Vikerraadios on jälle aeg rääkida mälestusi. Viimasel ajal on kuulda veidraid vihjeid ja soovitusi eestlastele unustada 1940. aasta sündmused ja isegi terve esimese iseseisvuse aeg Tartu rahuni välja. Aga miks peaksime unustama neid inimesi elab ju veel, kes mäletavad ja mida kujutab endast mälu kaotanud inimene. Mälu kaotanud rahvas ei ole enam see, kes ta oli. NSV Liidu kaitse rahvakomissari direktiiv number null 26 22 üheksandast juunist 1940 ma kordan, üheksandast juunist andis käsu vallutada Eesti ja Läti sõjalaevad, maandada dessandid Paldiskis ja Tallinnas, vallutada Tallinna sadamat ja merekindluse patareid. Viie Leningradi sõjaväeringkonnaväed pealetungile Rakvere suunas. Hävituslennuväel takistada Eesti ja Läti lennukite lende Soome ja Rootsi. Sõjategevuse täpse alguse määrab Leningradi sõjaväeringkonna juhataja. Neljateistkümnes juuni. Ma tulin veidi hiljem aerodroomile, nii et ma saabusin nii poole kahe paiku ja startima 14. hakkas just Soome reisilennuki Kaleva. Mina riietusin lennuülikonda, aga see õhkkond oli aerodroomil juba ärev. Mehed ütlesid, kasvad lihatants, mis on Pariis? Sakslased on Pariisis marssinud 14 10. Pariis olla Prantsusmaa kapituleerumist. Ja kell 14 startis Kaleva reisilennuk Kaleva. Me ei teadnud, et oma saatuslikule lennule. Teda juhtis Soome lendur-kapten Willy Brandt, peale oli seitse, reisijad. Üks ameeriklane, üks rootslane, kaks sakslast, kaks prantslast, üks eesti proua luts. Proua Luts ja peale selle diplomaatiline post. Ta startis kell 14, tuul neli, maalin just parajasti saanud lennuülikonna selga, mul seisis ees peedi hooga kunstlend kunstlend. Kui ma maandusin poole tunni pärast ja ruleerisin angaari juurde siis Villem Laanekõrb mu väga hea tuttav ja ka meie lendureid. Meie lendur vanemale põlvkonnale ütleb see nimi väga palju, ütles teadalt. Kaleva on Keri saare juures alla lastud. Soome reisilennuki Kaleva viimane lend 14. juunil nähtuna Keri saarelt. No mis seal siis oli? Tuleb kolm lennukit ees madalal. Küllaltki ma ei olnud veel nii madalalt öelda lennukitaimena meie majakese midagi 30 meetri kõrgune see, et umbes 50 meetri kõrguselt tulenenud kolm lennukit Soome reisilennuk on siis eesse Kolmemootorini Junkers. Ja selle kohal kahel pool on kaks vesilennukit punaste viisnurkadega ja enne enne Majaka Majaka kohastiku saamist. Teine vesilennuk Vasakpoolne levisi, lennuk keeras majaka poole ära, kaugele nagu oleks lennuk seganud teist lennukit. Ja teine lennuk siis asusid kohe reisilennuki katusele, nii. Ja, ja kui nad lennukile jõudnud nii-öelda meie maja põhjapoolsesse otsa, siis sellest esiosa kuulipildur avastule reisilennuki peale. Ja no tal on, sel lennukil on peal kaks kuulipildujad, üks on sabaosas üleval, aga teine on täpselt kohe nagu nii-öelda paadi ninas linas vot sellest kuulipildujast siis noh, kõik siis nii palju, kui meid seal saare peal olid, siis kõik siis jälgisid seda muidugi ehmatusega, kus kohal lennukitasusid, kui tuli alati, kas nad olid mere kohal, ei saa, nagu nemad olid saare piiril see reisilennuk, nagu oleks Otsinud mingisugust kaitset sellest saarest ei ole niivõrd väike, sinna maanduda niikuinii võimalusi ei olnud, aga siis tavaliselt lennuliin läks saarest kaugemalt mööda Nonii kilomeeter umbes sunnib. Aga siis ta tuli täitsa saare piirilt või meremerepiirilt ja nii, et need kiirused olid peaaegu võrdsed, nii et need, need nii tagaaetav, kui need tagasi Nad mootorist panid maksimaalse ja küllaltki tuleb välja, see vesilennuk oli küllaltki kiire, sai seal kolme mootorise reisilennukiga sammu pidada. Noh, esialgu siis lennukist lõi välja nagu külje pealt suitsujuga ja reisilennuk hakkas kõrgust kaotama. Siis anti uus valang ja siis oli juba kõrgus, no ta võis olla võib-olla 10 meetrit veni lennukil ja siis plahvatas lennukis juba suuremat tuleleek välja ja lennuk keeras otse nina mere poole ja kukkus, et siis veel nagu plahvatus või kukkumisest oke tugev löök ja samal ajal samal ajal siis Prangli kalurid püüdsid kalu. Nii et see lennuk tegelikult kukkus selle kalapaatide vahele. Ja peale selle ilmus veepinnale allveelaev ja üldse allveelaevadega oli, oli niisugune huvitav lugu juba noh, võib-olla üks, neli-viis päeva varem vahtkonna madrused juba rääkis, et et on nähtud alleaa päris kobe ja ikka ja peale tõusnud allveelaeva kaugemal ja, ja siis lähemal allveelaev siis kutsus neid kalapaat temale poordi. Ja, ja mida siis, nad olid kauritaid merest välja õngitseda, seal juba need siis võeti ära allveelaevale. Väikseid kohvrit, portfellid, mis ujuma jäid, aga siis, kuna oli väiksed nagu lõunatuul ja siis need asjad, mis seal vee peal, need olid need siis noh, nagu ujusid edasi voorusega põhja poole. No meil siis vastavalt Tallinnast saadud käsule ja tuli siis välja sõita sündmuskohale. Ja mootorpaadisadam asus siis lõuna pool tuli sõita siis ümber ümber saare loodeotsa, noh, see võttis muidugi sattudes aeglasel ja siis sõitsin siis välja siis mu isa sellisest mootorist paadil siis üks ajateenija madrus kahekesi ja siis noh siis teised jälgisime saare pealt, kuidas asi edasi läheb. Ja noh, meil oli siis veel riik olemas. Nii nagu ta oli. Ja muidugi paadile sai pandud sinimustvalge lipp ülesse. Ja, ja siis siis mägi ikka veel seda sinimustvalge lipu võimu. Nii et kui allveelaev märkas, et see paat nüüd sealt saare nurga tagant tuleb siis allveelaev kohe eemaldus ja siis sukeldus Tollal ei saanud tõde avalikkusele teatavaks ei Soomes ega Eestis. Muidugi oli toimunu teada valitsusele ja sõjaväe juhtkonnale Eesti sõjavägede staabis jälgite sündmuste arengut pingsalt, nagu seda on kirjeldanud operatiivosakonna ülem kolonel Alfred Luts oma mälestusteraamatus. Heitluste keerises. Lugem. Päevasündmuste kokkuvõtted, mis saabusid väe koondistelt osakonda 15. juuni õhtul sisaldasid teateid suurtest punaarmee väeosade liikumistest ja kogunemistest piiritagustes rajoonides. Merepiiril, patrulleeris, punalaevastik ja õhus pidas valvet punaste lennuvägi. Need andmed ja viimaste päevade sündmused osutasid Nõukogude Liidu ette valmistustele peatseks kallaletungiks Eesti vastu. 16. juuni 1940 oli pühapäev. Sõjavägede staabi operatiivosakonna ohvitseridele ei olnud see mingi püha ega puhkepäev. Olime viimastel nädalatel päevad ja ööd olnud staabis valvel. Nüüd oli ka selgunud, mis juhtus Leedus. Leedu oli Nõukogude Liidu 14. juuni ultimaatumit alistunud. Punaarmee oli leetu sisse marssinud ja ma okupeerinud. Leedu president, kes oli Nõukogude Liidu nõudmistele alistamise vastu oli 15. juunil Leedust lahkuda. Kunud. Polnud kahtlust. Eestit ja Lätit ootas leedu saatus. Nüüd üks mälestuskild Ülemiste lennuväljalt oli 16. juuni. Minu lennuülesanne oli ülemiste lõunatipu kohal teha umbes 200000 pealt kunst lendu eemal, kuna aerodroomi kohal toimusid maandumisringid, treeninglinnuringid teistele lenduritele, kes harjutasid maandumist. Ette, oli nähtud 40 minutit. Aga ma olin 30 minutit linnud, kui märkasin aerodroomilt rakette punast raketti. Punased raketid, keelumärk ei tohi maanduda. Aga ohutamatu sellepärast, et ma ei mäletanud pika aja jooksul, et üldsus aerodroomilt lenduritele rakette lastud lennuki petati suitsurakette, et vaadata kultuur nädamad. Ja ma hakkasin lauglema. Lendasin madalalt üle aerodroomi, et vaadata, kas on maandumiskeeld lennukiga ei saa ju midagi olla, ehkki ma tegin imel maania vöörist ja keerutasin, aga see oli uus lennuk. Ja Alt viibati viibati märgiks, et tule alla ja maandusin, selgus, et jah, mehaanikud olid ähmiga Ämiga, raketid segamini, Aade blokeete tuleb tasunud roheliste asemele punased rabanud ja niimoodi siis olin ma sundmaandumiseks ja siis selgus niisugune asi, kui ma olin juba lennukist väljas, siis tulid mehed vastu, ütles, tead, sa olid viimane mees üleval, teised olid juba kõik maandunud, ei saanud sulle kuidagi teatada. Venemaa on andnud ultimaatumi Eestile, me ei kujutanud ette, mida see ultimaatum tähendab, aga see ultimaatum meile lendurid tähendas seda, et õhus olla enam ei tohi. Niiet sellega lõppesid meil tollel kaunil pühapäeval lennud, mina viimane oma BDO-ga lennukit kästi jätta aerodroomile meil mitte lahkuda, me olime aerodroomil kuni kella kaheksani õhtul. Siis lasti meid tulla, linna lennukit laaditi bensiini täis, öeldi, et oodata korraldas mingisugust korraldust ei tulnud ja me tulime aeroklubi ruumidesse Pärnu maantee 20, kus siis ootasime tund aega midagi täiendavat ei olnud. Imeilus õhtu oli valge niimoodi. Ja Tallinn oli nagu välja surnud ja midagi olnud kuulda, mis ultimaatum midagi käisid jutud, et Venemaa alustab sõda, et juba on tuntud üle piiri meie ei teadnud veel mitte midagi ja sellel õhtul Tallinnast oli niisugune tunne nagu interReesnomoleks. Kuueteistkümnendal juunil enne keskööd teatas sõjavägede staabiülem, et minul tuleb sõita koos kindral Laidoneri Narva, kus ülemjuhataja ja Leningradi sõjaväeringkonna ülemkomandör Meretzkovi kohtuvad ja lepivad kokku Eestisse täiendavalt sissetoodavate punaarmee väeosade paigutamise küsimuses. Kohtumine pidi aset leidma Narva jaamas seitsmeteistkümnendal juunil kell kaheksa hommikul. Seitsmeteistkümnenda juuni hommikul. Rongi jõhvi jõudes oli seal juba näha öösel üle piiri tulnud punaväe soomusmasinaid. Jõhvist edasi Narva poole sõites oli mõlemal pool raudteed näha punaarmee jalaväeüksusi, mis liikusid lahingukorras üle põldude ja läbi metsa lääne suunas. Eespiirkonnad ja nende järel hargnenud rivis jalavägi. Seega Me sõitsime vabast Eestist, nüüd juba Nõukogude liidu poolt okupeeritud maa-alale. Meie rong jõudis Narva ettenähtud ajal Nõukogude Liidu delegatsiooni. Rong ei olnud saabunud. Umbes kella kaheksa paiku sõitis Narva punaarmee soomusrong, mis jaama seisma jäi. Seejärel umbes pooletunnise hilinemisega saabus mõnest reisivagunist koosnev Nõukogude Liidu delegatsiooni rang, mis jäi peatuma jaamahoone ette. Esimesele Teele. Kolonel Luts jätkab. Venelaste vagunis oli neli kinnist kupeed, millest möödudes jõudsime vaguni teises otsas asuvasse suuremasse salongi. Selles ruumis ühe suurema ümmarguse laua taga seisis komandör Meretzkovi. Lauale oli paigutatud Nõukogude liidus trükitud Eesti vabariigi kaart. Salongis oli veel kolm punaarmee komandöri, kellest ühte Meretzkovi tutvustas kui operatiivosakonna ülemat. Meile ei pakutud istet ja nii tuli meil seistes ära kuulata, mis Meretzkovi ütelda oli. Tema jutt oli lühike. Nõukogude Liidu ja Eesti valitsused on kokku leppinud, et Nõukogude Liidu väed tulevad Eestisse ja meie ülesandeks on fikseerida nende vägede paigutusrajoonid. Edasi tähendas mõretskov, et Nõukogude liidu poolt tuuakse Eestisse ülemaapiiri lisaks juba baasides olevatele vägedele veel viis jalaväediviisi umbes 90000 meest. Seejärel eemaldas Meretzkovi laual oleva Eesti vabariigi kaardi, mille all oli teine kaart, kuhu oli juba peale kantud nende diviiside paigutusrajoonid. Need olid üldjoontes üks tühis Tapa-Rakvere rajoonist, teine Paide, kolmas Viljandi, neljas Tartu ja viies Pärnu rajoonis. Dessantosadele oli paigutas rajoon ette nähtud merekindluse piirkonnas. Lõpuks tähendas Meretzkovi, et nüüd redigeerivad operatiivosakondade ülemad Eestisse toodavate diviiside paigutus, rajoonide kokkulepe. Sellele kirjutavad mõlemate delegatsioonide juhid alla küsimata ülemjuhataja kindral Laidoneri arvamust selle jutumärkides kokkuleppe kohta Lõpetas Meretzkovi kohtumise Eesti delegatsiooniga. Kogu sündmus ei kestnud üle viie minuti. See ei olnud veel kõik. Venelased esitasid ükshaaval järjest uusi nõudmisi. Telefonikeskjaamad Eesti linnades tuleb allutada punaarmee kontrollile. Saabute vägede varustamine ja toit varuta kui Eestist. 48 tunni jooksul olgu ära korjatud kaitseliitlaste ja kõigi eraisikute relvad. See tähendas kaitseliidu lõppu. Kolonel luts meenutab 18. juunil Narvast tagasi jõudes selgus, mis vahepeal oli aset leidnud baasidest Tallinna tulnud diviisi komandör Giuliani. Korpuse väeosad olid peatunud tondi ja hipodroomi rajoonis, nõudes tondi kasarmute tühjendamist Tondil asunud sõjaväe ühendatud õppeasutustele. Antivaid mõned tunnid aega välja kolimiseks. Kästi kõik omad isiklikud asjad kokku panna, kappidest välja võtta ja voodis voodile kokku siduda, tekkide sisse, nimi läpakas külge. Kui need asjad kõik korda said, siis algas terve õppeasutuste ärakolimine. Ja siis hakkasime oma varustust ära vedama Tallinna linna. Selleks oli saadetud väga palju veomasinaid. Teisi punaseid mootori buss, terve see õu ja see õppeplats oli täis neid. Mina kukkusin ka ühe veomasina peale, kus oli meie kompanii varustus peal ja sõitsin linna, nagu jõudsime masinaga sõjakooli väravatest välja. Tervesed täna kasarmutest kuni tondi jaamani mõlemat poolt oli tihedalt täis. Küll autosid, küll hobuveokid, aga tanke ma ei näinud seal ühtegi. Nüüd oli meile juba selge, kõik meile öeldi, sõjakool peab ära kolima linna, siis oli meil selge. Aga need ei olnud enam niisugused mehed, nagu meie olime harjunud nägema. Ei olnud enam mingisugust viisat, kus ega sellist korrektsust. Nad seisid väljakutsuvatele nägudega tee ääres käed, püksitaskus, protski hammaste vahel, juuksetutid pilotka vahelt väljas ja mundrit määrdunud ja tolmunud, nagu oleksid pidanud mõned suure lahingu maha. Punaväelaste tulekut näinud tondielanik. Siin neid maju veel ei olnud, need praegu siis olid tühjad aiamaad, siin olid aiamaad ja sinna vastava tonditänavad olid liivaluited ja siis, kui nad tulid, need kasarmud. Ma siis oli niimoodi, et need soldatid olid kõhuli sellel liival käte peal, püssid ja kuulipildujad olid suunatud vastu kasarmuid ja seal tagaaiamaadel, seal oli veel nende arvu, ei oskagi öelda, see oli kõik roheline nendest soldatitest ja siis ootasid parajad aega, millal see kasarmud tühjaks tehtud, nendel oli teatud tähtaeg antud, see tähtaeg oli nii kiire antud, et Eesti sõjavägi ei jõudnud sealt mitte midagi ära vedadagi, need jäid kõik, et seda kätte ja siis, kui see tähtaeg kätte jõudis, siis tohutu mass väravad tehti lahti ja voolas kõik sõna Kazarbovi sisse. Sõjakooli mehi Jägala laagris. 1940. aasta suvel me olime Jägala laagris seal üks vana tuntud suurtükiväelaager mis ta oli seal Jägala jõe sillast umbes poolteist kilomeetrit maa poole. No vot ja seal me siis olime sel ajal ja lõpetasime just parajasti oma olime õppelaskmised juba ära teinud. Ja juulikuus. Me olime seal laagris, no ühesõnaga nagu öeldakse, otsi kokku tõmbamas. Ja siis. Siis juhtus niisugune asi, et ühel päeval levib niisugune kuulujutt või kõlakas, nagu öeldi, et Vene väed tulevad Eestisse sisse. Tollal seda uut Leningradi maanteed ei olnud, oli see Vana-Narva maanteel, hakkasime kuulma sealtpoolt üks mootorimürinat ja igasugust imelikku klõbinat ja meil oli keelatud laagrist välja minna. Päev varem oli antud kindlal korralduselt, keegi ei tohi laagrist välja minna. Meie püssid millegipärast, mis olid, seisid seina ääres püramiidis. Kõik kõikidele tabalukud ette, tähendab niisugune pikk raud, flat käis üle, panin saba, lukud ette, relvasid, ei tohi puutuda. Relvadel lukustatud laagrist välja minna ei tohi. Aga noh, muidugi ega siis, kes siis nii täpselt sellest keelust kinni peab. Noored mehed nagu me olime siis nii väikese grupiga. Mõtlesime, et lähme, vaatame, mis imet sa siis oled, võib-olla tõsiselt punavägi tuleb. Noh, ja siis me läksimegi sealt otse läbi metsa, ei olnud kilomeetritki minna, olime seal Jägala vana kivisilla juure lähedal natuke maad muidugi eemal. Ja siis nägime siis nad tulid. Mingisugused tankid, lõgistasid, sead siis vaheaeglaselt läkid nagu matuserong siis vahepeal jälle marssisid, mõned ruudud või kuidas neid nimetati või? Ja siis tuli jälle mõni lahingmasin või tähendab veoautoobjekti, mis need olid tol ajal ju kallikesed võrdlemisi kiviaegsed. Ja siis jälle mehi, siis jälle tanke ja lõpmatu vooruna, me vaatasime pool tundi või kolmveerand tundi ei otsa ega äärt. Ja muidugi, mis meile kõige rohkem nalja tegi, oli see, et nad, need jalamehed kõndisid nagu pardid, pardid täpselt kahele poole, kogu aeg kõikusid ja niimoodi ühe selg oli peaaegu teise kõhu vastas kinni, meie ärimehi oli hoopis teist poodi ja imelikult mütsid olid neil peas, niuksed, nupud, nupud olid pealae peal ja siis pilotkadja, meil olid need, võtame siin võõrad asjad ja need mehed ise kantselt imelikud hallid kujud, kõik tammusid niimodi monotoonselt rütmis ja võrdlemisi süngeks võttis. Ja mõnel mehel olid isegi pisarad silmas. Ja siis omavahel hakkasime rääkima, et see nüüd küll poisid selgel Hiaadi tähel, mõtle, kui palju neid tuleb sisse, et mida see küll tähendama pead, kas nad tõesti nüüd siis võtavad meie väikese maa ära? Edasine oli päevade küsimus. 19. juunil saabus Tallinna riigipöörde pealavastaja Andrei Ždanov. 21. seati deklaratsiooniks ametisse Johannes Varese marionettvalitsus. Järgmisel päeval vabastati sõjavägede ülemjuhataja kohalt. Laidoner ja kindral kaob NKVD esimeste ohvrite hulgast teadmatusse. Möödus aasta ainult üks aasta, kui 16. juunil 1941 täna 60 aastat tagasi lahkub trellitatud vagunites kodumaalt Eesti ohvitserkonna paremik. Sellelt teekonnalt ei tule enamus tagasi. Ja säilinud on ainult ühe mehe ühe ohvitseri elav jutustus leitnant Oskar Uluots. Ja siis läks sõiduks. Sõitsime Riiga. Ei ole juua, mitte mitte mitte ühtki piiska kätte ei olnud sel ajal saanud ja kange soe oli. No siis viimati, ma ei tea, kuidas, kuidas asi käib. Meil tuli loendus, tehti uks lahti ja siis aeti kõik ühele poole, aga otsa kõik. Ja siis ükshaaval. No ja, ja siis selle kaudu siis me palusime tuuakse meile vett. Ja siis saimegi, siis saame esimest korda Vettaga, ämbriga toodi, siis tegime siis nii korraldades igaüks võtab kaks lonksu ja krim täis oli siis jälle kaks lonksu, niikaua kui anda tühjaks pagulased kõik eestlased avaldusel, kõik, kõik oli Eesti ohvitser, ei kõikunud veel vormis ja kõik on farmis ilma tunnustada, ilma tunnusteta ja sellepärast need auastmetunnused, mis lõkmeta peal need lõigati, lõigati kohe ära, tõkis lõkmega lõigati. No aga ära. Ja siis meil olid ju need no ja nõukogude liidus, aga kuna meil on nüüd jälle õlakud, oli, need lõigati ära. Sõrmus, vahed mulli tahtis. Ja ma maitsesin ütelda, toodak natukene, Ma tegin ülaga, tegin sõrme märjaks ja võtsin sõrmus ära, andsin nende kätte. Need said sealt hulgast raha, kõik, kõik kõik, kas jagati omavahel Äravi, Anss saidi ülemused ka, aga igastahes see oli, see oli omavoli. Ikkagi vist oli niisugune korraldused ära võtta. Ja mitte midagi muud kui ainult relva ära võtta, aga seal tehti puhas töö. Ja sealt saadeti meid Riiga ja Riiast, Me olime test öö ja päeva. Ja siis saaditi peab olema Riia ja Moskva vahel peab olema üks batoobina jaama. Sealt võeti meid maha ja mis siis tuli välja. Sinna tulid siis lätlased ja tulid leedulased. Ja me oleme kõik üks sama ešelon. Nii et kui Riias olime, siis toodi Riia hoovis, toodi sinna ja lati hobisid toodi sinna. Nii et me olime kõik, oli üks üks aželon, me oli pandud siis vene soldatid, olid, olid kuulipildujatega ja püssidega ümberringi seal. Ja meid oli rivis 1100 meest põbinus ja tähendab kõik lätlastest-leedulastest. Kokku oli 1900 meest. Te ütlesite, lätlastel ja leedulastel olid isiklikud asjad alles ja need olid isikule, asjad olid alles, ainult Nissani pakid, paki nendel ka ei olnud ühtegi, need, mis ütleme, seljakoti tõi, minule summad on, mis seal siis seal maha jäänud, need jäid sinna maha ja, aga mis olid oma, ütleme taskutes raha ja kellad ja sõrmused ja niisugused asjad, need, need olid kõik alles. No ja siis sealt oli siis 40 kilomeetrit, läksime jala. Läksime Juhnjova laagrisse ja sinna peale oli kirjutatud kuurort väravas, väravas või värava peale kirjutatud kuulaat. Ja seal siis oli sarnane asi, et seal olid siis barakid. Üks paraku oli ehitamisel. Me käisime ajaviiteks, käisime seal põrandat löömas. Meedia oli seal oli üle 200 mehe, lätlasi meie juures ei olnud, leedulasega ei olnud ühtegi. Meil seal nii palju ei olnud ja eraldati ära. Toodi süüa teatel naistel on niisugune Medemailistaga tsinkplekist tehtud tsev ümmargune pesukauss kus mustad nõud pannakse sealses tehtaks. Selle toodi soppi ja toodi siis Ühislusikat kuidas saad süüa, lusikas on, aga kuidas saab, siis tegime niimoodi, et viis meest söövad, igaüks, võttis kaks lusikatäit suppi andis lusika edasi ja andsime lusikaid edasi, viis jälle ära ja siis saime nii ühes, kui see saab otsa, sai leiba, toodid anti terve leib kolmemedalist, nagu meile, ütleme see vormileib. Kuidas sa oled jagada. Siis murdsime sealt natukene natukene seeme ja ja siis nagu ma ütlesin, et tegime, lõime seal põrandal, seal on need need 70 millimeetrist naelad. Võtsime siis ja hakkasime taguma ja tegime väiksed nisust otsa, tegime laiaks, saaks nüüd veel sellega lõigata. Aga nüüd see valvurid käisid seal üleval pokud otsas ja kuulsid, et meil seal tagusime. Eks ülemustele rääkis ja tulge, võeti meil naelad ka käest ära. Siis ei aidanud, kui ainult siis naeltega tõmbasin kriipsu peale ja kuidagimoodi jagasime Leva ära. Vot niisugune asi on ja kõik lusikat, nagu need vene lusikad on. No ja, ja siis ühel heal päeval, Meie laagri ligidal, no ütleme võib-olla üks, 20 või 30 meetrit eemal oli nende ülemuste kabinet ja seal oli raadio ja raadiost oli kuulda, algas sõda. Iga päev käidi kontrollimas seal hoovis, ta käis kontrollimas meetodit kaashaaja kontrollimas muidugi, ilma relvadeta. Ja see küll mehed küsivad, nad on sõda alustanud, kas tõesti sõda või lausungite sõnagi? Babovina jaama ja Juhnjova laagri vahel peaaegu võib-olla poole maa peal oli üks vene küla meda eestlased, sest kunagi näinud ei ole. Katused ei olnud peal. Siis oli, mõnes kohas oli, muld oli sinna peale loobitud, ma mõtlesin, et see on üsna maha jäänud küla ja ära reostatud. Et siin inimesi äkitselt tulid. Lapsed tulid uksest välja. Seasead olid kauplustall, sammas, luksust. Siis neile lastele ei olnud, kellel oli suur pikk palitu, kellel oli lühike, jalas ei olnud, meie hakkasime vaatama, et et kas on ka ühtemoodi saapad jalas, jalanõud ei olnud ööl sussi, teises alas oli mingisugusel saabas või midagi muud ei olnud, niisugust muljet ei põld ennem näinud ja seda ei saanudki uskuda, et seda võib maailmas olla, et inimest nii viletsast elavad. No ja nüüd minnes tehti peatus seal ja tagasi tulles tehti jälle peatus ja Üksküla oli rohkem selle võib-olla kaugemal kuskil küll olid, seal kõlasid, aga selle tee ääres rohkem kõla ei olnud. Ja siis seal oli ajaleht oli maas ja seal oli siis saime teada, et tõesti sõda on, sõda on alanud. Aga miks te sinna viid üldse? Ma arvan seda, et seal taheti teha kõiki meie need, need protokollid ja kõik need asjad teati kõik seal selgeks teha ja, ja laagrist tagasi saata. Aga et sõda tuli, siis me olime Moskvale liiga ligidal ja sellepärast viidi meid ära, misjaoks meid muidu nii etapp tehtud? Neli kilomeetrit käisime ära edasi-tagasi, et lehe ajalehed leidsite maha, jah ja ajalehemaast, aga see oli siis tähendab mustvalge peal, et sõda on alanud enne meid laagris ei öelnud, et sõda on alanud, seda sõda ei räägita. Ja see oli just jaanipäeval. Aga et sõda algas peale ja me Moskvale liiga ligidalt ja siis saadeti meid seal Merele toodi meid, siis pandi uuesti vagunitesse ja toodi Krasnojarski Krasnojarski. Meil seal tööd ei olnud. Ja ühel päeval saadeti meid jõeääretsementkotis laadima Nende jõe jälle laevadele. Kõnelesime paša, aga need on väga suured labad. Ja siis tuli käsk kiires korraks uuesti kasarm tagasi ja sealt kiires korras tagasi laeti meid jälle ühte laeva ja algas sõit Narenduseks. Reisilaevaga ei ole kaubalaev, aga siis sellepärast oli hea suveaeg, see oli see kate, võeti pealt ära ja siis me saime, saime õhku. Ja seal me siis tegime siis loenduse. Kui palju on eestlasi, palju lätlasi, leedulasi. Ja siis tuli välja, vaata, teised olen ma kõik ära unustanud. Eestlasi oli 263 meest. Aga ma nüüd pea olen mõelnud, et see arv ei ole õige. Sellepärast et meist eraldati ära. Kindral reede, teise diviisi suurtükiväe ülem oli Leeds. See oli eraldi, siis oli seal veel kõrgem ta vahelisel teel olnud ka eraldi täiesti ma ei tea, kui palju neid oli, aga need, kes meiega koos oli, oli 263 meest, nemad ilmusid meile Krasnojarskisse. Nemad saadeti Moskvasse ja Mostast arreteeriti ja niisugused jutud käisid mena predega ei rääkinud. Aga seal mõned mehed käisid, vanemad mehed olid seal jälle predega tuttavad. Ja seal jälle sõjakooli ülem tulnud, ütelnud, et jah, kahju küll, kuid minul on korraldus teid arreteerida. Pange asjad kokku, need meie saime nendega tuttavaks ainult Krasnojarskisse nemad teine pool traataia ja meil on teeneda traataja. Me olime juba juba särgid, olid juba mustaks läinud, aga nähtavasti aidanud suurt, missugust vagustamatud, nendel olid ilusad puhtad särgid seljas veel viis-kuus meest, oli, mis oli eraldatud meistri meisteral. Hiljem tulid. Kas te mäletate teisi Eesti kõrgemaid ohvitsere? Seal oli veel kõrgem ohvitser, oli, meil oli esimene. Esimene ülemus oli kolonel. See oli ka seal siis oli, keda ma tundsin, oli kolonel Rämmel. Oli ka. Aga see suri ära kopsupõletikku. Aga Kochi saatust maa ei tea. Jah, laevaga läksime sinna. Tee peale, andis kohvikuid. Leva asemel muidugi ei saa nii kaua meid ja me läksime Õiga, rutasime, läksime, allavett, läksime, läksime, ruttu. Seal oli midagi viis või kuus laeva ja siis veolaeval ees. Ja, ja, ja siis need teised laevad olid järel. Sest meie järel oli kohendaks elussigade laev oli. Ja selle kahe laeva otsa peale olid nii pikad lauad pandud, sinna sai käia, käia ja siis saadeti meid sigu söötma. No ma mõtlesin, kätelt kukume ikka sisse, ei olnud. Esiteks lubati meid välja oma asjale menna üles. Lava peal tehtud kohe istmed, istmed valmis, et seal pead, istud pärast elatise ära. Mikspärast ma ei tea seda, kartsid, et, et mõni ujub ülevõimest, kartsid ja, aga siis toodi üks toober toodi sinna, tegin kõik oma asjad sinna toobrisse ja ja siis esimesele troopilises keevendasime üleval ära. Nõia Todingas jõudsime, see on selle jänesejõe suudmes sadamalinn Todinka, sealt on 100 kilomeetrit, räägiti 100 kilomeetrit jälle narretškesse ja ta hingas, pandi meid siis rongi peale, kui me muidu ikka oli rongiga, oli ta oli, olid kinnised vagunid, sealsed platvormid kitsa rööplane, platvormid, pandi siis nii palju mehi, kui, kui sinna siis ära ära mahtus, seal loomavaguneid enam ei olnud, seal oma vagun on, nendel vist eespool oli, aga selles meeskonna jaoks oli need loomavagunid, aga, aga jälle vangide jaoks neid neid ei olnud. No ja siis oli sarnane asi, et pidi siis Närevskisse ja nõre riskis, oli tehtud juba balti riikide seada. Eestlastamise ühes barakis sätestanud ühest barakist leedustesse barakid ja selle vahepeal oli vist veel traataed, nii et teiste meeste vangidega ühendust ei saanud ja meile öeldi ka, et, et nendega ei maksa rääkida, et et need on jälle vargad ja röövlid, et et need pole head meeritega. Ja ka pool aastat, siis ei olnud seal aeda ega, ega ega tegemist ühti. No ja, ja seal hakkasime siis kaks nädalat oli siis puhkeaega. Ja siis tehke brigaadid, kes tehti rahvuslikult brigaadid, tähendab eestlased omaette lätlastama juurde, need on omaette ja see kestis peaaegu peaaegu aasta, vist. Et niimoodi oli. Pärast läksid, kõik läksid, läksid segamine. Mitu meest brigaadis kindlad arrovis täideti brigaadis Jon seal mõnes, kus oli 20 meest, naljakas oli 25 meest, mäles oli 18 ja need kindlat arvu, seda on võib-olla ka sellepärast, et need mõned olid haiged, need jäid koju ja, aga me ei tea, kui palju seal oli. Mis kuulda, jõudsitele nurjus. Narrelskinud jõudsime augustikuu sees, ilmad olid korralikult, ilmad olid, mis oli, siis räägiti, et teil on suur õnn et augustikuu sees niisuguseid ilusaid ilmu pole kunagi olnud, kui meie sinna jõudsime, et siis on juba külm, sinna tuli lumi, see oli nii loodud koeraga, iga mehed ütles, et homme on 15. kuupäeva. 15. september, lombid on maa ja tuli ka maha ja need vanad langid ja nii kaua kolm aastat, mis mina seal olin, iga septembrikuu täis 10 oli, oli lumi tingimata siis öeldakse juba külma siis pandi siis brigaadid, pandi siis tööle. Esialgu see töö oli nüüd vanajõud oli alles sest neil vahepeal tööd ei teinud, natuke süüa saime, aga mina, ma imestan seda asja, kas tõesti nõukogude liit ei mõelnud seda, et Saksamaa võib temale hakata kallal rippuma ehk sõda tulema? Sellest, et temal tagavarasid ei olnud, nii kui sõda algas, nii toit kadus. Need, vanad langid, mis seal rääkisid, ütles, et kuna siin on ema, oli jälle toobel, seisis baraki nurgas ja kalamaksaõli oli sees võtta nii palju, kui tahad. Ja nüüd kalamaksaõli ei olnud, no siis olid kõigil tulid hambad suust ära vaat mis tuli ja, ja ühekorraga toit kadus, ei olnud siis ohvitser, peeti kõnesid ja öeldi, et oh, meil on kõike küllalt, me saame siin elada, siis seal möödusid püssi, küsite tähendab 11 meid näljas, teate, kuidas toitu küll on ja need muudkui muudkui surivad, loobus maa, mis tööle saadeti, kõigepealt neid aeti niisugustel kergematel töödel ja seal oli üks mägi, oli mitte kõrge mägi. Aga see vesi, kui ta sulas kevadel, see vesi tuli kõik alla ja alt läks, Lady maantee läks alt läbi ja me tegime siis kraavi selle mäe ja tee vahele. Ja üks huvitav asi tuli. No pool meetrit kanalist. Ja kõva vastus vist ohoo, siin on, kuna see jälle raudkivi on vastandid, hakkasin vaatama, oli jää, higi, higi, näo ja selle all. Ja siis ma olen töötanud. Kõigepealt töötasin plaatina kaevanduses, siis saadeti juba kaevandusse, lahtine kaevandus saadeti, müüd plaatina kaevandusse. Sügaval maal. Vaata, seal oli null kraadi, ma ei tohi ütelda, kui sügavust võib olla null kraadi, null kraadi, kuni üks kraad sooja. Niimoodi oli. Aga, aga igastahes SEDA, KUS plaati pidi olema selle mulda või seda savi, mis oli, aga see tuli ikkagi altpoolt, seda jälle külmuse piiri, muidu poleks teda kätte saanud. Aga pealpool oli küll, oli külm, saadeti kord. Ühte väikesesse punkrisse saadeti, seal kihid olid omases raudkivid aga seal ümber pidi olema kõige rohkem plaatina. Ja siis anti need terasharjad anti meile kätte ja siis kastid kivi kõik puhtas kraapida. No me kraapisin puhtaks, kas need ära viidi või ei viidud, me seda ei tea, me tegime oma töö ära ja tulime sealt tulema. Aga nähtavasti see oli nii vaene, veini, nii viletsad, Santaati, nad vist väga vähe saia, see pandi kinni. Siis ma töötasin niklikaevanduses. Vaat see oli sügavas nikli kalandusel väga sügaval, aga seal ma töötasin väga vähe aega ja ma jäin haigeks. Seal oli, see on kõige parem nikkel, rääkisid seal, et see on kõige parem nikkel maailmas ja nüüd ma olen lugenud tõstet narreütske, nikkel on kõige parem. Ja, ja siis olin vasekaevanduses. Ja vasekaevandust oli niisugune asi mulle ette, et mu süda ütles üles. Ja läksin nõrgaks nii viletsaks, et ma ei saanud enam tehtud müti, mida. Mis kuul meeste tervis üles ütlema hakkas, meeste tervis hakkas üles ütlema järgmisel aastal. 42, juba 42, kevadel. Meile öeldi niimoodi. Konvoi ütles meile. Kui teid on siia saadetud siis teie siia ka surete. Selleks on teid siia saadetud. Te kuulsite kirjutamata memuaaride sarjast saadet tookord juunis. Nüüd aga vahendame teadaande, mis on samuti seotud sündmusega tookord juunis 1940. Üksik-sidepataljon ootab oma veterane 21. juunil 2001 kell 10 filtri tee 12 et meenutada Raua tänava lahingu aastapäeva. Kordan, endise side poisse oodatakse filtri tee tuttavasse kasarmusse 21. juunil kell 10.