Algab saade sarjast järjehoidja stuudios on muusikateadlane Tiia Järg. Järjehoidja. Föderikshopen esimene märts 1810 Shellesuva voolus seitsmeteistkümnes oktoober 1849 Pariis. Poolakate jaoks salgamatult rahvushelilooja, keda lai maailm teab Poolale mõeldes esimeses järjekorras. Kõik teised tulevad Allanevas reas. Ometi peame tunnistama, rahvuselt poolakas ikkagi ainult osaliselt. Aga see ehk ei olegi tähtis. Tähtsam on, kellena sa ennast tunned. Tema kohta on kirjutatud. Kui šopäen enam poolakas kui Schopen kui keegi kunagi on olnud prantslane, itaallane või sakslane poolakas ja piinatud ja laastatud Poolast hoovabki tema muusika ta surematu hing, Nickile, ütleb prantslane. Kuidas on asi helilooja eluajal, eriti kui eludaatumeid vaadelda ja taibata, et see elu on antud üsna lühike? Sellest siinkohal me muidugi palju ei räägi. Sest helilooja kaasaeg tunneb teda väga erilise interpredina, kes esineb salongides mitte liiga tihti. Pigem on tema esinemine haruldane. Seda oskavad kinni püüda need, kellel on hea ettevalmistus head kõrvad. Ta mängib teistmoodi kui teised. Ja et selle võrdluse tõelist põhja taibata peab tingimata juurde mõtlema, et nendes samades salongides selles samas Pariisis olferentslist hoopis varasema võiks öelda kõmurikkama tulekuga kontsertlavadele hoopis pikamaaelukaarega, hoopis mitmekülgsem oma loomingus, nagu me hiljem teada saame. Aga Schopeni eluajal on see kõik kahe pianisti kõrvuti olemine. Kellestki või millestki midagi arvates me anname ju hinnangu kõigepealt iseendale. Ja just nimelt ferenduslist on üks esimesi kes kirjutab šopäänest raamatu see kõrge koht, mille valmistab tema jaoks ette tulevik. Nii kirjutab list oma varalahkunud kolleegist. Kui nüüd mõni tähendab päevases suhtumises küpsenud lihtsameelselt arvab et nii on kogu aeg olnud, siis kaasaeg ei hinda kunagi kunstnikku hilisemate silmadega, vaatalides õiglaselt. Alati on väga palju neid, kes ei pane tähele uut, mis elu edasi hakkab viima. Ignasmochelles Beethoveni õpilane ei kahelnud mitte hetkekski kui ta teatas pärast Schopenni surma, et vaenlase pääl ei olnud ei klassikaline autor ega šedöövrite looja. Ja on teada, et kui 1891. aastal Läks vene pianist ja helilooja millim ballaki Poolasse et otsida üles väike küla, kus sopran oli sündinud siis selgus, et selle küla tolleaegne omanik ei teadnud üldse, et selles mõisas oli sündinud Schopen. Ta isegi ei teadnud, kes shoppamine üldse oli. 42 aastat oli möödunud soprani surmast ja šopääni sünnikoht, Poolas oli selle koha omanikule täiesti tundmatu. Tänu Poola ajakirjandusele õnnestus Palacerevil käivitada ettevõtmine mille lõpptulemus oli mälestussamba püstitamine selles ova voolas. Ja see juhtus alles 1894. aasta sügisel. Tammsaare on meile pärandanud niisuguse mõttekäigu kõige rahvuslikumad vaimsed loojad muutuvad aja jooksul ikka kõige rahvusvahelisemaks. Tuuakse esile Schopenni loomingu algus ja lõpp, see on mingil fataalselt kombel Poola rahvustantsudega raamitud. Aga seda päris esimest Poloneesi nii-öelda suurte Polone reas loomulikult ei ole. Shop bänni, teoste üldarvu kui hobusel numbrite järgi vaadata, siis see jääb kuhugi sinna 75 kanti. Sõltub sellest, millised hobused on kirjastatud helilooja eluajal ja milliselt pärast tema lahkumist igavikku. Aga teada on ka see, et põhimõtteliselt on shop klaveri helilooja. Ja see vähenemis klaverist väljapoole ulatub, on nii napp ja nii ühemõtteliselt klavereid keskne et see üldpilti ei muuda. Meid huvitab ikkagi väga algus äratundmise algus ja selle kohta on üks shop kaasaegne, temaga ühel aastal sündinud Robert Schumanni pärandanud meile oma selgeltnägemise võimes vapustava kirjatüki. Eusseebius astus vaikselt tuppa. Tunned sa seda iroonilist naeratust, mis ilmub alati tema kahvatu näole, kui ta tahab intrigeerida? Ma istusin Florestaniga klaveri juures. Florestam, nagu sa tead, on üks neist haruldaste muusikameestest, kes justkui tunne pette kõike seda, millele kuulub tulevik. Kõik õudset erakordset. Kuid täna ootas siiski kadeda üllatus. Sõnadega. Mütsid maha, härrased, teie ees on geenius. Asetas Eusseebius meie ette noodid. Pealkirja Me ei tohtinud näha. Ma läksin pilgul üle vihiku libiseda. Niisuguses muusika varjatud helitus tajumises on midagi võluvat. Mängi lauses Florestan. Just see pois istus klaveri taha. Me kuulasime najatudes aknalauale. SEB-s mängis hingestatult. Meie eest möödusid arvutud elavat kujundit, näis, et hetkejoovastus võlus tema sõrmede alt rohkem kui tavaliselt võimalik. Florestani kogu tunnustus, kui mitte arvestada tema õndsa liku naeratust sisaldus endastmõistetavalt ainuüksi sõnades, et variatsioonid võiksid kuuluda Beethovenit või Franz Župerstile. Kui viimased oleksid olnud klaverivirtuoosid. Ent see hetk, kui ta pööras tiitellehte nägemata seal midagi muud peale käekil nüüd mulle, anna variatsioonid klaverile. Frederik shopaan, Opus kaks. Kusjuures meie näod õhetasid ebatavalisest erutusest ning hüüatustest võis vaevalt aru saada midagi muud kui ahhaa jälle midagi suurepärast subpähe, et ma pole kunagi seda nime kuulnud, kes see võiks küll olla, igatahes geenius, sealt kostab tõestit, seal lina või Leporello naeru. See hetk oli kirjeldamatu. Schopeni uppus, kahe noot oli ilmunud 1830. aasta sügisel. Järgmisel aastal on Schumonil artikkel valmis, aga toimetaja tõrksuse tõttu selle ilmumine venib. Ja trükivalgust näeb Schumoni artikkel pealkirjaga oopus kaks. Seitsmendal detsembril 1831. Ei saa jätta siinkohal meelde tuletamata seda imetlusväärset et mitte öelda saatuslikku kaart. Et viimane, mida Schumon kirjutab, kuulutab ka ühe noore helilooja tulekut. Ja see viimane, mille Schuman oma artikliga maailmale teatavaks teeb on Johannes Brahms. Schumanni Schopeni kohtumine on ka pluateeritud. Aga vaevalt, et see nüüd liiga suurt mõju shop fännile avaldas. On mitmed märgid Schopernile Schumanni teosed ei jätnud sügavat muljet. Aga viisaka inimesena võttis ta teadmiseks, et temast on kirjutatud ja hästi. 1838. aastal pühendab Schopennile oma klaveritsükli Grasleri anna. Siis saab ta Schopernilt vastu kummarduse. Nimelt ballaad F-duur Opus 38 on valminud 39. aastal. Jese kannab pühendust Robert Schumonile. Autorid omavahel vastastikku. Kui tõsiselt saab neid kummardusi võtta, kui palju on seal kolleegi imetlust? Kui palju on seal viisakat tänulikkust? Jätame selle kuulajatele arutlemiseks. Aga need pühendused, kui nad ei ole just metseenidele tehtud, nad on siiski väga kõnekad. Me võime tuletada meelde, et kui shop pääl publitseerib oma esimese oopuse klavereid tüüde Opus 10 12 etüüdi oopus 10 siis on see pühendatud Berends. Listile. Räägitakse list olevat olnud seltskonnast mõni aeg kadunud. Sest Schopennied tüübid pakkusid talle nii kõrge tehnilise nõudlikkusega ülesandeid, mis nõudsid pisut tööd. Ja nende tsüüdid pärinevad aastast 1829 kuni 32. Me teame ka, et kui list publitseerib omad trantsendentsed küüdid sest seal on peaaegu et intrigeeriv pealkiri. Karl Tšernile. Kui palju on seal irooniat, kui palju seal on ausad tänulikkust? Jällegi mõtlemise ja arutluse koht, aga me ju teame, et kark Tšerni oli see kes andis ferenduslistile korraliku klassikalise baashariduse klaverimängus. Nii on need pühendused omamoodi märgid. Ja päris neist mööda vaadata ei oleks mõttekas. Šotanniston küllalt palju lugeda. Ja küllalt palju on võimalik olnud ka kuulata, saabki edaspidi olema. See jääb pianistide repertuaari. Enamik kontsertpianist ei saa Schopennist kuidagi mööda ja ei peagi saama. On muuhulgas teada, et 37. aastal tegi Vene keiser Nikolai esimene Vene saadiku kaudu Pariisis Schopernile ettepaneku võtta endale Venemaa imperaatori esimese pianisti nimetus. On väga arusaadav, et shopaan lükkab viisakalt selle ettepaneku tagasi. Tema ei olnud tunnustanud Varssavi ülestõusu. Kuuleksime tänase tähtpäeva puhul Župani teoseid. Et tüüd Opus 10, number kolm, e-tuur. Et tüüdo, buss 25, number viis, e-moll Polonees oopus 26, number üks, siis mull, teine ballaad, F-duur, Opus 38 mängib Svjatoslav Krister. Kuulsite saadet sarjast järjehoidja stuudios oli muusikateadlane Tiia Järg. Saade on järelkuulatav. Klassikaraadio kodulehel.