Saabuv septembrikuu tähendas aastal 1944 paljudele eestlastele raskeid valikuid. Punaarmee tulek oma aimatavate tagajärgedega. Raskerelvastus ette jäänud Eesti rindeüksuste viimased lahingud. Üürikest aega pikal Hermalil nähtud sinimustvalge lipp. Põgenikelaine kõrghari, mis viis kodumaalt umbkaudu 70000 inimest, neist igaüks oma saatust looga ja tänanegi jutustaja alustab septembri päevist 1944 Bruno Laan. Sul endal oli valik, aga sakslaste poolt sul valikut ei olnud, nad tahtsid tingimata läheksid Saksamaale. Ja mina olin parajasti lennuväes küll ainult reamees ja olime Sauga lennuväljal Pärnus ja sealt siis lendurid läksid lennukitega enamus Saksamaale, mõned panid rootsi ja meid pandi siis laevale seal Pärnu sadamas. Aga kuna oled 18, sa oled Eesti vabariigis üles kasvanud, sa tead, et et kogu see Eesti vabariik sai ainult sündida ja selle tõttu, et peeti vabadussõda. Ja nüüd oli jälle aeg käes ja jutt oli kõva pika, loob Eesti üksusi. Ja nii ka mina, kaheksateistaastane ja sõber ka sealjuures. Et meie oleme valmis oma Isamaa kohust täitma. Ja nii lasime sealt jalga selle laeva juurest läksime kellelegi ööseks ja õhtu pidi laeva ära minema. Tuleme järgmine hommiku tagasi, laev on seal ja hiilisime kastide vahel kuskile näha. Kassinurga tagant tulebki minu ülemuse ülemus, üks saksa leitnant, näeb meid. Vihane kui poll, sest teisi poisse ega jalga lasknud. Ja patsutab oma kabuuri, ütleb, et Solviksi Runterk, Nalvend, kas ma pean teid maha kõmmutama? No igatahes viis meid laeva juurde tagasi. Aga laeva parajasti liigutati Kaip mööda edasi natuke paremini laadida ja hüüdis midagi sisse sinna laeva peale, et need passiga meid peale ja läks ise mujale. Ja muidugi meelastasin ka kohe jalga. No igatahes, laev läkski õhtul minema ja meie hakkasime jala Tallinna minema, läksime üle Pärnu silla ja seal olid veel niuksed. Lennukipommid olid seal peal juba ja traadid küljes õhkamiseks õhkamiseks ja ja läheme siis jala Tallinna poole ja hakkas külm, magasime viljarõugu all. Lähme hommikul edasi ja rahvas tuleb vastu, ütleb, te lähete vales suunas. Mõned olid jala, mõned olid hobustega igat moodi ja me ei uskunud, me ikka tahame Pitka üksusi otsida, kuni siis üks klassivend, eks hoolast Berk tuli vastu, et see jah, tõesti, Tallinn on langenud. Tagasi minna oli naljakas, nii me läksime siis Muhu saarele, tähendab Virtsu ja praam käis, saime muhule. Ja mäletan, läksime tallu sisse süüa, küsida, seal olid ainult vanemad naised alles jäänud. Lapsed, kuhu teie lähete, jääge siia, paluge jumalat ja hakake tööl ja teiega midagi ei juhtu. Me tänasime väga ja läksime edasi. Ja nii me siis saime ühe mingisuguse tuletõrjeauto peale, mis oli ära hõivatud kuskilt ja sellega sai edasi. Ja siis kuulsime, et Rootsi lähevad paadid. Siis hoidsime muidugi saksa sõjaväepolitseist eemale ja saimegi läänerannikule. Aga paati kuskil ei näe ja siis lõppeks nägime ühte paati, mis oli umbes kolm-neli meetrit rannast eemal ja üks pool meetrit veest väljas, vaatasime see on küll õige paatia. Ja rannas oli üks aerupaat. Aga muidugi aer seal ei olnud, sest meiesuguste jaoks muide näppavad ära. No ega midagi meie murdsi mees, need istmed sealt välja ja need kasutasime aerudena, mõtlesime, et et meie oleme ikka sõdurit ja et meil, ehkki meil relvi ei ole, aga külm, ähvardame neid kuidagi, et nad võtavad meid peale. No muidugi ei ole see ähvardamine nii lihtne ei olegi, kui sa oled 18, ega hiljem ka ei ole. Ja need ütlesid küll, et ja hea meelega võtaks endale ruum ja tõepoolest polnud, olid inimene inimese kõrval siis need kaks julget sõdurit, sõitsime randa tagasi. Ja kuni siis oli kuulda, et mannermaa oli juba venelaste käes, siis muud ei olnud, tulime välja ja lasime ennast siis. Kuressaarde saat Roomassaare sadamast pandi siis laevale ja sõitsime Saksamaale. See oli muidu nii tagasi, mõteldes oli see väga järsk. Jah, ja järsku ja üldse see olemine hiljem tagasi mõteldes, et ma laeva keres tõmmas ennast väga keresse, nii küüru kui magama jäid. Hiljem taipasin, et see, nagu ma panin ennast ema uisasse tagasi. Enesekaitse refleks vist küll ja. No ja siis tantsige sadamas Noyfarmas saare sadamas, seal siis sõdurit kästi maale minna, need marssisid ära, aga üks pool tosinat lennuväelast oli seal, tähendab lennuväes eestlasi ja me otsustasime, et parem on, ikka jääme lennuväe juurde ja nii siis läksime koos eraisikutena eraisikutega ja ja need muidugi pahandasid meiega, aga leidsime üksuse kohe üles, mis oli Frankfurt ooderis. Nii anti marsikäsk ja sõitsime Frankfurt Oodorissi, kus oli Eesti lennuüksus sel ajal? Sel ajal küll meele enam lennukeid üldse ei, ei antud, ei lastud lähedalegi. Nende rootsi lennunud meeste pärast nende pärast ja ja siis, kui see saksa leitnant mind nägi, siis, siis mina töötasin riidelaos ja tema oli siis mu ülemuse ülemus ja siis ta, kui ta kuulis, et paeseal ta kutsus mind enda juurde. Ja see vaene mees oli nii vihane, ta ütles, et kui mina oleks teie isa, siis siis siis siis välja viskas mu välja toas. Ja oligi, olin ma tagasi riidelaos, sealt hakati lennuväelasi saatma Taani, et õppida välja langevarjurite, eks. Aga mina sinna ei jõudnud, sest otsus tehti ringi, et saadeti meid hoopis Dortmundi Lääne-Saksamaale. Ja seal õppisime laskma nende 88 millimeetriliste kahuritega. Ja õhutõrjesuurtükkidega, jah, jah, need olid võib-olla nad olid õhutõrje, aga ka tanki vastu. Mina olin isegi sihtur number kaks, mees seal. Aga eks me kõrgelt õhus läksid küll Need liitlaste pommilennukid formatsioonis, eks. Me põmmutasime Leica, aga vaevalt et me pihta sain ja ma ei tea, kas me nii head laskjad ei olnud või olid liiga kõrgel, aga igatahes need teinud neist väljagi, muutub ja läksid. Ja siis, aga see oli vast siis märtsis-aprillis, kui hakati meid saatma sealt idarindele. Ja nii me jõudsime 30 meelistes gruppides jõudsime Herzbergi alla. Aga seal oli kõik see rinne oli juba, tähendab oli juba ainult põgenemine ungari ja eesti ja saksa tõlgiks, segi läinud. Ja läände mine, oli ära lõigatud juba venelaste poolt, niisiis, ja ideed minna läbi tshehhi. Ja sain mingisuguse veoauto otsa peale, muidugi mul on püsseljas padrunitasku ja väike seljakotis, mõned asjad sees ja veebel siis paun ja ja sain ka sinna kasti ja siis enne prahvad seal Melnik, õnnes kohanimi, mis on võib-olla üks 20 kilomeetrit rahad siis ees, ees oli kuulda laskmist, autod keerasid kõik ringi, mina, mina kargasin maha ja leidsin ühe teise tee. Ja seal siis saksa sõdureid seal üks autoveoauto ja tal oli siis haagis taga ja see oli puupüsti saksa sõdurit täis. Ja mul ei jäänud muud üle, kui siis seisin selle haagise peale ja hoidsin siis auto taga sele sellest kinni, et ma maha ei kukuks. Endal püsseljas, seljakott seljast. Seal sõidad nüüd. Kas ainsa eestlasena sakslaste hulgas? Täpselt ainsa eestlasena ja kui nüüd auto sõidab edasi, Need näevad mul püssi, ütled, et nemad on oma püssid kõik ära andnud, et anna ka ära, Ta viska maha. Ja mina jälle tead, kuidas sa saad nüüd sõdurde püssi ära anda, aga näed ikka siis veensid mind, et ikka kui sa oled omal poolel ainukene, kellel on püssi, segasõda pidada ei saa. Ja auto jäi kord seisma, võtsin püssi seljast, andsin ühele Tšehhi kätte ja ronisin jälle sinna taha peale, sõitsime edasi. Ja siis jõudsime suure jõe äärde, ma usun, et see on laabe, nende keeles seal Elbe jõgi. Ja seal oli seal väga lai jõgi. Sillad olid puruks, aga sealt viidi meid, viidi sõdureid aerupaatidega üle. Mina sain ka lõppeks ühe aerupaadi peale. Ja kel relvi veel oli, need pidid maha jäänud. Ja kui siis teisele poole jõudsime, siis oli selge, miks nad aerupaati viisid, siis teisel pool olid tšehhid, vastas punane viisnurk otsa ees, mõnel punane lint ümber käe ja võtsid meid vangi lihtsalt. Ja magasime öösel mingisuguse vabriku aias istuli maas, ega seal ruumi ei olnud. Järgmine päev siis hakkasid siis vangivoorina liikuma. Need olid veel tšehhid ümber ja siis tulid vene tankid ja see oli väga masendav. Seepärast, et tšehhi naised olid tankide peal, lilled käes. Ja venelastega sõitsid Verlitasid kuivabastajaid. Vot see oli, see oli see kurioosum, sellepärast 1941 meie tegime täpselt sama sakslastel võtsime neid lilledega vastu. Muidugi, need olid järgmised okupandid. Nendel olid sakslased enne sees viinad, võtsid venelasi vastu kellelt samuti said okupandid, nii et täpselt sama asja, ainult et King oli teises jalas. Nojah, varsti siis tsehhi vangivalvurid, ant anti meid üle venelastele. See oli, see on ikka sant olukord, kui sa oled niuke põlatud armees ja vang siis rebisin oma märgid ja värgid kõik maha. Aga sinimustvalge, mis mul käepealse Estland peale kirjutatud on, selle seda küll ära ei visanud, selle panin taskusse ja see mul praegugi alles. Ja nii siis külalist läbi minna seal siis said kolki ja ma mäletan ühte. Üks hästi riides naine oli tee ääres ja tal oli vitsakimp käes ja sellega lõi siis igale sõdurile vasta kaela. Ta valas oma viha välja, no missa enam klopid sellest, aga no see on väike asi, sest oli ka maha oli ka lastud sinna teeäärte sõdureid, nii et see oli selge, et ära sa midagi uljas tee. Nüüd ajaliselt mul ei ole selge, kui kaua me seal marssisime. Aga arvatavasti järgmisel päeval või kolmandal läksin ühest Ühest metsast läbi tee läks metsast läbi ja mõned juba vajusid lihtsalt tee äärde kokku ja nüüd mõtlesin, et mis asja teha, tähendab, ma vaatasin, et kas nad lastaks maha, ei lasta maha, venelased olid jalgratastega, sõitsid edasi, no siis mõtlesin, et et proovime õige. Ja ma olin sel ajal ma olin üles leidnud ühe teise, ühe meie noore lenduri. Puhk oli ta nimi ja otsustasime, et vajume ka kokku ja siis mina parajal hetkel kassis, vajusin teeäärte maha, tema natuke hiljem ja venelased sõitsid ära, ei voolaks edasi, nagu nad olid sellega pooleni, lipsasin metsa. Mõte oli see, et saaks vähemalt nende neetud tšehhide käest ära. Et oleme hea meelega vangis sakslaste seas, kus on saksaalal. Ja nii hakkasime siis minema piiri poole kahekesi kahekesi ja Hans puhkoli, jaa. Jaa. Ühest metsast läbi minnes me nägime ka teisi sõdureid püüdmas koju minna. Talumeeste käest mõne käest saime süüa. Aga ega naljalt midagi seal ei olnud, isegi kraapisime üles pandud kartuleid anti süüa või tuli võtta ei andsid, kuna mina olin ju noh, 18 ja ei olnud suurt kasvu. Nii vaest neil oli nagu minu suhtes hale Nad ütlesid, teistele ei ole ja mina vahest sain. Ja siis, sest metsa vahest minnes metsateed mööda minnes järsku seisab meie ees üks vene sõdur püssiga. Uurajeest sul kella ei ole, sõbrad võtsid ära, tule siia, otsib läbi, otsib mind esimeseks ja otsib ja otsib, kui ma leian selle, mis ma suga teen, ei ole sõbrad, võtsid ära. Ja siis lasi mind kõrvale ja võttis Puhki ette. Ja siis ma ei tea, kas ma Moilasime Mess, igatahes ta kutsus mind tagasi. Ja siis leidis mu taskuste kitsa rihmakese, mis oli, millega sa panid taskukella tasku külge ja ta teadis seda ja tark mees ja tola mina, et ma ise taskusse jätnud siis, siis otsis täitsa põhjalikult, lõppeks lõi jalaga tagumikku lasknud minna. Seepärast ta oli lihtsalt soomust tegemas. Ja muidugi mida ta ei teadnud, et mul oli see, kel alles sõdurisärk on niuke jämedakoeline särk ja friends on eest lahti ja sakslastel oli saksa sõduritele kaelas, oli sõduri märg err kännuks marke, ta oli kahe poolega õieti. Üks pandi suve kaasa, kui sa langesid teene saati uksele. Aga kuna see oli plekk, siis ostsime niuksed, väiksed nahad, kotikesed, mille sees hoidsime seda ja minu kell oli seal sees. Kuna Friends lahtisi trenna pealt keegi ei katsunud, need 100 inimest, kes need läbi Oris keegi katsunud kõige nähtavamalt kohal, kõige nähtaval kohal. No igatahes, Teplid söna mägedest üle minnes seal oli. Need on nitiisikus, haigete teed on mäekülgedel seal. Ja sügaval oru põhjas olid siis vene kolonnid liikusid, meie kõndisime mööda neid teiseks haigete teid. Ainuke viga oli see, et sakslased olid lasknud aeg-ajalt suuri puid üle nende teede takistada tankidel seal sõitu. Ja me oleme jälle täitsa näljas ja nüüd sa üle ronida ei jõua ja nii sa lähed ümber. Nii et see oli tükk tegu. Ja muidugi huvitav on see, kui sa, kui sul ikka tükk aega süüa ei ole, siis näljatunne kaob ära. Aga sa tunned külma ja kuuma, palju tugevamini. Sa liigud palju aeglasemalt. No igatahes saime sealt lõpuks Saksa poolele üle mäest alla ja ja, ja selle metsaservas oli üks talu, mõtlesime, et lähme küsime süüa ja läheme sinna juurde ja näeb päris värava juures on suured kivipostid väravateks ja seal vahel seisab Vene sõdur. Noh, läbi aga vähemalt oleme Saksamaal ja oleme siin vangis. Ja see küsib, et kas kõht on tühi. Ja muidugi on tühi ja ta tõstis väravaposti tagant ämbritäie suppi. Suured lihatükid sees ja läks ise tallu tagasi. Meie ahmisena suppi, mis üle jäi, üle jäi, panime oma kateloki see sõduri väike nõu ja litsusime isegi püüdsime seda ämbrite loputada, seal ojas, litsusime metsa tagasi. Tõesti andis teile süüa, teete see tundub olevat nagu episood mõnest vene mängufilmist. Tegelikult raske uskuda. Tegelikult iga rahva seas on inimesi, kes jäävad inimesteks alati. Või lähevad õelaks, niipalju kui nii ruttu, kui saad, näiteks kui ma seal vangina jalutasin, siis mõni karjus, anud, davai, davai, teine õitsele Tamaidamai koju. Nii et see oli vaata suurte tähtedega inimene. Ja ka siis saksa pinnal oli muidugi meil julgem käia, sest ei olnud neid neetud tšehh ja keegi soovitused, mine võta toidumargid välja, niisiis Kemneids, mis hiljem oli see Karl Marx 1000 sealt siis antigi meile toidumargid ja tempel löödi meie sõduri passi sisse seal, kus on aura, sinna löödi sisse nädala toidumargid välja antud. Ja sealt läksime ümber Kemlid siia leidsime ühe, nägime raudteejaamas oli üks rong, mis just valmistus sõit sõiduks ida poole. Ronisime peale ja see sõitis, sest ma ei tea 50 kilomeetrit midagi ja siis rong jäi seisma ja. Ja vedur läks teise otsa, need oli selge, ta kaugemale lähe. Hakkasime mööda raudteetammi edasi kõndima, siis puhk ja mena oma viletsate vormidesse laadale ja veel paar sakslast erariietes ja nüüd kõnnin mööda raudteetammi. Ja varsti näeme vasakult poolt tammi meie mineku suunas. Näeme Ameerika valveposti. See oli absoluutselt naeruväärne. Mees istus laua taga, tal oli pea kohal, oli päikesevari. Raadio mängis ta ise luges raamatut, pess oli siis laua najal. Ja tema ei teinud üldse välja, et meie kõnnime tema suunas. Ei tahtnud teda eksitada, nii me läksime siis paremale poole, sellest tammist alla. Kõndisime rahuga mööda. Jälle nagu stseen mõnest filmist, seekord Ameerika filmi. Jänki. Jänki ja siit ühest suurest teest üle minnes tuli Ameerika autoveoautohaagisega ja see oli puupüsti saksa lange täis. Mõtlesime, et noh nüüd olema ja sealt pealaga ei pidanud üldse, lihtsalt sõitis edasi. Ma ei tea, kas neil ei olnud ruumi või nad lihtsalt lihtsalt ei hoolinud. Teie jutustest on erakordselt huvitav kuulata kastel, tol hetkel oli mingi siht mingi eesmärk kuhugi jõuda. Eesmärk oli ainult, et saaks ameeriklaste pooleli, et mitte venelaste kätte jääda. See oli ainukene, seepärast ma ei tundnud kedagi Saksamaal kuskil ei osanud minna, lihtsalt läksid lääne poole. Ja varsti oligi, kuis puhkütleb, et temal on, tädi on põhjapool, et lähme sinna, mina ütlen, et ei mina lähme läände ja nii me vaidleme, kumbki järele ei andnud ja siis tegime raske otsuse. Surusime kätt ja tema läks põhja, mina läksin läände. Ja see oli tüüringenis sel ajal seal olid ameeriklased sees. Jaa, kerast keera linnast mööda minnes ühes väikses, tähendab, mul hakkas ühe kannika peale, hakkas üks paise kasvama ja ma ei saanud enam kõndida. Ja nii mõnes väikses külas läksin ühe talumehe juurde, ütlesin, et ma olen eluaeg talutööd teinud, tahaks siia tööle jääda, ehkki ma olen linnalaps nõmmel elanud kogu eluaja sinnamaani. Ja nii ta võttiski mu tööle. Aga järgneb ta nägi, et ma vaevalt sain kõndida, nii, ta viis mu arsti juures. Ja see siis lõikas lahti, jättis leek lihtsalt lahti, et mäda, jookseks välja. Ja ma ei tea, siis oleks võib-olla üks nädal hiljem tuli sealsamas talus oli üks noor naine oma kahe väikse lapsega, kes olid ponnist sinna tulnud sõja varju elasid seal talus. Ja nädal hiljem tuleb küla politsei nendega rääkima, mina olin ka sealjuures ja ütlema, et on teada antud, et tüüringena antakse üle venelastele kahe kuni seitsme päeva jooksul. Et hakake koju minema, proua ütleb, et et kuidas ma saan minna kahe väikse lapsega 150 kilomeetrit, kui bussidega rongidega midagi ei käi. Ja siis proua pöörab minu poole, ütleb, et aga teie peate küll minema. Ühesõnaga kuidas, ega mina ka ei jõua ju, 150 kilo. Näpace jalgratas, ma küsin, et kuskohast ta ütleb siitsamast farmerilt. Nii ma keeran selle politsei poole ja ütlen politseil, mis ma siis teen. No ei ole vargakalduvustega, ma küsin politsei käest ja politsei teeb siis selle sõdurile hästi tuntud liigutusi, Parema käega tihka allapoole kaarega liigutus käsi rusikasse ja taskus, see tähendab näppamist ja keeras ringi ja läks minema. Kui ka politsei sulle ütleb, et sinu olukorras on õige asi ratast näpata, siis võtta nii masid, ütlesin sakslasele järgmine hommik, et ma ikka pean hakkama lõuna poole minema. Ja et kas tohib ratast laenata, et bürgermeistri juures ennast välja kirjutada ja välja peab kirjutama, noh ta vaene mees ei teadnud, et kui sa ikka venelaste eest jooksed siis sa ei kirjuta kuskilt ennast midagi välja. Muidugi, see oli vana ratas ja kummid tühjad, vaevalt seisid rehvide peal, aga sain ta ikka korda ja ja kui hakkasin õue minema USA-s juba tagasi, mõtlesin, ei, alles lähen. Ja nii ma siis elasime lõunasse. Ma sõitsin läände, mõtlesin, et kui ta hakkab taga ajama. Ja muidugi kiire meneki, mõtlesin, sõitsin peateed pidi ja Ameerika postvastas. Mõtlesin, sõidan vaikselt mööda ei saanud. Peab kinni, näitab, mine tagasi. Minul on jälle bürgermeistri juures juba paber taskus, et ma olen, elan seal ja näitan talle seda ja räägin talle saksa keeles ja tema jälle räägib inglise keeles vastu, et ei tohi menna, teil ei ole pabereid, ma sain väga hästi aru sellest siin Nõmme gümnaasiumis, ma olin mitu head aastat inglise keelt õppinud. Ja nii me siis seal vaidlevad ja mina ka järgi Janne lõpeks, lõi käega, laskis möödas sõita. Ja no igatahes sõitsin edasi ja Jeenast keerasin lõunasse ja saingi üle piiri. Tüüringi neist välja. Ja siis küsisin, et kas mõni põgenikelaager juhataja tegi mind Patkissingeni. See oli venelaste laager, kus nemad otsisid, ei oska teda tagasi viia, muidu keerasime vaata ringi ja sõitsin siis vürtsburbioopis. Ja, ja siis nüüd, et kas sa lähed ja annad ennast ameeriklaste kätte vangi või Mess, no see vangisolek on filmides küll põnev, aga ega eraorus, kui sa ikka saad vangi pea minema, siis siis ära mine. Nii, ma ei ütelnudki. Leidsin seal ühe põgenikelaagri, kus olid teised eestlased ka juba ees ja nii ma üldse sõjavangilaagris enam ei läinudki. Mullusele venelaste ajast jätkus. Kas tegite kogu selle teekonna ikka sõjaväe vorm seljas, lennuväe vorm seljas? Ei, ma usun, et ma jätsin vormi siiski selle farmeri juurde ja mul oli mingisugune sõjaväekampsun seljas. Aga sõjaväe saapad olid küll. Sest seal see oli siis esimene põgenikelaager, kus ma olin, seal oli igast rahvusest inimesi ja eestlased olid suurtes garaažides mehed, naised, lapsed, kõik. Muidugi see laagrisolek oli omaette huvitav sellepärast, et sa nägid teiste laagrite nimekirju otsistama sugulasi-tuttavaid, kui kellelgi oli mõnedki, said kokku ja nii. Ja muidugi algul see asi oli, ega me ameeriklaste suhtes, ega me ei usaldanud neid ka. Seepärast selle aja peale oli selge, et nad olid sõbrad venelastele. Sest enne, kui ma vangi kukkusin seal Herzbergi juures siis meiesuguste meie eestlaste mõte oli see, et et ega ameeriklased kui kapitalistid, ega nemad venelastega ju koos ei ole. Ja et kui nüüd sõda on läbi, et nad võivad meid hästi kasutada, kui nad lähevad venelaste peale kõlajad venelaste vastu ja vot seal me oleme siis õiged sõdurid jälle. Ja see oli see, sest kui sa elad ju nagu siin rahvas teab, kui sa elad, niukesed tsenseeritud ühiskonnas, ega sul see informatsioon alati eriti hea ei ole. Ja eriti kui sa oled 17 või 18 nagu sena, tead mingi Jalta konverentsi või või Potsdami konverentsi või Teherani või midagi nii. Sul pole õieti huvigi ja pole kuskil seda teha, nii et. Ja niisiis põgenikelaagris, see oli vist augustis 45, siis nähtavasti tuli Washingtonist teade, et vastu tahtmist ei tohi tagasi saata. Aga enne seda eriti prantslased tsoonist küll pandi näiteks venelasi ja ukrainlasi ja lihtsalt pandi ja mõned neist sooritasid enesetapu viimsel hetkel seal lihtsalt pandi vangina, sind anti venelastele. Eestlase seas vajub, ma küll ei tea, et kedagi oleks sunniviisil saadetud. Mõned üksikud läksid küll tagasi ja. Kellenati esinesid laagrisse jõudes kas sõdurina või või juhuslikult Saksamaale sattununa. Veidi laagris keegi seda ei küsinud, peaasi et solid eestlane ja said Eesti mingisuguse eesti passi sealt isegi kuna me koju minna ei tahtnud, ei saanud, eks ole, ja ükski teine riik meid ei võtnud vastu. Sakslased ei õieti sallinud meid, sest nüüd me ei olnud need aus lendurid, Me oleme Ferf, luht jaoslendadab neetud välismaalane sest nad olid näiteks poolakate vastu olnud väga julmad ja olid võtnud poolakaid, kui nagu teise järgu inimesi ja nüüdispoolakad tegid tagasi. Ja meiesuguste olime samuti nende välismaalaste nimekirjas niimoodi. No ja siis laagris. Kuidas ameeriklased nägid, et, et siin on palju inimesi, kes ei taha tagasi minna ja ei saa tagasi minna. Siis nad hakkasid grupeerima rahvuste järele. Need eestlastele tehti üks laader poolakatele teine ja niimoodi, et siis saad laagrile juhtkonda kergemini ja saad mingi mingite üritustega peale hakata lastele kooliga peale hakata. Et nad on omakeelset, köik. Muidugi oli ka ütleme, nõndanimetatud eraisikut, võrreldes nende endi sõduritega. Mõned neist olid väga selle vastu, et endised sõdurid Nende seas on kartusega, et see võib olla ajaks ka nende laagrisoleku untsu. Aga see oli ikka eesti sõdurite teene, kus nad hoidsid tagasi seda vene massi, et rohkem inimesi pääses ära. Aga see nagu unustati ära. Ja näiteks, kui laagris anti ka mõni riidehilp või midagi, siis ikka soositi ikka neid perekonnainimesi, sellepärast et laagri juhtkonnas oli ka ikka perekonnainimene. Aga sõduritel meil pold midagi. Ja nii siis seal oli õpetaja Juul, kes hakkas 45. aasta sügisel Hakkas leeritundidega peal, mina otsustasin ka minna siis leeri. Aga jõulupoole enne jõule pidi õnnistamine olema, aga ma ei olnud ikka saanud endale pintsaku. Ja mina mõtlesin, et vana vanas selles sõduri kampsuniga mina ikka ette ei lähe. Ja nii jäi tookord mul leeris käimata. Jaanuarist 46 tehti Saksamaal jälle ülikoolid lahti ja ja kuna laagrielu on, nagu see laagrielu on, mina mõtlesin, et ma jätkan oma õpinguid, sest ma olin just Nõmme Gümnaasiumi lõpetanud õieti Tallinna pommitamisega viimane klass, nii et. Ja läksin siis ka ülikooli. Ja see oli alguses oli see just põgenike Ülikool Münchenis. Ja seal olid kõik need professorid, olid eestlased, lätlased, leedulased ja poolakad. Nii et ja muidugi meie see ühine keel oli saksa keel. Ja see töötas. Ja Naili Nations realif rehabiliteerimine Organization Unra selle patronaaži all. Muidugi ülikooli suhtes oli, nii et ega meil ju mingit mul ei olnud ju gümnaasiumi lõputunnistust kaasas. Naljalt kellelgi ei olnud ja siis läksime võeti vastu notari juures. Kirja pandud, et on selle kooli lõpetanud. Aga muidugi mina sel ajal ei teadnud, aga need professorid teadsid nii, et üks, kui olen juba paar kuud paar-kolm kuud ülikoolis käinud, siis nad tegid meile gümnaasiumi lõpueksami. Ja nii ma sain paberi, et mul gümnaasiumil. Sest muidu ülikool ei ole ju üldse su paber ei loe midagi. Ja nii ja selle alusel käisid seal ülikoolis, kui see ülikooli ära lõpetati. Ma läksin karsruua tehnikaülikooli, õppisin ehitustehnikat. Seal võeti tehtud töö kõik arvesse, sest selle Unra ülikoolil ei olnud tegelikult ju mingit kaalu. Aga need professorid tunti neid, teised professorid üle Euroopa, nad tunnevad sama hala inimesi, näitasime neile ettumat töid ja nad võtsid need arvesse. Ja kui ma siis hiljem Ameerikasse jõudsin, seal jätkasin oma õpingut ja sain bakalaureuse ja siis jätkasin asena magistrikraadi ja juba olin abielus ja kõik leia tööl, alles siis mu ema Eestis saatis mulle mu õige gümnaasiumi lõputunnistuse. Millal te lahkusite Euroopast? Mina lakse laupäevast 49 siis 48 49, siis sai hakata juba välja. Ja see oli baltlaste väljarändamise aeg ja nii, kuidas saite siis sealpool suurt lompi jalad maha? No kui ma jõudsin New Yorki, siis mul oli täpselt kaks dollarit taskus. Aga ette, et ameeriklanna saada, sul pidi olema kellelegi toetus sealtpoolt, et sa ei jää mitte valitsuse hoolekande alla ja et sul on koht ja elu eluase. Ja selleks osutasid vanad eestlased, kes olid 1923 läinud Brasiiliasse ja sealt siis hiljem Ameerikas elasid New Yorgis pere abielupaar, veider passid ja nemad olid andnud minule selle garantii. Nii et, et ma ma laevalt maha kõndisin, siis ma olin nende juures mõne öö. Mõtlesin, et võib-olla saan mõne joonestaja koha või noore insenerikohas mulle ikka juba kolm aastat ülikooli selja taga. Aga ei midagi ja nädal läks mööda ja siis hakkasin peale nõude pesijana. Jaa, nõuded vesi oli niukses sööklas, mis lahti, 24 tundi. Ja muidugi nõudepesija niux kohas kõige kõige viimane men, vend, sellepärast see, kes lauda koristab, see saab vahest juba jootraha. Aga nõudunglik pestud, siis sa pesed põrandat. Nad ei olnud seal taibanud, et võiks ju ühe osa kinni panna, põrandapesu pesid põrandad, kui inimesed istusid lauas. Ja muidugi, kui see kalts läks, siis vasta mõne kinganina, siis sa kuulsid midagi. Inglise keeles mees õnneks aru ei saanud, sellepärast et Nõmme gümnaasiumis kõige hullem sõna oli hell. Aga seal oli teisi ja see oli üks ameeriklane oli, kes oli Heidelbergi ülikooli juures olnud sõjaväelasena ja tema aitas Euroopast tulnud tudengeid aitas neid sooviavalduse kirjutada ja nii. Ja nii mul õnnestus saada stipendium õppemaksu ulatuses ainult samaks sügiseks. Ja, ja see oli bostoni lähedal Daffy University. Nii et ma sain seal. See on eraülikool, õppemaks oli nende poolt, aga siis ma tegin seal, koristasin tube, üliõpilaselamus ja sellega sain hakkama, nii et ma sain aasta jooksul siis aasta pärast sain oma bakalaureusekraadi sealt ja hakkasin siis tööle, mõtlesin, et nüüdisostab ka mõne ülikonna ja võib-olla saaks mõne autogi midagi osta ja olime kaks nädalat tööl, kui läks Korea sõda lahti. Ja nii siis oli minulgi kohese kiri kodus, mis hakkas peale kriitings, tähendab, et tervitus, teie kaasnaabrid soovivad, et te tuleksite sõja ülevaatusele nagu sa oled selle saksa sõjaväe läbi DNA, milleks uuesti minna ja läksingi sinna. Arstikomisjon ja muidugi tunnistati kõlbulikuks. Aga mis juhtus, oli see, et sama aasta märtsis veebruaris-märtsis kui teised klassivennad, mõned hakkasite teistesse ülikoolidesse sisse andma, et edasi õppida magistrikraadi peale. Ja mina ka ei tahtnud teistest kehvem olla, sealsamas lähedal bostoni lähedal, need ülikoolid seal on Harvard ja teine on siis Massachusetts Institute of Technology MIT, nagu nad kutsuvad. Ja nii ma siis mõlemast sain Need avaldust blanketid nagu terve vihik. Ja vaatan siis seda Harvardi ja seal küsib, et et kirjutage 250 sõnaga, et miks te tahate järgmist kraadi saada ja miks just Harvardist? Ja mõtlesin, et küll on upsakaks need Harvardi sellide viskasin prügikasti. Ja MIT-is seal jälle niuke küsimust ei olnud, täitsin seal ära, saatsin sisse, aga mul kava ei olnud edasi venna üldse. Ja nüüd oli siis selle sõjaväekomisjonid läbikäänud juunikuus. Järsku saingi teate Emmaid teest, et olen vastu võetud magistrikraadi taotlemiseks, noh, siis võib sõda oodata. Sest sõtta pole keegi kunagi hiljaks jäänud. Nii ma läksingi sügisel uuesti kooli. Aga seal mulle? No ei olnud julgust. Son see, see on üks tippAmeerika tehniline ülikool. Ja mul ei olnud julgust isegi sisse panna, et ma saaks mingi stipendiumi. Nii ma siis võtsin ülikooli käest laenu õppemaksu ulatuses, seda sai teha. Mõtlesin laenu õppemaksuulatusest ja hakkasin siis sügisel, läksin sinna. Ja nii ma siis sain seal nähtavasti hakkama, sõda käis edasi, siis mõtlesin, et tembast doktoritöö ja, ja saingi vastu võetud doktorialale tähendab doktoritööd tegema. See oleks veel neli aastat kestnud. Aga suveks mõtlesin, et lähen tööle, sest mul esid magistri sain kätte ja ja ja leidsingi ühe firma Los Angeleses. Ja nemad maksid mu sõidu välja. Mina vaatasin selle raha eest, ma sõidan edasi-tagasi sügiseks tagasi ja läksin Los Angelesse ja vaatasin, et teised insenerid on enamus bakalaureused, mõni üksikmagister, doktorid, pole kedagi, doktorit on sul aint vaja, kui sa tahad õpetada õpetama hakata. Ja kuna see firma tegeles õlirafineerimisvabrikute kavandamisega ja ehitamisega ja jõujaamade ja sadamate ehitamisega. Ja kui nad leidsid välja, et ma tahan ikka tagasi minna, siis ütlesin, et aga nemad on sõjaliselt tähtsal tööl, et kui tahad jääda, et sa saad pikendust. Ja nii ma ei läinud tagasi ülikooli, jäin sinna ja töötasin seal 33 aastat. Kuuldud saates oli mälestusi rääkimas Ameerika eestlane Bruno Laan.