Raekojas, mis oli olümpiakultuuriprogrammis üldse üks sündmuste keskpunkt, toimus rida huvitavaid kontserte, üks nendest oli Anu Kaalu ja Hendrik rummi laulude õhtu. No mu. Ladu saamu korraga siin härra. Mõned muljekillud kuulajate poolelt Nõukogude liidu kosmonautika föderatsiooni liige, tehnikateaduste doktor, professor Irina Strašeway, Angel Moskvast. Minu arvates on nad harukordsed, talendid meie aarded. Olen õnnelik, et mul oli täna võimalus kuulata seda suurepärast kontserti. Mulle meeldis kõik suurepärane oli itaalia muusika ja raske on isegi midagi eriti esile tõsta nende repertuaarist. Andke palun Hendrik Krummile janu kaalule edasi, et oleme lõputult tänulikud, nagu kõik tänase kontserdikuulajad selle toreda kontserdi eest. Ja teine külaline Tiinastaniševa Bulgaariast. Väsimus vistikalinskis oli ootamatult huvitav kuulata nii kõrgel tasemel kontserti. Ma ei teadnud varem teie ooperilauljate võimeid. Suurepärane kontserni. Mulle meeldis, rohkem tulid. Nad laulavad nii harmooniliselt ja kaunilt duetis, et kujutasin neid kohe päris laval. Kuigi ma isegi ei tea, kas nad laulavad koos. Need muljed on küll pealiskaudselt, kuid tähendusrikkad minu jaoks. Ning kolmas vestluskaaslane Lotte hanker Augsburgist, Saksa föderatiivses vabariigist. Askiks ehmedanud English jõudis ennem ikka. Tänane kontsert meeldis mulle väga. Teie interpreetide esinemine oli väljapaistev ja meeldis kindlasti kogu publikule. Raekoja saal on meeldiv akustikaga kammervormide esitamiseks ning see lisab muusikale veelgi võlu juurde. Solistid on muidugi tippklass. Jaa. Kammerkoori ellerhein võime nimetada sellel suvel meie kooride seas olümpiavõitjaks kolm auhinda Debretseni Bela partabki nimeliselt koorilaulukonkursilt kaasas sukeldusid nad kohe kojujõudmise järel olümpiaregati kultuuriprogrammi. Dirigent Tõnu Kaljuste. 19. hommikul jõudsime Ungarist tagasi, 20. hommikul laulsime Pirital juba olümpiahümni. Järgmine kontsert oli 24. Estonia kontserdisaalis. Esimeses pooles kõlas Bachi valdi muusika, teises pooles kõlasid maailma rahvaste laulud. 25. laulsime Pirita kloostris 26. Niguliste kirikus ning 30. lõpetasime olümpiaregatti Pirital ja peale lõunat. Samal päeval laulsime olümpia avalõputseremooniast osavõtnutele Niguliste kirikus teise kavaga kontserti. Nii et peaaegu iga päev selle viimase 10 päeva jooksul ja mõni päev kaks korda teil isiklikult lisaks sellele veel Tormise, Eesti ballaadid, etendused. Ja see oli suur sündmus minu jaoks. See oli minu jaoks esimene tavalisest suurema mastaabiga teose väljatulek ja lisaks veel algupärand. Missugune nendest kultuuriprogrammi asjadest oli teie kammerkoorile kõige kõige huvitavam või kõige ebatavalisem või kuidas seda öelda? Kõik need kontserdid alates Debretseni, sest siiamaani on läinud nagu ühe soojaga ja ei ole suutnud vaimustada nagu eraldi kontsertidest mitte, vaid on on tulnud lihtsalt väga hästi esineda ja ja seda on muidugi praegu peale seda Ungari menukat esinemist oli siin on väga raske teha. Olla aitas kaasa siin eriti see, et meil oli hoopis teine programm kui Ungaris, see nagu lisas värskust koorile mõtlen siin Bachiya Loldid ja neil ka neilt rahvaste laule ka seal sünteesida. Kas meie publik oli palju tuimem? Peale esimest kontserti poolt. Oli niisugune tunne, et oleks niisugune aplaus olnud ükstaspuha mingisugusele koorile, Debretseni, siis oleks seal olnud üks hale hale läbi kukkuma. Aga ma usun, et meie publik võttis väga hästi ja soojalt vastu oma võimete piirides. Ei, ega siin publikut saagi süüdistada, sinna oli tegemist. Pahje valliga missat minu arvates üpris üpris hästi välja tulid seekord ja mõned publikust avaldasid arvamust, et kõige parem oleks olnud, kui üldse poleks aplaus Hannale vaikuses laiali. Meil on nüüd linna ilmunud mitu uut kontserdipaika, mida varem ei olnud, on Pirita klooster, on Niguliste Nigulistes küll tõsi veel, pole ju lausa avalikke kontserte olnud, need on kõik olnud kutsetega publikule, aga no nad tulevad kunagi. Kuidas te neid paiku hindate? Kuuldused Nigulistes hakatakse kontserte tegema. Kandus juba Moskvasse. Kui tulime Ungarist ja veetsime ühe päeva Moskvas, siis ühes pargis, kus olid kõikide liiduvabariikide keskajalehed välja pandud. Lugesime Sovetski Estoniat. Seal oli informatsioon selle kohta, et Nigulistes hakkavad kontserdid toimuma. Ja tahtsime väga, et kui Tallinnasse jõuame, saaksime seal ka esineda ja nii läkski. Saime kaks korda, nüüd peale seda on seal hea laulda. Esimene kord me laulsime valt valel valel poolel. Ma kuulsin, et ülejäänud kollektiivid olid ka just seal altari poole peal laulnud, seal vähemalt sajandit tagasi seal sealpool muusikat ei tehtud, tehti ikka oreliruumi poole. Et kui me nüüd 30. laulsime värvilise vitraaži puhul, siis kõla oli hoopis teine. Meil oli isegi võimalus peale selle, et laulda oli võimalik proovida erinevaid kohti seal saalis. Niisugust aru laulda olümpiamängude regati avamisel ja lõpetamisel. Seda saab tõenäoliselt igale koorile osaks ainult üks kord elus. Ja ega olümpiahümni võib-olla teist korda elusana laulma laulda ei tule. Nii et lisaks kõigele meeldivale, mis sel suvel oli, oli see üks üks kroon veel, lisaks. Austria purjespordidelegatsiooni patrooniks Tallinnas oli doktor Uno Sibul. Teid nähti koos Austria purjetajate aga väga sageli jälgimas ka meie kontserdi programmi. Ja kahel korral olite te ka Estonia kontserdisaalis sümfooniakontserdil. Austerlased on ise nüüd juba ära sõitnud, me oleme hiljaks jäänud. Aga kasutame siis ära juhust ja küsime teie käest, kuidas olid külalised rahul meie kontserditasemega. Kas nad olid väga vaimustatud ja isegi üllatatud sellest kõrgel tasemel, sest muusikakultuuris, mis Eestis on teatavasti ju austerlased on väga muusikalembelised ja seetõttu esimene kontsert, kus oli kavas Prokofjevi, Tšaikovski, loomulikult Mozart, mis on nende kodumaalane. Elagu Need jätsid nende väga sügava mulje, eriti just Tšaikovski klaverikontsert. Tšaikovski esimest klaverikontserti, Siidavalminaar mängis meil ju Kalle Randalu meie suhteliselt noor kontsert käes ja see neid üllatas keedist. Nii noor pianist ja nii kõrgetasemeline esitus võib-olla solistideks kõige säravama mulje jättiski ist noor interpreet klaver ja väga mõjusalt naisneile mõjuvatest reekviemi esitamine koos poistekooriga, mis sai oma ülesandega suurepäraselt hakkama ja nad olid lausa vaimustus sellest esitamise laadist ja tasemest, nad käisid ka Beethoveni üheksandat sümfooniat kuulamas. Seal oleksid muidugi arvamused pisut lahku, osa neist oli väga rahul selle kontserdiga. Aga oli ka arvamusi, et midagi esimeses osas nagu ei olnud selline, mis mida oleks tahtnud kuulda. Ja ma isiklikult pean ütlema ka, et nagu alles teise poole sees läks õige kontserdivaim särama. Raske öelda Kassin, suvine väsimus või ülepingutatud midagi, mis esimest osa pisut harjutasid. Aga tervikuna jäid nad ka selle kontserdiga rahule. Koodi. Keele ja Kirjanduse Instituudi teadur Ello Riikoja on minule hakanud silma väga mitmel olümpiaregati kultuuriprogrammil, dosel kord oma Teaduste Akadeemia naiskoori ilusas esinemisriietuses, kord niisama publiku hulgas. Te olete vist saanud selle kuu aja või õigemini viie nädala jooksul väga palju ise teha ja väga palju osa võtta sellest, mida teised teevad. Tõsi küll, kogu see kuu juuni lõpust kuni tänini on olnud meile üks Kõrgelamuste lausvoog üks tõeline tipphetkede, väga kirev pärg, nii meie imeväärne laulupidu kui ka olümpiamängud jooksid meist igaühe ellu, nii võimsast Tiia vägevasti sisse haarasid neil endisse. Ja Me elasimegi kogu selle aja mingis balevuslikkuse ahmimises. Kõike põnevat oli ju rohkem kui küllaga, aga sel ajal rahutuks tegi see tunne, et kõikjal ühtaegu olla ei saa. Kõiges köitvas osaleda. Ühel hoobil ei ole võimalik, miski jääb ikka nägemata ja kuulamata ja see tunne kihutas kid tagant. See tekitas mingi erilise ja, ja seletamatu kibeluse. Aga kui nüüd tagantjärele asjale vaadata, siis tõesti võib hämmingus imetluses ja imestuses küsida, kuidas oli kõik see võimalik, kuidas see kõik saavutati, et. Haarati kaasa, tõsteti liikvele. Ilujanune ja vaimustatud inimmüriaad kõik nendes suur sündmustes osalejad. Eks meie loodus kinkis nii laulupeoliste kui olümpialastele oma suve kõige säravama ja helgema naeratuse ja tingimata aitas see kaasa, et meie puhtaks pestud näoga Tallinn oli kogu selle kuu üks helide ja ilu, pulbitsus ja lahvatus. Küllap läksid täppi kõik need kultuuri ettevõtmised mis olite nii osavasti välja mõeldud ja mõnusasti ja meeldivalt korraldatud, vähemalt kõrgel tasemel olid need etendused ja kontserdid, kus mina kas osalesin või oli nüüd käegakatsutavas kauguses, olid need siis kas Pirita kloostri dominiiklaste õue kontserdid või need musitseeringud raesaalis või Kadrioru lossis või siis tantsud ja laulud ja rõkatused kõlakodades või pillimängud linnaväljakutel või lõppude lõpuks või isegi kõige hakatuseks ju Need, toredad rahvalikud, lust, mängud Pirital, selle kirevase lipuehtes veega pardal, mina olin seal Pirital esimest korda sellel koletu vihma päeval, kus tõsi, lausa padu tuli taevast alla, aga otse vaimustav oli see osalejate rüht ja nende toimimisrõõm, mitte sammu, kanad ei taganenud ja nende taevavägede raevust hoolimata käis üks pidu hommikust õhtuni ja mõtle kuulajadki märjad ja solisevad, kui nad olid, seisid paigal ja nautisid seda taredust. Aga kas pole ju nõnda ka, et ega see kultuuriprogramm ei tähenda ainuüksi seda 100 kahtekümmend kaheksat kontserti või teatrietendust? Kas pole nõnda, et sellesama kultuuri sisse tingimata lähevad ka need imetoredad, päevitunud heledapäised, triigitud siledad, pidulikud poisid Hiiust või saarest, kes noorte liiklusinspektoritena alistasid ju olümpiateed südalinnast, Piritale ja nii kohusetundlikult täitsid oma ülesannet. Ja kas pole selle kultuuriprogrammi sees ikka ka see meie pidulikuks lihvitud Tallinna nägu ja kas pole seal sees ka need imeväärselt kaunid olümpiarajatised ja ehitised? Kui selles tipphetkede virvarris miski otse lõkkama lööd, siis on see küll see olümpiatule toomine ja tema Piritale viimine. Seda nautisin mina ihust ja hingest ja kui pühapäeval tuli, läks raeSaarist Piritale, mul oli kibekähku tarvis hoopis linnast välja minna, aga siis ma oma peres otsustasin, et ei, tõsi, see on niisugune sajandite sündmus, et seda nägemata jätta lauset kuidagi ei tohi ja siis me oma perega Estonia kontserdisaali juures selles inimmüüris hurraa-hüüete ja marulise aplausi saatel lasksime silma eest mööda auväravatest läbi siis selle legendaarsed tule, mis oli ju tulnud 5000 kilomeetrit tagant ja mida käest kätte olid andnud rohkem kui 5000 inimest. A. A. A. A A.