Te kuulate vikerraadiot. Tänavu möödub 60 aastat juuniküüditamisest üks, kes viidi 14. juunil kodutalust Pärnumaal, oli Juhan kirik, kes väljasaadetuna elas sõja-aastad üle Siberis. Noh, sel ajal oli niimoodi, et paljud juba põgenesid tagasi ja mina käisin, 46. aastal käisin tiiru ära Tomskis, aga ma käisin loaga. Ja ma tahtsin saavutada kojusõiduluba või vähemalt käimiseks, aga ma ei saanud, seda. Ei saa, te olite eluks ajaks välja? Jah, täpselt noh, tulin tagasi. Ja siis 47. aastal oli niisugune naasijat, et ma abiellusin märtsikuu sees. Siis abikaasa oli noorem seal märgitud ja sai dokumendi ja sai õiguse sõita Eestisse. Tol ajal oli niisugune moment kord. Ja noh, mina armuvalus või nii-öelda kuidas sa maha jääda ja mina panin siis salaja ja see õnnestus niimoodi, et ma jõudsin Eestisse rahulikult. Tee peal ei kontrollinud keegi, Moskvas oli küll Valgevene jaamas raudteejaamas kontroll, aga ma olin sel momendil väljas õues. Ja ei jäänud vahele. Kas tulite kodukanti tagasi? Ei, ma päris kodukant ei olnud, olid ettevaatlikud ja seda ma ei teinud, ei olnud mõtetki, tead, ma püüdsin dokumente saada. Ja see mul õnnestus. Nii altkäeÜhe sokutas mulle sõber tutvuse kaudu, tead, aga ikka oma nimele. Jah, ja ma võtsin oma nimele ja oma nimele sain passi Kaisma vallast kui antibasse välja. Ja seal tuttav ees. Ja sealt miilitsaülem küll oli väikene Seegeldus mul ennem kui oma tuttavaga kokku sain, aga see lahenes kõik hästi ja ma sain passi sealt ja sõjaväepileti sain Tallinnast koopia, et ma olin eelmise ära kaotanud. Kõik sihukesed asjad, tead. Seiklus no siis oli tarvis töökohta. Töökoha otsimine. Sattusin Viljandisse ja Viljandis ma sain tuttava kaudu, tead rajooni peaarsti wet peaarstiga jutule. Ja see sokutas mind Pilistverre ja Imavere võhma alluvusse. Ja seal ma siis olin 48.-st aastast 49. aasta suveni. Alguses olin Pilistveres ja pärast olin Imaveres asukohaga. Aga kui ma juba Imaveres olin, siis hakkas tekkima nisukene, asi oldi juba mul jälil, paistis nii. Nõukogude võim ei vaatanud hea pilguga, et küüditatud tuli tagasi Eestisse. Oo, seda ei vaatanud üldse ja pilguga see alguses noori lasid, aga siis 50. aastal oli juba niimoodi, et kõik tagasi, kes oli loaga tund, ei lugenud midagi. Kas ta aimasid, et lugu on kahtlane? Minul oli niisugune asi, et sündis naisel laps, see oli 48. aastal Imaveres ja siis suvel Imaveres olles oli sõitnud kohale veoautu passilauaülemaga Põhmast. Kontrollis pass, aga mind ei olnud kodus ja siis olid nad öelnud niimoodi, et aga kus mina olen tööl kuskilt väljasõidud, teadjad nojah, ja sõitsid ära. Ja järgmine päev või mõni päev hiljem tead, tuli siis miilitsa kaudu teadet tulgu passilauda. Vot siis oli mul kahtlane juba, mis nüüd on see asi õige? Ei ole päris. No aga kuidas sa nüüd toimid? Mõtlesin, et pagan teab, sel ajal olid juba kolhooside organiseerimine ja küüditamine oli juba teine teine küüditamine läbis 49. aasta küüditamine märts ja märtsiküüditamine. Selle ma elasin ima pära süle. Nii täiesti nende keskel, tead ja kord oli isegi, on niisugune juhus, et sinna tuli küüditamise sõdur, venelane mingisuguse haigusega oli sidet tarvis, tegin side. Ja endal süda väriseb, tead et ei tea, mis juhtuda võib. Nojah, ja siis läksin siis võhmasse ja läksin passilauda, vähemalt passilauda, see passilaua ülem oli naisterahvas, ütleb, et jah, aga teil oli märgitud midagist kuupäev valesti või midagi ma ei tohiks olla, peaks ikka õige olema. Aga üks teine mees tahab ka teiega rääkida. Läheb sinna miilitsaülemad ei ole kohal. Navesti jõkke oli kaks-kolm inimest ära uppunud ja see oli sinna läinud ja ei ole kohal praegu. Noh, ütleme tagant, tulge tagasi, võite käia ringi natukene ja läksin siis sinna vetarsti juure. Rääkisin selle loo ära, näed, niisugune asi on. Ja kes ma olen, ega tema ei teadnud kah. Ja jätsin siis mõned dokumendid selle kätte ja ja läksin siis teist korda tagasi, noh siis oli juba selge, mul tead, et ära ei lasta. Miilitsaülemad veel ei olnud, tahtsin väljakäiku minna, miilits järel. Tuli siis ükskordse miilitsaülem kohale ja lähen siis tema kabinetti või kutsutakse ja hakkame seal juttu ajama ja no seal selgub, et neil täielik selge pilt, kes ma olen, tuleb Viljandisse minna. Veoauto peale taga kasti miilitsaülem naisterahvas ja mina. Ja läheb Viljandi sõit. Jõuame siis Viljandisse. Selle prefektuuri maja ees, kus vanasti politseiprefektuur oli sissekäigul miilits sees, istub laua taga. Ja see Põhmamilis küsib, et kas leitnant Baranov on kohal. Separaanovi nimi on mulle hästi meelde jäänud, millegipärast see ütleb, et ei ole, aga ta peaks varsti tulema. Siis võtab need käekõrvale ja viib sinna majahalli. Seal istub laua taga miilits ja kaks-kolm inimest veel seal ruumis ja ütleb sellele miilitsale pod see mees minu kohta otse leitnant paranovi, uurija ja minule ütleb, et kui te tahate kirja kirjutada abikaasale, et siis tema toimetatud kohale hüvastijätukirja teost hüvastijätu kerge. Aga tee peal juba ma mõtlesin, et kui võimalus on, siis kohe hüppan ära kui võimalus ainult on. Jah, seal, kui mul juba kiri oli valmis kirjutatud, tuleb sinna üks kolm-neli inimest ja panevad selle laua taga olevad miilitsaväljavaate kinni. Mina tõusen püsti, käin siiasinna ja vaat lähen kurat sellest samast suunast tagasi, kuskohast ma tulin. Lähen sinna ruumist läbi läänete miilitsa juures alt trepi peale nagu õige mees kunagi. Vaatasin alla pargi poole ja olin mina kadunud. Kadunud üle Reiu silla või Reinu, Sillamäe seal on, tead surnuaida ja lõppasjal, mul oli üks koht, kuhu ma sain sisse hüpata ja ja sinna, kus ma sisse hüppasin, sealt oli hästi aknast näha, tead, kui pandi juba väljavalvet hakkama teeristile seal olin öö, olin seal ära ja siis läksin järgmine päeval siis ühe teise tuttava juurde, sealt sain andmed ühe koolivenna ja naabri kohta, kes elas kusagil Kärstna kandis. Ja hakkasin päeva ajal astuma sinnapoole ja Mustla poole välja. Viljandist. Lähen ja lähen Devon raassilla kohta, keeran siis ära Kärstna peale. Noh, umbes oli siis ettekujutus, kui kaugel see võiks olla see talu, kus ma pidin minema ja keeran siis ühte tallu sisse oma mõtte järele. Küsin siit siis. Ja küsin sellest talust. Kui üks vanamees tuleb ülevalt laudalakast, kus ta tuli alla, tead võrdlemisi vanamees oli juba ja küsinud, kas Elmar ka kodus on. Vaatab mulle otsa ülevalt alla, ütleb, et ma vaatan. Läks siis elumajja ja sealt hüppab välja noor naisterahvas, vaatan, kurat see minu tuttav, endine aegne tuttav ja päris hea tuttav mees, siis tuli välja Elmar ja selle koha peal küll. Aga see tütarlapsed, naine juba. Kutsuvad CSS, ajame juttu siia-sinna, ma räägin ära, kes ma olen ja räägin, et ma olen varia ja nüüd ja kas ma peatuda saaksin, saab ikka. Ja ütlevad ka, et aga siin käib teisi nisukesi mehi ka, kes varjavad kes juba ammust ajast ja Saksa sõjaväes on ja minu koolivennad välja ja ütles, et ootasin seni, kuni nad tulevad läbi siit. Noh, ma siis lakkas, magasin seal ende sees. Ja kas nädala pärast või tuligi Lennart Pedak varjaja, tema saksa sõjaväe ajal teenis politseis tõlgina ja ta elukoht oli Viljandis üle järve pingul talupingu Pedak oli Ni nimi. Laidoneri koha kõrval kohe. Nojah, ja kui pedant tuli, rääkisin talle ära, kuulas ära ja ütles, et aga ma pean siis selle unus ärevigal kah läbirääkimisi pidama. Muidu me ei saa seda asja lahendada. Ja läks siis nädal aega möödas, tulid nad juba kahekesi. Ja mina siis palusid nad mind, kas saate kampa võtta ja saab ka, aga aga ega ilma relvata ei saa ju meest kampa võtta. Meie oleme ikka relvastatud mehed ja võitlejad meie vabariigi eest. Aga siis minul muidugi relva ei ole, aga ehk leiab kuskilt. Vaatame. Läksin siis nendega kaasa ja läksime siis Viljandi poole. Jõudsime Heimtalis. Heimtalis oli üks endine sõjaväelane, Nurmekivi Ants allohvitser. Saime temaga kokku ja tema siis sokutas mulle viisnurga püstoli, jah, püstoli, jah, sain selles midagi padruneid ka ja see siis perede vahele ja läks elu lahti metsas ja nii ma siis peaaegu neli aastat. Noh, mida siis teha? No aga siis tuli ju sügise tuli talv ja et siis tuli sügis ja tuli talv ja oli punkrit vaja leida või elasite taludes kusagil. Meie liikumine Zare viga oli peaasjalikult taludes, punkrit üldse ei olnud, aga noh, suveajal, heinaküünides ja sügisel ja talvel isegi sai olla küünis. Kui oli talus, olid, lakkas isegi külma kolme-neljakümne kraadi juures veel hästi kasukaid peal ja võis olla küll jahe olla minna ja valjad, aga hakkama sai ja nii me rändasime siis ühest alust ühte kohta teises talus teise kohta ja tänu Eesti põllumehele talunikule oli see kõik võimalik tol ajal. Sellepärast et meelestatud oli, rabas nõukogude korra vastu kõvasti. Sellepärast see kolhoosielu ja see oli täiesti vastuvõtmatu kõigile. Teginat kerjuseks võib öelda niimoodi, tol ajal see oli väga raske aeg, ülemineku aeg. Ja metsaoleku aeg oli muidugist raske. Ja võib öelda, et see eesti rahva mentaliteet ei sobinud kuidagi ist vene omasse. See oli nii vastukarva kõigile. Ja tänu sellele oli võimalik tol ajal metsas olla. Kuidas te süüa saite? Taluniku käest ja veel tuli omal algatusel võtta kolhoosist või kellelegi, kes oli süüdi Eesti rahva ees. Oma. Enne kohaliku rahvaga, kas seda inimest võib karistada, kas tema käest midagi ära võtta ja kui see oli kahe või kolme inimese poolt või perekonna poolt loetud õigeks, et nad on halba teinud Eesti rahvale, siis sai seda inimest karistatud ja sealt võetud sõõrami. Kus oli teie tegevuspiirkond? Alguses oli liikumispiirkond Tarvastu, Kolstre, Heimtali ja Abja aga aastal 50, jah, 50. aastal, siis sattus meie või oli meie seas üks äraandja üks augus Tammiste oma perega. Kes tõi meile kaela Arrangu vana kariste kiruski tallu Walti poole. Midagi kaheksandal juulil 50, kus olime mina. Jaa, Olav Siimu, Viljandi mees, noormees ja August Tammiste, kes tuli õhta sinna, läks hommiku ära, tal oli jalgrattaga ja läks ja teatas Julgeolekule, et vot me oleme seal, tema naine oli ennem arreteeritud. Rääkige, kuidas täpselt see juhtuski. Tema oli tulnud Abja poolt Benoiast kus me ennem kunagi kohtusime temaga ja kui tema abikaasa oli arreteeritud ja Viljandi vanglas kinni, siis see naine sai kuidagimoodi ühenduse oma mehega. See värvati agendiks. Ja kui ta seal augus Tammiste tuli sinna tallu õhta päris, kuidas uutel on ja kus te käisite ja nii edasi, kui kaua te veel olete siin veel seal olema, homme päeva veel toome õhta, lähme minema, aga tema jäi kah ööseks sinna. Ja hommikuvaral läks ta rattaga jalgrattaga minema, sealt. Ja lõunaaeg. Me olime juba lõunat and. Ma olin paljajalu, püksid jalas, sardi veel. Ja ma õiendasin midagi passide kallale, tegin neid ümber. Ja äkki näen, tead. Venelane jookseb vormis. Kaitsevormis, ütlesin meestele Arrak. Salia välja, mina hüppasin aknast välja, võib-olla viie meetri peal, umbes oli rukki põld, hüppasin rukis ja nii kuma rukis jõudsin, tuligi tirin, valang automaadist. Aga ma nägin kustpoolt, sõdur tuli. See tuli võsa poolt metsa poolt, mina hoidsin siis hoopis lageda peale ja nii kuma rukkiväljast läbi, sain teisele poole välja, ma hakkasin siis tasakesi minema kõndides mitte joostes ja läksin liplapi talu poole välja vana kariste poole ja säält metsatukast läbi enam edasi saanud põllu peale ja põllu peal jäin siis ühe kraaviperve peale põllukraaviperve peale, kus võsaga pajud kasvavad pikali maha, sellest ees olid heinategijad. Ja laman, seal tuleb hobuste, ka heinaniitja masinaga. Ronisin täis, pole külge üles, et sellele jalgu ja ja nii, ma pidin seal olema, seni kuni õhtu pimedaks läks. Siis läksid Einalised ära ja siis, kui juba nii nagu hämarik kond sel ajal. Läksin siis üle bana kariste maantee saapatalu poole. Seal on üks talu kulli talu, kus oli üks Jaan Tamm. Ühe vene sineli selga sel korral ja kalossid jalga ja vikati õlale ja siis oskasin astuma Kuuekaristuste poole. Seal oli üks koht, mul ei tule selle koolimaja nimetus praegusel momendil meelde, sinnakanti oli tarvis mul välja jõuda ja kui ma olin juba läbi metsa ja võsade välja jõudnud selle elumaja juurde, kuule, need sees käib jutt. Lähen siis ukse taha koputanud, kes ütlevad ära, kes see on ja tuli siis välja, et üks meestest, kes varjas seal kallitel selle haarangu ajal oli pääsenud läbi neist haavata saanud läbi reielihase, aga ikka ärada kuni juba ees, jah, ja juba ees. Mis nüüd teha, midagi teha, läksime siis lambda lakka ja olime midagi kaks nädalat seal. Seni kuni Sao paranes ja selle haava paranemise ajal tuli siis masse mõisast üks hõlme, Põder pärastine sappas tuli sinna teatega, et unus, ärevon ühenduse otsinud, juba siis saime jäljed kätte, kuidas kokku saada, ja teine teade tuli siis veel nurmekivi, sellega määrasime kokkusaamise alliste surnuaia juures. Ja kui meil, see kõik oli vormistatud läbirääkimised ja andiste surnuaia juures olime nurme kiviga kohtumas, oli selge, et Augustamistun arandia. Siin ei ole kahtlust. Aga nüüd on tarvis August Tammiste kätte saada. Ja siis läksime penovjasse, teadsime kuskohal, ta on ja läksime seinamaale sinna köhini. August ongi eeslähedases augusti jutule. Kohkus ära, tõmbas tagasi kohe, noh, ajame juttu siia-sinna siia-sinna ja ja viimati ma ei tea, mis sealt tuli, Asso pärisime siis ta perekonna kohta. Et kus naine on ja tütar on ja nii edasi. Ja ta räägib, et vot naine on tulemas või midagi niisugust, mul ei ole enam keegi pidi raudtee pealt tulema harjajaamast ja meie nurmekivi Antsuga otsustasime, et me lähme Table Vasta aga august tuleb valve all hoida ja, ja võtsime küünist augusti kaasa. Läksime läbi metsatuka kusagile välja ja panime siis olev Siimu valvesse. Ja ütlesin, et vaata, ta võib sul kallale tulla, Siimu olin haavatud mees veel ja nõrgakiga ja meie läksime siis nurmekivi Hansuga Abja jaama poole, kus ta pidi tulema. Aga ei tund oleme juba tagasiteel, teadja kuuleme, käib lask. Ants, nüüd on üks kasson august maas või on ta läinud? Jõuame selle koha peale, kus see valvealune pidi olema juba ennem seda natukene maad hüppab Siimu olev välja, silm sinine, aga automaa tões. No mis siis oli olnd, see augus oli, ütles, et ma tahan pissile, tead, tõusis püsti. Lõi äkki Siimule pihta silma, või kus ta siis lõi, tead ja haaras selle kone, tulistas, aga ei saanud pihta Olev Siimule ja pani jooksu teada, kui ta nüüd jooksu pani, siis on julgeolek kohe kallal meil äraandja poolt Läks siis Penuja vallamajja teatama, tead, ja meil nüüd kuidas nüüd ainult saab siit minema, et sellest kohast lahti tõmmata ennast. Ja meie eesmärk oli siis jõuda välja Õisu kanti, metsavahepeal tuli meie kohale niinimetatud metsavaht väikelennuk, mis oli saadetud kindlasti jälgima, et näha, kus kohas nad lähevad. Püüdsime varjata küll, aga kas nad nägi või ei näinud, pagan seda teab, aga võtame, jõudsime välja ja ja seal olime teist päeva või kaks seal juba kohal olime, tead, oli juba kooritud kartuleid terve katlatäis ja pidime keetma hakkama, aga Ants ütles, et mina käin tiiru ära, et ma lähen ratast tooma, siis on parem liikuda diaatia ja läks siis metsast minema. Ja varsti tuleb tagasi, ütleb, et mets on ümber piiratud. Et julgeolek on metsa ümber piiratud, ma nägin juba palvet, ei saanud läbi. Noh, mis teha nüüd? Valges ei saa minna, pidime ära ootama, õhta, õhta tõusime siis üles, et sealt tuisu metsast välja tulla ja minna kaardi poole, aga tarvis üle suurelt tee minna, mis alliste ja Õisu vahel on siis üle lageda välja. Et seal kinnaste palvet ei olevast. Ja nii oligi. Läksime üle lageda välja seal jõe peal. Oja, mis Õisu järve läheb, seal oli kalamehi või vähi pildiad, seal oli, tead, seal ajas keegi juttugi kellelegiga ja ja jõudsime siis Kaarni poole välja ja olin meie, kaotan nende jäljed. Nojah, ja hiljem hiljem siis tuli meil välja niimoodi unus äreviga jäime me kokku kokku. Sellepärast et me pidime maha jätma kõik need vanad kohad, mis olid kammistel teada. Ja imelik, me jätsime need maha. Ja kui me käisimegi me käisime tõesti korra veel Kärsna pool kusagil metsas, kohtusime seal veel ühe metsavennaga ja tegime ühe lamba kuskilt talust või kolhoos kolhoosist sel ajal ja sõime seal metsas ära, tead ja, ja siis tulime sealt tagasi, oo, siis oli meil veel üks kohtumine. Kuskil Vastsemõisa kandis valgeraba taga. Ja seal oli Pedak olev Siimu Särev, mina ja üks Kõpu Juhkami grupi mees, Lepik. Lepik oli ainukene mees, kes Juhkami grupist jäi peale punkri hävitamist ellu sai minema. Ja siis olin valge rabas, kus meil oli kah kaasa võetud kolhoosist kaks lammast, sõime metsas. Ja jällegi läksime lahku ja siis peale seda lahkuminekut vist enam ei näinudki, ei Pedakudega oleks siin. Ja meie kuulus äreviga, hakkasime reisima Imavere ja Pilistvere kandis. Ja ka vana kariste kandis. Sel ajal tekkis kuus äraandja, kellega kame olime kohtunud ja see oli Voldemar Jürimäe. Viimati kohtusime meie Zaremiga temaga suure Jane ligidal, Leola Linnamäe taga ühes talus. Siis ta veel äraandja ei olnud. Aga see oli endine miilits 41. aastal. Ja pärast seda oli ta Viljandi ühiskaupluses või mingisugune varustaja onud ja vahele jäänud, tead summadega. Ja nii, nagu selgub, pärast on ta võtnud ühendust ise, otsinud julgeolekuga määrand kohtamisega ja julgeolek läks nendega kohtama ja tegi tast agendi õigusega tappa mehi. Ja tema arvel on siis, mis on dokumentidega tõestatud. Kohe on siis Olav Siimu maha lasknud metsas. Niisamuti lennalt Pedaku kuklalasuga ja veel mõned mehed. Ja nii neid. Aga teie tee, kuidas seda süüa? Noh, minu, meie teed läksid ikka siia-sinna siia-sinna, siin Pilistvere kandis Imavere kandis ja siis kah Viljandi ligidal. Viljandi ligidal oli üks väga hea koht. Püks Olavi. Ilma talumasse mõisa poole Viljandis üks, viis kilomeetrit. Seal me tihtipeale peatasime ja seal oli üks üks niisugune juhus. Kui me olime teinud ära allist traktorijaama kassapidaja kassa siis peale seda röövi. Me liikusime Viljandi peale Nurme kiviga olime lahku läinud ja tulime üle raudtee silla. Nii väsinud, nii külmand ja ei ole jõudu enam minna, aga taskus oli siis tükikene leiba ja puskarit. Päikene pudel. Võtsime seda ühe lonksu puskarit sealt ja seda leiba, mis liha oli ka vahel natukene. Ja jõud tuli tagasi ja läksime üle sinna, tulime kuskile sinna ilma talu alla soosse välja ja mul olid kummikud jalas ja see kummik tõmbas maiusin sisse tõmbas vett sisse, külm ilm oli hästi külm ilm oli. Jõuame siis talu alla välja, tead, talu oli justkui mäe otsas natukene ja taimeks, tüdruk seisab õues lauda nuka juures, teretama teda ja küsimus vanemat ka kodus on ju. Ütleb, et ema on, aga isa on tööl. Ema sel ajal vastu oli nii 40 või 50 aasta ümbradel 50 aasta ümber võis olla, räägime fotot, meie olemegi need mehed, kellel siin üks peremees ajas kunagi õhtal klaveri peale, et võtta võtta kinni. Et Me oleme rändajad, meil kodu ei ole ja palume peatust. Vähemalt õhtuni. Noh, aga see oli vana-aasta õhta. Nii. Perenaine ütleb, miks ei saa, saab, ikka, saad ikka peatust. Mul ongi kohvi valmis siin ja palun väga, istuge ja mõtlesin, et ma pean seal ikka ära võtma, jalastelt märg. Vaatab oi jalarätid, tead külmunud sarika külge kinni, et küll on ikka teile elu, nisukene ta on, ega midagi teha ei ole ja, ja kui me olime juba söönud ja kopitanud ja teeb siis enda magamistuppa, tead perekonna voodisse, kohad meile, me lähme siis uudised saab mis saab ja natukese aja pärast tuleb uuesti sinna perenaine ja ütleb, et ma lähen natukene ärad, olge rahulikult ega midagi juhtu. Võta nüüd kinni. Ei oska midagi öelda, võõrad inimesed ka, aga ma teadsin, et nad peaksid õiged inimesed olema ja ja ükskord siis natukese aja pärast tuleb, peremees lükkab ukse lahti, vaatame, mis kuradi mehed need siis on. Noh, kus sa enam magada ei tule, magamisest midagi välja, ajame siis juttu, tead, unus, ärev on hea jutumees, leidsid ühiseid tuttavaid, nii, nii palju, tead. Ja jõuab õhta, kätelaud, kaetud, paremad suu piss nagu ikka vana aasta õhtal jutt käib ja ükskord juba kell 12 ja töös. Ah soo, vahepeal peremees ütleb ka, midagi mulle juurde pakkuda ei ole söögile. Aga meil on, meil on väikene surukene, suurem asi, ta ei ole omatehtud küll, aga noh, võtsime selle ära, jutt läks ikka paremaks veel ja ja kui see kell oli juba 12 jõudnud, siis ütleme, et meie õhtune olime palunud, tead, peatus, et nüüd on siis asi nii kaugele, et me peame liikuma hakkama, jälle. Perenaine ütleb, et ei lähe kusagile, kes esimesel päeval liigub, seal liigub terve aasta, kogu aeg jookseb ringi. Ja siis oligi nii, et me olime kolm päeva öö ühe jutiga seal paigal. Nii saabustele aasta. See oli aasta 50 ja 51.. 50. aasta vana-aasta õhtu, 51. uus aasta. Jah, täpselt nii ta oli, noh, igasugused muud käigud veel. Ja tegemised ja sealt alus sai isegi silu tehtud. Ühel suvel lauda sees pererahvas tõi silu materjali põllult kohale, meie trampisime kinni, auk oli meil kaevatud juba ja no niisugused elamused ja puid tegime korra isegi metsas seal. Nojah, ja nüüd oli siis vahepeal veel nisukesi asju noh, võtmisi söögiraami suhtes lehmasi, pulli ja ühte kasvatasime veel Suure-Jaanis teha. Aga see ei õnnestunud, kuna asi, see kassapidaja ei allunud käsule hakkas vasta. Ja sama moment tuli autu sõduritega, kes olid kolhoosis kartuleid võtmas. Te ütlesite, et teil oli relv, kas oli juhuseid, mil tulirelva. Käsutada selle relva kasutamine. Täielik juhus oli siis, kui oli viimane lõpp ja see oli 20. mail. Tee ja maantee, mis kohtumisel, mis tuleb Sürgavere mõisas, läheb mingisse poole. Seal oli neid ära antud vetvelskri või zootehniku poolt, kes töötas võhma sovhoosis või seal võhma need punktis mis eesnimi oli endal Tuuksam. Kui me tulime enne kahekümnendat maid, tulime reegolti koolimaja juurde Olustveres. Ja läksime sinna puhkama lauda lakka ilma jõgi teadmata. Ja kui me olime ühenduse saanud ja jõgi ka rääkinud ja jõgi ütles, et oh, et käis just praegu siin see Tuuksam Danskele kahju küllalt Taulikulad tõsiselt kohta maha jätnud, tead, teated? Ta tahab meiega kokku saada. Jaa, Tuuksan tuligi, tal mootorratas oli, tuli tagasi ja ajasime juttu ja oh põllul kahjuteni ruttu pealt ära minema, et minul on üks asi veel ajada. Arstimise küsimuses, et ma käin ära, et ma teen selle ära. Tulen kohe tagasi. 15 minutit, ega mul rohkem kava aega ei lähe. Noh, ootame meie ootama, tead juba hämarik teada hakkab minema ja ma ütlesin, et meil on kohtumine ette nähtud Sürgavere jaama ligidal. Noh, ma kohe-kohe tagasi, noh, ei tule, ei tule. Juba olime väljaminekul, tead, tuli paar sõna, ajasime juttu ja hakkasime minema. Ja siis, kui me olime saanud juba peaaegu sinna Sürgavere jaamas ligidale, mis ma rääkisin, see maantee ja raudtee ristumiskoht käis äkki. Automaadituli kahest relvast umbes kolme, nelja meetri pealt võib-olla ja sõber kõrvalt langes. Kes oli unus ärev, see langes ja mina tundsin käsi, läks, kumm, parem käsi ja hüppasin kohe Vasalemma poole, EKi poole, Ravdeeki poole. Ekis läbi, samal momendil tuleb kõrvalt külje pealt üles rakett, valgusrakett. Selts oli mul selge, et on ümber piiratud. Mäng on läbi ja mäng on läbi, nüüd tarvis ennast kaitsta, aga kui ta moodi peidan ennast heki et ehk läheb läbi. Ja siis, kui ma olin EKi ennast ära peitnud, tahtsin jalgu veel üles tõsta, et need välja ei paistaks nagu jämedad, eks ole, Agaugusegi tüvi on peenikene, see mul ei õnnestunud, sellepärast üks käsi saanud toetada ja ja relv on vasakus käes, selle pidin vasakusse võtma. Ja siis käis üks vene keele sõimsal siia-sinna ja hakkab koeramees tulema, läheb minutuks meetri pealt mööda, tead, koeraga otsi otsi, tead Scoeri teadnud midagist ja siis tuleb keegi taskulambiga äärt mööda. Ja teine mees on all raudteepealse sisse kaevatud raudtee selle koha pealt oli. Ja see seki äärest tuleb lambiga, ütleb, et tal jäi võib-olla üks meeter veel tulla, ei ole siin kedagi, aga see raudtee pääl ütleb, et mine veel edasi. Noh, vene keeles käis, noh, sellest ma sain kõik aru ja ja no tee mis tahad. Noh, ütle tule välja, kurat perset teist kordama, Siberisse enam ei lähe, tead, see lubadus on antud omavahel elusa või surnuna. Nii, nii kui ta tuli mu kohale, vajutasin triklile, see vajus ära, kohe kõrvale. Hüppasin välja ja imelikul kombel jooksin kokku uuesti koeramehega, tema sihib minu peal, püstolist, mina teda, aga minul oli juba pestot, tõsi, sellepärast on nii, kui ma ei eksi, hüppasin ma tulin mõlemale poole. Ja püstolipäraga löön talle vastu lõuga, see vajub külili, natukene maha, taigukult, mina hüppan üle koera rihma ja kui ma olin nagu võib-olla üks kolm-neli meetrit üle saanud äkki nii kui niidetud maha pikali põllu peale. Hiljem perast, hiljem tükk aega vanglas, selgus, et üks kuul oli mind jala. Kindral Alt Ükstas läbi tõmbalt. Ja see niitis mind maha. No ja siis oli lahing lõppenud. Mina maas, seal viskasin püstoli ära. Tulid juure ja siis läks üks suur peksmine lahti. See oli. Õige tükk aega. Pähe kehas. Tuli siis üks noh, ei tea, ülemus võime seda võis olla sellises noh, aitab ka. Ikka vene keeles, jah, ikka vene keeles ja ja siis Läks tükk aega veel, siis tuli see veoauto. Seal oli Särevi unud lipima peal see korised ainult. Läks sõitses läbi Suure-Jaani suure see lint, nende mees viidi, sest Suure-Jaani nähtavasti ja sealt siis Viljandisse Viljandis viidi politsei keldrisse või miilitsa keldrisse protektuurse alla. Ja seal siis õieti esimene ülekuulamine. Millest sa ennast süüdi tunnistad. Aga neil oli ennem juba kõik teada, tead, noh, mul ei olnud seal midagist salata. Noh, umbes niimoodi No see oli alles esimene ülekuulamine, see kindlasti ei jäänud viimaseks. Ei, see oli esimene ja ma olin seal kolm või neli päeva ja siis löödi mulle rihm basegmasse kätte. Ja hommiku vara ronka noh, autosse ja läks sõit Tallinna pagarivanglasse. Tallinna Pagaris jõudes viidi mind, et noh, täiesti aknata ruumi, noh, võib-olla üks meeter lai ja kaks pikk. Ja seal ma olin siis ööpäeva minu mälu järgi praegu ja noh, seal ma kaebasin, käsi valutab ja kuulunda käies tead ja nii edasi ja ja sealt siis viidi mind Patarei vangla haiglasse. Seal vaadati arstide poolt, tehti röntgenipilti, leidsid, et kuuli enam sees ei ole, et see on ikka läbi läinud ja tahtsid maha võtta kätt, kuni õlani. Rääkisid kaks kirurge omavahel. Aga proovime, et ehk jääb pidama ja politseis kipsi. Ja siis oli midagi kaks kuuldriste oli kipsis umbes nii midagi juulikuu lõpuni minu mälu järele. Ja see õnnestus hästi, käsi jäi alles ja liigub. Olite kogu aeg patareisse? Jah, siis olin patareis kogu aeg ja nagu hiljem selgus, neid kohtu sellest. Toimikust toimikust ja on arst andnud tõendi uurijale, et ma olen raskelt tervislikus olukorras ja selle tõttu tuleb uurimine peatada. Ja siis alles juuli lõpul või augusti alguses. Alles algas uus ülekuulamine. Kolmandal detsembril 1953 võeti tribunali otsusega Johan kirikult 25-ks aastaks vabadus. Johan kirik jõudis Venemaalt Eestisse tagasi 1975. aastal.