Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Enne kui järjehoidjal läheb tänase teema juurde peab siinkõneleja paluma vabandust. Eelmisel nädalal sai öeldud, et seitsmes märts on Svjatoslav Kristjani sünniaastapäev. Tegelikult see on 20. märts, seitsmes oli vana kalendri järgi. Niisiis meie tänane teema. Sündinud 13. märtsil 1860 mingis kratsis surnud 1903 22. veebruaril. Liinis. Tundmatuse nimi ju ei ole. Aga liiga palju selle nime all muusikat meie kontserdisaalides ka ei kõlla. Ja tähtpäeva puhul võiks pisut meelde tuletada midagi. Hugo valifist. Tema kodus valitses muusikalembus aga isa oli andekas iseõppija, mängis mitut pilli ja õpetas seda ka oma lastele. See sünnipaik on tänaseks kaardi pealt nimepidi kadunud ja asub tegelikult Sloveenias. Aga sünniaeg tähendab, et see on Austria-Ungari keisririik. Lapsepõlvest on teada kodused kvartetid. On teada 67. aastal tulekahju milles golfide perekond kaotas kõik. Suure vaevaga taastab pereisa oma käsitööettevõtet. Aga edasine elu on materiaalselt kitsik ja vaevane. Siis on lapsepõlvest teada, et isa, kes läks kõige vanemat tütart vaatama, Klagen Forti, võttis kaasa ka selle kaheksa aastase Hugo. Nad külastasid üht ooperietendust, see juhtus olema tonitseti. Poisi vaimustus ulatus taevani. Arvata võib, et mitte nii palju tonitsetist, kuivõrd palju esimesest võimalusest kuulata suurt koosseisu? No enam-vähem ikkagi professionaalselt võib arvata. Koolis käimise kohta räägivad kõik biograafid ühtemoodi. Pehmelt öeldes, see ei taha kuidagi edeneda. Natuke algkooli, siis bene diktiini, kloostri konflikt siis Marburgi gümnaasium. Igal pool ta käib. Aga selle käimise intensiivsus tänapäeva mõistes on üsna hõre. Omakäelise autobiograafias on Wolf kirjutanud 1873 ja 74. Külastasin Marburgi gümnaasiumi. Järjehoidja ütleb vahele, mida see iganes ei tähenda. Ja seal tutvusin esmakordselt Haydni sümfooniat ega nelja käeseades. Noh, võib arvata, et gümnaasiumi tundides see nüüd küll õppe eesmärk ei olnud, see käis siis gümnaasiumi õppe kõrval. Sattusin nende mõju all aia, komponeerisin klaverile sonaadi. Kevadel läksin linna katedraali kuulama kummeli missat puutudes samal ajal kooli missalt. Gümnaasiumi õppenõukogu otsustas Wolfi koolist välja visata. Sarnased põhjused õpetaja katkestamiseks on leida ka hiljem. Murdeealine poiss on sügavalt veendunud muusika erakordsuses. Ja kui ta on 14, siis ta palub tungivalt isalt luba minna Viini konservatooriumisse. Lisan selle vastu ei saa, ei ole muusika vastu midagi, aga muusikuks õppimine on ju täiesti lootusetu ja mõttetu tegevus, see ei anna mitte mingisugust pidet tulevaseks eluks. Aga septembris 1875 õnnestub siiski isalt luba saada. Ja isapoolne tädi on see, kes toetab poissi. Sest selle täditütred õpivad ka Viini konservatooriumis. Missugune on Wolfi suhe õppetööga? Me teame, et ta külastab hasartselt kõiki ooperietendusi, mis tema võimaluste piirides on. Et ta satub suurde vaimustusse Wagneri teostest. Et ta isegi oma visatuses jõuab sinnamaani, et ta kohtub maakleriga. Maakler on lihtsalt erakordsetel asjaoludel Viinis oma teoste lavaletuleku puhul. Võib arvata, see jätab tundlikule noorele inimesele otse põrutama jälje materjal temaga sõbralik ja sobib talle elus edaspidiseks kõike head. Aga loomulikult ei ole karusnahkne kasukas Vaarneril väga palju aega selle napilt 15 aastase noore inimese teost teoks. Ooperikülastustest olevat ta päevikus märkus Fideeljo mulje kohta et ta on täiesti endast väljas. Võib arvata, et see mulje oli ikka väga positiivne. Läheb see esimene õppeaasta, kuidas läheb, aga teisel õppeaastal tuleb hakata nüüd tõsiselt kompositsiooniga tegelema. Tema õppejõuks määratakse Robert Phuks ja kaasaegsed, kes oludega tuttavad on, kinnitavad, et see on kõige ebasobivam variant, mida Polfi jaoks oleks võinud vinni konservatooriumist leida. Väga konservatiivne, väga vanamoodne, loomingulises mõttes ilmselt üsna kitsa silmaringiga ja mingis avameelsuse hoos. Wolf kinnitab konservatooriumi direktorile helmes Bergerile et ta on selle konservatooriumis oldud aja jooksul rohkem unustanud kui õppinud. Võib arvata. Direktor ei satub niisugusest hinnangust vaimustusse. Ja kui siis keegi teeb võllanalja ja saadab poissi nimel helmes Bergelile tapmisähvarduse. Siis direktor menetab igasuguse võime naljast aru saada. Ja 77. aasta veebruaris visatakse Wolf vinni konservatooriumist välja. Märtsis tuleb minna isa koju. Loominguline valang on teda juba sütitanud sedavõrd, et ta kirjutab valmis sümfoonia. Ja kui ta tahab selle sümfoonia kuuestiviini jõuda siis viinida jõuab. Aga selgub, et ta oma sümfoonia käsikirja on unustanud. Ja ma ootesaali pingile ja ta ei näe seda enam kunagi. Need, kellega noor Wolf kokku puutub? No enam-vähem on nad oma kaaslased. Gustav Mahler on lausa sama aastakäigu inimene. Ja hilisem väga tuntud ooperidirigent Felix on temast mõni aasta vanem. Nad üritavad teda igati aidata ja toetada. Mil moel nad saavad seda teha, nad saavad talle leida kas eratunde või mingisugust muusikaga seotud tööd. Kuidas nende tundidega on, seda võib ju proovida ette kujutada. Ega see vist väga mõnus töö ei ole. Ja noore inimese kõrgetele huvidele ta nüüd vaevalt vastab. Aga kuidagipidi peabki elus püsima ja kodust mingit abi loota ei ole enam sünnis. 81. aastal sõprade pingutustega jõutakse sinnamaani, et Salzburgi Linnateater kutsub Hugo Wolfi ooperidirigendiks. Noh, see on peaaegu naljanumber. Esiteks pole ta elus dirigendikeppi käes hoidnud ja ooperite tilt eeldatakse tõenäoliselt mitmesuguseid eelnevaid kogemusi. Et ta võib repetiitor olla koori juures. Teatris see on nüüd küll väga arusaadav, aga olevat ka teada juhus, kus ta oma proovi läbiviimise asemel löönud selle teose peale, mida ta pidi õpetama teatriinimestele. Ta lõi käega ja ütles, ma mängin teile parem partneri Tristanit. No võib arvata, niisugune suhtumine ei saa väga kaugele viia. See karjäär lõpeb ka üsna ootamatult ja või peaks ütlema ootuspäraselt. Siis on teada veel üks töö mis oli ka peaaegu nii-öelda hädaabitöö. 84. aastal hangib üks heasoovlik tuttav Polfile ülesande kirjutada kord nädalas muusika ülevaateid. Viini salongi Lehte viiner Salon plat. Niisugune nädalaleht, kus on küllalt palju niukseid, tühiseid ja Aga muudab selle ajalehe üsna varsti nii huvitavaks. Esiteks, ajaleht tõstab oma tiraaže. Sest Wolfi muusika kriitilised artiklid on nii intrigeerivad ja nii Irniteerivad, et keegi Johannes Brahms olevat öelnud oma sõpradele, et nojah, nüüd on jälle see päev, kus sellest ilmub, pean minema ostma ja lugema, mida härra Wolf minu kohta jälle kirjutab. Teades, et Wolf oli suur akneri jõnger võib kergesti oletada, et samavõrra vähe armastas ta Kamsi. Ja tal ei olnud mitte sõnadest puudu. Kui ta Brahmsi teoseid tahtis kuidagi halvas valguses lasta paista. See töö ei too talle küll mitte väga palju sisse. Ja hiljem selgub, et ajaleht ei olegi see, kes talle maksab, vaid see regulaarne sissetulek ongi sõprade-poolne kokku pandud summa. Poiss vist ei saa elu lõpuni teada, et ajalehe omanik tema artiklite eest tegelikult midagi ei maksnud. Aga see on siiski töö ja see jätab oma jälje ja teatud mõttes elavdab kabiini muusikalisi kulaar. Sinnamaani ei ole Wolfis suurt ikkagi mitte abi teada kui suurest muusikust. On mitmesuguseid võimalusi rakendada oma hästi omandatud klaveri valdamist ja olla ka mõnede vokalistide saatjaks kontsertidel. Ja kui ükskord õnnestub siis kontserdil ka Molfi laule esitada mingi õnnetu juhuse tõttu konserand see ütleb, et tegemist Schumanni lauludega, mis peale Wolfil ei olevat jäänud muud üle, kui tõusta klaveri tagant püsti ja marssida minema. Aga tundlik kunstnik, aga tundlik inimesena. Ja kui need ebaõnnestumisi, kui need töödest ilmajäämisi, koolidest välja kukutamisi ja teoste, kas mitte ettekandmist või halba ettekandmist, kui seda kõike kokku panna siis ei ole ju keeruline oletada, et see, mis ootab Wolfi elu lõpus võib kaudselt olla ka nende ebaõnnestumiste tulemus. Aga vist ainult küll kaudselt. Sest kas teab keegi kunstnikku, kelle tee algusest rullitakse lahti punaseid vaipu puistatakse Roose ilmahukasteta? Üldiselt peaaegu ei ole seda. Ja kui keegi nüüd hõiskab, aga väike moodsat jah, just nimelt väike moodsataga. Te teate ka, mis juhtub moodsate ka siis, kui ta enam ei ole väga väike. Mis juhtub Wolfi elus edasi? 1888. Loominguline küpsus. See on peaaegu põrutav, kuidas tuleb? Kas seda oskabki keegi täpselt seletada? Aga ta tuleb. Ja ta tulebki lausa ehmatavalt tempos. 1888 53. Eduard müürike luuletust häälele ja klaverile. 51 Göte luuletust häälele ja klaverile. See ulatub küll oma lõpuni järgmise aastanumbri sees. Hispaania lauluraamat 1888 kuni 90, itaalia lauluraamat 1890 mingi osa lauludest ka 96. aastal. Vanad viisid kelleri luuletustele 1890 ja enne seda Asjendorfi laulud. Eriti tuuakse esileeerikat. Isegi ütlevad mõned uurijad, et tänu Polfile hakkas saksakeelne luuleruum uuesti Merikesele tähelepanu pöörama. 92.-st 94. aastani on loomingus vaikus. Siis ilmub suhteliselt kiires tempos neljavaatuseline ooper, korresidur mis peab isegi mõned etendused vastu. On mõned ähvardavalt märgid tervise osas mis puudutavad Ja 98. aastal suletakse see õnnetu närvikliinikusse kus muude vaimu häirivate hädade kõrval tuleb üldine halvatus. Järjest lülituvad väljaorganid, viimane on süda. Arutlema selle õnnetuse tagamaid. Nii on ennegi juhtunud et kõige suurem vaimu häda ja kõige suurem vaimu virgus võivad peituda ühes ja samas inimeses. Mõelgem meie marja Heibergi peale. Mõelgem Juhan Liivi peale ei peagi kaugemalt otsima. Mis jääb golfist muusika ajalukku? Põhiline, mis jääb, on seotud Austria muusikas laulužanris tehtuga. Schuberti 600-le laulule lisab Wolf umbes 300 Kes selle žanriga on tegelenud või tegelevad ja on võtnud ette süveneda need tunnistavad üksmeelselt. Wolf esindab seda suunda, mis hargneb Schumanist. Kui saksa austria liidi arengus laululine suunda Schuberti Brahmsi käes siis deklamatsiooniline, Schumanni ja Wolfi käes. Kui palju mängib sil kaasa Wagneri kultus ja sõnast algav idee. Veendumus, et poeesia on muusika alus sellel teemal pole, tundub mõtet spekuleerida. Sarnasus on salgamatult olemas, aga palja imetluse järgi ühe vanema meistri loomingu suhtes ei saa hakata eneses kasvatama uut inimest. Holfi huvitab poeedi individuaalne maneer. Mitte ainult teksti konkreetne sisu. Nagu sai juba öeldud, need ei ole laulud, need luuletused häälele ja klaverile Nendes lauludes on kõne intonatsioone. Klaverisaade on väga iseseisev ja nii-öelda ei mängi kaasa vokaalpartii-le, vaid ajab nagu iseseisvalt oma joont. Muidugi märgitakse ka ära, et sedasama liini vene muusikas otsis omal ajal Darko Muski Ehiljemmuussowski. Aga enne heliloojate kokkupuude Wolfiga või Wolfi kokkupuude Vene heliloojatega tundub, on välistatud, selle kohta ei ole mingit märki. Ja vaevalt et need vene vokaalkunsti silmapaistvad esindajad omaproduktsiooniga üldse viine jõudsidki. Meil on võimalus kuulata Hugo Wolfi laule. Nagu plaadi peale on kirjutatud. Ettekandes, mis on ajalooline salvestusaastat täpselt ei ole järjehoidjal õnnestunud kindlaks teha. Lauljaks on Elizabeth Schwartz, kohv. Ja klaveripartii esitab Wilhelm furtfengler. Butt Tanklerit tunneb muusikahuviline eelkõige suure saksa dirigendina. Fortfengler suri 54. aastal. Nii peab see salvestus olema tehtud kindlasti mõnevõrra varem. Uinuv lapsuke. Närike. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav. Klassikaraadio kodulehel.