliselt seda võib mõista lihtsalt valgusega joonistamist või valgusega kirjutamist. Ja hästi huvitav, et pani keeles selle ligikaudne tähendus eesti keeles võiks olla tõekujutis. Tundub, et see foto ja fotokunsti selline raskesti mitmeti mõistetav nüanss seisnebki sellises tõe kriteerium, mis et fotol omades sellist võimet olla mingisuguse hetkega reaalsusest suhteliselt sarnane, siis väga lihtsalt tekib see ettekujutus, et see, mis me pildil näeme see võib apelleerida mingisuguses kontekstis tõele. Ehkki pildi puhul fotograafilise kujutise puhul samamoodi me saame pildilt välja lugeda väga palju erinevalt mõistetavaid nüansse. Ma hetkel ma ümbritsen ennast siit, et nii turvalisuse kui mälu huvidesse mitme raamatuga ja minu enda jaoks hästi toetav kirjanik on olnud joodžperek. Jaa, pereki teos, katse ammendavalt kirjeldada Kohti Pariisis on minu jaoks väga huvitav teos, just läbi selle, et mängib läbi tekstiliselt ja pildiliselt sellist mängu kirjelduse ja tõe kriteeriumeid. Ta valib endale Pariisis 12 kohta, koostab sellise matemaatilise algoritmi. Me teatud süsteemi, millal ta on mingisugust kohta, kirjeldab siis tal on süsteem, et ta peab sedasama kohta kirjeldama ükskord väga analüütiliselt, mis ta näeb, kes möödub, kuidas, mis tal on seljas, mis toimub, mis on söögiks. Ja siis teatud aja möödudes ta kirjeldab sedasama koht ja mingisuguses ilukirjanduslik omas võtmes romantilises laadis. Ja siis samal ajal ta palub sellest kohast oma sõpradel tuttavatel fotograafil teha foto. Kuidas fotograaf seda kohta Pariisis näeb ja sulgeb kirjeldused kõik sellistesse kapslisse ja mingisuguse aja pärast on seal võimalik lahti võtta. Kahjuks see projekt oli perekil planeeritud enam kui 12 aasta peale ja ta suri varem, kui oleks omadega lõpule jõudnud. Aga selline mängulisus ja küsimus ammenduvusest või tõest mis saaks olla tekstil ja mis saaks olla pildil minu arust väga selgelt tõstatab selle küsimuse. Ja siin on üks Andrebretooni raamat Nadia, mis on kirjutatud 1928. aastal Pariisis. Ja see raamat on naisest Nadja, see on Andrei Bretooni autobiograafiline teos teatud tinglikkusega me võime seda käsitleda kui armastusromaani. See raamat on illustreeritud väga rohkelt erinevat tüüpi fotodega. Raamatust on ilmunud mitmeid väljaandeid ja enamus, ütleme, kuni 62. aasta trükini iga uus väljalase oli erinevate fotodega autor kogu aeg vormis raamatut ümber. Ja 62. aastaraamatus oli suhteliselt pikk eessõna sellele teosele, kus siis betoon ise põhjendab, miks ta raamat on illustreeritud fotodega. Ja seda kirjeldab, et foto on väga hea kirjeldusvahend ja ta valib fotod suures osas selleks, et vältida selliseid liigseid mõttetuid kirjeldusi, kuidas mingisugune koht välja näeb. Tema ideeks oli see, et ta loob mingisuguse ruumi pildiga vaatajas illusiooni, sellest kohast edasi kirjeldab, mis või kuidas selles kohas võiks toimuda. Selles raamatus kordagi ei kirjeldata naljata väga detailselt ei tekstis ega pildiliselt. Küll aga antakse meile ohjeldamatult vihjeid, milline on Nadia kinnas mida joonistas Nadja siis, kui ta ootas betooni kohtumisele, et see käib selline väga balansseeritud tasakaal näitamise ja vihkamise piiril, see kõik toidab lugeja ja vaataja fantaasiat. Selle teose puhul on just huvitav see, et pilt ja tekst elavad paralleelselt oma elu ja see, mis lõpuks jõuab lugejani, on nagu sümbioos sellest mõlemat tüüpi keelest. Jätkab kunstnik Peeter Laurits, kes räägib fotost ja ilukirjanduse mõjudest oma loomingule. Ja nüüd ma istun siin teie seltsis ja pean rääkima kirjanduse ja photo seostest mõlemad on minu jaoks niivõrd suured ja laialivalguvad teemad, et nende seostest või, või seosetustest võiks rääkida mitu päeva. Ma püüan teha natuke lühemalt ja kui ma olin kolmeaastane, toimus mu peas mingisugune imelik lühiühendus. Ja ma hakkasin aru saama, kuidas kirja tähtedest moodustuvad sõnad, sõnadest laused. Sain imelikul kombel modi äkitselt lugemise selgeks, sattusin oma avastusest sellisesse vaimustusse, et otsustasin minu arust peab saama kirjanik. Aga läks hoopis niimoodi, et minusse kunstnik, fotograaf ja noh, kõigepealt foto ei ole midagi muud kui reprodutseerimise vahend. Ja sellega võib reprodutseerida mida tahes ja sellega võib reprodutseerida kuidas tahes. Seega neid erinevaid võimalikke fotograafiaid on arutult suur hulk. Ja kirjandusega kipub olema samamoodi, et kirjutada võib kohutavalt erineval kombel ja nüüd, kui me neid kahte asja hakkame võrdlema, siis noh, siis oleks ju kasulik teada kasvõi seda, kas me võrdleme nüüd fotograafiaga proosat või hoopis luulet. Või siis hoopistükkis esseistikat. Ma olen eelkõneleja Kristaga ositi nõus, et fotograafia on teatud liit, keel, aga siin tuleb rasvaselt alla kriipsutada just see teatud liiki. Sest noh, nagu igal keelel on fotograafial ka oma iseärasused ja ja üks nendest iseärasustest on see, et fototeel on kohutavalt keeruline edasi anda mingisuguseid üldmõisteid. Sest ükskõik, mida me pildistaks, ta kipub minema nii spetsiifiliseks. Me näeme seal niivõrd palju üksikasju selleks, et fotograafilisel teel edasi anda näiteks üldmõistet inimene tuleb kasutada mingisuguseid väga kavalaid ja jõulisi nippe, sellepärast et noh, ükskõik keda me pildistaksimesid teie seast me ei saa tulemuseks pilt inimesest kui niisugusest, vaid vaid vot sellest konkreetsest inimesest, kellel rõngas pikad juuksed, lühikesed juuksed või ei ole neid juukseid üldse. Noh, me saame kasutada mingisuguseid kavalusi, näiteks. Me võime pildistada vastu valgust niimoodi, et me saame ainult inimese siluetti või siis keerata see pilt nii ebateravaks. Et noh, ütleme näojooned ja, ja võib-olla isegi sugu ei ole enam eristatav, et ongi siis nagu inimene. Aga kui me seda teeme, siis me teeme seda kõike siiski nagu fotograafilisus arvel. Kuna samme kätte nagu selle piisava üldistuse, siis tihtipeale me oleme juba jõudnud nagu sellise piiri lähedale, kus tekib küsimus, kas see nüüd on enam nagu rangelt võttes fotograafiline kujund või ütleme, fotograafiale omane lähenemisviis võib-olla oleks seda siluetti lihtsam võtta pliiats kritseldada paberile, ei olekski see hieroglüüf edasi antud. Aga samas kirjandus on mind noh, olnud hästi paljudel Mu piltide tõukejõuks ja ja minu puhul on olnud selleks tõukejõuks nagu eelkõige luule või siis mingisugune luule sarnane, mitte väga sidus ja nagu eri suundades hargnevate vektoritega. Tekst. Ma kohe ette rutates mainin ära, et enamus nendest mu piltidest, mis ma väidan olevat alguse saanud kirjanduses ei ole kohe päris kindlasti mitte mingid illustratsioonid või nad on tihtipeale hoopis niimoodi, et see mingisugune esimene energeetiline laeng tuleb küll kirjandusest ma hakkan siis tegema seda pilti. Ja seda pilti tehes ilmnevad igatsugused, uued üksikasjad, mulle tulevad mingid uued ideed ja mõtted pähe ja lõpuks ei pruugi sellel pildil olla algteose või selle motiveeriaga nagu mingisugust silmnähtavat seost. Kui ma nüüd õieti mäletan, siis eks oligi vist päris selline mu esimene teos, mida ma enda teoseks tahtsin ja ja siiamaani olen nõus pidama, sai samuti sellise esmase tõugu Siuke luulest. See oli Sandrebretooni tekst, magnetväljad, õppisin sel ajal prantsuse keelt, ajasin näpuga sõnaraamatust järge ja panin seda teksti niimoodi raasukest haaval kokkuse. Tõmbas selle lugemise tempoga niimoodi hästi aeglaseks ja mõnusaks ja vägisi hakkas vahepeal selline pilt sisse jooksma. Ja ma leidsin sealt ühe imeilusa lause, mis eesti keeles kõlab umbes niimoodi. Ta on ikka üks tuuline labidas une liivades. Ja Ma ei oska neid motiive küll kuidagimoodi selgitada, aga ma tundsin, ma pean, ma pean võtma oma venna, kaevama looga rannas ühe tema suuruse augu ja matma ta sinna augu sisse ära ajamisel augu kinni niimoodi et ainult pea välja jääb. Ja siis teda pildistama. Ja siis ma tegingi seda, endal ilusti vagusi, pärast ma kaevasin ta uuesti välja, tegin selle pildi valmis siis ta tundus mulle veel kuidagi selline noh, nagu liiga kaik või liiga fotograafiline või liiga Sanderlik. Siis ma võtsin natukene punast vere, soola ja veel mingisuguseid kemikaale ja leegitasin teda ja siis taastasin uuesti ilmutades ja siis veel kord pleegitasin ja veel kord taastasin. Kuni lõpuks ma sain sellise imelikult natukene pleekinud, natukene uduse, kohati jälle jälle teralise ja terava kujutise mis mulle päris hästi meeldis. Ja siis ma kirjutasingi sinna alla prantsuse keeles. Toldus. Esiteks pidulikum ja, ja teiseks ka originaalilähedaselt kirjutasin prantsuse keeles on ikka üks tuuline lappi, tasume liivades. Tõtt öeldes ongi kõik, mis mul on öelda fotode ja kirjanduse seoste kohta. Mis libistas teid nagu ära sellest kirjanikuks saamise unelusest kunstnikuks saamise teele? Anekdootlik seik, mis, mis seda võib-olla kuidagimoodi illustreerida võib, et valimiste esimeses või teises klassis, kui kui ma võitsin ajalehes säde kirjanduskonkursi ja peapreemiaks oli fotoaparaat Smena seitse. Ja siis ma kõigepealt proovisin ristiema juures vasse Kuustes pildistatud apteegiõuel olevat siili. Need pildid tulid välja jube nõmedad. Siil oli seal jube tillukene suure õue peal midagi ei olnud nagu aru saada. Sõnaga ma kaotasin fotograafia vastu igasuguse huvi. Aga siis, kui minus hakkas ärkama mehelikkus kooli ajal, siis koos klassivennaga meis tärkas huvi pornograafiliste kujutiste vastu, siis tuli uuesti meelde fotoaparaat. Ja siis me kõigepealt paljundasime mingisuguseid mängukaarte paljaste naistega ja seejärel mingeid bändi pilte. Siis vist veel midagi. Ja siis ma hakkasin juba ise sellega pildistama. Ja kuidagi nii see läks, nii et tegelikult vot praegu rääkides mul kargas pähe küll üks, üks väga tugev põhjendus, mis mind ikkagi lõppkokkuvõttes foto suunas kallutas. See on see inimeste sõge ebausk fotograafilisse tõesse. Noh, see ebausk on nii valdav ja nii sõge. Fotosid võib kasutada isegi kohtus asitõendina, mis on täielik jaburus, sellepärast et ma tean väga hästi, kui lihtne on fotoga võltsida, tegelikkust moonutada, luua, taasluua või ka muuta tegelikkust, nii et mind lihtsalt hakkas köitma sõge ebausk ja mulle tundus, et sellega saab huvitavaid trikke teha. Sellest, kuidas kujutised vaatajas plahvatavad, räägib kunstnik Liina Siim. Selge on see, et kunstnikuna ei ole probleeme sellega, et vaatamine on asi, mis meile naudingut pakub. Ja isegi rohkem võib-olla et paneb ka tootma neid kujutisi, mis võib-olla teistele naudingut pakuks. Ja kindlasti üks oluline asi on see, et kui ma vaatan mingeid kujutisi, siis midagi selles kujutised, et ma üldse seda kauem vaatama jääksin, kujutis kui positiiv, see peaks hakkama toimima mingisuguses suhtes teatava negatiivsega, mis võiks olla minu enda, minu kui vaataja sees. Aga siis kaks lugu, särkidest. Särk number üks aasta on 2005, olen Roomas vabastamise ajaloo muuseumis mu seos toorikud, Ella liberatsioone ja seal on välja pandud erinevaid objekte, mis peavad meile meenutama saksa okupatsiooni Itaaliast teise maailmasõja ajal. Seal on selline tore vitriin kus seisund, särk, särgi alansilt, särk, mida kandis professor Chokino, kes Mundo fosse tardajatiine massimõrvapäeval fossardid tiine on koopad Rooma äärelinnas. Massimõrv ise toimus 24. märtsil 1944 ja selle põhjustas eelmisel päeval toimunud Itaalia partisanide rünnakut Saksa vägedele Roomas milles sai surma teatud hulk inimesi. Aga selle karistuseks leiti iga sakslase kohta peab surma saama 10 Itaalia kodanikku. Sellise surmaotsuse viseeris Adolf Hitler isiklikult viidi täide 24 tunni jooksul ja nende hulgas siis oli ka selle särgi omanik, 36 aastane keelefilosoofiaprofessor. Mis mind selle särgi puhul kõige rohkem nagu minu tähelepanu köitis või hakkas mind intrigeerima kummitama, oli see, et särk ise oli valge, aga randmete kohal olid vereplekid väikesed, umbes kaks sentimeetrit läbimõõduga. Ma hakkasin mõtlema, et kui see inimene seal mõrvati, et kuidas siis särk nii puhas sai olla, et umbes pigem nagu võiks olla selline randmete läbilõikamise juhtum, aga siiski need ümmargused plekid ei viita ka sellele. Hiljem uurides sain teada, et vangid pandi viiekaupa koopasse põlvili, käed olid selja taha kinni seotud ja nad kõik, et hoida kokku kuule tulistati pähe, ajusse otse ajju. Ilmselt siis inimene, professor tšakino oli kukkunud võib-olla selili ja tema käed olid jäänud tema peal. Aga see selleks, see on nagu see, miks mingi asi mingis kujutises hakkab meid kõnetama, kummitama, jälitama. Ja tegelikult see särk siis peab olema dokument sellest koletuslikust teost, mille saksa okupandid Itaalias toime panid. Särk number kaks, fotoraamatus foto Aikonds peaaegu samasugune särk nagu see, mida nägin Roomas. Särgi all on allkiri keiser Maxi miljoni särk 1867, fotograaf François Ober uurides sain teada, et tegemist on Mehhiko keisri Maximilian jõue fotograafiga. Särgil fotol on kuus kuuli auku rinna juures, varrukad ripuvad hooletult külgedel. On näha, et François Obeeria on kõige rohkem huvitanud nende kuuliaukude korrektne eksponeerimine. Edasi uurides on teada, et ta on pildistanud ka maha lastud keisrikuube ja vesti. Ja ka seda, et ta teadis, mis ta tegi, kuna ta sai need hiljem maha müüa. Kui autentsed kujutised riideesemetest, mida keiser kandis oma mahalaskmise päeval. Kõik, kes on õppinud prantsuse maalikunst 19. sajandil, teavad, et kunstnik Eduard maneer maalist suure pildi. Keiser Maximiljoni hukkamine. Tegelikult on maailmas mitte ainult ühe pildi veel, neid oli mitu versiooni. Aga paraku sellel ajal, kui ta neid tegi, ta neid näidata ei saanud. Sellepärast tegemist oli väga tundliku teemaga prantsuse valitsuse jaoks. Kuna keiser Maximilian oli Mehhikos troonile upitanud prantsuse keiser Napoleon kolmas Maximilian sai olla võimul ainult neli aastat kuni tema kui traagiline figuur ajaloos kõrvaldati mehhiklaste enda vägede poolt. Nii et Maximiliaanist saab selline sümbolistlik traagiline figuur ja tegelikult, et on olemas ka joonistus tema hukkamisest, mille tegi sedasama Franso beer kuna tal ei lubatud seda pildistada otsest hukkamise momenti ja selle joonistuse põhjal. Nähtavasti mida nägiga Eduard maneer on ta saanud materjali sellest, kuidas oma maal üles ehitada. Samas me teame ka seda, et maneer oli teadlike Francisco Goya maalist, mis räägib Madridi kaitsjate hukkamisest 1814. aastal maalitud pilt, mis läheneb kompositsiooniliselt suhteliselt sarnaselt, et see on selline nagu kompleks, kus üks asi põhjustab teise ja samas ka selline kujutiste vaatlemisel. Üks asi põhjustab teise, et see on nagu selline lõputu vaatamise, tähistamise mälu protsesside ahel. Ja kui ma toon väikse sellise Remargina siia sisse Gaddafi mõrva mõrva, hukkamise. Ma ei tea, kuidas seda nimetada mahalaskmise. Tegelikult tänu sellele üldse. Minu tänane lühiloeng sai selline, kus on see põhjustaski kogu selle asjaga läbimõtlemise nagu selle nurga alt, et ajalooline dimensioone suurkujude või nagu selliste ajalooliste sümbolitega siis diktaatorite või kuulsuste surma juures. Kui me vaatame kuulsuste surma pilte, siis nüüd on tegelikult üsna armetud. Hiljuti lekkis Michael Jackson'i pilt. Surivoodilt. Olen näinud Marilyn Monroe fotot, kui ta on surnud, see Guevara seal ei ole midagi järel sellest nende endisest aurast, mida meedia on tootnud nende inimeste ümber. Ja kui me nüüd võtame diktaatorid, siis need viimased kujutised, mida nad ise ei ole saanud endast dikteerida nagu Chossescud või Gaddafi selline monstrumi mudel, fotograafiline mudel ja samas ka tõend, see diktaator on tõesti surnud. Kuigi mis puudutab Osama bin Laden ehk siis see foto, mis tema surmast avaldati, äratas aga paljudes kahtlusi, et see on digitaalselt manipuleeritud või toodetud. Ja tagasi tulles veel Francois Obeeri juurde, siis tal on teine fotogaa keisrikirstus, teda lubati pildistada, kirst on tõstetud natukene maast üles keiser paremini välja paistaks seal. Ja see on selline kummaline ehituspuidust, mis järgib keisri kehakuju ja see puidu sisemus aheneb tema saabastes jalgade juurest. Ja mis kõige kummalisem on see keiser olevat maksnud oma Mahalaskijatele kulda või vähemalt lubanud maksta, et kui nad ei tulistada pähe, sest ta soovis, et tema ema leiaks foto temast kui sellisest terviklikust. Inimesest, kes on olnud aga paraku üks kuul siiski, läks silma ja see oli asendatud klaaskuuliga, nii et seal kirstus oleval inimesel on mõlemad silmad olemas. Rolaanbart ja tema näiteks kaamerale džiidast tutvustab meile stuudiumi punktumi mõistet jällegi asjad, millega Photo üliõpilased sagedasti kokku puutuvad. Stuudium tähistab Photo kultuurilist keelelist poliitilist tähendust tõlgendust, samas kui punktum tähistab haavavad, et mingit isiklikku puudutavat detaili, mis võib igalühel olla erinev. Et kui näiteks 10 inimest vaatavad ühte ja sama pilti kasvõi sealsamas Facebookis siis üks nendest võib sealt leida mõne punktumi enda jaoks, aga ülejäänute jaoks on see foto lihtsalt stuudium. Võib-olla sellest, kuidas väikene laps esimesi samme teeb või kuidas perekond puhkust veedab. Ja ka nende särkide puhul on stuudiumiks minu jaoks kõik see eespool kirjeldatu. Aga punktum, siin on selline teatud valus äratundmine. Miks need särgid üldse minu tähelepanu köitsid, oli see, et minu lapsepõlvekodus, minu vanemate riidekapis rippus samasugune valge päevasärk, samasugune vahetatava kraega, meeste särke 30.-test aastatest. Ja must kuub tegelikult siiani alles. Ja see särkese kuub tähistab mulle minu vanaisa, kelle nimi oli Mart ja kes suri Magadani vangilaagris 1945. aastal. Tema riided, särkija kuub on ainsad asjad peale fotode, mis minu jaoks vanaisa tähistavad, sest mina ei ole seda kunagi näinud. Ja kuna meil ei ole ühtegi pilti temast surivoodil meid esikuhu, ta on maetud, siis tegelikult me ei tea isegi, kas ta on surnud või kas ta suri 1945 või surnud. Aga nii on, vähemalt paberites kirjas. Matši sõna ja pildi vahel kommenteerib kirjanik Tõnu Õnnepalu. On vist niimoodi öeldud, et noh, et üks foto üks pilt on, on vägevam kui 1000 sõna ja tihti on see õige. Aga selle selle tõe juures unustatakse ära üks väikene kõrval tõde. Et fotol peaaegu alati on allkiri. Isegi kui seda allkirja ei ole, siis me selle allkirja sinna ise kirjutame. Sest noh, enamasti midagi teame sellest, mis seal pildi peal on. Kuidagi nimetame seda, sest üldiselt ilma ilma allkirjata, fotod on ikkagi frustreeriv, enamasti kui seal ei ole juures mingit. No näiteks võõraste inimeste perekonnaalbum on igav. Alguses on, on seal vanad pildid, võib-olla natukene huvitav, vaatad neid kübaraid ja kleite ja kaabusid ja neid vanaaegseid inimesi, aga lõpuks on ta ikkagi igav. Aga on nad sinu sugulased, sa tead neist midagi või siis teine inimene räägib sinna juurde nendest mingit lugu. See foto on juba juba palju huvitavam. Et need pilt ja sõna, need vist on raske päriselt ära lahutada. Juba materiaalses mõttes saame foto ja mustvalge foto, mis on enamus ajast, on foto olnud mustvalge ja trükitekst koosneva täna samast ainest, seal on paber ja, ja must trükivärv. Samas kui mõelda sellele ajale, mis siis fotograafia kirjandus on koos käinud ja muide muide see aeg 106 70 aastat, mis seda koos ajalugu on olnud, see on tegelikult ka meie jaoks enam-vähem kirjandusajalugu, sellest ajast pärineb enamus kirjandusest, mida me siiamaani loeme ja tarbime. Loomulikult kirjandus on vanem, aga suur osa sellest vanast kirjandusest siiski käibest välja läinud, nii et ütleme, fotograafia. Moodne kirjandus on enam-vähem sellised üheealised nähtused ja nagu siin ka välja tuli, on nad kogu aeg siiamaani jätkuvalt 11 kuidagi mõjutanud. Aga samas nad ei ole kokku saanud, peaaegu tee on kuidagi kulgenud niimoodi kõrvuti. Kui me näeme raamatut, kus on fotod, siis järelikult see peab olema raamat millestki mis on olnud ühesõnaga dokumentaalne raamat. Sest foto ükskõik, mida ka ei räägitaks ja ükskõik, et see võib olla pime ebausk. Foto on tema, see essents on olla dokument. See on täiesti kõrvaline, kui palju ta seda tegelikkust moonutab või, või kui palju ta on võltsitud. Kui me teame, et on võltsitud, siis ta enamasti meid ka huvitab see, et kuidas ta võltsitud, aga, aga siis me kaotame tema vastu tegelikult huvina, see on seal mingi jama seal mingi kurioosum. Ega huvitavam foto ikkagi selles mõttes, et me näeme midagi, mida me ei ole näinud teksti too teksti ja pildi vaheline üks erinevus on, selline teksti on võimalik teatavasti pähe õppida, lõppude lõpuks tekstide kirja panemine on väga pikka aega olnudki ainult lihtsalt abivahendiks, et et neid saaks pähe õppida. Nad ei ole mõeldud selleks, et neid lugeda. See on selline hiline nähtus kirja pandud tekstide juures, aga pilti ei saa pähe õppida, kuigi ma ei tea, noh, räägitakse inimestest, kellel on fotograafiline mälu, et noh, selles mõttes võib-olla saab. Aga ükskõik kui ka saab, teda ei saa ette kanda uuesti päheõpitud teksti saab ette lugeda. Aga pähe õpitud pähe fotografeeritud pilti ei saa reprodutseerida. Et selles mõttes foto on just nagu selline välismälu meil või selline mälu, mingisugune mälupulk. Sellest sain kuidagi selgesti aru, kui ma lugesin Kitzbergi mälestusi ja tema kirjutas oma emast, kes suri, kui ta oli veel laps. Ja ta ei mäleta oma ema nägu, see oli küll sellel ajal, kui pilte tehti küll ja Eestis ka, aga ema ei olnud pildistatud, isast oli küll juba fotod olemas ja nii ta ei mäletanudki, missugune ema oli? Nii, ta on, et tänu fotodele me arvame, et me mäletame seda, mis on olnud. Teisest küljest on ka kirjandus ju olnud läbi aegade mälutehnika või see jäädvustamine on väga oluline. Ilukirjanduse puhul see kuidagi ei tundu nii tähtis, et nad räägiks sellest, mis on olnud pigem seal, see konventsioon on ju see, et ta räägib sellest, mida ei ole olnud. Ja, ja see on ka see, mis pärast ei saa seal kasutada fotosid selle illustreerimiseks. Kuidagi muidugi saab ilmselt kuigi esimese mõttena tunduks sõda ja rahu illustreeritud fotodega, absurdne, niimoodi on väga lihtne panna kaadrid filmist seda rahu, eks ole, raamatusse pole, seda on ka tehtud. Aga noh, see nagu ei annaks midagi, aga noh, kuidagi vastavaks võimalik. Aga selline fotod peaksid olema hoopis millestki muust või noh, ühesõnaga see, see oleks selline kauge sugulus. Et ilukirjandusega on jah see asi, et justkui räägiks asjadest, mida pole olnud. Ja seetõttu me saame neid ise ette kujutada, nagu oleks Anna Kareninast mingisugune foto mingist naisest ja all, et see on Anna Karenina selleks ju väga painav. Et igalühel on oma õigus oma oma isiklikule anna Kareenilale. Kuna see on siin ööülikool ja noh, akadeemiline asutus, siis ma siin kasutan võimalust oponeerida ühele kunagisele ülikooli loengule, mida ma kuulasin ja see oli Kristjan Piirimägi, kui ta tõi sellise lihtsa võrdluse, et nagu palju võtab arvutimälul ruumi üks foto, valin infot photo-s, kui palju on, on tekstis noh, ma ei tea, no mingisugune fotosel näiteks kaks megabaiti, see on maht, kuhu mahub ära vist seda rahu küll vist tema jaoks oli siis tõestus nagu sellise sõnalise informatsiooni tühisusest, et noh, ta on tõesti niivõrd infovaene võrreldes pildiga. Esimesel hetkel see võrdlus rabas mindki ja kuigi mulle tundus kohe, et seal mingisugune konks olemas, ei saa vastata tõele või kuidagi olla relevantne. Aga siiski ma tundsin teatavat sellist kirjanduslikku alandust selle juures, ma arvan, et ta mõtles seda ka lihtsalt provokatsioonina ja sellise intelligentsustesti nagu kuulajatele. Et see vahe on, on küll, aga see on natuke teine vahe, see on nimelt, et kuivõrd ökonoomne on sõnaline informatsioon nagu salvestamise seisukohalt, kui palju raskem on tegelikult salvestada pilti. Ja võib-olla, et ka tõepoolest meie eneste mälus siis tõesti no eks need pildid ikkagi kuidagi tuhmuvad ja hajuvad, on see, et maiused võtavadki nii palju ruumi, et neid ei ole võimalik nagu nii teravalt säilitada. Muidugi jutt läheb ka meelest ära, aga luuletusi näiteks on võimalik, ma võin kinnitada ka aastakümnete järel veel. See matš ei ole muidugi kohustuslik, aga see on selline eluline olukord, mis, mis trükipinnal leiab aset igapäevaselt, selles mõttes ütles et noh, näiteks kui mina saan kätte raamatu, kus on pildid sees, loomulikult ma vaatan kõigepealt pildid läbi. Ja alles siis hakkan lugema. Et selles mõttes on nagu üks, null. Aga ma mäletan veel ajalehti Prantsusmaal näiteks moonud oli võib-olla isegi vähem kui 10 10 aastat tagasi vist küll, oli ajaleht, mis ei trükkinud ühtegi fotot reklaamides kuskil nurkades olid ka illustreerivad fotod nagu põhimõtteliselt puudusid, sellised leht oli veel. Et vaata, oli see oli selles mõttes odav. Et ta püüabki pilku, ta justkui annab mingisuguse, eks see lühikirjelduse sündmusest, aga noh, seal ikkagi taheti sügavuti minna või jälle vastupidi, nüüd noh, selline ajaleht üldse meil või eriti netis siis noh, ilma pildita juttu üldse ei olegi. Mis siis, et neil piltidel ei ole mingit seost sellega, mis seal kirjas on, aga see pilt on nagu piktogramm. Kirjeldage olukorda võeta, lihtsalt, annab mingi teema või noh, sõna ja pilt kindlasti kuidagi konkureerivat ka meie teadvusesse kunagi ei jää üks peale ega teine all lõpuks aga, aga ma arvan, et see on mingi olukord, mis on olemas. No selles mõttes on ka kirjandus ja fotojõudnud ühte punkti. Et noh, kuna kirjaoskus on niikuinii juba juba pikemat aega üldlevinud siis nüüd on noh, praktiliselt iga inimene saab ka pildistada, siin ei ole enam, mitte mingeid takistusi, ei ole, see pilt tuleb välja ka selles mõttes, et ongi siil on täitsa teed klõpsu ära angisiil peal ja üldse mingit muret ei ole. Et selline demokratiseerimine on, on nagu väga sarnane, et igaüks saab olla kirjanik. Ja igaüks saab olla fotograaf, aga vist ikkagi tuleb selle juures välja ka selline asjaolu, et on selle asja juures ka mingisugune kunst. See kunst ei ole ju, eks ole, see, et sa teed pildi ära ja ta tuleb sarnane ja seal peal ongi see, mis toas oli vaid pigem, et seal peal on midagi sellist mida tegelikult kõik näevad, aga mida mitte keegi ei näe ja mida see kunstnik näeb ja ja ta ka ei näe. Aga ta ikkagi noh, kuna see on nii palju võimsam Näitab seda. Et see kunst on pigem enda andmine selle võimusesse, mis on mitte selle jäljendamine, ka selle ega selle moonutamine ega selle kujundamine ega, ega midagi muud. 2011. aasta Tallinna fotokuul jagasid oma mõtteid pildi ja sõna puutepunktidest kirjanikud Toomas rauda ja Tõnu Õnnepalu ning kunstnikud Liina Siim, Krista Mölder ja Peeter Laurits. Saate panid kokku Külli tüli ja Tõnis Tootsen. Raadioteater 2013.