Saati sarjas kirjutamata memuaare jätkub täna ühe soomepoisi lugu. Narvast pärit Edmund ande tuli augustis 1944 rügemendiga tagasi kodumaale. Vabatahtlikult. Nii oli soome mindud, nii ka tuldi. Lahingud käisid juba Lõuna-Eestis, ei olnud aeg kõrvaltvaatajaks jääda. 13. augustil langes Võru 27. Tartu õhku laskmata jäänud Kärevere sild võimaldas vaenlasel sillapea loomise Emajõe põhjakaldale. Sel ajal, kui lahingusse saadeti ka kehvalt relvastatud omakaitse kogemusteta noorukeid otsustas Saksa väejuhatus miskipärast Soomes hea väljaõppe ja lahingukarastuse saanud rügemendist rindele suunata. Vaid ühe pataljoni esimesse pataljoni. Tapvalt siiski käänati ots Tartu poole ja Tapalaagitisi Sist relvad, vagun ka taha. Ja sõit läks siis kuni Mulla verejaamani Mulla veres oli just enne seda olnud Õhurünnak. Seal teeb raudtee Väikse, säärase kaane eespool oli näha siis neli vagunid, sealt tööstesselonist põlesid meid, enne seda peatati rong ja võeti vagunitest maha, jagati relvad välja. No relvadega oli niimoodi, et kompanii peal oli viis kuulipildujat ja kuus Kunebistilist. Kui Soomes oli igal jaol oli oma kuulipilduja ja kaks Kunedest olid, siis, siis nüüd oli säärane relvade vahekord kusjuures kuulipilduja. See oli tegelikult lennuki partarell, mitte see, millega lennuki Eedeebule tulistab, vaid see, mis on lennukil saba kaitseks tahapoole tulistamiseks seal siis tavaline kuulipilduja, Talon, rõngas, sihik ja ei ole mittelindiga padrunid, vaid kassetist 150 padrunit on säärase kaherõngas Magaziniga sele küljest. Ja kõige hullem, et seal kuulipilduja pole jalgu. Õlas siis säärane kummiga polsterdatud tugi ja all säärane käepide, nagu saksa kuulipildujate ajal on. Aga, aga jah, poisid kombineerisid siis neile rihmad külge, et üle õla kanda, seda paras kobakas ka koos magasini ka. 150 padrunit ja kuulipilduja. Ma teagi seal 12 kilo võib olla. Aga muidu jah, väga-väga kiire tulega relv, jah, noh. Sõjas käinud mehed, ega nad selle põhiasja lahendasid kohe ära ja suur viga oli siis seal nende kuulipildujatega see, et kaasa anti, siis säärased magasid nende kandmise raamid sinna, kes 450 padrunit kassettidega, kes sinna sisse. Aga need olid võrdlemisi rasked, sest lennuväljal võinud midagi tassida tassis lennuki juurde, pani peale kõik. Metsast tulin näide mu käest tassida kõik. Ja tulistada Slantub puusa pealt sedasi. No ööbisime Mõisakülas. Ajas pataljoni kokku, rivistati seal üles. Ja venekahurvägi tulistas säärast häiretuld umbes veerand tunni tagant ühe mürsu, aga see oli kaunis suur kobakas 550 millimeetrit kusagil siis mühin ja kohin ja ohkimine, kui ta üle läks, ta tulistas siis raudteejaama ja seda ümbrust seal. No see ei olnud, seal on täpne tuli, lihtsalt häiriv tuli kogu aeg, see kogu aeg siis selle rivistuse ajal toimus ja ja sellest Karlini sõnavõtust on siis nii palju meeles, et Ta rääkis midagi, et poisid see kivi, mis me Soomest oleme toonud, et see tagasi veerema ei hakka. Taganemist ei tuleks. Et see peab seisma jääma kuskile tagasi. Järgmisel päeval. Me olime jah, mõisakuludes majutatud ja järgmisel päeval olid juba kompanid eraldi viidud, aga majutamine, liike kusagilt kuuride sõi küünides või maadesse lauda lausa inimeste juurde nagu sissetriigitud. Ja mina olin kompaniiülema käskjalaks, sellepärast siis mul võib-olla jäi nendest sündmustest natukene rohkem meelde, et ma liikusin, muidu see sõjamees, kes seal vahemikus on tema rohkem kui paarkümmend meetrit. Ja järgmisel hommikul pidi olema siis rünnak, mis kell üksteistpidi algama. Aga me läksime siis kompaniiülema ka ja meil oli lisaks antuks Wehrmachti velt, veebel. Kompaniiülem oli kapis, minul püssi beebil oli siis saksa püstolkuulipilduja, see oskas siis vist saksa keelt ka ja tal oli kaart. Ja otsisime siis nüüd kus kohal, meil see rünnak, lähtealus peaks olema, lageda peal, saime veel vene kahurväe tuld, aga see ei olnud säärane massiline tulivatsiooni nagu kahurite sisse laskmine, üksiku mürsuga seda 200 meetrit eemal umbes kukkus. Oleks nüüd üks, ei olnud siis ma oleks ikke pikali viskunud, aga, aga nohu, ohvitsere oli siin ja seal. Ja olime püsti, liikusime, tuligi porinal issit pintsaku puruks, jääb teie käele ka punase juti peale. Aga mööda läks. Ja nüüd jõudsime siis ühe heinamaa äärde seal säärane heinamaa siin umbes 200 meetrit lai. Ja näha oli sedasi kultuurheinamaad kusagil 300 meetrit, seal oli seinakuhi seal taga, kas säärane soine heinamaa ja kompaniiülem räägib siis, et me oleme nüüd eikellegimaal, et vot selle lagendiku äärest saab võtta selle lepia põõsa taha ja jälgi seda küüni selle heinakuhja suunda. Et me lähme sele Veldfibliga vaatama siit vasakult selle maja juures, ega seal kedagi ei ole. No mina olen kuuli rahutaja kaitseriivi ja sealsele lepapõõsa taga, vahin siis sinna see lagendik minust külje pealt 200 meetrit sinna ei olnud näha, sest ma olin lõbusad, aga, ja ühekorraga kuulen, maa müdiseb ja venelane jookseb, viskub minu ette kaks, kolm meetrit pikali maha maha ja sel viimsel hetkel, aga mina olin põlvili seal põõsas ja sel viimsel hetkel ta nägi mind ja keeras diateineteisele poole. Mul ei olnud muud kui kaitseliideatra kiracy talle kohe. Aga maa müdiseb 10 venelast jooksevad seal juba selle poole heinamaa peal. Aga see minu paukeidutas neid ka nii ära, et nad jäid nagu visastama seisma ja seersant, püstol käes, karjus periood. Aga selle kisa peale ma kuulen metsast, meie poisid hõikavad, läkski lahti. Ma hõikasin siis poistele, et poisid ruttu, et ei ole rohkem kui 10 neidu. Poisid, tuledki joostuga kohe ahelikus ja ega see 10 meest kusagil ei pääsenud, need said seal surma kõik, aga see oli siis venelaste raadio tulejuhtimise grupp. Nii et me saime sõjasaagiks seljaskantava raadiosaatja. Kõne ja vastuvõtu lüliteesin telefoni käepideme, säärane link ja paar lampi oli sealt tagant lahti näha ja need patareid olid tõrvapappi sisse nagu mähitud seal üks väiksem, teine suurem seal all paar nuppu oli ees ka, no natukese aja pärast siis oli see püstol juba meie meeste käes. Ja siis ma nägin kraavi olid visad vee olnud, kaks venelast olid pikali, aga Nad ei jää käsi püsti. Relvad olid neil siin kõhu all. Ja see rühmakomandör, kes oma rühmaga siis meile sinna appi tuli, see haaras siis püssiga Puškini piraaki vastu lagipäid pead siis kahel venelasel, seal ma vaatasin, küll on julm sõda minu noore poisina. Aga millest säärane julmus oli tingitud sus? Nojah, just nagu kuuli keresse kihutada ei ole julma ja aga millest säärane käitumine oli tingitud meie ühe poisi segastel asjaoludel, lühinägelik poiss, prillidega läks kaduma. Tal oli Zorgitud, siis silmad välja, kõrvad ära lõigatud ja nii et sellest võib aru saada, miks mehed nii vihased olid. Aga kus see, kus see meie poisid igatahes see sai umbes majutuspaikade lähedal seal, kus eelmisel ööl olime majutatud. Peale seda siis tuli kompaniiülem Kaajase Wehrmachti velt veebel, sinna ma siis küsisin nende käest, et mikspärast tuld ei avanud, et kui ma selle paugu ja venelased kümnekesi minu vastu siin oli ülekaal 10 ühele ja nüüd kui teie oliks tuld anda, siis oleks kolm-kolmele umbes sedasi. Nad räägivad siis, et me kartsime sajad ise tule alla, venelased olid meie. No ja nüüd kompaniiülem võttis siis selle õige liikumise suuna ahelikus sisse, seal umbes pool kilomeetrit edasi oli üks talu, need liikusime selle talu juurde. Ja siis, kui me sinna talu juurde jõudnud, ta saatis mind tagasi. Et mine sinna tagasi, seal peab tulema meie kompanii teine rühm ohvitseri Juhkamiga, et saada talle sõnum edasi, et me oleme juba liikunud selle majani. Ma jooksin siis sinna tagasi, sain Juhkami kätte. Ja tee pealt leidsin siis vene kone. See oli see, mis tal kuulipilduja. Nagu soome püstolkuulipildujarõngas Magaziniga Rihma ei olnud, tal oli pesunöör valge pesunöör kahe korra sinna peale keritud ja ma võtsin ta kätte ja läksin siis poiste juurde. Ütlesin poistele, et kas keegi tahab, oht, tahtjaid oli küll kohe. Ja siis ma näen vene sõjavang, noor poiss ilma relvata, jookseb seal poisid olid seal õue peal, oli suur puuriit, seal puuride peal istusid, tegid suitsu. Ühel vanksalt liberdab edasi-tagasi ja nutab ja ta oli haavata saanud, pöidla läbi lastud, pöial oli ripakil sedasi. Ja ma vaatasin, et nagu ma nüüd vahele ei sekku, et poisid lasevad ta kohe maha. Aga mul oli nii vastik see dialude lõhkumine seal, et ma ütlesin siis higistada, kutsusin ta enda juurde, tuli siis minu juurde ja vene keeles Narvast, Narvas oli nii palju vene keel siis selge. Ja ütlesin, et ta vaiperi veasel. No tuli siis minu juurde, ma ostsin, võtsin oma siis sõduri esmaabi pakki ja tegin talle sideme siis käe peale ja küsisin, et kas suitsetab, väriseb sedasi ja pisarad jooksevad silmist. Ta vist Volvulad sama noor kui mina. Poisid andsid talle siis sigaretti, hakkas suitsetama ja poisid rahunesid ka maha ja sai siis nagu säärase humaansuse aktiga ka nagu seda julmust vähendada. Ja peale selle, ega me teda kaasa võtta ei saanud, jätsime ta sinna tallu ja peale seda hakkas siis kompani ahelikus liikuma. Nii et meist paremal olid sündmused juura talu juures, meie liikusime siis läbi säärase võsa, see maastiku, nagu seal Pupasteri külje all on, kui me selle mälestussamba juurest vaatame mula verepoole seal umbes piki seda külatänavat sinna raudtee poole. Ja liikusime siis edasi, umbes võib-olla kilomeeter. Ja jõudsime Pupastele lähistele seal. Nii et me veel lagedat ei näinud. Aga ühekorraga ahelik liigub ühekorraga, nii pool paremalt nägin, äkki käis pauk ja mees kukkus. See oli meiegi kuuli pilduri magasinid kandja, ta oli veel hommikul Torisenud, et kuradi rasked, kes neid jaksab tarida noaga lõpuks olidki võtnud siis kandma, see sai seal surma. Ja nagu see pauk käis, nii olisi ahelik pikali maas. Ja hakkas kahurituli. Vaat kui tule all oled, siis tule all olek tundub väga pikana olevat. No kui arvestada sedasi, et kui üks, 12 toru tulistavad ja iga toru teeb neli lasku minutis, see olenski kiirtuli, see on niisugune normaalne tuli. See on siis 48 peaaegu 50 mürsku minutis ja nad kütsid siis seal. Meile tundus see aeg väga pikk, aga see maapind oli seal pehmeni, mürsud läksid sügavale maasse, pori lendas üles ja. Aga ma olin hirmul ka. Äkki tuli siis säärane tulepaus ja kompaniiülem andis kohe käsu püsti ja peale. Me tormasime ja seal oli üks 20 meetrit veel selle kraavini jõudsime sinna kraavini ja ma vaatasin, et ma kraavist läbi hakka trügima, siin paremal oli üks säärane purre tehtud, kust nagu vankriga oleks nagu sinna heinamaale kuskile saanud minna Hagudega täidetud ja sedasi vankri jaoks tehtud. Jooksime üle selle purde sealt ja seal Burte teisel pool oli maha ajatud, maksin. Meil ei olnud aega selle Maximiga seal jännata, sest see aeg, kui me nüüd selle 20 meetrit umbes 30 meetrit, mis me saime edasi joosta tuli uus tulelöök. Ja nüüd see pole ju löök, oli meil ees umbes 20 meetrit meist eemal, mürsud kukuvad, kukuvad. Venelased olid selle kuulipilduja juurest jooksu pannud, sest nende oma kahurituli tuli nii lähedale ja me nägime venelasi juba sealt on võib-olla 700 meetrit küla esimeste maadeni või 800. Ja nüüd, kui arvestada sellega, et venelased olid jõudnud joostasele Maksimi juures selle esimese pauguajast kuni selle majani, no palju seal või sunniks neli minutit siis umbkaudu võib öelda sedasi, et see tulelöök oli kusagil 200 mürsku, siis meile siis mis sinna kaela anti. Ja kui see teine tuli, löök nalja sinna ette tuli 20 meetri kaugusele, vot siis siis oli küll niisugune tunne, aga ju see instinkt sedasi toimus, et õigel ajal said alati pikali, mis sest, et mürsk 20 meetrit. Aga see on teatud mõttes isegi säärane kaugus. Kui 76 millimeetrine umbes maa sisse läheb, siis ta umbes pool meetrit maa sisse ja teeb säärase kraatri. Ja killud viskab selle koha pealt umbes 200 meetri pealt muutuvad ohtlikumaks kui siin 20 meetri peal. Ja vot mõte töötas siis sedasi, ahah, 20 meetri kaugusele kukkus, ma üritan joosta sinna auku sisse, sest nii palju oli meeles, et ega kaks mürsku ühte auku tulekahur põrkab nii palju tagasi. Aga ma ei jõudnud sinna sinna auku tuli järgmine. Mitte üksikmürsk, vaid patarei annab tuld, mitte üksikmürsk, vaid umbes 12 Aru annavad sinna säärased 200 300 meetri suurusele lõigule tuld. Et nii palju on meeles, et siis et kui see kärakas sinna uuest maha käis uuesti üles ja elu eest jooksma sinna küla poole. Ja ma olin jõudnud võib-olla et üks 400 meetrit juba ära joosta ja siis vaatan, et Ma olen väga kaugele ette läinud. Jäi nüüd nagu säärane mulje, et vaata, kui julge mees tahab esimesena kohe külla sisse tormata, aga see oli kõik suurest hirmust suurest, sellest kahuritule hirmust oli nii kaugele ära jooksnud ja siis vaatasin teise järgi, kompaniiülem tuli ka. Ja nüüd läksime siis Ahelikuga juba küla peale ja küla esimeste majade juures ma nägin, siis oli venelaste kahur. See oli, nimetatakse vist jalaga seata kahuriks. Tal on see Holmide asetu siis sedasi, et ei pruugi lahti tõmmata, saad samuti tulistada. Käed-jalad telliti aga nad ei olnud selle kahuriga vist tulistama saanud, kui olid mõned üksikud mürsud lasknud, nii et seal mürske maas midagi ei olnud. Me liikusime siis külatänavat mööda edasi ja nägin siis, kui paremalt metsast tulid, umbes meiega üheaegselt tuli ahelik siis küla peale. See võis olla ist leitnant lahi XI kompanii, kes sealt metsast tuli. Ja siis nägime külatänava majade ääreseltsis, venelased kaevunud maasse, kahe-kolme meetri pikkused, säärased säärane süvend täie mehe pikkuse jaoks tehtud ja siis oli kasepuud. Kahemeetrised olid siis peale pandud ja sisse-välja kaevatud, muld oli omakorda peale, aga üks ots oli umbes niisugune meetri jagu oli siis lahti, kus sinna sisse saia välja tulla, neid auke oli siis sealt külatänava, majade vahel hulga. Ja nii me olime siis läinud juba võib-olla 500 meetrit edasi, kui äkki tuuakse vene kapteni poisid olid kätte saada. Seletas kogu aeg vene keeles ja Nietzsche vanis laiu jabub jaani Jaspao iganad vaadanud sedasi, kordas seda. Kompaniiülem, siis ütles mulle ja andis veel ühe mehe, kaasad. Võtke, viige pataljoni staapi. Aga ma siis ei teadnud, kus kohalisestaapon ta ütles, et lähete siit seda külatänav lõpeb ära, otsekohe lähete seda. See pärlin pidi sealt tulema. Me lõime siis kuulid rauda ja et igaks juhuks ei üritaks põgenema hakata. Saatsime ta siis edasi ja ta kogu aeg kordas seda Jaanitsioonis. No ja kui peani Jazda. Oi, andke meie meestele kohe ots ringi ja tagasi koheda, temal on niisugune tunne, et sealt eest ahvad kõik igasuguste ettekäändel muudkui tahapoole tulla. Keerasime siis ringi ja Serkis minema, tema tuleb ise, tema tuleb, ise. Jõudsin sisundla juurde tagasi. Tagasi tulles tuli veel kord kahurituld, nii et kui me majade vahele saine aga siis ei olnud enam säärane ühte kohta kindla maa-ala peale suunatud, tuli vaid üksikud mürsud, ütleme siia mürsk 200 meetrit eemale mürsk, see oli juba pikki küla venitatud, sedasi hakkas seal väeosade majutamine jälle kuuridesse, kuhu seal mehi sai pandud. Kõht oli tühi, süüa me see päev ei saanud? Jagati laskemoona, veel granaate jagati. Ja umbes keset küla oli siis üks suurem küün. Heinaküün seal oli siis ta. Seal oli saksa raadiosaatja. Ja selle raadiosaatja kutsung oli kiirkrahv, vaagen, hiir, krahv vaagen käis kogu aeg. Seal olid mingid saksa ohvitserid ka. Ja vahepeal nägime siis ka umbes 40-lt saksa sõdurit, kes tulid, aga meil oli juba küla ära võetud, kui nemad, siis oli selle küla nimi, Pupast vere? Jah, see oli Pupasteri küla ja selles külas sai surma 25 neer. Ja Üheppisines jess. Pandi postid välja ja ei tea ju, kus vastane on, küla sai Mumaldate, kellega me vist tervet küla ei võtnudki, endagi Sipostele on neli kilomeetrit pikk. Ja pataljoni staap oli kusagil keset küla, aga me liikusime siis järgmisel hommikul. Me saime süüa ka siis juba ja liikusime Ovi peale. Tol korral meie muidugi midagi ei teadnud, seda saime hiljem teada, et see huvi on. Jälle rünnak lehte alusele sain õigeks ajaks, seekord hakkas rinnalt, mis kella ühe ajal saime mehed paigale ja siis kompaniiülem saatis nind. Mine paremale poole meest, otsi, kes meil paremal tiival. No ma jooksin üks 200 meetrit seda metsaalust mööda seal edasi ja äkki näen minust paremal veel 200 meetrit eemal kargavad meie poisid rühmaga ohvitseriga sealt metsast välja ja jooksevad seal Kasesalu ja siis ulatus üks säärane kuusemetsa tükk ulatas sinna siiluna sisse. Nad tormavad sinna mina koos nendega, et nüüd teatada seal ohvitserile, et kompaniiülema on siinsamas vasakul. Ja nii ma tegin siis selle rihmaga selle rünnaku kaasa, sest kui me juba olime sellest kuuse metsast umbes 50 meetri kaugusel, siis hakati meid tulistama. No ja me tormasime siis peaaegu metsa ääreni välja, sinna Mauli maha, ma sain ühe suure Kuuse taha, jäme kuusk oli. Ja antigi käsk marutuld. Sel ajal, kui mina padruni rauda lõin ja nüüd tulistama hakata minu ninal kuusel koor lendab Parin taga, kone valang tuli sinna. No ma mängisin siis mustlase püssi siis kuuse tagant välja kirackija piraki, valasin ühe paid pideme ära ja veel teisest pidemest kolm padrunit, siis anti käsk testija peale, noh, tormasime siis peale sealt metsaservast umbes 20 meetrit edasi olid venelastel laskepesad seal. Ühe laskepesas ja see oli venelane pihta saanud, Kunebist oli seal kaks granaati, oli tal seal augu ääre peale noh, saime selle metsatuka kätte, poisid seal juba kõik sõjasaagiga, mina sain ka selle püstolkuulipilduja vene oma, see oli Ma rihmaga ja selle ma jääksin siin samale ja nüüd olime siis selle metsatuka ära vallutanud ja seisame seal püsti ja ma tantsin siis ohvitserile ette, et ma olen Undla läheti ja saadeti sidet looma parema tiivaga. Nii hakkas kahurituli, aga see ei olnud mitte mitte säärase kaarega lasta. Tuli otse tunnistamine kas tankist või tankitõrjekahurist, nii et lasku ei kuule, kuuled ainult lõhkemist. Kärutati sinna metsatukka üks 12 mürsku, sissekillud, vinguuenemi, sirus. Aga käed ja jalad ja pea ripuvad sees, ma ei jaksa teda välja taga. Mürsud tulevad, mul ei olnud muud, kui ma ronisin talle selga, sinna auku, siia saadik, poolest saadik väljas, seal killud tulevad nagu mesilased sups ja sups maha. Ja ja säärast häirivat tuld. Ta andis sinna metsa. Jah, vaata tule algul, et siis see aeg on väga pikk. Ja lõpuks see ohvitser siis ütleb, et mina ei tea ka, mis, mis nüüd teha, et see lagendik, mis sees on. Meie seda selle tule all õhuri tule alt ületada ei saa. Et ma saadan oma Kärskela lähedki kaasa, minge kahekesi tagasi pataljoni staapi ja öelge, et mina oma rihmaga olen siin metsatukas ja me ei saa seda lagendikku ületada. Sealt metsast oli siis minna. Võib-olla 300 meetrit, seda säärane soine. Ta ei ole soine, ta on metsaheinamaa, kust mättad nagu, nagu niita. Väga vilets, looduslik heinamaa, ma lähen siis ees ja minu taga tuleb umbes 10 meetrit. Teine mees, Me oleme seal lagendiku keskel, umbes ühe korraga käib pats. Ma vaatan, selle tahab, poiss ei ole. Ohvitser seal oma meestega metsas, vehib käega, lase edasi, lase edasi. Nopiti ära, selja tagant see, aga siin ma siis hüpetega ikke pikali maha pikali maha jooksnud selle 300 meetrit sealt läbi. Tulin metsa vahel siis kuidas seda öelda, see on täitsa niisuke, metsateekraavid olid küll kahe poole, aga need olid nagu talude poolt säärased kuivenduskraavid tehtud. Ja tuli vastu koolivend Narva koolist, Rootsi Heinrich, tema oli saanud siis kune valangu kaenla, kaela pihta oli kinni seotud, ütles, et venelane oli saksa printsi selga ajanud. Kui tulistas ja rihma halliamise Juhkam, see sai siis kagunebalangu valangu. Ma jõudsin siis sinna küüni tagasi, kust hommikul tulime. Ja kompani oli, oleme ka sealsed ja tema küsib siis minuga, aga kuhu sa kadusid? Madise seletasin olukorra. Sattusin teise rühmaga rünnakule ja enam tagasi ei saanud tulla, enne kui saadeti tagasisidet pidama, oh ja meel, et sina, sina tagasi, ma mõtlesin, et said ka pihta ja ega me teisel päeval seal kahi all suurt midagi edasi pääsenud kaotas. Ainult. Ja kolmandal päeval ööbisime jälle seal kusagil paigutati need julgestused ümber, see oli aga noore inimese uni on igal võimalikul juhul, kui saatke kohe magama. Ja nii, et hommikul, järgmisel päeval, kui me lõvi ühte ründasime, see oli hea, et me oskasime oma aheliku distantsi pidada ja see metsas liikumine on meil selle soome praktikast ikka nii käes, et meil lahingukorrad ei läinud segi. Ja kui me siis viljapõllu lähedale see lõvi ühe ajal jõudsime. Neist vasakul käis äge tulistamine ja meist paremal seal mulje põlvurit rukkihakkide all olid kaks saksa tanki või rünnak. Säärase kahuriplatvormiga ilma kahurit on, neil oli monteeritud peale 10 toruline, säärane. Kuidas neid kutsutakse? Reaktiiv säärase patarei või kaks viiest rida olid pealstiku, need andsid sealt siis tuld. No meie ahelik oli sisu hoopis julgem, kui säärane relv kõrvalt tuld annab, liikusime rukki Akisid mööda, jõudsime siis Kärevere ja Kärkna tee. Siis liikusime üle Kärkna tee luha peale, vot sealt luha pealt ja juba maantee ääres olid siis tankitõrjekahureid need pika toruga. Neid oli seal 12 vist või, või isegi rohkem. Aga sealt maanteelt läks sinna alla luha peale, natuke allamäge, nii et need autod olid aetud sinna alla luha peale, aga nad enam kahuritega ei julgenud sinna sõita, sest kahur raske vajutab tagant peale, Nabi. Need autod olid iseennast ilma kahurite sisse sõitnud, seal ja kahurid olid siis mis külili osa oli, osa oli ratastel, sedasi mahajäetud jaak, kaks rünnakkahurit Vene rünnakkahurit T 34 baasil. Tähendab ilma tornita pikatorudega olid ka siis, aga nad olid ilusti pargitud sinna kõrvuti toru suunaga maantee poole, aga, aga venelased olid juba jalga last. Ja kui nüüd sedasi sõduri pilguga vaadata, miks säärane tehnika oli sinna kogunenud? Venelased olid sinna teinud parve Aga nagu paanika puhul ikka, see parv oli ainult kaks bensiinivaati said üle toimetada võib-olla 500 kiloseid koop välja tõsta mingisuguseid autu või kahuri üle toimetamisest ei saanud juttugi olla. Ja see parv oli teisel poole jõge vändatud ja siis nad olid nagu viimase hädaga selle parve lootuses sinna kõik alla trüginud ja sinna sisse jäänud. Aga et säärane tehnika üldse meile sedasi sinna sülle langes, see oli tänu sellele, et meist paremal Kärevere suunal liikusid meiega üheaegselt Edasi 28.-st juba kuupäevast augustil 30 738. politseipataljon, nemad silda ära ei suutnud võtta, nad saivad nii palju, et sild annab kasutada. Oma järelvedu häiritud, nad ei saanud kütust enam, ei saanud laskemoona ja ei saanud tagasi pääsenud ka enam ja sellepärast jäi meil siis säärane noos sinna nagu diviisi varustus jäi nagu meile sõjasaagiks. No ja siis, kui meil oli seal Soomuse tegemiseks läinud juba ja kompaniiülem saatis siis ühe haavatuga mind, et mine otsi pärn üles, pataljoni ülem, kanna ette, et me oleme siin just selle parve juurest ja kui me siis Kärkna teed mööda hakkasime Kärkna poole liikuma sealt nõelaküla juures siis nägin ühe, ühe, seal on saviküünid või säärased. Neil Põhja-Eestis säärast asja ei ole, meil tehakse kivistajaloni siis pajuvitstest savist, säärased esimest korda ma siis lõuna ja siis säärase asja nägin, ühe nuka taga oli siis väike 45 millimeetrine tankidele kahur mahajäetud ja lagedal väljal ees oli siis kaks saksa soomusdroomikut olid pihta saanud, need tankid, need olid jalaväesoomukid ja siis liikusin ja nii edasi, siis tuli selle haavatud poisiga, siis tuli patarei ülem, pärlin vastu, üks saksa ohvitser oli ka ja nad juba eemalt nägids värlinakas. Siia siia jooksin sinna tantsin etet Undlale, kuuled. Kundla saatis haavatut tagasi saata ja teile ette gamma. Küll tema läheb ise ots ringi ja kohe tagasi ots ringi ja kohe tagasi, mina tulen, mina tuletis, siis ta leidis ühe äravisatud kergekuulipilduja magasini saksa, mis meile antud. Ja nüüd ta siis püüdis näidata selle saksa ohvitserile, kuidas tema püüab korda luua. Kukkus kiruma mind, siis nad kõik minema visatud, korja üles kohe ära. Aga nende magasin, kellele see viga, et ega neid ei tahtnud keegi kaasas kanda. Neid ei saanud laadida. Need olid lennuvälja kasutamiseks ettenähtud pataljoni peale oli ainult kaks võtit, millega neid Magazine laadida selle pärast poisid loopisid neid minema, ei kandnud kaasas. Võidujoovastus seal seal luha peal siis hullud olid, seal, sättisid kohe kahuritoruga selle lõuna poole ja mürsk rauda, sest seal ikka mõned üksikud mürsud olid venelastel veel jälgi jääd, sihikud ei olnud kahurite peas. Nojaa, raua kaudu siis sihitisena teeme teisele poole jälle kõmakas käis, aga see ju nii vastiku ta seal kusagil 100 meetrit seal eespool soomuste pirakas kõrvade ääres lööb, vaatad, lõpp, kõrvatrummid puruks. Trumminahad. Aga iga natukese aja pärast ikkagi tuli jälle keegi jälle. Aga üks oli siis vot ega ei ole kahurväelased, ei oldi Holmid laiali tõmmatud ja nüüd selle põrakab kahuri pab nii palju tagasi, üks oli sinna ratta alla jäänud, röökis seal all, vot peale seda kadus laskmine ära. Aga muidu nihukest lollitamist kohe lausa südame tegi täis. Aga noh siis jah, need masinad seal käis soomuse tegemine, mina sain ka binokli. See oli saksa binokkel, nii et nüüd juba teist korda sõjasaagiks saadud venelane oli sakslasest saart, mina sain venelaselt. Ja hea auto, tõime sealt ära ja siis vene poolelt tuli Stalini oreli kogupauk luha peale, kus masinad kõik maha olid jäetud. Me saime ühte kraavi. Tuleb hirmsa undamisega külje jumakas käib hiiglasuur, aga, aga see plekk-kest oli säärane, et see saba stabilisaator tervelt suure lahmaka ka need kilde sealt vähe tuli. Aga peale seda hakkasime siis ära tulema ka ja sakslased sõitsid tankiga siis sinna alla ja võtsid need vene tanki sõjasaagiks saadud tankid sleppi ja vedasid minema. Ja siis öösel majutati siis meid kusagile Kärevere poole, sealt punast pool kilomeetrit kusagile majasse mäletanud. Kompaniiülem mängis klaverit ja küll see muusika tundus siis imeilus olevat. Peale seda madinat. Ma võib-olla räägin veel 15. oli visse kui meil oli v s andeks. Me olime sel ajal pilka mõisas diviisi reservis, meil oli ülesandeks tehtud Vägivaldsete luuret teostada rühmade kaupa, käisime umbes 20 meest, sedasi saadeti vangid oma siis eelmine rihm käis eelmisel ööl. Raadiplatvormile neil ei õnnestunud, sattusid miinipilduja tule alla ja kaotasid viis mehest. Järgmisel seal läksin ja siis meie oma omaga pani 20 mehega. Meil oli ülesanne siis üle Emajõe minna Luunja silla juures kaks saksa täispuhutavad kumm paati oli ja liikusime siis juba õhtul vilkalt välja sinna Emajõe poole ja siis läksime. Seal olid siis ühe telk riide all, need meie matmata poisid veel kärbseparv oli ümber. Ja kus me siis sinna kiviteed kividee oli, liikusime sinna Luunja silla juurde, endise sild oli puruks lastud selle selle koha peale umbes sinna. Ja oli hämarik veel. Meie kompaniiülem oli kaasas ja? Neid juhatati siis seal ühe maja keldris oli sakslastel käärpikksilma ja sealt kärbiks siis anti juhiseid, et teisel pool jõge selle puruks lastud silla lähedal on venelaste tankitõrje kahur selle kahurimeeskonnas kedagi vangiks võtta. No aga kompaniiülem nägi, kus kohal see kahur vanud, mina ei näinud ja teised kogu see 20 meest keegi ei näinud, kus kohad nüüd tagasi tulime siis selle paadimeeste juurde Läks pimedaks, pimedas saime siis kummaski paadis oli umbes 10 meest, sakslased olid need pioneerid, kes siis yle jõe toimetasid käsi aerudega. Ja kui me teisel poole kaldale jõudsime, hargnes seal meil oli siderull kaasas sidekaabel kaasas telefon ja poisid läksid siis selle jutustuse peale, kus see kahur pidi olema pimedas, nüüd siis koba maja otsima seda. Aga venelastel oli muidugi sinna oma traatabki ette veetud ja sinna neid konservikarbikesi riputatud ja eks need kolisesid seal vähe ja tõmbas seal kuulipilduja tule peale. Nii et nad ei saanud selle kahuri juurde ja ärritasid selle nagu herilasepesa üles. Ja otsekohe hakkas siis Vene pool miinipilduja tuld anna. Aga meie õnneks. Meil läks nagu üritus rappa ja kompaniiülem võttis siis telefoniga, üritas ühendust võtta, aga juba telefonikaablid läbi lastud, nii et ühendust ei saanud. Siis tal olid signaalraketid, midagi oli kokku lepitud siis, et palussi saksa kahurväe tuld, need hakkasid suruma siis nende miinipildujate tuld maha. Põlema, ja nüüd oli kogu see platsdarm kõik leekides seal valgustatud. Ja meil ei tulnud seal enam midagi välja. Meie õnneks oli seal lõunapoolne Emajõe kallas nii umbes meetri kõrgune, nii et sai selle veepind oli madalamal meeter, kui see kaldaäär seal varjus olla, niikaua kui asjad sai, siis ühte, kui pole kokku lepitud, et kõik poisid pimedas tagasi tuleksid juba ja uuest paatidesse ja vahepeal käis kuu väljas ja jälle kuu pilve taga ja hakkasime siis tagasi sõudma. Põhjakalda peale heinamaa peale aga nii, et kaldale jõudsime, siis saime terve nahaga tagasi, aga meil ei õnnestunud midagi saada seal. Ja vot siis seitsmeteistkümnendal hakkas siis sakslased nagu aimasid, et selleks püüti vangi saada, et mis seal toimub, Vene poolel aga ei õnnestunud meil. Seitsmeteistkümnendal septembril algas punaarmee suurrünnak Emajõe kaitseliin, murdus ühe soomepoisi, lugu läheb aga edasi. Edmund ande jutustus jätkub saatesarjas kirjutamata memuaare järgmisel kuul kuulmiseni.