Te kuulete Vikerraadiot? Kirjutamata memuaare jätkab Virumaa metsavenna Ruuben lamburi mälestusi. Eelmise saate lõpul sai temalt küsitud, kaua lootsid metsavennad pärast sõda vastu pidada. Haarangut kestsid, mehi langes. Kas mõeldi tulevikule? Ei ütleks, ma ei mäleta, et me kunagi oleksime nüüd siin tulevikku või midagi vahepeal jah, kui see Churchelli sörsili kõne oli ja siis tekkis nagu mingisugune lootused ja aga, aga niisugune arvamine ei olnudki, oli nagu kindel etega. See on, nad on võõrad siin, anna Nanastajad, nad peavad kord siit minema, nad, me, me peame nendega võitlemas, on meie kohus, me, me ei saa teisiti. Ja, ja esiteks ja teiseks. Me ju nägime, mis tehti 41. aastal meiesugustega, mis tehti nüüd nendega, kes nende kätte jäi ja no meil ei ole kellelegi ei olnud tahtmist sinna kinni jääda. Ja, ja selleks tuli võidelda, võidelda tuli viimaseni viimaseni mees oli haavatult maasto, kui ta suutis veel relva hoiduda, ikkagi lasi veel. Ja me olime noored mehed viha täis, me kutsusime ise endale sageli häda kaela. 46. aasta suvel olime oma nurme all, siis oli meid üsna mitu meest, kusagil paarikümne ringis olid jällegi Tudulinnamehed olid ka ja ja siis otsustati, teadsime, et Tudulinnas on venelased sees ja et nad tulevad hoonume, me teadsime, et nad tulevad ja läksime neile tee äärde vastu. Ja lasime selle maa masinad venelasi seal pihuks ja põrmuks. Ja vaatasin, et siia nüüd jääda ei saa, lähme minema, läksime siit seid onule kaudu ringi, Virunurmest läbime Mäetaguse alla ja sinna sinnakanti. Olime seal Mäetaguse all, ühe järve ääres. Õhta, me saime sinna järgmisel päeval õhtupoole päeva jookseb üks inimene sealt Mäetaguselt toob sõna meile, et tohutult venelasi, üle 20 masina tuli neid suure veomasinaga tulivad mitmesaja ringis ikke tulivad maha ja et on, tuleb suur haarang. Me taipasime ära, et siin on nüüd niisugune asi, kas nad siis tõesti tahavad siin nüüd onurest ja sealt aga vaatasime, et lähme siit ära, doonoripool on meil vähemalt teada. Me paneme igast udu mujale poole ja ja nii läksimegi nurme tagasi Viru urmast jälle läbi ja läbi metsade, varressaarei, võhkassare ja, ja rõngassaare, mis nad seal on, sooäärsed talud sealt läbi ja ja see moonum inimestega kokku täitsa rahulik. Venelased olid tulnud peale seda lahmakat, kui me seal lasime, oli küll kah terve Saika oli tulnud, kõigepealt too nurme. Aga hiljem tuli välja, et kui me viruruumist läksime läbi, siis virunurmes oli nuhk sees. Ja see teatas neile, et üks ikka tuli sealt onu poolt, läks sinna, no neil oli selge pilt, et siis me oleme seal, et me ei hakkagi siin otsima, panime meile sinna vastu. Seal viidi siis suur haarang läbi, igatahes raadiod olid kõik sihtide peale üle üleval ja samm-sammult võeti kõik läbi, aga aga vahepeal olid juba seal kohapealsed need mehed ka teada saanud ja need olid kaeralend, nii et see haarang läks neil ka täitsa tühje, nad ei saanud mitte mitte midagi ega kedagi sealt kätte. Noh, aga olukord oli nüüd läinud niimoodi teravaks, jälle, siis lagunes ime jälle laiali väikesteks gruppideks ja ja siis oligi mul see üks sõber kirjugu. Sellega siis otsustasime, tema oli käinud seal Tartumaal. Ja ta oli just sealt tulnud ja ta teadis neid mehi seal ja et lähme sinna, et ajavaid käima, et seal on võib-olla rahulikum ja ei me siis läksimegi sinna Tartumaale ja seal seal siis Tartu meestega. Ja Põhja-Tartumaale seal oli jah, Torma, Torma ja voo selle saare voore ümbris. Aga siin nagu läksime, seal oli ka niisugune olukord, et seal oli neli meest, haavatud, ühel oli kusagil viis kuuli, oli läbi läinud kopsust ja midagi. Ta oli juba paranes ja, ja ta juba liikus tasakesi omaette. Teine mees oli saanud siit siit roide juures siis niimoodi ülevalt alla lastud ja tagant selle abaluu kohe pihu suurune haav sees, dumdum kuuliga rabalaks lastud. Ja siis oli seal veel paar meest oli avatud, nii et tuli nendega tegelema hakata ja ja läks mõni päev mööda. Me puhkasime seal oma rännuväsimust parajasti enne meestel oli vaja öösel üks käik teha ja läksivad siis viiekesi. Ja ummikust ööd tulevad hobusega olid sattunud valitsuse peale ja üks mees sai mõlemast jalast ülevalt põllu ülevalt poolt põlve kuuli läbi. Nad olid ikka ära tuua siis ühest majast võitsid hobuse Toyota, nüüd sinna. Nojah, ja nad olid väsinud, keetsid pikali, seal puhkama magama ja meie nüüd siis ühe kauni suunuga. Läksime siis metsaserva metsa servas oli üks paarsada meetrit eemal oli talu selle talu kohta jäime sinna metsaserva vaatama, et kui nad tulevad, siis tulevad ainult siit. Ja oligi nii, hommikul läks valgeks ja varsti kuuleme hobuste mürin, igavene kari tuli teisi ja lõpuks tuli autokoorem ka veel ja hakkasid sinna metsa poole vajuma, siis jooksime, selge pilt, tulevad järele, et see on mujal tulla ei ole, kui siia sihi ääres, kohe oli see laagriplatsi all punkareid, midagi lihtsalt laagriplats oli, kus oli pada üleval, tehti süüa ja ja. Lõime kõik maast lahti, ruttu-ruttu, kõik seal varastus, mis oli veel mõnda asja, peideti veel siia kaugemale ja ruttu ja haavatud ja hakati minema. Ja ma läksin veel siia peale korraks vaatama, tulen sihi pealt tagasi. See väikemees kes oli tema varjunimi, Kask, oli tema pärisnimi kes öösi haavata sai, olemist jalas, see oli veel seal maas, ma rabasin selle õlale endale jalad niimoodi sülle ja selja taha ja oigas küll, aga panin joostes teistele järele. Aga siis tuli seal üks lobastik, kohe mõnes kohas oli ikka üle põlve, oli vesi, tal miskine, madal maa, soine. Sellest läbi sain teiste kätte sain, siis olin küll nõrk, nii et kukkusin pikali maha, sinna kuivema koha peal. Noosid, võeti mees kahe vahele ja läksime edasi. Siis viisime üle üle selle. Jõgeva Jõgeva Mustvee maantee teiselpoole sinna sinna metsadesse, selle mehe ära. Sealt viidi ta hiljem hiljem siia Kalma alla ta enda kodu juurde. Naine ravis ta seal terveks. Aga siis olime seal paigal juba nädalapäevad, kõik oli vaikne. Ja nüüd meestel tuli ära minna. Meil oli üks käitma ja üks nendel kohapealsed mehed ütlesid, et üks mees on vaja kinni, võtet tuli, sõna ei meeldinud. Aga meil oli kaks tüdrukut, oli seal metsas? Üks Maasik ja, ja jaa. Jaa. Tormake Elsa. Nendel keelati ära, et ei tohi omapead minna, et valitsus on üle, me teadsime, et seal varitsetakse. Aga mera läksime, tüdrukud ikka tahtsid nüüd laugule päevad lähevad sauna, et noh, kaua aega pesemata ka ja ja need jäid seal vahele. Sellel Elsal oli püstol, see lasi veel küll, aga sai noh, mõni samm veel mets, aga siis jäi niimoodi kuulipilduja tule alla, Sillasti Rebalaks langes ja koertega siis kiskuda riided ka seljast radiste distida seal rabalakse jäätisetomp vankri peale ja. Ja ja viidi siis täitevkomitee juure teenilised seal vaatama, et nemad on saanud kätte siis võimsa. Aga see tüdruk jäi metsa ka, tal oli ka viimane häda juba kaks-kolm korda, mis teda kinni õieti mõnitati ja peksti ja seal tehti, nõuti temal seda kallimat, tal oli, see kavaler oli metsas, kellega abielluma pidivad. Ja tema seda välja ei andnud ja siis ütles. Me poisile ka, et ma kui te mind ei võta, siis ma lähen, olen üksipäini, aga alul olid mõnda aega üksipäini, aga noh, siis vaadata, et noh, ta ikka ei lähe, siis tuli meie juurde, tuli muidu vapper tüdruk, ta käis, mehed olid seal haavatute täis noaga lõikas neid rumalaid nahatükke ja, ja sidus selleni käed verega koos. Tubli tüdrukule. Aga sai surma. Noh, niisugune oli meie kõigi saatusega, sinna midagi teha ei olnud, sellega oli meil kõigil arvestatud. Aga kui ma sealt tagasi tulin, üks vilgu, Elmar sealtpoolt need kõige olulisemad mehed oli kaks vilkoli, üks Velvil, kel Eevalt ja vilk Elmar. Selle Elmari kui tulime tagasi, aga siis juhtus mul üks niisugune asi, et läksin oma kodukülasse, ma polnud seal peale seda käinud, kui mul vanemad Siberisse viidi. Ja mõtlesin, et käin kodus, vaatan, mis seal tehakse, seal olid nüüd juba uustulnukat sisse pandud ja ja noh, siin misseke vaatasid ja ema voodis magasid teised inimesed ja kõik, mis seal oli, see oli nende oma juba ja mis seal ikka vaadata, läksin ära, aga siis sattusin hävituspataljoni meeste otsa, sattusime läks lahinguks ja ja ma sain kuulisid silma alt sain sisse ehitamata väelastel kõrva tagant välja ja situn kaelast ja suuna. Aga armi pole suurt nähagi, praegu silma all ja natuke nagu pigistades on, aga tagaaia isaga väljatuleku jälg on ja nojah, ja siis, aga ma jooksin sellega küll, algul kukkusin haavatuna haavatuna ja jooksin veel üks paarsada meetrit üle kinni, ega ma ei näinud ega kuulda enam midagi, ma kukkusin jälle, läksin ja ja kui ma üks mõnikümmend meetrit metsa sain, siis mul võttis jõu ja mõistuse kõik ära selle ummiku vara kusagil kella viie ajal või niimoodi. Ja siis õhtupoole kusagil kõlla kolmenelia ärale, ärkasin ülesse. Algul ei saanud arugi, mis see nüüd oli hirmsat kolinat ja mürinat ja tohutut valu pea täis, liigutada ei saa ja siis hakkas vähehaaval meenub, et oi ma sain vist pihta, kuhu kohta siis? Otsisin seda haavu, lõpuks leidsin ülesse, no mis teha? Ajasin siis kuidagimoodi pikkamööda ennast püsti. Sideme pakid, õnneks olid taskustav, tegin endale sideme vähehaaval selle ära ja leidsin haava üles kaela pealt. Vahejuhtum veel niimoodi sideme pakki, niimoodi panin siit tagant, aga pakk läks käest lahti, läks selja taha, kerises ette, teises kerid uuesti kokku, hakkad uuesti kiruma, niimoodi. Tohutut valu, kõrvakuulmine oli täitsa kadunud, selle silmaga natukene piilusin, aga teine oli täitsa niimoodi kinni, sinna vasak sõlmeligen, Joosuksid silma. Täitsa kinni. Lõuatuuli. No ja, ja siis, mis teha? Apaatia tuli peale püstoli kõrval, kun oli õllel üleval. Muld oli täis, tegin seda natuke puhtamaks, panin mõne padruni rauda, rohkem ei jaksanud panna, kolm padrunit, sain rohkem, ei jaksanud seda vedru olla tõmmatena. Hakkasin siis vähehaaval ennast püsti ajama sai püsti, keha põbiseb jalad võbisevalt all. Sain mõne sammu puunidest uus saadik ära lasin puutüve pidi ennast alla natukene puhkasin jälle. Tõusin ja vähehaaval püsti, läksin järgmise puuni ja niimoodi ma roomasin selle päeva õhtusse ja ja ka. Ja siis, järgmise päeva hommikuks sai üks, kaks kilomeetrit isegi mindud. Seal oli üks Vardseni talu õde ja vend elasid seal. See õde oli aasta enne seda saanud haavata. Tema kuulipilduja valangu sai igale poole läbi. Seitse haavali. Jäeti ta sinna maha. Küla inimesed korjasid üles, tõid Rakvere haiglasse ja, ja paranes ära ka tema, olin seal kodu ja vend oli ka, vend oli haavata saanud juba talimetsas Meiega koos ja oli ikka kodus ka. Ja kui jälle midagi oli, siis venest tulid jälle jooksja ära, muidu tuli jälle koju tagasi. Ja nüüd ma hommiku sain sinna ja nemad siis võtsivad. Lõikusin mul riided seljast ära. Need olid üleni verd täis. Vahe oli klompe täis, kõik. Peesivad puhtaks tegid uue sideme. Püüdsid mulle süüa taandaga, lõuahambad olid nii kõvasti kinni. Teelusikavars kuidagi vahel ei läinud, siis selle siis tegid, ei olnud mingisugust munade ja mis ta koortega tegin, klopsija seda, siis nõristasin sealt läbi hammaste juua. Siis ma puhkasin seal selle päeva õhtusse järgmise öö. Ja järgmise tähendab ülejärgmisel päeval keskpäev, päeval, siis tuli edasi hakata tuli veel üks, seitse kilomeetrit pinnase, seal oli kaks inimest jällegi õde-vend. Kes siis teadsivad, kelle kustub, kuhu minna, et SÕNA viia teistele meestele, et nad tuleksid mulle järele. Nojaa, tuligi Marsile ette, terve päev läksime, aga sinna saime ja ja seal pidin, vahepeal hakkas võlakriisihetk, tuli peale nagu aimastelikke neist haavatutele ja tahtsin, et seal tuli Avinurme kusagil 10 kilomeetrit oli abinõu, et ma lähen tasakesi öö läbi, läen ja jõuan Avenue. Oli seal tuttav, et seal see arst oli niisugune mees, kelle käest sai, vaestab aga ei saanud kaugemale, 100 Peetrid sain mindud, siis oli jõud otsas. Läksin oma pesasse tagasi, aga hommikuks oli parem ja ja siis ta läks, see poiss laupäeval, laupäevane päev ma tea, oli, läks sinna loovusesse ja sealt sai ühe inimese kätte, kes siis läks metsevis sõnameestele ja ja sama päeva õhtuks oli mehed mul järel viiekesi ja viisime sisse. Läksin Kalma alla ja seal paranesid. Kuidas nad viisid, kas nad kandsid, oli mingi sõiduvahend enamasti ma läksin üksi, kepp käes, aga ikka kui vaest, noh, liiga raskelt, läksidki teineteise käe all, telejälle aitasid ja ja sai hakkama. Ja metsavenna elu jätkus, joon jätkusid. Jätkus ja. Aga jätkus ainult sügiseni. See vahepeal jälle noh, ma sain meestega kokku ja seal oli vahepeal kaks punkrit, vahepeal jälle kaotasin ära. Ja siis viimase punkriga oli niisugune asi, et et kaks mees sai kohe punkri juures 10 sammu pakast eemale, ümber olime piiratud juba. Me kolmekesi jooksime siis teisi külge ja, ja tõmbasime kohe sinna, me nägime neid seal ja tõmbasime kohe tule peale, nii et nii et me saime nihukese vahe, sissetehnik oli ka siin ja siis. Me kolmekesi seal ära, kaks meest sai surma, üks oli üks noor vabatahtlik selle Me ma saatsin kohe koju ära. Teine mees ütles ta läheb Tallinna ja ma jäin täitsa üksipäini. Aga mul oli siis see häda, et ma selle eest haava tagajärjel selle kõrvakuulmise kaotasin. See kõrv kohises ja Mayeri orienteerunud hääle peale, kust hääl tuli? Juures kuskil käis pauk siinsamas metsas, aga ma ei saanud aru, kus pooldanud käis. Mine, jookse, lihtsalt nad, see hakkas natukese närvidele käima, aga siis üks mees, mul üks hea tuttav oli, kes mind ravis, kuna haavatu olin sai osta endale paberid. Niisuguse, noh, keegi teadis ja juhatas ja selle läbi läks, ostis endale, tead paberid ja dokumendid ja ja neid oli väljas, ma mõtlesin, et ei tea, kui räägid ka selle mehele, et võib-olla saab ka sealtkaudu midagi ette võtta. Läksin sellele rääkisin, ta ütles, et noh, ma ei oska sulle öelda, aga ma võin minna, rääkida. Ta Alex rääkis ära selle õieti. Me läksime kahekesi. Ma oleksin ka kaasamees, ütles, et saab küll jah, et maksab nii palju ja selle raha ma sain kokku. Ja leppisime kokku aja, millal järele minna ja ja nii ma läksingi. Läksin järele, sain uksest sisse, mõne sammu sain astuda selja tagant tõmmati käed kinni ja väänati selja taha koja teineteiselt poolt järve veel taskust ära ja see oli reetmine. See oli jah, juba koos on ja see oli, see oli selge, et see oli, see oli nende enda agentuur, kes seda tegi, ta ühele müüs ja teise selle arvelt sai teised kätte. Noh, see oli juba niisama kui need meie poisid tead Tartumaal või seal Torma ümbruses läksivad Tallinna, et noh, Rootsi sõita, et keegi teadis paadi asja ja sinna nad läksid, paat paadimees oli ka ju KGB vees. Ja kukkusin kinni, neil oli kohtuprotsess, 24 inimest oli seal. Ja suurem osa nende inimeste toimikutes olin mina ka siis nimeliselt sees. No seal need selles uurimiskäigus tuli niimoodi pikkamööda välja. Ja, ja siis noh Nad olid siis teinud niimoodi, et hulk asju olid ajanud siis meie süüks, kes meil veel metsas olime, kes surnud on ja nendega ei ole niimoodi kuidagi, et noh, sel ajal oli surma otsustaja surmatusest päriselt pääst. Noh, jah, aga sealt üks inimene sai lahti naisterahvas. Ja selle käest sain kõik teada, see oli mul teada juba, mis mis mind ootab. Nii et siis selline oli see, see metsavenna elu lõpp, aga vahepeal oli neid silpe. 4,40 viiendal aastal sain veel neli, kuuenda aasta kevadel oli Seppide viiendal. Sain jalast haavata, siis sai kaks poissi sai surma. Mina sain haavata, üks. Kas elusalt kinni? Rääkige sellest lahingust ka. Nojah, see oli varakevad seal seal punasooseks oja talu oli. Me tulime case'i ei kaheksa case'i olime. Tulime öösel hommikul tulime ja sealt talu õuest oli meil läbi minna ja noh, jälle pidama. Peremees oli seal õues Aegi juttu ajama ja noh, pakuti süüa ja sõime seal ja puhkame natuke, lähme edasi. Tee oli selja taga. Aga vahepeal oli üks, üks lohk, joodas isegi passis ja oli meid siis märganud. Ma olin toas, kui keegi hõikas uksest sisse, venelased. No ma teadsin, üks poiss oli natuke haige, tagatoas voodis, hüppasin sinna ja ütlesin talle ruttu üles ja ise lõin ukse jalaga lahti, väljas juba lahing käis. Ja ütlesin talle veel, et jookse mulle järel ja ja, ja surusin metsa poole metsa. Ligi 100 meetrit oli metsaike minna natukene õllehoobid üles ka, see oli hea märklaud nendel. Ühe keskvälja oli see üks pikku kalju oli pikali aastalulises tunge, veer saksa sõjaväe oma lasi parajasti sinna, noh, Üleoja, seal suuroja oli, nad ei saanud kuidagi üle oja, venelased, kui nad oleks kohe üle saanud, siis nad oja oli kevadet täis pilgeni ja siis nad oleks asi oleks hullem olnud, aga nüüd me niimoodi üksteise võidu lasime ja mina jooksen sellest mööda, jooksin metsa äärde ja avasin siis omakorda tule sinna jõe pihta, kalju jooksis, sai ära joosta ja siis see poiss, kes minuga järel jooksis, see jäi keskvälja paha. See sai täistabamuse ja kohe surma. Aga nüüd kalju jooksis minust mööda ja selsamal hetkel palju mööda jooksis. Mul löödi nagu kepiga, vasta jalga, sõitsid sellest altpoolt põlve siit eest sisse tagant välja. Hõikasin kaljule, et ma sain pihta, viskas pikali ja roomas juurde kraest kinni, viis mu metsa. No paarsada meetrit saime eemale, siis tõmbasime üks ülesse, vaatasime, mis seal oli, sidusime haavu, parajasti läks uuesti lahing seal lahti, seal maja juures. Pärast tuli välja, et üks jõgi, Artur oli saanud ta raskest haavata mõlemast jalast ja nüüd kuna venelased Üleoja saivad, jooksevad meile järele sinna metsaserva. Artur tõmbas neile tule peale. No ja, ja siis lahing käis niikaua, kui ta surma sai, seal maalast meile igatahes järele ei tuldud enam ja ja sealt nüüd otsekohe üks üks kolm kilomeetrit oligi meie punker. Kas te pihta saanud jalaga saite liikuda? Janu ta eriti toetada ei lastaga, aga ega seal ei saanud küsida, kas valus või ei ole valus. Sellega tuli leppida. Kalju toetas ja teised mehed tulid ka meie juurde. Sattusid või kaks meest, noh, ja siis punkrisse, meil oli punkris kaks sakslast, isegi need need sakslased hakkasid, põgenesid siit Jõhvi või Kohtla järve laagrist, kust nad põgenesid ja ja talvel. Ühe korra kalju läks välja ja nemad kaks kahekesi seisavad meil punkri. Aastal see siis veel oli, see oli 46. aasta talv. Ja siis. Nemad rääkisid, vaata, näed, et nojah, saksa keeltigi poisid oskasid niimoodi, et saime, räägid, nemad põgenesid sealt ja üks oli, üks oli sõjaväes allohvitser ja teine oli rätsep pold. Kas võtsite kampa ja me võtsime nad sinna, kus meil antide relvad ja joon nad meiega koos kuskil väljas ei käinud, nad olid kogu aeg punkris meil koduhoidjad ja Nad siis õmblesid, sättisid endale riideid seal ja tõime me. Sai poekooperatiivides käia, riidekangad toodud ja siis rätsep õmbles seal riided endale ja mõnele meilegi seal, tegi valmis ja ja sättisid, vaatasid kevade. No siis andsime neile veel ühel. Vot peale seda, kui ma nüüd haavata sain, siis nad läksid ära. Aga kas te nende saatust teate, mis neist hiljem? Sa ei ole mitte midagi kuulnud, ei ole midagi, andsime, olime mägikütipüssi neile ja ühe püstoli kaasa, et noh, nimesid mäletate, kui nad muidugi õige nime, ega seal. Vaat üks asi, mis oli metsas, et nime ei küsinud keegi. Suuremal jaol olid varjunimed, mingisugune nimi oli inimesele külge hakanud ja selle nime all teda teati. Isegi punkrites olid oma nimed. Teie nimi oli minu nimi oli, if iidseeaa. Eks saksa keeles mina ja see oli, oli või. Aga seal oli siis igasuguseid muid, valisite ise või keegi? Ei, see vist jäi kuidagi, ma ei tea, kus see tead, kuskil ei ole venek Ihauh ja ja siis sellest ma ise nagu mäletan, sellest avast digituradorist jäigi mulle külge ja ega seal polk, jaht tähtsust mingisugune niipidi olema ja. Jaga punkrit, kreeni karjunime ja üksiklihatu ja utsina ja mis nad kõik olid meilidel. Ja viimastel aegadel on teatavaks saanud, et metsavendade hulka sokutati mõrvaragente ehk tapjaagente. Ega teie teele selliseid mehi ei sattunud? Sattus, tormas Tormas oli, sattus sinna meie hulka, üüris, oli tükk aega, käis seal edasi-tagasi. Ja lõpuks siis me rääkis ühe ja teisega ja ja tal olid saksa sõjaväe vormi pildita, oli nooremleitnant või. Ooberst Turnber over vormis, pilt oli tal taskus, kus ta oli Saksa sõjaväes ja ja meie usaldab teda. Ja ei saanudki, noh, keegi ei usaldanud ju nii-nii, juhuslikud mina tulin sinna ometi teise inimesega, kellega, kes tuttav oli, siin ei olnud probleemi, aga tulla üksi minna võõrasse kohta, seda ei usaldanud keegi. Jaa. Jaa. Lõpuks hakkasime märkama, et venelased hakkasid sageli käima seal kohtades, kus meil side tuli, kus tema ikkagi, kus tema seal läheduses oli ja siis see tütarlaps, Dorbek, Elsa, kes surma sai sellele juhataski tema peale. No ja siis kutsuti ta lihtsalt ära. Vilk ja siis murulaid võtsite ise kinni ja ja ta võttis küll veel Konejal kassetti, tahtis sellega Jürile pähe virutada, aga siis lasti taba. Tegite vagaseks? Nojah, või panite vaikima, nojah, ega teisiti ei saanud, sest sest kurje oli juba tehtud teinud liiga palju. Majades oli inimesi piinatud, kinnigi kinni viidud ja juba juba tema pärast ja ja selgus, et et oligike laevalt tema õiget nime tead. Aga millise nime kalda seal esines, seda ma ei mäleta, mis ta nimi oli, seda ma ei mäleta õieti, ma ei teadnudki seda nimelisest vilk ja murulaid tegelesid temaga, noh, nii lähemalt mina. Ja siis oligi rahu majas või teil tuli vahetada asukohta asukohta, siis tuli kogu aeg vahetada, aga, aga vähemalt selles suhtes oli rahu majas. Teda käidi otsimas, seal küsiti nii. Kas, kas üks niisugune mees, kas üks niisugune mees on siin käinud, ei ole käinud? Maja inimeste käest küsiti, noh ei ole näinud ja ja midagi ei ole teha, kadunud see kadunud. Ja see oli ainus juhus, kus mul oli nii, mis oli nüüd täitsa kindel, et oli sinna. Aga muidu jah, sellist niisugust sealtpoolt tulnud mehed. Meie sisse nii kergesti ei saanud, sest noh, kui oleks neid usaldanud võib-olla, et siis oleks midagi juhtunud, ta ikka tuli, kontrollidega ei saanud muidu kust sa tuled ja kes sa oled ja ja ega see niisama lihtne ei ole ka nendele, et tuled seal saksa sõjaväe reedesse, kus väeosast mida, midagi, kus väeosast meil olid igasugusest väeosast meil kas oli seal niisugune leidnud? Ega see, nad läksid tobeda riski peale välja. Mis aastal teil reedeti ja millal te täpselt kinni kukkusite? See oli 47, Ma kukkusin oktoobris 28, oktoober. Aga siis nii kaua, kui ma selle vastuluure käes olin, see minu toimikusse ei kantud, siis need, sest toimik hakkas peale kuu aega hiljem, kas käis mingi mõte läbi pea, kui teil käed selja taha väänati? Ei no ei oska enam midagi mõelda, seal käis nagu keha keha ja kogu mõte läks mingisugust kirevust täis ega seali, no ei olnud võimalik enam proovida ka jätma, ka kätt kätte saaks või midagi, see oli niivõrd tugevalt selja taha keeratud ja mäng oli läbi ja mänguri läbi pikali maas ja löödi käed raudu, visati autokasti ja. Ja Läks sõitu Tartu poole lahti, teekond Tartusse hallimajja Halli majja, jah. Riia tänaval Riia tänava ja suur kamber peaaegu sama suur nagu see tuba oli seal üksipäini. Ta oli külm, aknad olid ruudud, olid seal trellide tagapuru ja hästi külm ruum, oli. Aga samas väikesed kambrid. Kahe mehe kambrid, seal oli seitse, kaheksa ja rohkem meesti, korraga pikali ei mahtunud. Õhku polnud palav, hingata pole midagi ilma särgita, mehed seal higistavad ja mina üksipäini selles suures külmas kambris valgutöötlemisest toodi, visati sinna pikali maha, aja ämbriga vett otsa ja siis tuli hoolega tegeleda. Külm ära ei võta, te kasutate sõnad, töötlemine pidevalt, millal töötlemine algas? No töötlemine algas kohe ja töötlemine oli just see julgeolekuväeosa, see. Need, kes haarangutel käisid ja need tahtsid teada, ega nad ei tahtnudki sinu käest midagi teada, niisugust, mis sa teinud oled kurjale teinud või midagi, see neid ei huvitanud absoluutselt ei Tuudjale ainult kaks asja, kus majades oled sees käinud ja abi saanud ja kus on teised mehed, punkrid kõik rohkem sinu käest ja ööd ja päevad ei küsitud ainult seda ja seda ja seda ja sellega sind töödeldi nii nagu osati, kui ei tulnud midagi välja, öö läbi. Sa enam ei suutnud, võeti kraest kinni, toodi alla, ega siis sinna sisse ka kambrisse taibanud löödi, poksipoks oli 60 korda 80 niisugune põrandapinnaga taburet oli parajasti seal sees sentimeetrisi, sentimeetrid ja tabureti oli sees ja jalad olid siis ukse orvus. Paksud seinad olid siis ukseorus, olid jalad õhku, oli õhk kooli õhku, oli jah, see oli kohe seal tega suukski, tihe ei olnud seal ja eesruumis oli seal rabas ukse ees oli kohe laud, kus võeti uusi vastu, aga valgustus pisikene pirn oli seina sees, sellel oli drell ees käega seda puutuda ei ulatudki. Ta tabureti peal tuleb ka, see mind ei huvitanud ka. Mind huvitas teine asi. Vaata, kui sa oled ööde viisi istunud ja päevad kaasa pidid ju istuma, ruumisega sai tohtinud pikali visata ja siis oli see oli suur pahandus. Aga kui see nüüd istungi kogu aeg su istumine oli niivõrd valus ja ära ja nüüd pandi sind sinna tabureti peale Velistuma ei tea, kui kauaks ja ühe korra siis mul tuli idee. Ma kuulasin need seal ees. Tuua toodi uus, lõigati nööpia kostusel läbi, uksenööbid eest ära ja siis ma astusin ukse orvu ja tõstsin tabureti endast üle ja nüüd lasin kõveras ennast sinna põrandale, jalad ukse orgu sisse ja tabureti panin endale peale. Ja see oli nii hea olla, et ma jäin magama. Ma ei tea, kui kaua ma seal magasin, igatahes ma magasin päris kõvasti sellepärast, et millal nad nendega seal toime tulivad. Aga siis ühe korra läks uks lahti ja jalahoobid andsid teada, et midagi valesti olen teinud. Nojah, ega siis tuli istuda jälle korralikult seisid siis püsti, kui istumine enam ei kannata tund ja. Aga ta oli ikkagi parem, kui veeloigus seal kuskil olla. Need kätele antika voli seal jalgadel ka OYO jalad ja käed ja kõik, mis iganes pähe tuli ja kui siis tampimisest. Tuli ette, et ma kaotasin mõistuse ära, ma olin juba nii kurnatud, kaadet oma olin, lõpuks olin juba niisugune hunnik konti, ainult pintsaku seest tõstav kraedpidi üles. Siis kui teadvuse kaotasin, võeti kraest kinni, veeti sinna alla siis ämbrid vett peale. Siis, kui nad leidsid ühe korra, ma ei tea, kaua nad oleksid veel pinninud, aga siis ma tegin ühe lolluse läbi, siis ma sain jälle via Verede. Mul tuli äkki üks mõte, nad küsisid, istub öö läbi ja seal kirjutab oma paberit, neid toimikuid kellelgi teistsugune, neid oli seal sellel uurijal mitu. No kas tuli meelde? Ma ei ütle midagi, tema kirjutab jälle, nurgas tuli meelde hommikuni välja v korra ma siis olin niimoodi, et kambris ja mõtlesin ühe niisuguse loo välja. Meie kandis oli seal hävituspataljon, oli mehi ja igasuguseid miilitsaid ja värke neid kommuniste. Tuletasin meelde viis, kuus tükki ja siis ütlesin ma käisin nende pool ja sain sealt abi. Ahhaa. Väga tore, kõik oli korras, mul ei öeldud mitte üks paha sõna viidi kambrisse ja ja kõik oli korras ja polid mitu päeva ja aga siis ühekorraga tuldi, keda sa valetad, mis avanetasid jahisi, no vot siis hakkas. Aga peale seda nad enam ei tahtnudki minu käest midagi teada ja andi mind üle uurimisosakonnale. No siis hakkas normaalne, peale seda mind enam ei löödud, et mis ise olen käinud ja siis hakkas jah, mis ise olen teinud. Kui sul midagi leidmiskord siis uurida just seda, mis ma olen teinud ja kus ma olen käinud ja, ja sõjaväes ja igal pool mujal ja ja noh, siis oli juba see asi siis enam ei huvitav, kes siin-seal. Nojah, ja ja ja alul ma keerutasin ikkagi oma Jul olnud, ma olen üksipäini siia-sinna, aga aga ühe korra siis kapten kursakin, on mul meeles. Kuu aega ei olnud, üks paar nädalat oli mind ei puudutud. Ja siis järsku kutsuti välja ja korsacenul oli, oli niisugune hõõrde virm toimikut laua peal kui patsutab selle peale, et Nolan murdena hakkame teenima Trjäägima rääkis eesti keelt ja eesti keelde, eks, ja ta võis olla tähtsamatest venelane, ei tea, kas ta oli vist päris Venemaa eestlane või midagi tähtsamates asjades. Oli tõika, kui ma ei saanud temast aru või tema minut aru, siis nagu näiteks ma noh, taritsemist veel. No poisid tulid sealt ja, ja poisid läksime poistega sinna ja tema ei saa üldse aru, et mis, mis poisid need olid. Ja siis tõlgitud no tema sai Malsidki kõgi maltšik. No vot ja, ja, ja siis siis lõigul kohe pildi ette, et noh, nii nüüd on see toimiksiin, mida seal selle 20 neljaprotsessis oja ja vaatasin, et mis mul sellest ikka on, et peaasi, kui ma siit ära saaks? No seal oli palju asju, niisuguseid, mis, kus ma ei olnud isegi käinud koos ja midagi, ma ei teadnudki neist asjadest, mis oli mulle peale aetud. No ma mõtlesin, et kui ma nüüd hakkan tagasi ajama, Need mehed on kusagil voorgutas või jumal teab kus kohal taga. Kulaadis. Nüüd ma pean hakkama ootama, millal need mehed sealt siia tuuakse ja siin nendega vaidlema hakkama, eks ole. Sellega seoses kindlasti tekib küsimus, vot, kes veel vabaduses olevaid inimesi, kes veel seal olid. Vot tulevad jälle sealt inimesed ja vot selle hirmuga ma lihtsalt võtsin Robyn taga kõik omaks, mis seal oli kirjutatud. Kõik tema ühe toimiku võtsime päevas ära, kõik korras. Mind võeti kraest kinni, pandi teistega ühte, ühte kambrisse ja see jäi jälle töötlemisKambeks järgmise jaoks Tallinna toiminguid oli. Neid oli 24, toimikut oli seal. Ja noh, osa jah, neli-viis, võib-olla kuus oli selliseid, kus maa muidugi ei olnud, need, ma ei tunne neid inimesi, nemad ei tundnud mind ka ja nad ei saanudki mulle seal. Aga metsavennad just kes olid tellida, kui koos olin olnud ja ja kes seal Tallinnas vahele jäävad. Nende toimikud toodi kõik kätte, pöörlebki läbi, kui paks tee toimik tuli? Ega ta nüüd jah, väga paksi tuld, mõnikümmend lehteka igas toimikust, seal tuli võib-olla leht poolteist. Ruhnu võiks võib-olla üks kui jah, kolm 40 lehte juba selle jutu taga paksul seal, kas viimane vaatus, tribunal oli siis Tartus või Tallinnas Tartus tribunal ja tuli Tartusse? Noh, aga muudkui Teina kambrisse sattusin siis mul oli õnne, üks Tartu mees toodi sinna sisse. Ta oli tema nimi, oli karm. Ma olen selle mehega tahtnud kuidagi otsida, olen, aga ma ei ole leidnud, temal oli nii, et temale toodi iga päev toitu ja, ja pakki ja tal oli nii palju söömesteta. Et ta toitis mind. Uuesti üles, minust sai varsti jälle inimene, ma ei olnud muidu enam, ta oli nii tore mees ja, ja temaga eesnimi. Ma ei tea, kas oli Eldur või Heldur Karm. Oli sel ajal oli ta turustuskaupade kaubandus korteri juhataja. Ma mäletan veel kriminaalon kui metsavend poliitiline tal oli poliitiline tuli, tal poliitilised asjad, tal oli kaunis tõsised asjad olid ja aga ma ei ole kätte saanud ja ma tahan selle selles, et see on niisugune huvitav, räägime veel kribunneli päevast tribunali istungist. Tribunal oli lihtne. Maa istusid üksipäini seal saalis seal tribunali saali seal vastorsaal ikka hallis majas jahi kallis maja seal üleval, see oli kolmandal korrusel. Ja tribunal, no kõike seal oli ka käes need sõja sõjaväe ohvitserid ja prokurör ja vormis mehed vormis mehed jonka, vede vormel NKVD vormis ja siis miilits oli siin eesukse ümber ja siis ja siis kaks tunnistajat oli mul ka. Nii palju väikesest kannatusest kasu oli, et, et ma endaga kedagi kaasa ei saa, ei viinud, või, või, või noh, juhtus vähemalt, et ei, ei, ei tulnud keegi kaasa, aga seal tunnistajateks oli üks talunaine tormast. Ja siis Avinurmest üks kooperatiivi juht või poepidaja see talunaine, ma meenutan teda alati õige, päris hea sõna, aga sellepärast, et ta, tema tunnistus oli, tema pidi tunnistama, kas mina olin see mees, kes seal nendel käis, nende juures käis? Tema ütles, et, aga tõesti meil ma olin ehmatanud õhtune aeg, videvik oli ka, mina küll ei või öelda, kas see oli tema või ei olnud, ma ei saa öelda nii tunnistamise ajal ta toodi sinna ja kohtus oli ta ta seal. Aga teine mees raius mulle täiesti vale peale. Nii tunnist, seal ülekuulamise ajal kui ka kohtus. Noh, tema oli kooperatiivi juhataja olnud Avinurmes ja et metsavennad olid seda kooperatiivi röövinud ja mina olevat isiklikult teda püstoliga löönud. Ma ei olnud seal kunagi selles, selles asjas ma küll osaline ei olnud kunagi, võib-olla ka seal oli pime mees oli ähmi täis, ei tundnud ära, vahetas kellegi teisega ei tea, ma olen nüüd hiljem kuulnud nende meeste käest olen mõnelegi koos, öeldised ütlevad, et ta oli ikka, oli üleüldse, mida ta hakkas väga niisugune teiste pealekaebaja ja tal oli muidki patte seal suurem jagu. Ei teagi, kus ta elab, nüüd. Kaua see etendus kestis? Etendus ei kestnud väga kaua. Loeti kõik minut, söandab süüteod ette mulle ja, ja iga kord küsiti, kas kas on õigus või? Võtan omaks selle, jah? Jah, jah, jah, jah. Ja siis loeti mulle see otsus lõpuks ette. Ma ei tea, mul oli nii hea meel, et ma oleksin naernud hea meelega ka, seda ka ei julgenud, et mine tea, mis hakkavad veel midagi uut ümber tegema ja ja, aga näed, ei võinud, aga nii seda kergem, mõtlesin, et võtan nüüd ma saan siit minema. Nüüd ma saan siit minema, ma muud ei kartnud, kui üks inimene tuleb, siit tuuakse sinna. Ta ei, ta kindlasti ei suuda niimoodi vastu pidada kui võib-olla mina ja kui tema häbi tuleb veel teine ja kolmas ja neljas, see oligi ju nende süsteem. Et ühe käest saada teineteise käest saada veel kaks ja siis niisugune ahelreaktsioon. Selle selle alusel see süsteem töötaski ja hoolega töötas ja väga tulemuslikult. Ja otsus oli, otsus oli 25 aastat tööparanduslaagrit siis viis aastat asumist ja viis aastat peale selle veel õiguste kaotamist, nii et mul ei ole valimisõigus. Ja ära olid sellest siis 18 aastat. 65. aastal tulin siis 40 aastase mehena sealt välja. Eestis elamuse luba mulle ei andnud, aga ma tulin siia, jäin vägisi siia. Mõtlesin, et no eks siis viige ära, kui te leiate, et ma ei tohi siin olla, ma tulen siit. Aga lõpuks sain ikke siia elamisloa ka ja ja elan siiamaani. Ja kus te elasite, need vahepealsed 18 aastat. Sellest 11 aastat olin Burguta söekaevanduses ja seitse aastat murdvas. Ma seal metsas err valvai maja on pesa pen, nutku. Saare. Kaitsja. Ning meil ei ole raha me peale me ei ela, ma ei diale iga. Ilus praami silma ei luule sest meil silma on võid viilu piiluda.