Vikerraadio kavas on nüüd järjekordne saade kirjutamata memuaare. Me kuuleme ühelt vanalt mehelt mõnda nendest sõduritest, kellest laulu sõnul vaid tuul veel jutustada. See ei ole tema sõjapäevik. Nii võib jääda nimetamata kuupäev, mil lahingus oldi või paiga nimi, kuhu langenud sõber jäi neid päevi ja paiku meenutades lihtsalt üks mälestus äratab teise. Aga me kuuleme, milline saatus võis oodata noori eesti poisse, kelle sünniaasta langes läinud sajandi 20.-te algusse. Ka jutustaja ise on sündinud aastal 1920 ja saab peagi juba 83. Koht, kus me juttu ajame, asub nüüd Põlvamaal aga tollal oli see Võrumaa põhjaservas. Teie sünnikodu on, sünnikodu on kiuma, mõisa peale läheb tee, noh, siit kolm kilomeetril kolm kilo mammastes ja noorempõnnide lapsa. Kuidas siinkandis 41. aastal lahingutega oli, läks vaikselt sakslane. Siin oli väike madin seal kolm kolm venelast pressisid pihku, politruk asi enda maha. Kaks sõdurit andsid vangi, aga politoloog tunnistas ka ühel poisil lasi jalast läbi. Ma olin seal kõrval, kohe ühe lasu lasi, aga. Ja siis ta hakkas endale. Ja endale jah, tõmbas, aga sõdurid tantsisid, pandi. Muidu jah, siin ei olnud suuremat, tahtsin kah Manivald toni, Merlot, jalgrattad. Nende käisime. Disristi seljas ja. Jah, ratta peale ja siis novembris läksin sinna põhipsust, sõtta minek oli kohe 41. aastal, siin oli omakaitse, siis ma sügisel läksin, Tartu põhiüksus oli. Ja säält hiljem seal tehti vällja just Bergmani pataljoniga üks kuulipilduja jagu pataljoni 37. politseipataljon juba oli, sellega läksime me koos selle pataljoniga. Raskekuulipilduja rühm ja ja see otsing oli meil. Pihkvast läksime visiit võõrust, läksime üle piiri. Apotškaa ei alguses ost profapodka ja siis putkast 30 kilomeetrites suuttinud küla. Seal oli meil peak. Ilusherroli. Käidi neid partisane püüdma ja kui suur üksus sõjalise eff kompaniisse üks kompanii ja raskekuulipilduja olime, hakkasime muidugi palju alalt unustanud, ka üleminek oli jaanuari algust. Üle piiri minek, leviliminik. Jutt jäigi sellest, me olime seal sügiseni. Ja siis sügise läksime Pihkva. Seal oli väike peatus ka, käidi sillavahtkonnast seal, kus me käisime. Ja siis tuligi seed leegioni võtma Eesti leegioni või sinna poola, aga sealt komisjon valis kaheksa meest välja. Aga sellest kaheksast keegi ei tohtinud minna. No pikkus ja ereda peaga ja vai nii sellised silmad nagu. Jah. Aga keegi ei tahtnud minna, aga pärast ei küsitudki. Pikk kuus kuud poole ostab sõjaaja kohta väga pikka aega ja ja noh, aga ega kõva kohviga. Mida kõige rohkem tehti ikka seda rini rivilaul justkui seda rindel kõige rohkem vaja läheks. Esinemine tervitamine, mis lauludele eestikeelset saksa eestikeelset, laulsime eerikat kõlault ja siis Mulgimaa meil on üks. Pärast oli ta pataljonikomandörile lobi. Mitte see laulik, seda Mulgimaa refrääni ise alati ka Mulgimaal, seal on hea elada. Kunagi tulime õppustelt ja üks peaala olid seal, Veldre, paber ja Juncker oli, aga pärast sai, ei, ta sai ikka ohvitseriks ja siis tegi alati seda maskiballi öösi une pealt üles ja saapatäisvormis välja ja siis tagasi ja aluspesuga bye aluspesu alla ja siis jälle uuesti rivisse. Ja ükskord need tehtigi, see pikk rännak ja noh, me ei teadnud seda, mul kali paljalt saapad, säärikud jalga ja kolm kilomeetrine rännak, mul oli ka seljas kuulipill, teine rumal. No jalad võttis nii Willine. Aga siis teine või siis kui tagasi tulime, rivisse sinna ja öeldi, et autosid tegid trepihall linn, mis seal on, see seal oli autokool ja see autokooli lõpetust olid hakanud tegema siis pulli tõlgid seal vaid avarii, kes selle, ega need kannatas, kõik kompanii, kõik ühe ja üks kõigi eest tuli maksta kõigi vigade eest ja muidugi seal pärast pataljoni komandör käis truumit läbi, uuris, kuidas meeste tervis on ja ega paljud olidki valijast jalgagi niisama tõmmanud nagu minagi. Jalad villis ja aprillis ja kas teisel päeval saapa jalga sai, siis ei ole enam meeles, no ta ikka sai vast side peale. Ehk siis tehti ka taktikat ka maastikul ja jõelvi ja meie kui Ukraina veel veidi seal tehti veel süda. Seal esimesed haavatud olid, leidsid seal ühe vene miinipilduja miinipildujameest, meil oli ka miinipilduja rühm või kompanii üliraskerelvade. Ja hakkasid ka seal neid miinidega seal tulistama ja üks lõhkus torusse, toruks lõhkes, jah, kas ta oli siis nimelt, mis nii viga või seda ei tea. Aga üks sai surma, kaks sai kõvasti haavata kõhtu kildudeks. Kas need olid esimesed kaotused? Õppuste ajal igaveses lahingut ei olnud üldse veel olnud? Ma ei tea yksi lahingust, sellest on kõvasti räägitud, aga kui tahad kuulata ka muidugi hat, Nizza, järgmine lahinguliste Hartnitsa, me olime seal ühes kaevikus olime kaheksa päeva. Algus on õhtupoolik, oli see vahetus, vahetasime välja ühe väeosa, Wehrmachti väeosa oli, mul ei ole neid nimesid enam nimelisse. Kas seda märkas kuskilt õhust või jäime miinipilduja tule allaminek. Ja niivõrd tihe tuli oli ja mul oli kaks. Kaks poissi oli kõrval, ei olegi omama seal. Laskmine oli kõva ja järsku tuli mõte, et seal kõrval lõhkesid 10 meetrit jällegi raskem. Miinipilduja Armeenia. Ja hüppasin seal kahe vahelt känna ja sina teist korda tuli niisugune mõte. Ja nagu ära sinna tohin minna, täpselt seal minu koha peal lõhkes järgmine viin ja need kaks poissi said juba surma seal. Ja siis saime ikka õnnelikult kaevikud olid seal valmis juba või selle vahetus null kõrval kaevikut, mil nende numbrite kuulipidu numbrite jooksus kuulipilduja oli ümarik või poolkaar hobusalu. Ei kujuta ette, mis tunne võiks sel hetkel olla, kui oled nii-öelda surmasuust pääsenud, imelik ja tuli seal tuli neid asju mul kolm vähemalt siis saime sinna kaevikusse. No rukkipõld oli ja iga päev ta hommiku alustas pihta oma paar tundi seda hirmust tuld. Ja siis oli vaikus vahelil päeval mitte midagi lööki. Paaril ööl oli selle kaheksa päeva jooksul ja. See oli vast kaheksa päeva õlis, oli seitsmenda. Nii et kuupäevad ja 18. õhtul oli, kui läksime toitu toomas, paar kilomeetrit oli sinna pataljonis taate. Imelik, kuidas seal täis kottpime, oli see, kuidas seal veel selle suuna otsima, toda ma ei mäleta, tagasi tulles. Mul oli see 20 liitrine, bensiinikanistri oli ta, tulid, tee oli seal joogivesi ja kõik tuli ju sinna. Ja kaks poissi olid, need numbrid ei ole nimi enam meeles. Ja nendel oli ka telgi Reilil oli seljas nüüd leivast ja järsku mul hakkas maha libisema. Karnistria panin karnistrivaaja joogijanuga põlvile sinna juure. Jõin ja kuulsin nagu kolksatus käis. Pime ja panin, panin siis kinnil ja jällegi telgiriided selga jõuan kaevikus, poiss ei olegi, järgmine hommiku ütlesid seal, poisid, tulge üle, meil on nii elu siin juba kõhud täis söödud toiduviisid ka kaasa. Mis siis juhtus vene venelaste kätte? Ega rinne oli seal küllaltki õrn, paarsada meetrit vähemalt, kui teine kuulipilduja oli, trehvasin kokku ja mul jälle trehvasin. Muidu ma oleks vähem nendega, muidu oleks veini veiniga, tee kõhul, nende käes, neli meest oli puudu, juba kaks sai seal. Ja meie siis olime Osfalt Mell jaoülem, poli bluumest ain. Ja mina kolmekesi siis järgi on. Ja järgmise hommiku mõistusin kuulipilduja taga ja mill oli esimene Nomorsiooni kaevikus. Tema alati öösi seal rändas, käis seal rindejoont mööda seal otis Lydia Louisis ringi, vahel oli gone toodut ja nii Ajasritest kuulipilduja ei töötanud eile hästi, et ma vaatan teda Taligi relvameistri, sealt oli ta sinna esimeses numbris pääl Distkümne lahingu, siis juba vahetus kõik värk. Ja, ja nagu meie kohata mõtlesime, tema tuli sinna mina koha peal, hüppasin kaeviku amiin lõhkeselja taga ja toetas veel käed sinna kõri peale ja üteld, Albert, aita mind. Põlv olla suust minu arust žürii jooksmine oli, selle ma enam-vähem ajasin mullaga peale ja ega need jäidki, laibad jäid kõik sinna, neid ei tea lihtsalt keegi Ena otsida. Ja, ja järgmine hommik või seesama, ei, see oli eelmine päev. Järgmine hommik oli siis bluumestan ega seega sealt kaevikust ei liigutanud end nii samoli rühma olemuselt väga kõhn meetrit see sealt välja ei tuld, härra oli habetunud ja ma ikka vahel toitu võis ju sinna. Ja bluumesson ütles nii, et lähme vaatame, tahad kahursetumist ära läinud. Liidult Vaiknam ja ma võtsin siis kuulipilduja, kõlab, et sinna ja sinna sai vastuma kolm kilomeetrit raamatusse vahel ikka segakahurit Lasiti miinipildujat. Ja saime ühe kahuri, uuri, see oli. Sakslane igatahes oli seal ta sellega rääkis kahurit kohal, et läheme tagasi ja seal seitse päeva oli siis juba ära seda tuld ühtegi täistabamust ei tulnud ja siis oli ka üks on täistabamus. Nüüd oleks mõlemat suurt sel ajal, kui sa ära olid. Nii et nii palju, kui on ausele bluus. Taliarg vend oli kyll, keda nüüd tänada taevaisa või mina ka ei tea. Ja. Matid laskemoon kaotas, kuulipilduja oli mul terve selle kuulipilduja nurgaar ja selle ka siis 50 padrunit ka oli, kas seal oli muidugi segi paisanud, aga ühest kassist 50 padrunit kali? Ja ma seal selles augus seal kükitasin ja, ja tema võttis selle rihmale, aga kaval sa läksid minema ja enam tagasi ei tulnudki. Ja ma ootan, ootan ja siis veel üks kõrvalpõige, järgmiseks kuulipilduja tuli üks rahe nimeline, aga mul ei ole aserahe ja Tinno kalju, düno Kalju oli seal kuulipildujamees, seal olid saapad jalast ära tõmmatud, nägu oli tal verine, see venelast ära läksid, siis ta lasi jalga asjal kõrval kaks meest, härmsalu ja Ennok. Need olid august välja, ei vaadanud, maha lasknud, selle püstoliga riiulist läbi lastud, lennukil oli veel portsidur lahti, pakkus naha suitsu, aga ei saa sõjas niiviisi Beatrolliga passima. Ja Rahekene jooksis sinna ütist mida ma teen ja ma vist tegin valesti, et ma üldse ütlesid, ma ütlen, et sa pead tagasi minema. Ütles ma ei julge üksi, millal? Tule vii mind sinna. No meil enam ei olnud lehmaülemate jaoülemad, mõtlesin, et no lähme. Ja siis ma nägingi seda pilti pin oli ära läinud oli haavatu kõnevast saapad, jalastumakt ja NOK valitsus seal ja tema jäi siis sinna ja ma tulen tagasi ja kuulan, et sealsamas kajalikut ju. Vene keelt. Mul see granaat selle kaigas haiglas, jah. Siis jäik vait, lõhkes, külm ja kaugel need olid seal. Me tulime mööda sealt roheliga siis tagasi minnes ma kuulsin troll, kurat vaata, august väljas. Ei. Ja sait. Ja siis jõudsin tagasi längi põld aega mööda ja vaatan, et nagu näoga sinna parema käe poolt tuleb igavene laviin kus mõni täiendus tuleb. Optiline sihik oli ka kuulipildur, see oli mul vulgaar. Ja vaatan sellega. Kurrat sinist mundrit kasakad Bay, kes nad olid venelast kaevikuliini mööda ja sinna, kuhu ma rahe viisin, aga rahe jooksis hinnaga pataljoni staabi juure, ma nägin, et üks mees jooksis soli rahe kindlast Raega kokku saadud kahe elas küll kuskil. Ja ma vaatan, et mis rühmaülem, deebeed bluusrühmal on ka kadunud ja siis haarasin jälle kuulipilduja. Ma teadsin vasakul poolamise. Kompanii staap, seal üks väikene kühmukene või künka gene, seal on. Sinna sai kilomeetri. Jaa, ploom Estonia rühmale, mõlemad seal. Ja siis pataljon, komandör, see oli sakslane Eberhard muidugi surma mul ei ole seda nime veel. Mis seal oli, see ütles, et Teie räägite, et ühtegi inimest ei ole enam seal ja mees tuleb ja tahab. Riiuli kuri otse koerajate tagasi uurita järgi võib-olla on mõni ilus, aga mõtlesite, Ma tulin kaevikuliini poole, et ei ole ühtegi elus, ei ole siis jäik, rahul. Ja ei läinudki palju aega ja oligi meil ka taga on palju sealt maad oli kilomeetriselt minu juurest, ma jooksin sinna, eks ma selle ajaga tulid veel ligemale ka ja siis seal löödi kodinad kokku, seal paar masinat sõitsid minema. Ja siis jõudsime ühe tammemets oli orelitule all, ma ei olnud kunagi olnud või siis tammemets oli ja siis sealt puuoksad kukkusid ja ja niisugune hele karjatus tuli rinnust, kas ta õhusurvega surusid. Ja siis sai. Seal saime kõik haavata, viiekesi olime seal puldis, sanitar oli sellel savi kõige kõvemini pihta, mul ei olnud suur. Mul käel oli siit külje pealt sisse. Siit peopesast peopesast oli muidugi hiljem oleks, aga ega sellega mulle ei antud sedelit kaela ja tulin välja ja sakslane ütles. Inimene. Püüdsid katki ja nii illushaosevalt jooksis verd ka väikselt ja mõise ei tundnud siis. Ja siis läksin tagasi ja mulle ka sedel kaela, nii hea meel oli. No kaheksa päeva ikka seal ööd kui päeva nüüd õiget magamist. Ja siis viidi. G võid mulle 18 päeva, mis kuusi oli talle augustikuu kaugus augustis 19-ks pidi olema see, kui see lõpp seal oli mull muidugi lahingud käis. Tera, haigla, esimene öö magasime kirikust, seal oli põhku alla toodud, oli uni küll. Pärast kaheksat päeva muidugi. Muidugi see mõne päeva pärast läks siniseks peopesa ja, ja siis tõmmati niisukene magnet raud seal ühel enne mind seal seljaasjast korjati välja, tol oli, selg oli täis, sellega tuli prõks ja prõks, aga siin oli kõva nahk, tõmbas kaugele isegi lõike küll. Ja siis seoti muidugi jalg ja ja kui seal 18 päeva rajal on, siis haiglast viidi sealgi Evelinil oli noh, vanast on suurte suvilat, ilus järv kah tammemets. Ja seal siis kaks nädalat haavatu puhkus, haavatu puhkus ja mul läks kild jalgeks mädanema, siis seal enne väljasaatmist käis komisjon välja, rääkis omavahel Mihkutelt, saadam kiirhaigla taga. Ma ütlesin, et ma oleks parema meelega siin. Määrid voodilinad ära ja aga siis teine ütles kuidas hiljem peal hoiab ja laseb mingitel siirus. Ja ma sain tee, katkes nädalalgi. Muidugi ma olin üksinda toas, see x kadakasakslane trei Jofoni triumfi nimeline ja sellega me olime koos. Seega vana rindemees ja naljamees ja sellega oli hea olla küll. Aga pärast läks elu seal ka. Ja siis. Pani kokku kogutud suur kilomeetri kanti vastu oli see hoone. Ja siis sees oli õu siseõu, seal olid laud, barakid ja sinna siis viidi, seal oli 100 meelsemaid. Tehti ikka väljaõpet, alati käidi seal linnast väljas, seal oli pooloyd, maati seal. Ega seal midagi ei tehtud, küll ülemus, kes oli sakslane, see ajas sinna talade peale üles. Ise ronis veel sinna kõrgemale. Anekdoot rääkis. Ja siis, kui linna jõudsime, tegi seda nagu tänavavõistlus, et kes oli kõik vana rindemees isega. Ja seal olime siis need 19. november, mul sünnipäev enne seda piidisest deprealt. Seal oli valmis ehitatud punkrid, kõik totti meest, ortot ja mitmekordset palgi, laetja jooksukraavid ja seal oli küll mugav elu. Tükk aega hiljem läks kõik nihu. Ega te ei tea, mis sai nendest meestest, kes kukkusid venelaste kätte, kes kutsusid teid üle? Ega ta nüüd hiljem kohane, mitte midagi? Ma ei tea, esimest korda, kas Elvas olime koos, siis keegi küsis seda, et kas keegi teab meest leivatoojatest ja. Nii et ega see asi, et kus need on nüüd mehed, aga selle mehega, kellega ma rõngast väljas tulles sain, see sai haavata, Põlva. Ja ma sain killuga, aga mul oli ka kiivre õnneks. Väike kandiline tütre, tõmbasin sõrmega. Ei tea isegi seda, kas nad jäeti ellu. Vot, aga see mees jäi ellu. Rull Leontiine. Ja sellega sinimägedes saime kokku ja keegi hõikas mind. Ja pärast kokku ei saanudki, see suri ära, mul jäigi teadmata, mis sellelgi, aga nii palju ma ütlen, et ma ütlen, kas sa mäletad, kui me saime seal haavatu võim jälitasid ja need kuidas juhtus, ma ei tea, aga ellu jäi ta. Nii et ma sain ise ütles mulle ka seal üks auku omasid ka veel, sidusime kinni ja ütles, ise mine edasi, et ega midagi välja ei tule. Aga seal tulistamine oli kõva siuksed, tankid hüppasin ühte auku. Mina teises nurgas ja otsis oma tubakavärgi välje. Paks Mulle Kaja. Aga ei teeks, ta taipas, et ma ei julge minna välja, ütles juba kaks korda nomine. Ja siis tõmbas püssiluku välja, piss oli tühi, ei olnudki tal ühtlik, Bototüübida. Seal nii vaikselt istuska. Siis jõe äärde ja sealt ujusin üle. Suure vaevaga sain sealt ühest põõsast kinni, kallas oli lumine ja riided vett täis. Enne seda sakslane, ma viskasin kaarditasku üle öö, seal oli mul Kellija. Ah granaadid, viskan kinnastega üle, kaks granaati ka, jänes nahavoodriga, kindad sillani, sineli, riie peal. Tõmbasin kindad kätte, viskas selle kaarditasku üle õla ja näitas mulle niinis rikkalina, jah, ja siis ma hüppasin sisse, ma vaatan, kas ma anda kätte, aga ei saanud välja, aga kes see oli siis sakslane oli sakslane. Oleks ta nyyd kange mees olnud, et aidanud vimka välja? Mitte viikingidiviisi mees ei olnud Wehrmachti Veermacht'i mees ei olnud meie küll nii tüki olekseid. Ja kolmas juhus oli veel, kuidas ellu on võimalik, nii-öelda oli selles teklino metsalahing ja seal õhtul olime postil rakvere mehega nelke, eri esimene poiss rivis, kuulipilduja, esimene on Hummer, olid alguses, olime kaevikus. Millegipärast me olime õhtul olime kahekesi ja täpselt see vene luuregrupp tuli meie kuulipilduja peal. Oleks veel kannatanud väitsaga, vajutas päästikule. Suht kisa seal ei olnud, aga krõbinat ja Gibinat oli ja me läksime vaatama ka seal oli verd küloni maas, need mõninaid pihta sai, aga kõik oli muidugi ärev raamid. Aga siis läksid nelki ära ja ma jäin üksinda hinna. Ja millegipärast tuli niisugune tunne, kaevikum, liid, õhk väga vähe. Ja madal madal jah, ja siis see väike labidas ja sellega raiusin ja nagu keegi sundis tagant, et no võta veel natukene, sain umbes 15 sentimeetrit. Ja hommikul nagu valgemaks läks telgiriie oli seal kuulipilduja peal. Ja. Üheteistkümne sentimeetri ette taha kõrvale ja alati kui ka väljalaskepauk käis. Ma sain pikali visata ja siis käis seal. Ja siis, kui see jälle üks väljalaske jälle viskasin pikali. Kaeviku tagaliks, küllaltki jäme puu jätkusele, tüüp, see murdus maa granaatelisel kaeviku ääre peal jääks püsse, see oli pooleks kooli Bildouga pühkis sealt minema ja liigutasin siis jalga. Liikus no ikka see lõi nagu alguses tummaks. Ja siis lambanahkne ja riidevoodiga kasukas oli üleval tolli kapuuts pähe ja selle selja kõli ära pühkinud ja seljad ajal oli väikene kanamuna suurune nisugune ajanud ülesk. Hiljem seda märgasin. Ja siis hüppasin üles, aga nelke tuli vastu ka kohe, ega nagu ma veel midagi viga ei teinud, et ära jooksin, kaevikust nelke tuli vastu ja ja natukese aja pärast tuli pataljoniülem oli siis. Mis liimi oli, ta sai surma. Ta sai sealsamas veto lahingus surma ja see siis küsis seal, et kes seal talus ja seda ka ajutine inimesed olid, need, kes seal surma sai. Ma keerasin selja, ei surma ei saanud ja ja kasuka selga ja ongi, ja kui ma öösi seda 15 sentimeetrit sisulist puslet sisuliselt pooleks. Ja siis ta võttis oma selle plasku sealt rihma küljest ja kallas selle plekktoositäis. Ja siis, kui ma seda vastu läksin võtmiseks käsi värises ja mida noormees tookord ei teadnud, et väriseb. Lasin siis pool jala sealt ja. Ja tema sai ta teisel päeval sai surma. Mitte ei tuleraamat. Läks sellest kergemaks siis sellest. No natukene rahus, mis on küll. Aga see nelke sai ka seal hammas meda, lahingusse, suru ta surma ei saanud, me läksime taime, selle kära üks nõmm koos, laulame toime selle nelki ära sealt. Tema oli kaelast läbi saanud püssikuuliga aga tema arvas vist, et ta jätket, kes tõmbas granaadi ja siis kah kume juure, läksime siis tõstis käed üles. Need elu oli tal talveks päästnud Tõrases panime sinna kelgu peal, nüüd oli pikk mees, kahe meetri mees, pea siis tõin ära liiga varadega, liigutuse liigutustega vara ja ja Katari, muide julge mees, tema sai meie osta ja esimesena teise klassi raudristi, aga aga see, see, selle kui sakslased mu maha jätsid ja siis see pataljoni komandör ütles teise klassi raudristi ette. Et ma olin haiglas, jäi, kui haiglas olin siis käte piletöör. Jah, surma oli rohkem ümberringi kui ellujäämisi. Imelik jah, et õnne peab olema. Kui seda ei ole, siis seal sai, mõni sai lahingus on ennast siin mul siitsamast mammastesse Piho ja SW lahing käis siis me jõudsime tagasi. Aga neid ette ei heiduta. Pataljoni komandör oli, siis jääb niigi palju mehi. Kaks satsi oli seal, meie tulime tagasi, eks läks. Need 40 meest oli puhkusel. Ja siis seal külavahel. Tänava otsas oli, mõni puu oli sinna ja sinna oli viis meest maetud ja ma tõin pakiga talle veel. Õde saatis paki. Ma mõtlen, kas panen risti otsa, Walter Piho ja Paavli seal. Puhk. Nimi on Narva pataljoni raamatus muidugi selles nimekirjas, eks ole. Piho ja aga seal oli mainitud, et Valter Piho laip oli seal, aga, aga õige on ta nii nagu vaja räägin. Walter oli ka kuulipildur. Kompanime. Aga ma ei tea, seal üks yhe oli kuskil märgitud ohvitser, aga yhe oli meie ruumis, oli Daniga Rottenfüürer. Aga tema oli kadakasakslane hästi valdas saksa keelt, nii et igas ruumis pidi olema, kes hästi valdas saksa keelt. Mulle tundus niiviisi. Sellest mingit õiendamist ega normist ei tulnud, et teil ja teiesugustel meestel polnud korralikku saksa keelt. Ei, ei olda sakslased, ei norinud, ei olnud. See ploomestan ikka vahel seal. Vahel seal ikka jorises, aga, aga muidu ja ta ikka päästis enda elule ja minu eluga pääsenud. Seal oli see, kuidas mees oma tööd Tundis seal rindemees ta küll ei olnud niisama olisi, Hefner, kes seal? Riho alam, kes seal taga augus oli, see sealt välja ei tulnud, öösi võib-olla asjal käis, aga toitume veisime talle ikka seal küll tal oli hea meel, kui sinna vaatama läheksid, aga et nad niiviisi tegid, no võta mind ka kaasa, mille jaoks nad minu maha? No siis oli hea ütelda, et ei ole kedagi, ei tea, mis nad mõtlesid, et kas nojah, nad mõtlesid seda, katselaviin tuleb. Aga laviin ometi tuli. Laviin tuli ja rahe pääses käraga, mis tast edasi sai, ei tea. Kõik kuuldu on jäänud kaugele nii ajas kui ruumis ja jutustaja Albert Nikopensius ümbritseb tema Põlvamaakodus tänapäeval tavaline argielu, nagu meid kuulejaidki jälge leida toona tegutsenud meestest ei ole lihtne, on ehk võimalik muidugi. Viimati nimetatud Eugen Jehe pataljonist Narva jõudis Eestisse ja suri siin märtsist 1996. Valentin Rahe saatusest, kes pääsenud lahingutest eluga. Ei tea midagi öelda, Narva pataljoni nüüd koostatud nimekirjad. Aga koguteose poliitilised arreteerimised Eestis järgi on keegi Valentin rahe sündinud 1923. aastal Läänemaal erinõupidamise poolt detsembris 1948 süüdi mõistetud paragrahv 58 üks a järgi ja saanud 25 aastat. Grena Terosfalt miili, kelle nimi kirjaska millina leiame teises maailmasõjas langenute auraamatust. Pro Patria. Sündinud 20. aprillil 1919 langenud 15. augustil 1943 haad Nizzas. Kuu aega enne surma tegi ta kaasa rasked lahingud Ižiiumi ruumis millest kirjutab ükstarelvavendi raamatus terasest tugevamad. Õhtupoole algas kahuritule kanonaad, mis kestis paar tundi. Siis liikus meie kompanii lõiku umbes 40 tanki. Algas tohutu rullimine meie kaevikute kohal edasi-tagasi. See ei päästnud aga tankidega kaasas olnud jalaväge. Meie kompanii relvur Mill Narvast hävitas laengutega kaks tanki, T 34. Peale selle oli ta lahingus nagu gibraltari mäetipp oma raskekuulipildujatega. Fosfalt milliga. Samal päeval, 15. augustil 1943 langes Kambjast pärit Kaarel Härmasalu. Tema surmateate Kuu aega hiljem Tartu Postimees. Samas Haadnizza lahingus langenud Grenoder ennak jääb nii auraamatusse, propatria kui pataljon Narva nüüd koostatud nimekirjades. Eesnimega Ta, kes mäletaks. 1924. aastal sündinud Erich nelke langes Irtõnis 12 10. jaanuaril 1944. Tema surmast teatab järgmisel kuul eesti sõna- ja Virumaa teataja tuletab teda meelde päeval, mil noormees saanuks 20 aastaseks. 25. juulil 1944. Turmann Valter Pihol, kel jäi kätte saamata viimane õe saadetud pakk märgitakse surmapäevaks. 19. juuli 1943. Mälestusteraamatus terasest tugevamad mäletavalt relvavennad teda Lõuna-Eestist pärit Punapäise noorukina. Tema raskekuulipilduja positsiooni ümbrus oli täis mürsu lehtreid. Ta ise lebanud positsiooni kõrval sõrmes sinimustvalge vapiga. Sõrmus. Kogu kõik lilled jäid. Mis on nüüd sa? Kuhu küll kõik lille jäi? Kaobki ta. Kogu kõik lille jäi neiut tuppa õi, et meil kaard mõistata. Meil lõks. Kuhu küll kõik neiud jäid? Mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik neiud jäid, kaob kiirelt ta. Kuhu küll kõik neiud ja ei v oleidis iganenud. Et ükskord mõistad sa, meil üks kaard staatsa. Mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik mehed, jää? Kaob kiirelt. Kuhu küll kõik mehed jääsõtta läheksid püstipäi mil ükskord mõistad sa, meil üks kaart, staatsa. Koorin endal mehed jäid. Mis on neist nüüd saanud? Koorin nendel mehed? Kaob kiirelt aeg. Kuhu rindel mehed jäi? Tuulme ilule haua käini. Meil üks, mõistad, sa well üks mõista. Kuhu küll kõik hauad jäid? Mis on neist nüüd saanud? Kuhu küll kõik hauad jäid? Kaob kiirelt aeg. Kuhu küll kõik hauad jäingi? Ma jälle lilli, täi, meil ükskord mõistat saanud meil üks ka mõistatsa. Kuhu küll kõik lilled jäid? Mis on nüüd aa, no kuhu küll kõik lilled jäi ka, okei, ta. Kohu küll kõik lilled jäid leiutuppa, õige ta ei. Meil kord mõistad, sa, meil karm.