Algavas saate peategelase juhatas kätte äsja ilmunud raamat Eesti idapataljonid idarindel. Mälestuste mitmekesises valikus leidub paar lehekülge kõige nooremalt rebase kutsikalt. Nii kutsusid sõja ajal Rebase pataljoni mehi kõik nii omad kui vaenlased. Alberteerikson alustabki esmakohtumisest nendega. Ärkasin selle peale, et taskulambi valgus paistis otse näkku. Kes sa oled? Minu ees seisis ohvitser. Teine teisel pool sõdurit. Kui me järgnevas asume kirja pandud üle kordama, ümber jutustama, siis olgu vabanduseks või õigustuseks lisatud et raamatu trükiarv on kõigest 300 ja see ei jõuagi müügiletile. Kui vana te olite, kui teist sai Rebase pataljoni sõdur? Ma olin 11 aastane, nüüd peaks küll seda küsimust kordama, kui vanad olid ja 11 aastat ja kui Rebase pataljon minu leidis üle, siis olin ma 11 aastat vana. See oli 42. aasta kevadel ja nüüd peaks hakkama vist vähe kaugemalt peale, kus oli teie kodukant? Kodukant oli Paulovski lähedalt ise Pavlov, kes sündinud, see on siis Leningradi oblast, Leningradi oblast, jah, ja siis? Sünniaasta oli sünniaasta 1931 31 ja neljas veebruar. Ja, ja siis elukoht oli hiljem seal Paulovski lähedal. Isa oli? Ma ei mäletagi enam, liigne liigne töömees kuskil seal raudteel oli, mis oli see? Paulovski vahel raudtee ja ema oli lihtsalt kodune ja vahel tegi tööd ka esimesed kooliaastad olid siis seal esimene esimesed kooliaastad olid, olid, olid Paulovski seal vene koolis muidugi, sest selleks ajaks olid vist Eesti koolid suletud, kõik oli likvideeritud ja sest see oli see 37 38, siis kui oli see suur stalinismi aeg seal ja siis see teeb nagu tegid puhtaks töö täiesti teiste Eesti elule lõpp peale, hästi. Eeloleva lõpp peale seda küll oli, nii et noh, vene keel sai siis kohe ruttu kätte, kodune keel, su kodune keel oli ka ikka mol oli kodune keel ka niisugune asi, et isa oli eestlane, aga ema oli soomlane. Eesti-soome segakeel, nii et kui ma nüüd Soomes käinud olen, siis ega ei ole hätta jäänud. Muidugi. No ja siis oli muidugi elu oli raske sest et see surve oli ka stalinismi surve oli tugev ja ja, ja siis sa olid ikkagi kohe vaenlane, kui seal ei olnud venelane mitte juba rahvuse pärast, rahvuse pärast ja ja siis noh, siis oli, tuli sõda, puhkes sõda ja sõjas oli niimoodi, et need sõda võttis vanemad. No enne seda juba selle kas oli 38 või niimoodi selle stalinismi sele terroriperioodil, siis lihtsalt isa arreteeriti ja seal ma teda rohkem ei näinud ka. See oli niisugune, no nagu öeldi tol ajal, et see must ronk tuli ette ja, ja viidi ära. Igatahes niimoodi kaotasin ja siis sõjas kaotasin ema ja, ja siis jäin hulkuriks üksi üksi üksipäini ja üksipäini 10 aastase poisina. No siis ma talversan juba 11 ja siis kevadel oli niimoodi, et ulkumisega jõudsin siis niisugusesse kohta nagu Kikeriinu millesti elasite, kust, kuidas elasite fun, see on ka üks suur ime. Sest elu õpetaja seda, et hoia, hoia saksa väeosade juurde ligidale sest säält midagi ikka poetati. Ja, ja siis nähti, et üks niisugune Elton lauset Cynthia ja vanemateta laps ja vanematelt lapsi ja et võtab Tahab süüa saada ja kas Saksa sõdurid andsid süüa Ansipi ja väga sõbralikud oli ma, minul on kõige paremad mälestused Saksa Wehrmachti sõduritest sakslastest, sakslastest juust ka alguses, no ja siis juhtus niimoodi, et ma seal ühes ühes kohas siis ööbisin seal Hitleri juures noh, see söökane sara oli või võib ütelda. Ja seal siis ärkasin selle peale nagu oma raamatus kirjutanud, et valgus lasti näkku ja taskulambiga ja üks hääl küsis, et kes sa oled, mis keeles eesti keeles eesti keeles jah, no ja seal nagu ma raamatus kirjutasin. Et mina olen Alberti ja ja et mis sa siin teed. Vot see oli siin imelik küsimus, et ei osanud midagi kosta selle peale. Ja, ja siis. Ütlesid, et tule hommikul staapi ja staapi siis juhatasid, et seal sinna sinna tulla ja ja mina siis, noh, see oli ka peaaegu südaööl niukene, pime oli. Ja saasta aeg see oli, see oli ikka kevade poole kevade poole suvel. Ja tulles taapia, tule staapia eaga enne hommik vastu hommikut hakkas valgeks minema, tulid nad tagasi ja võtsid mu sealt siis tule kaasa. No ja mul oli siis esimene tunne niisuga, neetud. Kas nüüd viiakse kuskil laagris või kinni ja väike hirm oli ka ikka väike hirm ka ja aga, aga mitte eriti. No ja siis tulime sinna staapi ja see oli üks niisugune mingisugune. Vene ajal oli siis mingi kultuurimaja olnud niukene suurem hoone seal siis pataljon paiknes ja tuli välja, et Rebase pataljon 658. Ja siis muidugi oli siis esimene asi, siis anti süüa mulle. Ja nälg oli muidu siga kõva, nii et et sain küll kõvasti, aga näljatunne jätkus, mida süüa ainult seda, mis nad ise sõid Wehrmachti, Wehrmachti toitu. Ja, aga siis oli mul niisugune asi, et jalgadel olid mädavillid saatsid siis ambulantsija seal ohverdati neid ville ja see võttis ka tükk aega, enne kui need terveks said, ära kadusid. No ja, ja jäingi siis niimoodi nende juurde. Ja nüüd te kindlasti teate, kes oli teie avastaja või leidja. No seesama leitnant, väär oli see patrullülem, aga kahe sõduriga, aga nagu ma ütlesin, et ma olen ära unustanud nende nimed. Ja ja staapima jäingi, aga muidugi väga kehvasti riides räbalates võiks öelda. Ja see Maandur Jüri Saar, kes oli pataljoni adjutant ütles ühel päeval, et mine sinna rätsepate ja Kingsi õpetaja töökotta ja ja lase olla mina käsen, et nad õmblevad sulle mundriga. Ja läksin selle jutuga sinna ja võtsidki mõõdud ja siis ma saingi mundri, aga. Esialgu frentši telgiriidest ja sinel ja, ja püksid oligi ka, kõik sellest Wehrmachti vormiriides vormi riidest ja aga vot kõige hullem häda oli see, et, et nii nii väikseid saapad Neid ei leidunud. Ja aga siis ma ei tea seda, ma ei mäleta, kus nad siis lõpuks need jalatsid siin mulle siis muretseti, aga no ja siis ütleb mulle ühel päeval jälle leitnant Jüri saared. Et kuule, et, et kroonus on ikka niimoodi, et et niisama lulli lööd, et pead hakkama midagi tegema ka. No ja need, mis, mis niisugune poisikene siis teed. Nüüd hakkad virgatsiks käskelaks tol ajal minutil virgats, no ja siis, et käsk, vii sinna sealt, too teade siia ja niimoodi siis siis klaasist pendeldasin seal nende üksuste vahel kompaniide rühmade vahel. Ja nõukogude käsku viisite, kas te siis esinesid kaan nagu tõeline sõdur, õpetajate esinemine ka selge? Ohvitseri ohvitseri teesiga pidi kohe ikka kulpi lööma ja ja kohe kannad kokku lööma ja siis teatan Valdur Jürissaare nimel vaid tema tema poolt, et nii ja seda ja seda tuleb teha ja ja siis niimoodi käis jaamas Eriksson hauas. Albert, mina olin ikka Albert kogu aeg. Mina Alberti sisse, noorel poisil hakkas varsti see saksa keel ka külge tulema. Nii kuulsin, sakslased seal rääkisid ja staabis oli saksa neid sideohvitseri meeskonda ka. Ja. Ja niimoodi see elu läks ja siis liikus Ingi selle rebasepataljoniga ühest kohast teise koospataljoniga ilmeni ääres ja, ja, ja igal pool sai käidud, kus Pantani peatus. No ja siis oli, läks 42. aasta mööda tuli 43 ja ah soo, et selle 42. aasta lõpul tuli siis teade. Pataljoni saabub Tartu Pauluse koguduse õpetaja Harri Haamer, kes peab jumalateenistuse pataljonile jõuluõhtul, jõuluõhtul ja ja jõuluõhtul, siis olime Rowsteste noos seal üks üks kultuurimaja endine ja sinna toodi siis kuused ja ehiti ära jõuludeks ja ja oligi niimoodi, et enne jõule siis üks paar nädalat teatas Valdur Jüri Saar mulle, et, et jah, et pastor Haamer tuleb Tartust ja aga siis võttis värskelt ilmunud Marie Underi luulekogu ja andis mulle sealt ühe luuletuse pähe õppida ja sina pead esinema seal jõuludel seal roostest ja noorsoo seal, selle kultuurimaja laval. On veel esimesed read meeles. See luuletus jah, on meeles küll. Ja sammub ja sammub 100 meest Nad sammumas ränka Samm ränka sammu ja nad läbi on käinud tulest ja veest. Neid oodatakse, oodatakse ammu. See oli see algus, see läheks muidugi palju pikemalt ja aganad ja see siis õpetaja Hammer oli seal siis ikka mitu päevakoer ja siis sõitis ära. Aga 43. aastal rändasime ikka pataljoniga ringidusest, pataljoni põhiülesanne oli nüüd partisanidevastane võitlus seal. Ja aga nad olid muidugi eesliinil ka, aga kui eesliinil mind ei lastud ja siis ikka hoiti niimoodi, et kui neil päris eesliinil mindi, siis, siis mina olin seal tagalas kuskil lahingutegevusest kaugel, täitsa kauguga ja ega pihta saada. Ja aga selliseid juhuseid oli mõnda ohtlikku olukorda tekkes. Üks oli üks oli ja isegi kaks juust, räägime need ka ära. See oli Volhovi ääres, kui seal oli niukene väga soine maa-ala ja saksa Orgdotegi niuksed kaigasteed, kus siis need, mida mööda kõnnitisest kõrval astusid, siis võisid sohu vajuda. No ja, ja ükskord siis läksime, oli siis kaks meest oli ja mina üks oli allohvitser Olav Sander ja teine oli üks Virumaalt pärit Vornja vallast Mati Rumbalu email Ma ei mäleta, mis asja pärast me läksime kaigasteed ja ja ühekorraga vihises kuul mööda minus, noh, Volvo viis, kuus sentimeetrit mööda. Vene snaiper tulistas ja minu kõrval see mati rumba luu sai pihta. Aga õnneks temal jooksis siit sääre pehmest kohast läbi jalast läbi, et. Luud ei puutunud, aga ta iga sai nii rängalt pihta, et ta kukkus maa. See oli siis esimene juhus, kui minu elu oli ohus. Ja ta toimetati ära seal. No ikka toimetati ja Sännitud ambula või selle punase risti ambulantsi autoga ja tagalasse läks, see oli üks juhus ja see oli üks juhus ja teine juhus oli 43. aasta Novgorodis kus valmistusime jõuludeks. Ja järsku venelanna tõmbas suurtükiväe suurtükitule peale ja üks mürsk kukkus ma, noh, ma ei tea. Mituks neli, viis meetrit eemal säält ja, ja siis kilde lendas, kõik kohad igal pool ja minust mööda ka viisisid ja ka mitte üksi puutunud ei riivanud kammitte. See oli teine juhus, oli, aga see, kui oleks lähemale kukkunud, siis ma usun, et ka seal mitmekesi meestega seal sirm ka oli. Vaat huvitavaid enam ei olnud, see käis nii kähku, et pold aega karta. Mõnikord oli küll, aga üldiselt see asi oli nii põnev seiklus tundus vähemalt niimoodi. Aga no eks tulistamine ja see kõik, see ka noh, ega paniga paniga kartma ka natukene. Kuidas Rebase pataljoni meeste omavahelised suhted olid ja kuidas nad teisse suhtusid? Ma pean enda kohta ütlen ma küll, et minusse oli suurutumine suurepärane. Nad hoidsid mind täiesti, hoidsid kohe, et, et see oli nomaaniga täitsa pataljoni poeg. Ja äriki pean hindama major rebast. Tema oli tõesti niisugune tõeline džentelmen, või-sugune mees, kes kes väga hästi suhtus minusse kõigepealt, aga meestesse ka. Ja teiseks oli ta väga hea strateeg. No niisugust eesti ohvitseri ei olnud ka, ei ole enne olnud ja ma ei tea, kas pärast tuleb kunagi. Sest temal oli see sõjataktika niivõrd käes, ta tõi pataljoni välja 15 korda kotist andekas, väga andekas mees oli ja aga ta ise ei saanud kordagi pihta. Et nagu tema oma mälestustes ütleb ka, et et minu tütre vaim hoidis mind. Et kui ta abiellus eesti ajal enne sõda, siis peresse sündis väike tütar. Tiiu oli nimi, aga ta kahjuks elas ainult väga vähe, mõni kuu, aga seda. Rebane ise tunnistas, et tütre vaim hoidis mind kogu sõjateel. Niimoodi ja meeste omavaheline suhtlemine oli ka väga hea. Nii palju kui mina mäletan, ideaalne. Mäletate esimest kohtumist rebasega, kuidas tema palged ilmusid? No Rebasega kohtusin ma kohe, kui masinastaapi tulin. Rebane käis iga päev staabis ja kohe oli teada, et pataljoniülem ja, ja mina pidin ikka teda sõjaväeliselt tervitama nagu sõdur tervitab ohvitseri. See tehti kohe selgeks ja ka see mulle meeldis ka, muide. Jaa, aga ainukene asi oli nende saksa ohvitseridega. Ükskord oli üks kindral tuli sinna ja see nägi mind seal jahitud Washistas. Et niukene laps sõjas ja tähendab, ja mis see tähendab. Ja ma mõtlesin, et nüüd visa, viskavad mind välja, see kindral oli ise aukraadil sisehääl ja aga ei midagi, vaatas tükk aega mulle otsa ja siis läks minema. Ja jäigi asi niimoodi. Aga jah, siis, kui 43. aasta jõulude eel taheti pataljoni jällegi õpetaja haamer kutsuda jumalateenistust pidama sõduritele. Aga kogudus enam ei lubanud. Et. Asi on liiga ohtlik ja, ja koguduse lihtsalt oli vastu ja ta ei tulnud, aga tuli Toomas põld, tollal usuteaduse üliõpilane, saan siis Peeter poeg ja Helmi Põllu poeg ja ta on nüüd siis pärast sõda, nüüd praegugi elab Saksamaal ja nüüd on ta juba praost, emeritus pensionil. Ja siis tema pidas selle selle seal Novgorodi all seal selle jumalateenistuse. Ja kui see 43. aasta hakkas lõppema, vist olid juba 44. aasta esimesed päevad käes, kui järsku vana kutsusime rebast vanaks ikka kutsus mu välja ja vaatas seda, see on mul küll meelde jäänud see pilt, et et läksin tema juurde ja raporteerisin härra major, esinen teie kutsel ja nad algul vaatas tükk aega mind, aga ei lausunud sõnagi. Ja siis ütles, et vaat nüüd lõpuks ütles. Nüüd aitab sulle sõdimisest, nüüd lähed Eestisse kooli. Ja õpetaja Harri Haamer võtab su oma perekonda ja lähed tema peresse. Oligi järgmine päev oli, siis anti mulle sõdur kaasa ning see on ka meelde jäänud seal Endel Preimer, Tapa poiss absoluutselt ei tea midagi tema saatusest, endal preemia Endel premiere oli ta nimi tapalt pärit ja voorisõdur ja hakkasime sõitma siis veega reega ja aga oli ligi 40 kraadi pakast. Nii et külm oli kõva. Ja Endal Bremril oli muidugi see kone kaasas ja julgestuseks ja sellel moori sõduril oli kaablist ja läksime Volhovi jõe ja sinnapoole, kus algas raudtee. Ja siis ma ei tea, kui kaugele sõitsime, kas sa oled aga ka külm oli küll kõva, nii et et hambad planksusid, kas teil oli ka relv? Oli küll, aga see jäi muidugi sinna rindeline, sest relvaga oli niisugune lugu, et relvur ükskord see oli juba aasta või rohkem, enne seda, kutsus mind ja ütles, et kuule, et ma annan sulle ühe karabiini, et kuidas sa siin käid ilma et, et kasvõi teinekord video, mida, mis juhtuda, mõni partis ainult tulla või midagi. Ja andis jälle vene karabiini ja see oli niisugune lühikene, isegi jahe pikkuses ühepikkused ja no ja sellest ma tegin ikka pauku ka, aga aga mitte rindele ma ei saanud ikka. Aga see oli siis vahel niisama paugutamine. Ja noh, ja seal jäi minust sinna maha muidugi. Ja jõudsime siis Tartusse selle sõiduga ja see oli öösel Kuronksisse, jõudis Tartu jaama ja läksime siis komandatuurituna öösel ei saanudki minna sinna õpetaja Haameri kolda, et et sa öösel lähed, aga seal oli üks Eesti ohvitser, oli jaama komandant ja ööbisime seal komandatuuris tema juures. Hommikul siis läksime küllalt vara juba oli, hakkas valgenema ja läksimegi siis sinna, Pauluse koguduse pastor. Traati see oli teie esimene eestimaa nägemine arvatavasti. See oli tegelikult teine, teine teine ja sest veel eelmisel aastal või kolmanda kompanii ülem leitnant Uudo Türkus tulid puhkusele. Siis võttis mu kaasa. Ühesõnaga, 43. aasta suve lõpus Rebase pataljon hakkas tähistama teist asutamise teist aastapäeva. Ja, ja see oli siis oli Volhovi aalsem pataljoni asukoht ja ma tulin leitnant Virkusega siis Pärnumaale, ta elas isakodu, oli Pärnumaal ja hiljem Pärnumaalt. Ta viis mind Virumaale aaspere valda. Selgus, et aasta vallas seal liiguste külas oli rebase kälimehe talu ja tõi mind sinna tallu ja ma olin seal ka tükk aega kuni sügiseni, peaaegu. Aga hiljem ma olen mõelnud seda, et see käik oli üks väga ettenägelik käik sest kui see pataljoni aastapäev tuli, siis väga kõrged ohvitserid tulid Wehrmachti esindajad isegi sinna. Ja mind ei soovitud muidugi neile näidata. Siis oleks teie karjäär läbi. Siis oleks täiesti läbi olnud ja ja, ja oligi niimoodi, et et ma olin seal kuni sügiseni ja saadeti mulle järele üks Kunda mees, hoopis fundame nimi ka mul meeles oli Bruno Ojalill ma tema saatusest ei tea ka midagi mis temast sai ja siis temaga koos hakkasime sõitma siis jälle idarindele. Kuidas Eesti maaelu tundus teile Venemaalt tulnud poisile? Noh, kõik oli ikka suur, suur ime ja suur ime ja vaatasin suuri silmi ümberringi ja, ja kõik oli uudne ja, ja põnev, et kas nii kaua elada, kas nii või, või võib ka elada ja ja veelgi paremini võis elada. See oli ikkagi sõjaaeg, oli siis ikkagi see vene okupatsioon juba üle käinud? Läksin tagasi ja, ja vaata ja siis oligi see tuli siis pärast siis päriselt Eestisse Eestisse õppima tulek õppima õppima tulek ja hiljem ma sain veel teada, et pataljoni mehed kogusid kooliraha mulle 7000 ost marka. Aga sellest ei saanud ma mitte pennigi kasutada, sest et kui tulid jälle 44. aastal jälle ainult kaid sisse siis kõik läks nulliks. Aga kooliminek oli ka omaette huvitav, sest Tartu linna viieteistkümnendas algkoolis, kus nagu kasuisa mind viis Kasuisa oli siis õpetaja. Harri Haamer ja kutsusin missiks kõik teda, kõik lapsed kutsusid, ishiksi on minul oli ta siis kais. Ja see oli siis esimene juhus, kui koolipinki istus Saksa sõduri mundris poisikene. Eks seda vaadati suurel filmil. No seal kõik olid Jaak, oi mul oli, mul oli väga ebamugav olla, ausalt, ütlen alati, töölite tähendab, aga igal pool sammugi sai saanud taastuda, kui igalt poolt kõik vahtisid suurel silmil ja õpetaja alguses ei osanud minuga käituda. Kas nüüd küsitleda või mitte või kuidas või, või ja aga see koolis käimine kestis ka kõigest kevadel märtsini. Siis oli nii, et venelane hakkas pommitama. Siis oli ju see suur Tartu pommitamine. Enne oli Tallinnas siis Tartu ja Narva juba ennegi puruks lastud. 25. märts oli Tartu pommitamine ja ma mäletan seda ööd õhtule algas, kestis öö läbi hommikuni. Tartusse. Siis noaga teie vana sõjamees täitsa ei löönud rivist välju muidugi. Ma ei julge ennast nii väga vapraks teha, aga ta ikka kui pommid kukkusid, siis ikka oli ka kahe aa. No ja siis oli niimoodi, et lõpetati kool ära, kuna sinna 15. algkooli toodi sõjaväehospidali sisse. Ja siis isa viis meid Viljandisse ja eest ära. Ja Viljandis on, on muide see minu kasuema, tema on nüüd ka nüüd manalasse juba isakodu, tema oli Viljandi linnapea August marama tütar ja siis me elasime Viljandis laaga, varsti-varsti oli kah viljandi järg käes ja käisid ikka need vene lennukid ei jõua jõua jõua ja, või need jõulupuud lisati üles ja aga Viljandi sai siiski vähe pommitatud seal, eriti neid purustusi ei olnud, aga see Tallinna suur pommitamine, see Tallinna põlemise kuma oli isegi Viljandisse näha Üheksanda märtsipommitamine ja no ja kui nüüd edasi rääkida, siis hakkasin rinne tulema lähemale lähemale siis juba Emajõe äärde. Ja niisugune olukord tekkis juba sügise poole suve, et kas nüüd minna välismaale emigreeruda ja meie seal vastas elas üks autojuht, see viis meid siis oma puugaasiveoautoga põhjaranniku poole. Aga me ei jõudnud kaugemale, kui Hagerisse õpetaja Albert Soosaare juurde ja sealt pidime siis minema, oli siis niisugune teade, et et põhjarannikul on siis üks paat, laev, kes viib neid põgenikke siis Rootsi. Ja aga meie ei saanudki sealt angerjast kaugemale, kuna siis tuli Eesti korpus sisse. Lõika selle rinde läbi seal aga see laen oli veel kaks korda, käin rannas ja oli veel küsimas käidud, et kas õpetaja Haameri perekond on siia jõudnud ja kaks korda käis ja kuna meil rindest läbi saanud ja siis jäigi see asi nii, et see laev lahkus Rootsi poole, kuhu vormidel vormiga oli niisugune, et me enne Agrise minekut läksime Raplasse ja Raplas oli siis kasuisa vanem vend Eugen Haamer oli, oli teedeosakonna juhataja ja nad hakkasid kartma ja enne pageri poole hakkasime sõitma, siis jäi see munder sinna ja, ja nemad siis põletasid selle ära selle hirmuga, et äkki äkki on midagi või igaks juhuks. Kahju lahkuda ei olnud, mul oli küll. Küll kahju oli küll, aga, aga noh, mis mis teha. Ja siis, kui me sealt Raplast sinna Hageri poole hakkasime sõitma, siis oli seal lahing, suur tulistamine ja seal Eesti Eesti korpus ründas seal kõvasti Rapla jaama ja ja seal sai inimesi surma ka, aga mees Rämmi siis ikkagi minema sealt hobusega vankri peal oli siis meil asjad ja jõudsime sinna Hagerisse, aga sinna põhjarannikule enam ei jõudnud. Jah, ja nii see elu hakkas siis edasi minema ja nii nagu kõigil teistel eestlastel siin. Ja siis siis oli niimoodi, et ootasime, saatsime sõna sellele naabrimehele, et tulgu siis oma puugaasiga jälle tagasi, toob meid Viljandisse, sest me ei saanud sinna enam jääda ja ja siis läks ka üks nädal-paar mööda ja ta tuligi, viis meid tagasi koju. Ja siis me hakkasime siis koolis käima ja ja siis kasuisa läks siis Tartusse, hakkas organiseerima Pauluse kiriku taastamist. Venelased seal maha põletanud selle Emajõe lahingute ajal. Ja kuidagi kuidagi see vaim oli, oli väga niisugune, rahvas ohib, kuidas ütelda, nüüd oli nii vaimustust täis, et kõik hakkasid suure õhinaga tooma annetusi ja toodi seal neid materjale ja EELK Tartu Pauluse koguduse kirikumaja üles. Ja siis Oli üks mees seal meil selle koguduse juhatuse Ants Oudova, kes oli Tartus Puutööstuse juhataja ja tema kaudu siis muretseti kõiki neid palke, prusse ja kiriku ehitamiseks. Aga täitevkomitee muidugi ehitusluba ei andnud. Aga ikkagi tehti ja hakati juba seal tellinguid tegema ja nii edasi. Ja. Ja siis oli see niisugune lugu, et suur punane Kaarel Ird kes ütles niimoodi, et vaata, mina olen Vanemuise direktor ja mina olen valgustaja ja mina ei saa mane muist ehitada üles. See Vanemuine oli ka põlenud ja haamer on pimestajad ja tema ehitab kirikut. Ja nüüd siis siis nii see vene aeg algaski. Ega teil vene ajal ei olnud pahandusi Rebase pataljon pärast, kas keegi seda nina peale viskas teile või ei? No muidugi, asi oli niisugune, TTK. Või õnnestus seda salata. Võib ka nii öelda, et õnnestus salata, sest asi oli selles, et mina olin muidugi nii vakka kui vähegi sai olla ja, ja murukamara madalamal. Aga, ja ma ei rääkinud seda mitte kellelegi. Aga üks asi, mis ma pärast olen mõtelnud, mis oli mul suureks plussiks, oli see 1000 sünniaasta 31. Ja 41 läks sõda lahti. Et julgeolek mul tulnud pähegi, et niisugune asi supersõdur võis olla kümneaastane, võis olla sõjaväes. Eks ole. Aga te käisite Saksa vormika Tartu koolis, võib-olla mõni koolipoiss mäletas seda ei mahamüümist. Ei olnud, ei olnud kuskil ja ei olnud, ma olen selles Eesti sõjameeste Pärnu ühenduse liige ka ja nende aastatega tuli välja niimoodi, et kes oli seal ja kes oli seal ja, ja ka mehed ei rääkinud mitte kuskil, isegi oma perekonnas ei rääkinud. Muidugi muidugi selleks kalliks maksma läinud. Ja, ja nüüd on isegi need minu pojad. Noomivad mind, et miks sa ei rääkinud, et looma, ütlesin, et aga ma tean, mis vene aeg tähendas. Mina teile repressiooni kaela küll ei tahtnud, aga nüüd ma olen ikkagi süüdlane. Aga huvitaval kombel on kusagil kellelgi säilinud paar pilti teist noore poisina Saksa sõjafarmis Rebase pataljoni vormis. Üks on rebasega koos, ma otsin selle ja selle siis. Pataljoni jõudmine Tartu Jaama 44-le. Selleni jõudis Tartu jaama, see oli 44. aasta alguses juba kevade poole, kui nad sõitsid Narva alla, jah, Narva rindele Narva rindel ei andnud. Ja siis ma kohtusin seal, ma olin juba siis Haameri peres. Siin ma seisan ikka vormis ja ikka vormis ma käisin. Ja vaata, siin on see Olav Sander, kes nüüd Taanis elama, eks Rebase pataljoni mees, kest töötas staabis kirjutajana ja seesama Olav Sander oli ameeriklaste juures vangilaagris, pääses ära ja läks Taani. Seal ta abiellus ja ta on abikaasa, on taanlanna. Kodune keel on taani keel. Ja ükskord tuleb mul üks saadeti Stahlist ja terve suur hulk pilte sees. Ta oli minu aadressi teada saanud ja ütles niimoodi, et ma saadan sulle kõik need sõjaaegsed fotod. Sest ma tean seda, et kui mind enam ei ole, siis need fotod kõik lähevad kõige liha teed. Et ma saadan sulle mälestuseks maha, vaat siin on nüüd siis olen sinu Noosses. Ja rebasega, nii et rebasest on teil jäänud kõige paremad mälestus. Ja nagu ma võiksin kokkuvõttude jaga ja ma ütlen, et, et ma olen nüüd tagantjärele mõtelnud vahel öösel q uni ära läheb, siis olen mõtelnud tema peale ja ja siis. Ütlen nüüd ühesõnaga kahesõnaga haruldane mees haruldane mees, ja mis mulle eriti valus on, mis, kui siin rebasest kirjutatakse lehtedes ja nendel punased kirjutavad ja mõnitavad teda igatepidi, siis see on väga valus lugeda ja kuulata niimoodi küll ei tohiks. Tema oli eesti aeglase tondi sõjakooli mees ja võitles ainult Eesti nimel. Kas teil on elus vedanud, kui kõik see läbielatu kokku võtta? On küll. Ja ma ütlen, tänu jumalale. Sest et niisugust saatust, et ei oleks mitte une sees ka võinud arvata, aga uskuda ja ette näha. Oletan, kui see leitnant oleks tulnud tol hommikul ja tõid valgustanud ta lambiga, kes teab, kuidas teie elu oleks siis kujunenud seal. No ma arvan, et, et kui olete vahel mõelnud sellele teisele võimalusele mina olen mõelnud seda ja mitu korda mõistatanud seda, et mis oli nende sinna asja õitse sinna Sarasse tulla. Niisugune koht, mis ei paku mitte mingisugust huvi, et miks nemad pidid sinna tulema. Kas see oli saatus või mina, ütlen seda, et et see oli ikka üks suur jumala juhtimine olnud ja, ja suurhoidmine selles mõttes. Kui, kas nad ei oleks sinna tulnud, ma usun, ma oleks hävinud, oleks olnud represseeritute ja järeltulija ja neid represseeriti omakorda ikka ikka nii, nii, ehk teisiti oleks, oleksid hävinud. Ega see, et laps olid, see ei tähendanud midagi. Me rööv lõi tuntud kovi ja Ukrainasse pilve, ka singel oli, tõi nõmme jää, veore ei ole meil kodu, ei paika. Portfelli jälle niipea, kui viga all olla, Meiu õde, võta vabalt. Leidva heliga. Neiu säravatmäega. Ei. Mul. Ei ole tüvede riigiga kõik röövinud, puhu laane Kuu maa jäi järgi vaid meil. Saade oli kui loojuv, päike. Iimiga oo ta miljon neiuke raid saabuma. Et oli vast määri nii kuu kui päike, Vuneda ja pill päevarda. Meil. Tuleb jaanipäev, siis ma ka ju. Leili taal priimula tulp, kodumaa metsad, kus oota mind. Lennutalle endale oli tookord a-. Endale. Kui ka sündmusi, mis maha ei võeta, IRL-i kaas Alla. Ta kais. Saada. Karbonaadi uurija. Korterimeestele või raiuda ja eesti keele.