Soomepoiste lühielulugude raamatus vabaduse eest on 3333 nime. 3333 Eesti vabatahtlikku, kes kandsid soome vormi teise maailmasõja ajal. Raamatust saatesõnas ütleb professor Rein Helme sirvides lehekülgi, millelt vaatavad vastu saatusest räsitud mehed aga sekka palju igavesti nooreks jäänud sõdureid astub lugeja otsekui üle ajapiiri sisse sellesse maailma, kus elasid ja võitlesid, langesid ja jäid ellu. Soomepoisid. 3333 nime igaühe kohta paarkümmend rida. Tegelikult on ju pea kõik nad jäänud kirjutamata elulugudeks mälestuste kujule. Saatesari kirjutamata memuaare hakkab täna avaldama ühe soomepoisi lugu. Edmund ande sündinud 27. jaanuaril 1920 kuusk Narvas. Me elasime Narvas. Puusilla lähedal Hermanni kindluse lähedal, seal olid tenniseväljakud ja tennis väljaku klubimajas, siis oli meil kodusem praegalt, kui vaadata viie kroonilist, siis selle viie kroonilise vasakpoolse kindluse nuka puhal, seal olime maja, sellest vanast kodust on järgi üks vana saarepuu. Ära räsitud ja, ja kildudest, nii et tal on uued kasvud läinud, aga ta elab. Üksainus puu on järel. Öelge, miks te läksite Soomseta? Te olete üsna noor poiss, kui te selle üle lahe. Vaadake, ajendiks oli. Küüditamine. Ma sattusin nägema küüditatute rongi 41. aastal 14 10. juunil, see võis hiljem olla, aga see küüditamine toimus 14., nii et need ešeloni tellid Narva jaamas kusagil plaat kolm päeva hiljem, neli päeva hiljem. No ja nagu poisid ikka, selles eas jooksime kõik raudteejaama vaatama, seda siis jah. Vene sõdurid ei last ligi, aga rahvast tuleb kogu aeg juurde, loobitakse kirjakesi vaguni sealt trellide vahelt, siis palutakse juua ei lubata ja siis anti käsk sees, seal on, siis sõitis üle Narva silla äraja tervese rongides ratast. Ise vanemaks ja 43. aastal ma töötasin autoremondi töökojas sakslaste juures. Neli me olime tööstuskooli lõpetanud, rauakoolipoisid 40 poissi, oli 40 sõjavangi ja 40 Saksas. Ja siis hakati seda töökoda valmistama ette, et Saksamaale Lokueerida see töökoja tunnus oli. Heeres Raptor, park, kombed, Braitse, jalaväe, sõjaväe auto, autopark ja kolm, 913. No ja meil ei olnud mingit tahtmist sinna Saksamaale minna ja siis sa otsid hakatud otsima sääraseid võimalusi, et kuidas Sist Soome pääseda, et Saksamaal ei taha kuidagi minna. Aga no meil noorkotkaste päevilt oli meeles kapten Talpak, tema oli ju enne sõda Narvas gümnaasiumi instruktor ja riigikaitse õpetaja. Tema oli ühtlasi ka tellisklubi juhatuse esimees. Ja me korjasime siis palle seal tennisväljak, nüüd me tundsime, kapten, tal pakud juba üks viis aastat enne seda ja siis saime teada talt, pakun Soomes. Noh, mina olin siis seitsmeteistaastane nooruk ega ei tahetud kuidagi kodunt ära lasta, kuhu sa lähed, ike, aga see Saksamaale viimise hirm oli ike tervel perekonnal, nii et lõpuks siis oldi nagu nõus. Ja ma üritasin siis 43. aasta augustis. Ledi pia neemelt, seal oli soomlastel raadiojaam. Aga seal paat, kes korra kuus ja oli just nädal aega enne seda ära läinud, nii et ei õnnestunud ja siis ei saanud seal rannas ka passida, sest seal ikke sedel mingisugune piirivalve või mingisugune toimis seal. Nii et nad ütlesid ka, et ära siia jääd, kui saad, tule tule kolme nädala pärast tagasi. Aga tagasi tulles vahepeal ma nägin linnas ühte Soome ohvitseri ja see kõndis Ühe meile tuntud prouaga, see proua oli endise Narva linna ta lusti tütarsepa, proua oli abielus Kaarel Eenpalu venna pojanaine tähendab, oli Kaarel Eenpalu ja see vend koos perekonnaga küüditati ära. See maheproua siis lesk, see oli siis Narvas ja ma siis võtsin südame rindu võtma, hääl selle prouale koju ja õhtul tema poole. Läksin sinna, teenija teeb ukse lahti. Proua mängis seal kõrvaltoas klaverit. Palu siis proua Eenpalu, kui kokku saada. Proua tuli siis sinna. Ja küsisid, et mida te soovite mahutada nagu noored Colin, ilma igasuguse keerutamata ütlesin kohe välja, et vabandage, kas te saate mind aidata Soome pääseda. Et mind tahetakse telekojaga Saksamaale evakueerida. Ta tegi suured silmad, vaatasid, aga miks te arvate, et mina saan teid aidata? Avastasin siis selle peale, et Ma olen märgannete linnas jalutate Sooma ohvitseriga, kes arvatavasti austaja. Ta hakkas naerma, siis ütles, et noh ma tunnen Nurmit küll, jah, et tulge nädala pärast tagasi. Proua ütles, et aga nüüd katsuge saada säärase tõendi, et teil on asja Tallina sest sel ajal püsis rinne Oranjambumi pauni silla peal 150 kilomeetrit lääne poole, nii et see oru kohal või kusagil seal oli, oli siis rindesooni dokumentide kontroll, et selleks on teil paberit tarvis korda. No ma sain siis silmaarstilt tõendi, et mul on tarvis arsti juurde Tallinna sõita. Normi oli haige ja proua Eenpalu oli ka seal. Ja nurm ütles siis, et mida sa soomlast tegema hakkad, ma ütlen, et mul kooliõpetaja tal pakkunud on seal sõjaväes, et ma lähen sõjaväkke. Ta ütles, et ei, ma sedasi seda raha ei taha, ma küsisin sellepärast, et ma tahan sulle soome raha anda. Me vahetame raha, ta andis siis 700 Soome marka mulle mulle, et sul läheb esialgses esialgseteks kuludeks raha tarvis. Et selle saksa rahaga niikuinii midagi teha ei saa. Siis telefoniga helistati, sõitis üks must Chevrolet ette, Soome lipp oli porilaua peal. Normi ise kaasa tulla ei saanud, ta ütles siis mulle, et sinu eest hakkab Kloogal hoolitsema üks Lotta Kongola. Aga praega see ohvitser ja seersant, need viivad su sinna ja sealt saad siis teada, kuidas edasi toimida. Ta istus rooli, pani ajama säärase kuudinaga 140 vahel sees, autojuht oli tegelikult see seersant, aga ohvitser siis lõbutses samuti. Jõudsime siis Kloogale mind majuta, seal olid juba hingerlased, hingerlaste kogunemiskoht oli seal. Mind majutati seal eraldi jätma nagu teistest välja ei paistaks nii. Ja umbes nädala pärast tuli siis transport, see Kongolo tõi mulle siis vahepeal seal süüa ja ja andis siis mulle teada, et vot kui laeva pealelaadimine hakkab, siis sinu nimi oli mingisugune veiko testimine, ei ole nii meeles, et kui seda nime hüütakse, siis ütled jah, Lähed trappi mööda laevatrapi ääre peal seisis algaksesteemees seal. Noh, läksime jalgsi siis raudteed mööda sinna Paldiski sadamas või selle ikka jah, Paldiski Paldiski sadamas, Klooga on seal lähedal. Ja seal oli siis üks kaubaaurik. Mina olin nüüd väga Pamidessest, ma erinesid nii palju nendest hingerlastes, mul olid korralikud riided, jalanõud, aga need olid, noh, nagu Venemaal need kotipoisid olid tulnud, nad polnud selles süüdi, siis sõda oli muserdunud neid sääraseks. Siis mõtlesin, et mis asja ma nüüd teen seal propsi, virnad, ma läksin sinna propsi virnade vahel tõmbasin kõrvad mütsil alla ja püherdasin seal prahi sees. Tegin niisugune mõju nagu pähe, tammul ringi vaatan närvielanik, et nimi meelest ära läheb. Ühte nime aastas, Lähen laeva. Läksin laeva. Lotta, see seisis sadamakai peal ja lehvitab käega, et kõik on korras. Laev sõitis sadamast välja. Seal hakati toitu välja jagama, näkileiba ja pisut võid seal ja ja kaks madus tulevad siis minu juurde, ütlevad, et sina külingerlane ei ole. Need olid selle laeva peal teenivad Eesti mereväelased, kes tundsid kohe ära. Ma ütlesin, et ei ole jah, et mis ma nüüd tegema pean. Ohaaemme, sõidame laevaga hangusse, seal midagi tuleb maha tõsta ja siis sõidame edasi turgu, et mine kapteni juurde, ütle. Aga ma seda merd sugugi, mis sest, et kaluripoega jõe kaluri poeg. Nii kannatasin selle merehaiguse käes ja, ja siis kui turgu jõudsin siis läksin kapteni juurde ja ütlesin, et vot mina olen siin laevas salakaubana, et mida ma nüüd tegema pean. Kapten näitas sadamasillal, siis see siis politsei seal slaidi all ja ütles, et mine politsei juurde ja ütle, et oled eestlane. Ma läksin selle Soome politsei juurde ja ta ütles, hüva, Lennon ja viis politseijaoskonda. Aga ta oleks pidanud viima poliitilisse politseisse ja mind veidi kriminaalpolitseis ja kõmm keldrisse ja kolm päeva istusin seal, siis toodi uurija uurija kirjutas siis loo üles. Ja siis ütles, et ahah, sul on raha ka, noh siis on korras. Muretseme sulle pileti, et toiduga sa saad siis nagu hakkama sõidad Helsingisse Jollasesse. Siis nii et ma olen kolm päeva Soomes kinni istunud? Ei olla sesse jõudes, siis seal tuli pidevalt neid eesti poiss sõjaväkke juurde, eestlased juba ees ja, ja nii et meil korjati ühe kümnemeheline gruppi ja siis saime seal vormirõivad selga ja no juhtus niisugune asi siis, et vormirõivas seljas on tarvis nüüd kohe linna vaatama minna. Ja me jõudsime vas paar tänavat edasi minna, see oli linnaäär veel. Teise poisiga vaatama, teiselt poolt tänavalt läheb, eks ohvitser tuleb meile sedasi vastu ja me teame siis, et no üle tänava küll tarvitama ei hakka. Tegime nagu lähme järsku ohvitsega seisma, sodilad, silmad, haugi. Silmad lahti ja me mõtlesime, et nüüd tahab tervitamis saada, lõime siis mõlemad Kultal, kui siis pani kisa, olete ku Ayupserid. Et kas olete allohvitserid Soome sõjaväes, tervitab allohvitseri ja ohvitseri kätt mütsi äärde tõstes, teised tervitavad, võtad ainult palveasendi. Meie me ostsime siis mind rumalaks olukorras, ei saa aru ka kõike, mis räägin ja siis ütlesime, et oleme, eestlased, raputas pead silmad haugi. No siis oli meil ka linnas, mine käigule, Lõbu läind ja otsad ringi ja tollasesse tagasi. Aga siis tuligi, kas järgmisel võib, paari päeva pärast viidi raudteejaama aia rongiga, saadeti siis Nurme, sa läheneda Boru külasse, Talpak oli seal juba oma üksusega olemas, juba oli eesti säärane mitte täiskoosseisuline pataljon seal juba olemas ja endal oli siis esialgne väljaõppe siis vande andmine ja hiljem toodi siis sealt juba hakati formeerima Vataljone Taavetist. Hiljem formeeriti rügement kapten Talpakali vormis ja nägedel jah. Esinesid. Me võrdlemisi vabalt esinesime, sest isiklikult tuttav. Ja tal oli hea meel, et olime jah. Ja umbes kuu aega hiljem tuli sama teed. Ma olin kodu kirjutanud, juba tuli vend samuti, Soome, ma küll kolm aastat vanemaga. Aga jah, mina olin ennem seal. Noh, tal oli tee teada, kuidas jah ja sama kanalit pidine, nii tehti Eestis sõjaväes jah. Vabatahtlikult jah. Ja noh, noorsõduri väljaõpe oli läbi ja siis muutus see asi juba nagu. Nagu rutiiniks, olnuks säärane seik meeles. Taaveti soli kompaniiülem oli Luutlanti Kylian ter, soomerootslane. Ja ühel talvisel õppusel seal. Nendel oli see Suitsu tundse tubaka Daugu, istume seal lumehanges ja ajame samuti juttu ja eile oli tulnud just üks noorem uus Soome allohvitser oli Uberi. See hakkas seal selle suitsutunni ajal siis rääkimat. Poisid, kui kunagi juhtute sõjavangiks, siis ei tohi muud midagi enda kohta öelda, kui ainult oma sõjaväe auastme ja oma nime. See luutnati kiljander kuulis seda juttu ja tuleb siis meie juurde ja räägib, et mida sa nüüd poeeellobetad. Pojad sodavangiks Jaandast Antoiduvad ja ja siis hakkas rääkima. No ma räägin eesti keeles, umbes kuidas see oli, et mis te arvate, et teid seal teisel pool sõber vastu võtab ja et kui ütlete ainult oma nime ja sõjaväe auastmed, sellega ongi kõik. Nüüd ma räägin siis soome keeles. Jostel riisutan Housud ala, kui öeldakse jah, ja palja persega kuumale hellale Noostetan sabud kaiki pliidile, kuumal pliidil tõstetakse nii sabu, räägid kõiges. Ja ütleb sised, muistage pojad ning kauangul asejoon. Kädessa relv on käes. Olete vabad mehed. Jos loovutate asen. Niin olete orjad, ei oskanud, odavam. No kahjuks elu läks edasi. Nii et. Kahe aasta pärast tuli ikka ikka relv käes, loputada, enne seda veel palju rääkida. Te saite haavata kannaksel, kas enne suurrünnakut oli täpselt rünnaku esimesel päeval venelaste surnud? See suur rünnak algas üheksandal juunil. Kahuritule turmtuli oli umbes tund aega, mis edasi? Rinne oli meist umbes 15 kilomeetrit raja vahel. Maa värises ja. Sel päeval venelased erindat aga järgmisel päeval tuliuuest kahuritule turmtuli. Ja siis jagati välja lahinglaskemoon, kiivrid, padrunid, granaadid. Autod sõitsid Est ja meid nii rihmade kaupa, umbes 40 meest masina peale ja ega me ei saanudki kaugele kuskile viia, umbes kolme kilomeetri päralt olimegi rindel. Aga see rindele sattumine oli siis niimoodi, et masin keeras metsa vahel ringi, mehed pealt maha, masin sõitis minema uute meeste järgi ja meie nüüd kolm jagu seal metsa vahel, rühmaülem oli Väleki Juhkam, eestlane. Ja meie jagu siis jäeti seal. Ühe ühe lagendiku ääres oli säärane põllutööriistade kuur selle kuuri juures. Ootasime. Rühmaülem läks siis paigutama teisi, jagusid sinna positsioonidele. Ja oli kuulda juba siis tulistamise valanguid. Lennuk Hill kaks tuuritas ründelennud piki teed seal kogu aeg, me siis käisime seal kuuri valmis kogu aeg sedasi, et lennuGrigori vaateväljast eemal olla. Ja siis tuli Juhkama, Me oleme tagasi ja viis meid siis metsaservale. Ja seisime seal kõik püsti, julged mehed. Aga ma hakkasin juba tulistas. Maximil oli kaugus valesti määratud, kuulid lendasid vilistades üle. Endal oli kinniski, tunned totter seismine siin sedasi tule all. No siis rühmaülem saatis üle maantee, käskis seal üks maja oli selle maja ümbruse ära vaadata, ajatega seal venelasi ei ole. Ja vot kui tagasi tahtsime tulla, siis kuulipilduja tulistas seda teed, nii et meil Uldersile tee joosta nagu valang lõppes, nii, mees jooksis jälle nii nagu ta selle mehe lõpu peale jälle uue valamu andis. Valang lõppes jälle järgmise, need 10 meest, pääsesime üle selle maantee tagasi. Ja siis rühmaülem saatis 90 kraadise pöördega siis neid seal oli umbes 200 meetri laiune, säärane lage ala. Ja umbes 200 meetrit eemal oli väike põllukraave, hästi madal, umbes 30 sentimeetrit, seal kasvasid lepad, aga need olid lume pealt ära raiutit. Tüükad olid järel ja siis lähete sinna posid tsioonile, võtate teest umbes 100 meetrit 10 mees katab umbes 100 meetrit seda seda ära, nii et 100 meetrit jäi veel paremalt metsani vaba maad. Ja need jooksmise ajal, kui me siis tormasime sealt edasi kogusele 200 meetri võtlusesse maksin, siis andis kogu aeg tuld kogu aeg tuld. Aga mööda kogu aeg mööda me ei saanud, keegi ei saanud pihta, nii et koiott jooksime sinna ahelikus maha jätsime. Aga me ei näinud kuskohalt, tulistatakse, tulistati kusagil alul 1000 meetri pealt, umbes hiljem me jooksime, kaks rada, see vahe oli umbes 800 meetrit. Ja vot nüüd me olime selle Mauli maas lageda põllu peal. Märklauad ei näe, kuskohalt tulistatakse. Mina olin kuulipilduja, teine number, olin põigiti sedasi kuulipilduja juures. Kergekuulipilduja jah, kergekuulipilduja Dektarjov oli meil Soome sõjale. Näen valang tuleb, tikib umbes kahe meetri pealt eemalt nates Malitsusin ennast õhukeseks, kui paberileht. Pani virac ära. Kuuli liikumiskiirus on ikka nii suur, et nagu reiaisad oleks virutatud kuhu? Mööda istmiku, nii et kuul läbis mõlemad ristmikud ja pärasoolt kaver. Siis ootasin selle ära, tema valis juba uue märgi. Hõikasin poistele, et sain pihta, hakkasin välja roomama, aga siis see 100 meetrit sealt viielt oli metsani tulla, selle vahemaa peal ta veel teist korda tulistas, kaks korda tulistas. Ja tal oli sedasi, et iga viies kuul oli siis lõhkekuul pandud, see lõi aluse tolmupahvakas süles. Ja siis nägin juba verd, lammas, mina ei olnud ahelikus, viimane mees minust paremal pool, mees oli ka pihta saanud, see oli roomanud ja puhkanud seal siis. Ja siis ma jõudsin sellest tule alt ära ja liikusin siis sinna tagasi, kust meil rühmaülem oli, et kanda ette olukorrast, et poisid on seal nii lollilt tule all. Mina sain pihta, oleks tarvis nagu positsiooni muutad tagasi kutsuda või mis? Ma ei näinud enam seal ei olnud. Ja siis ma nägin, et tuleb üks seersant Jäägeri jõuku, seemsad soomlane Kersanti pullitall oli kone Pistolge käes. Minul oli vintis. Ja liigume, tema otsib ka seda minu rühmaülemad. Ja meil oli maanteele need maanteeni veel minna umbes 70 meetrit sõita käia või roomlased, eri mina sain käia. Liha, aga, aga siis näeme, et umbes 70 meetrit eespool maantee tagant seisavad kolm venelast. Põlvist saadik on üle maantee neid kehad näha. Nemad meid neid ei näe, nad vahivad sinna, kus me ahelik seal varem oli. Seal käis tulevahetus, juba. Ma näen, kui pulli tõstab kone üles, aga mul oli ka kuul rauas muudkui kaitseriiv ära ja nagu me mõlemad lasime, nii, samal hetkel sai pulli pihta kulise kohe kuuli pähe, lendas kune käest ära, kakskolm sammu tagurpidi tagasi, kiiver kukkus peast ära. Mina lasin põlvili, venelased olid ka kohe kadunud, saad maanteega. Nii et neid tulistas keegi teine, mitte nendest kolmest keegi. Ise mõtlesin veel, et, Puldil on, on see kone seal ja ta pole rohkem saanud lasta kui väikese sortsu, ainult et oleks tarvis kone ära tuua, aga vot nii palju julgust ei olnud, et see 10 meetrit veel temani minna ja haarata maasse gone. Ja siis ma lasin põlvili ja hakkasin siis tagasi tulema. Maastik hakkas seal nagu pisut langema, nii et ma nagu venelaste laske väljast pääsesin välja. Ja kuulen aa, seal oli veel vahtrapoiss neil vahtra poisseli Kunegama, temale siis hõikasin, et venelased on siinsamas maanteed aga passi peale ja siis kuulen, et mind keegi siia Aga metsaveeres oli siis sama meie poiss, kes oli seal varem pihta saanud, nii et tema vereloigud olid seal maalt, tema oli lõhkekuuliga saanud paremasse reide siia. Aga õnneks, et tal need veresooned ja olid terveks jäänud. Nii et ta oli säärases shokiseisundis, ta oli kogu see maa roomanud, püksid olid kõik Aab liiva ja neid männiokkaid täis. Ma aitasin ta siis metsa tõmbaski 10 meetrit metsa sisse ja siis panin ta puu najale sedasi püsti, et ta oleks näoga sinnapoole, kust need venelased olid. Ja võtsin oma siis sidemeis pakki, et haava siduma hakata. Noh, aga see oli jah, seda säärase nii must, et ma ei oska midagi muud teha. Et aluspükstega nagu lausa lehvitama hakata, võtsin pussi, lõikasin tal ülevalt, but haava püksisääre puruks kuhugi, aluspüksid rullisin siis sedasi alla, siis sain talle sideme teha. Ta oli kanis läbi kõiki püsti, seisis seal Kiievis käes ja siis äkki kuuleme tanki mürinat. Tank T 34 76 millimeetrise pika toruga kahuriga ajas ennast sinna tee peale, siis keeras piki teed ja nii pani kohe piraka selle majale kus need kolm venelast olid seisnud. No sealt võib-olla, et see maja oli, oli võib-olla 20 meetrit eemal maja kohe põlema. Ja vot see võttis siis selle minu haavata saanud poisi. Nii Pamidessed läksime natuke kaugemale metsa, siis ma lasin püksid maha, vaatad, võib-olla saab siduda nii lolli koha pealt. Pris tuule pealt ei saa ükski Sid surukese sidemerull ei saa siduda ja mõtlesin siis, et mis mul nüüd teha. Panin ta siis sinna puu juurde pikali maha ja ütlesin talle, et sa oota siin, ma lähen vaatan, mis poistest sai. Et oleks tarvis nagu rühmaülem üles leida. Aga ta oli nii närvis juba ja hakkas nutma ja räägib, et ära jäta mind maha, ära jäta mind maha. No tema ei saanud käia. Mõtlesin siis, mis mul teha. Aga ma teadsin, et kolm kilomeeter tunnis linna õppelaagrisse, kust need autodega toodi? Et ma lähen viin laagrisse tagasi, et tagalaüksused, mingisugused seal voorid või? No kuidas teda nüüd viia. Õnn, et ta oli asi, poiss, oli seesama poiss, kellega ma Helsingis seda majorit tervitasime. Seda ohvitser. Millegipärast olime nagu sõbrad. Ja ma panin endale siis püssi kaela ja temale püssi põiki selga ja üritasin teda siis selga võtta. Ta säärase nagu uppuja haardega kaelas, kinni hingata ka ei saa. Sain teda siis kuidagimoodi rahustada, et sa ära mul hingamise kinni võtta ja ma siis sedasi seljas tarisin teda see kolm kilomeetrit. No ega alul läksid 50 meetrit perast, jaksasid ainult 25 meetrit korraga minna, paned jälle maha ja jälle. Tulekahjud liiguvad edasi, nad liikusid seda lennuki liikumissuuna pida Raivole peale. Ja kui jõudsime, siis sinna õppelaagri territooriumi lähedale. Seal oli diviisi. Ja sealt, kes suurevakeerimine veoauto oli, seal haiged olid ära haavatud, ära viidud. Viidi veel viimasel poodid, kantselei, lauad, klaaskapid. Seal oli kaks Lotad, eks arst, üks seersant, dist autinud. Nad nägid seda kaugelt juba minu valge sidemega seotud poisi jalgu siit kõrvalt välja hakkasid lehvitama ruttu kätega. Alahing käib seal kogu aeg. Ega ma ei jaksanud teda kaenapterid ja nii et ma sinna nende juurde auto juurde jõudsin, siis oli ka keel vesti peal. Vaadata tema jalga, et hästi seotud teda ümber siduma hakatud. Ja pois räägime, sina oled ka haavatud, Amina seal, Lotta tüdrukud, noored, kus on? Arstis räägib, et laseb püksid alla kraavipervele seal tagumik püsti ja ahned siin siduda ei saa. Lotad jooksid jälle uuesti sinna majja sisse, tõid liine ja liimi ja mingisugused tampoonid, seal need liimiti mulle siis tagumiku peale püksidki, kõiki paber täis, hõõrub nii kaua, kui seda seljast sai tiritud. Ja kavandati sised. Kas jaksate kasti minna? Ei, ohvitser siis aitas ja aa ennem veel poisi aitasime ennem auto kasti selle jalahaavaga, mina sättisin siis, et ma lähen tagasi oma rühmaülemat otsima. See arstist paneb käe õla peale, ütleb, et tame Kerda riita. Seekord aitab. Ja siis aitasid nad mind ka sinna autokasti sisse. No meil olid relvatel kaaslaseks neilt vähe julgevale julgem ka see asi ja siis panin autu minema. Nii et sõitis umbes 30 kilomeetrit, seal oli Raivole Raivo lasse, seal oli siis suur välihaigla koolimaja. Koolimaja fuajees oli siis kolm sõda kirurgi lauda. Kirurgid olid sigaretid, suusk, sihukesed punakad. Säärast rüütlid ei põlled säärased põlled ees ja üks asi, mille käis seal kogu aeg kausid, olid seal sidemeid ja jäsemeid täis ja kogu aeg toodi ja viidi toodijaid viidi. Nii, et kui minu kord ette jõudis, enne veel mõtlesime poisiga, et mis nüüd teha, meil on relvad ja mis me nendega teeme. Panime siis koridori seina äärde maha ja tuli üks väebel sealt mööda, ütleb, et mida sisse ju sissiauku ja tänna on duo ja me ütlesime, et meil ei olnud kusagile relvi ärandatud ja jätsime relvad sinna ja peale seda siis viidi sidumisele, tehti uuesti jälle tampoonide kaliimit ja kõhuli raami peale ja rongi ja rongiga viidi siis porihaiglasse. Ja kolm nädalat haiglas. Tihe haavad paranesid hästi. Mina olin esimene, kes sinna porihaiglasse jõudis. Eestlastest, aga minu endistest nendest jaokaaslastest saime meie kahekesi sõbraga, kelle ma ära tõin haavata. Siis üks poiss veelt saaremäelt pärit Alpeos see kuulipilduja esi esimene number, tema sai haavata, teised langesid, isal jäid teadmata kadunuks, sest ega neid sealt haavatuid surnuid keegi keegi ära, kes jaksas ära tulla, see tulisesse taandumine tuli seal jah, juba öösel Nad taandusid sealt nendelt positsioonidelt ära. Tankid murdsid läbi. Nii oli siis minu see lahing võrdlemisi lühikene, esimesel päeval? Jah, ahah, vahepeal sealt veel, kui me üle tee, käisime seda maja vaatamas. Nägime, et üks soomlane tuleb paljajalu ilma vöörihmata ilma relvata. Vaatasin, mis nüüd see see? Meie rühm, me oleme siis ette võtab? L lasi seal rahulikult minna ja ei hakanud juttugi rääkima. Ega seal midagi hiinestada ei olnud, sest nad juba eelmisel päeval said seal niisuguse kahurväe tulelöögi, see oli mõni posu paasi meestest või hobusemeestest, kes, kes siis viskas jala juba sealt rindi eest ja nagu ta mööda oli läinud, nii, venelane oli umbes kolme minuti pärast seal meie kohal juba, nii et talle anti sihuke kolmeminutiline edumaa, ainult loll Te, ütlesite, et haavad paraneksid kolme nädalaga umbes jah. Siis jõudsite veel vokse rindele. Maiburil ahela jõudsin del Viiburi lahele. Tähendab, haiglas kirjutati kolme nädalaga pärast välja. Aga mulle anti veel nädal aega puhkust, erikomisjon oli Helsingisse, vaatas veelkord üle, küsiti, et kas on kedagi tuttavat, kelle pooles meil oli seal üks Eesti pere. Ja siis ma sain nädal aega veel Helsingis olla ja siis tagasi rindele. Tulin Viiburi lahe ääres sinna pataljoni staapi, kannan pataljoni ülem, pärline ette, et sõjamees see haiglast sõjaväehaiglast tagasi tulnuna. Ta vaatab, kuule, kortsutab kulmu ja ütleb, et kus kohas sa tuled. Atlased, sõjahaiglast, pori, linna. Kes sind sinna saatis? Ma ütlesin jah, vot. Sa oled karguri sõjaväejooksik. Nad ei ole säärane mees. Vaata seersant. Kirjutaja oli seal tema selja taga siirdunud naerda seal Berlini selja taga. Ja ma nüüd ei tea, mis teha. Berlin käratab sised täis käänusi välja. Sääraste vahetustega iga jagu seal meie lõigus oli Lepassaar säärane siis mida meie jagu, 10 meest pidi siis kordamööda seal iga nädal üksjagu njees siis vahetatakse välja, läheb järgmine. Asi oli miski vilets koht, nad olid enne seda seal juba dessandi teinud. Ja me sattusime siis. Oma jahuga jaoülem oli Linstron, kapral. Et me esimene nädal ei olnud mitte seal Lepassaar või olime metsas, tegime traattõkete jaoks. Neid puid saagisime umbes kahe meetri pikkused pikuti neljaks ja, ja öösel käisime siis päeval need tehtud, need ostjad traatspiraal-le sinna lepasaarele vete traattõkkeid paigaldamas segi, sest sedasi, et see traatspiraal veeti lahti siis võeti see post, mis oli terava otsaga, pandi sinna traat sisse ja siis kahe mehega oli see nui, millega siis rammiti ja kolmas hoidis siis veel või neljas seda kummilapakad seal vahel, et see mats väga kõva oleks. Aga sellest eelmisest sajandist, et seal vene laibad, need haisesid ja ja siis tuli vahepeal kuu jälle välja ja siis olid kaelast saadik seal vee sees ja ootasid, kuna kuuele pilve taha läheb ja Ta anti kohe miinipilduja tuli selga. Ja kui me olime jõudnud, see lepasaar oli tegelikult niimoodi, et ta oli muuliga ühendatud mandriga läänepoolse, Viiburi lahega. Seal oli nagu kaks saak vahepeal. Kivimuul oli vahepeal. Tuli soomlane jooksis järgi ja tõi teated, tulge tagasi. Soomlased vahetavad meid Viiburi vahelt välja ja viiakse mu. No me ei teadnud siis, et Voom säädajat meid viiakse ära. Seal oli rahulikum. No seal oli juba rahulik, sellepärast et seal oli teha paar kitsaskohta, oli, kus nii paarisajane vesi oli vahele, muidu oli kilomeeter seda seda vahet. Nii et Lepassarel Kujukese hoog oli kogu rügemendi kaotused, neli meest oli rahulik, muidugi luuretegevus käis, venelased käisid paadiga seal ühes seal üle ja siis ajasime need järgmisel päeval metsas taga ja aga kaotused olid väiksed ja need olid siis säärased kahuritule tagajärjel kuulihaavasid nagu rohkem ei olnud. No aga see koduma hakkas juba ja hakkasid jutud käima, Soome astub sõjast välja, tehakse rahu ja mis meil siis nüüd teha, seal oli osa neid, kes pooldasid Soome jäämist või Rootsi minekut, jah, ja, ja osa oli siis valdav enamus olid siis need, kes otsustasid tagasi Eestisse tulla. Soomepoiste kodumaale jõudmisest ja lahingutest Kodumaal jutustab Edmund ande järgmisel laupäeval ikka jälle saates kirjutamata memuaare. Kell 16. Null viis kuulmiseni.