Vikerraadio lainel kuulete nüüd viimast osa soomepoisi loost. Edmund ande on üks nimi 3333-st Soomepoiste lühielulugude raamatus. Sündinud aastal 1926 Narvas, elukutselt autojuht. Vabatahtlikuna Soome armees novembrist 1943. Väljaõppel poroküles, Taavetist ja jalgalas sai kannasel 44. aasta juunis haavata autasustatud teise klassi vabadusmedaliga. Tuli tagasi Eestisse 19. augustil 1944, et võtta osa kaitselahingutest Tartu rindel. Taandus Saaremaale, jõudis sealt Saksamaale 20.-sse Eesti diviisi rindel võttis külm jalad, järgnes ravi Schuandorfi haiglas ja ravijärgne puhkus. Ja minu puhkus sai läbi ja ma nüüd hädas, kuidas ma hakkan üksipäini minema siin Saksamaal ei olnud tahtmist sinna diviisi kogunemiskohta Taani kuidagimoodi minna, kartsin selle Berliinist mööda sõita, seal esimene pigem võetakse saadatakse uuest rindele. Ja samal ajal oli sinna haiglasse tulnud Meltsis esimesed haavatud opel nii kotis. See oli siis diviisi rindelõigus seal Tšehhoslovakkia lähedalt. Ja Tartu mees, ta oli minust 15 aastat vanem. Mittal August Mittal. Tema kirjutati haiglast välja aga temale anti kapukusega tahtnud puhkust võtta. Mul läks juba kolm päeva puhkust üle ja lõpuks ta sai välja ja me siis kahekesi hakkasime. Nüüd mõtlesin, et mis me teeme, et me hakkame liikuma siis sama nimega umbes linna poole prantsuse piiri äärde. Mitte sinna põhja Taani poole, vaid vaid lääne poole. Ja alul saime rongiga sõita, sõitsime Nürnbergi Nürnberg kaburu, suur linn. Transporti oli, anti üks trammi logoga, liikus seda linna mööda, siis oli üks maailmasõjaaegne veoauto, kus tagaratastel oli veel ketivedu. Ja nüüd on tarvis toitlustamist korraldada, me läksime siis kasarmutesse ja pöördusime siis pääslasse. Et kas on võimalik toidukaarte saada. Samal ajal tuli õhuhäire, löödi see pääsla luud kinni ja mingi varjendisse ei tahtnud, nagu siis lennukeid küll kusagil kuulda, igaks juhuks piilusime siis sealt pääsla juures ringi ja vaatame seal kasarmute õue peal. Neli sakslast, gaasimaskid peas ja üks allohvitser, käed selja peal. Tehakse trahvi. Sööda trilli, mehed, gaasimaskid peas, kiivrid peas, kukerpallid hakkavad seal õue peal. Me vaatasime õige meil seda tarvis jääva, jäägu need toidukaardid, kus see teine ja Noh, siis kapis rongi pealt maha, aga iki toitlustamisega probleeme ja öömajaga. No linnades öömaja nagu ei saada, kogu maal nägime talu, siis üritasime sinna tallu öömajale minna. No talurahvas väga mures muidugi. Seal vanaperenaine, selle poeg oli Stalingradi all langenud, see sai pensioni ja nüüd nutab seal see poja surmateade või, või Seere ristiga aukiri seal seina peal, et mis nüüd saab, kui vaenlane tuleb, tema ei hakka enam pensioni saama. Vana naisele oma mure. Nüüd. Peremees, kes seal oli, see oli jälle mures oma tütarde pärast, et tulevad väed sisse. Vägistavad tütred ära, et ega seal Ameerika poolegi. Aga meid muidugi jah, ainult öömaja ja ei päritud midagi, kes sa oled või kust sa tuled, sõjamehe asi kostitati keedetud kartuliga ja. Ja nii me liikusime siis edasi. Ja siis äkki märkame suure auto tee ääres männimets umbes 300 meetrit eemal, sinna metsa oli veetud siis Saksa hävitajad, sabapidi, metsa, tordu torgitud, neil lennukeid lennukid ja kogemusid 190. Kuna bensiin ei olnud enam lennata ei saanud, siis oli nad sedasi sinna metsa veerde ära pandud, et muidu pommitavad lennuväljal puru. Ja nii me jõudsime siis kaks korda veel ööbida. Ja siis ühe konna, üks teerist enne linna oli. Seal olid sandarmid väljas oma kettidega selle rinna peal ja dokumentide kontroll, mis mehed olete, kust tulete? Haiglas tuleme ja võttis siis meie sõdur raamatut aha 25. diviis. Tema ei teadnud ka, kus meie diviisi tagavararügement asus ja ütles, et vabatahtlikud et umbes kaks kolm kilomeeter ta näitas seal linna tornid olid näha kirikutornid. Lähete sinna linna ja meelditeetses, komandant tuuris. Anti paberit tagasi ja astusime siis sealt eemal umbes kilomeetri jagu või poolteist tee tegi käänaku ja istusime siis maanteekraavi ja sõime oma viimase toidutagavara ära. Ise mures ka, et nüüd võtavad kinni ja mine tea, mis juhtub. Sest me liikusime hoopis vales suunas. Jäitsid sellele linnale paar suitsupommi. Ja samal ajal kuuleme õhus vinisega, Giniseb kõik, sealt heideti alla umbes sääraseid nagu šokolaade paber sentimeetri laiuseks ribadeks lõigata ja umbes 15 sentimeeter pikad ja need hõljuvad õhus ja tinisevad kogu aeg. See oli see lokaatori tõrje, siis kasutati lokaator, ei saa enam eraldada lennukit ja vaatasin, et mis nüüd paar pommi visati, mis tarvis püsti tõusta ja hakata minema ja ühekorraga kuuleme kuduldajad, säärane mürin. Nelja mootorlised lennukid lendasid madalalt, nii et lendureid on näha kabiinis. Ja pommid, mis nad Eesti, need ei olnud suured pommid. Aga kui nelja mootoriga lennuk, tema tiivasirutus on küllaltki suur ja nüüd peab vahe olema, lendasid sääraste kolmikute kaupa. Ja siis ta nagu malekorras on säärased need lennukid asetatud ja kui nad lendavad, siis puistab need pommi tallega ta märki valin kui tuleb alla, muudkui tuleb alla pommi väik. Jah, jah, täitsa pommivaip. Natukese aja pärast need lennukid keerasid ringi, sõitsid minema, teine laine. Linn põleb juba juba, ma ilma tolmupilved üleval. Ja kui see ka omakorda tiiru ära tegi, siis tuli kolmas laine, vot seda kolmatant lainet ma lugesin, seal oli 33 masinat. Nii et 99 või 100 masinat tegi selle selle, aga nad tulid kolme lainega. Kui see oli ära lõppenud, siis linn põles, siis tulid hävitajad, hävitajad, segased, siis tuletõrjetööd. Ja see tabas kõik üht Väikelinna Väikelinna lenn võis olla umbes 30000 inimest. Väiksed kolmekordsed majad olid seal umbes ja leidsime selle komandantuuri siis üles ka ja seal öeldi, et praegu ei ole aega teiega tegeleda. Võtke koheseid kanderaamid ja hakati haavatuid transpordimasinatele laadima ja viime ladis, laadisime seal umbes poolteist tundi neid. Mis me siin pime juba lähme linnast minema, ööbisime linna servas ühes talus. Ja kui tagasi tulime järgmisel hommikul linna, siis oli komandantuur ka maha põlenud ja meil süda rahul, et ei ole tarvis enam võimumeestega õiendada ja hakkasime siis sättima. Linnast välja, tuli raudteejaama juurest mööda minna, see raudteejaam oli nagu ära pühitud rööpad kõik segamini ja siis niisamuti linnamajad. Seal olid siis päästekomandot töös kompressoritega jobu, üritati siis need keldris olevaid inimesi välja päästa, aga veetorustik oli puruks lastud pommitamisel, see oli kõik keldrid vett täis, ujutanud osa oli siis, et neil ei jätkunud õhku, siis pumbati kompressorites õhku sinna alla säärane kaos, laibad tänaval maas reas ja samal ajal toodi siis kaks vana Veermacht'i meest Volkstormi, mis nad olid mingisugused maailmasõjaaegsed, püssid õlgadel, saatsid siis umbes 40-lt inglise sõjavam. Ja kui siis naised kargasid kingad jalast ja inglasi peksma, kingadega seal mehed olid nii hädas, et kuidas need naised eemale saatnud. Kättemaks, pommirünnak ja, ja inglastel Punase Risti pakid kaenlas, ma ei tea, kuhu neid taheti siis viia? Need olid väga hea väljanägemisega, need sõjavangid seal naera, saadi siis naised eemale ja viidina tiki minema. Ja me läksime gaasis raudteejaamast läbi, seal oli siis mingisugune pakiruum oli puruks pommitatud, ma sain omale uued saapad jalga. Muidugi, see oleks võinud lugeda nagu maratööritsemiseks, aga minu jalanõud olid nii viletsad, et ma saan nendega käia, Ma sain korralikud saapad. Ja nii me liikusime siis peale seda edasi veel seda. Ja maantee peal oli siis näha, et kogu see autoliiklus, veoautod sõitsid kõik maantee peal ja kabiini kõrvalistuja kohal oli siis lõigatud auk ja seal oli mees peadpidi väljas, kes kogu aeg vaatas, et õhurünnakud ei ole sõiduautodel samuti katusesse auk sisse tehtud mees väljas vaid. Ja hakkas maantee peal juba nägema, siis need põlenud auto vrakkisid. Aga vastutulevaid vägesid kusagilt näha ei olegi selleks taganenud, ega ka neid, kes oleks Nendele läinud. Paistis juba, et me oleme jõudnud säärasesse sooni, kus rinne peaks varsti nagu lähenema. Ja selle viimase öö ööbisime metsas. Männimets oli aga külmike sel ajal, see oli siis kusagil seitsmeteistkümnendal, kui 18. aprillil. Palju seal seda magamist oli ja kuulsin nagu öösel seal metsas käis tulistamine, auto mootorimürin oli ja kone pisteletest tulistati, siis hommikul ärkasime üles ja siis selgus, et seal metsatee peal või siis ameerika villis sõitnud ja eks nad oma julgestamiseks olnud siis Paristunud relvadest ja liikusime siis metsa äärde. Eemal oli näha küla, üks kirikutorn ja vasakul oli umbes 400 meetri peal oli üks talu ja talu juurest vaatama. Tuleb üks sõdur, ega me ei teadnud, kes ta siis on. Aga see ei ole enam saksa sõdur. Ei, see mõtlemine. Sest kartsime, et saksa rinne võib ka siin kusagil olla, kui hakkab minema, tõmbavad sakslased tule selga. No võtsime siis taskurätikud igaks juhuks metaliga pihust sisse ja panime metsast välja, selle ameeriklaste pool jookseb. Hiljem selgus, et tahvli ameeriklane. See ameeriklane liikus ikka kirikuküla poole edasi, äkki märkas meid ots ringi ja tagasi. Võtsime siis taskurätikud välja, hakkasime lehvitama, siis ta seisma ja viipas käega, siis kutsus enda poole. Vaatas, relv ei ole ja võttis kaasa ja viis meid kaasa siis sinna kiriku juurde külla. Aga seal oli ameerika neli Sherman tanki oli sees ja need laadisid siis mürske parajasti oma tankisesse sisse. Ja selle tankigrupi komandör oli üks Ameerika neeger neegri kapten, nagu ma hiljem nendest aumärkidest aru sain või tunnustest sööbik kukkus karjuma, siis need suu vahul. SS ja SS sest mundrid seljas viidi sinna kirikuaeda kirikuliste kivimiiriga piiratud ja, ja kohe linnamüüri äärde. Siiamaani Ameeriasse neeger tavaliselt on neegrist krässus peaga, seal oli siilisoeng. Aga siis tuli üks käskjalg sealt tankide juurest ja ütles midagi selle kaptenile ja ta läks minema. Ja siis meie juurde jäeti üks Ameerika sõdur. Nendel on huvitav komme. Vahipostil seista püsti vaid lasi põlves asendist säärases mugavas põlve asendis ühele põlvele jah, ühele põlvele. Ja näitab siis meile, et võtke oma märgid Pealttera mütsi eest ja surnupealuumütsi ees ja siis sa käi, sa pead ka ära arutatud selle ses tunnuse. Seal oli see saksa kotkas. Aga see oli võrdlemisi niisuke muhe mees, see naeris selle neegri kärkimise peale ja paistis niimoodi, et ta nagu ei kiitnud hästi heaks selle käitumisseal. Ja siis koguti meid sinna 10 meest. Ja siis võeti üks püssimees kaasa, viidi edasi külla, see oli üks suur talu, võib-olla šveiki mõis ja pererahvas oli sealt muidugi varvast lasknud juba kõik mahajäetud sinna koondati siis üks 40 vangi langenud, siis sakslast koos meiega. Kas teid läbi ei otsitud? See esimene mees juba otsis meile relvi, ei olnud niikuinii, meid viidi siis sinna. Jäite millestki ilma ei taibata. No midagi midagi neilt ära mul oli Soome buss oli küll seal Lauemburgise lubatud teda peal kanda. Mul oli nööp siia printsi sisse andnud ja ta oli, rippus seal põues. Ja vot seal õue peal, siis nägime vene vang, kes oli seal talus töödanud seal nagu nagu surmakutsar, kõhn. Kui halvasti ta riides oli, see pererahvas oli siis talle vist neid lappe andnud, ta pidi siis oma riideid ise lappima seal lapp lapi peal nagu nagu sibul ja noor poiss nii viletsas seisukorras. Ja nüüd ameeriklased olid siis tema nagu oma hoole alla võtnud, anti talle süüa seal ja siis viidi ta natukeseks ajaks ära. Meiega hakkas siis nüüd protseduur, kus hakkas see läbiotsimine siis põhjalik, sealt mõisaõuest oli juba varem läbi käinud, seal oli umbes neli meetrit pikk ja meeter kõrge ja umbes kaks meetrit laihunnik oli, kus oli siis gaasimaskid seljakotid ja meil kästi gaasised, loopige kõik oma asjad ära, kaatelokid, lusikad, kõik, mina virutasin selle Sold puhiga minema. Zolt kuhi oli meil viimasel lõpul sisse kleebitud esikaane järgi esimeseks leheks kohe Hitleri pilt veel pärast atentaati ja sai sellest ka lahti ja ja sinna läks siis minu soome puss ka sinna hunnikusse. Rahakotiga veel kahtlesin, mul oli seal koolitunnistus sees ja fotod ja dokumendid näitas ega viska sinna minema, viska minema. Kolmes reas seisid edasi. Ja siis tuli üks seersant, kes seda kogu protseduuri oli siis kõrvalt jälginud, sellele seersandile oli kaks püstolit, kahel pool. Need Ameerika. Ka puurid on säärased Se kaba on, on sealt väljas ja siis püstolite kabuuri alumistes otsas olid mingisugused nahkrihmad põimitud, neid kasutati siis, nagu ma hiljem teada sain käte sidumiseks, kui tarvis oli. Vot seal seersant tõmbasid kollased kindad kätte. Tuli hakkas siis rin rivi eest mööda käima, ta kõrvalt kogu aeg vaatas, kui keegi midagi ära püüdis peita. Tõmbas kohe rivist välja ja see pen paistis poksija olevat niga tasele. Nätsakandis oli mees pikali maas ja ööbikutes 10 sekundit oimetu enne. No mis ta siis leidis, tavaliselt leidis, meestel olid sinelid seljas, sineli käis, seal on siin alumine, säärane topelt är, mehed pistsid sinna, ühel mehel olid. Mees oli siis ka midagi sinna, võttis sealt välja ja seal oli selle mehe pilt. Naise tütre ja tema isa ohvitseri vormis. Kurivangu siis kukuti seda meest lahmima, ta jõudnud veel maha kuue kukkuda, kus juba teist korda anti, kukkus maha, siis anti talle veel jalaga nägu lõhki Ahmasi eest ära hakkas siis verd ja su suust ja ninast välja ajama, neid viidi minema, ma ei tea, mis selle ohvitseriga siis tehti. Ja. Meid pandi siis veoauto peale, kahe põotoga viidi meid siis juba võib-olla üks, 50 kilomeetrit eemale, kus oli siis lagendiku peal juba suurem hulk neid sõjavange. Ja, ja seal toimis siis ka esimene toitlustamine. Ega seal aeda veel midagi ümber ei olnud, seal lihtsalt aeti mehed ühele poole äärde hunnikusse ja siis sõitis stuudepacker sinna keskele ja siis kahelt poolt masinat tuli siis mööda joosta ja igale mehele anti siis suur säärane telliskivi suurune rindepakk. Ja see jooksis siis sealt autost mööda, nii et see toitlustamine, see käis üks, kaks, kolm oli, oli see hulk vange, kõik toidetud mis seal pakis oli, see oli mõeldud tegelikult see pakk Ameerika sõdurile hommikusöögiks, seal oli siis paar sigaretti. Üks viis, kuus viskriiti, üks 200 grammine konserv, millel on küljes võti ka, millega seda kaant ära keerata, seal oli siis muna ja riisi säärane pudru seal sees. Ja väike õige pisike, 50 grammi, võib-olla karbikene ka kõik karbis metallkarbi sees, marmelaadi ja šokolaaditahvel ka sees. Me siis nägime, aga see oli siis Ameerika sõdurile tavaline säärane hommikusöök, mida neile pakuti. Eks seal olid meil jälle mõned tegelased, kes üritasid kohe teist korda sinna tagasi joosta, sealt uuesti seda pakki saada. Eks need saanud siis Klohmi ka. Aga, aga jah, see oli see esimene toitlustamine ja siis viidi meid ühte staadionile staadionil, seal oli juba. Ma ei oskagi arvata, kui palju, aga ikka traataeda veel ümber ei olnud. Sinna sõitis siis üks veoauto, kus oli kompressor peal ja selle kompressori pealt õieti siis voolikud. Ja pihustitega mehed seisid siis teineteise järel ja seal toimus siis nii-ütelda täi põrgu, kus siis mehed töödeldi üle dieetidega Tustiga esinesime ühe juurde läksid, tegid pluuse jest lahti, siis läksid jooksujalu järglase juurde, tegid püksiteest lahti, lasti sulle pahvakas püksi, kolmanda juurde läksid, tõstsid mütsi üles, lasti mütsi sisse, neljas lõi templi käe peale ja see käis niisama kiirelt nagu, nagu see toidupakkide jagamine seal esimeses peatuses. Milleks tempel. Õhtul hilja, siis pandi, moodustati juba suur konvoi, aga siia konvoi koosnes veoautodes, kõik mägedes me siiski öösel sõitsime. Ega Ameerika ülekaal oli õhus niimoodi, et kogu transport toimus täistuledega seal nagu tulede kettiskis, kogu aeg liikus sedasi mägede vahel. Ja siis hommikuks me jõudsime siis rindele juba kaunis lähedale, siis on näha, mis rinde taga oli, kuidas nad oma üksuseid bensiiniga varustasid. Umbes nagu meie väljaõppelaagrite barakid olid maantee äärde lauditud üles 20 liitriste kanistritega, säärased hunnikud moondamist peal ja sealjuures mõned õhutõrjekahurid. Nii et tankimine käis nii, et iga mees sõitis selle selle hunniku juurde, viskas tühja kanistri kraavi ja võttis täis kanistrid peale ja jälle edasi. Ja siis neid viidi juba. See oli vist Reini ääres juba paat Hamburgi, aga ikka pealtpoolt kusagil traataed, Unberm. Nad korjasid muide neid tagalast kõik mehed üles, noh, võib-olla 14 aastased või kolmeteistaastased, poisid jäid maha ja 60 aastased rätid võib-olla jäid maha, muidu korjati kõik tsiviilriides ka, keda kätte saadi, muudkui masina peale ja ja vot seal sattusime me siis välja peale, kus oli kunagi olnud viinamarjaistandus, istanduse põõsad olid pealt ära lõigatud. Ja hakkas niiske, porine aeg aprillis vihma, sadab niisuke kari inimesi koos. Hiljem me saime teada, et seal laagris sinna toodi 60000 meest. Ja nii me seal siis olime ikka veel traataeda ülalt ümber, toitlustamine käis ka nende pakkidega veel, aga, aga iga päev ei saanudki pakki. Säärase karjale ei jõutud nii palju kokku vedada seda. Ja siis ma mäletan, et ööbimisega oli raskusi, aga siis olid moodustanud säärased konservikarbihunnikud. Ja Ma siis üritasin mitte seal porilombis magada, vaid ronisin selle konservikarpide hunniku otsas, ise küljealune, mitte ebamugav küll, aga ikke ei ole vee sees. Ja siis ma nägin järgmisel päeval üks sakslane, see oli roti kätte saanud, oli äranälginud ja keetis roti siis konservitopsi sees, seal ise naeris. See paistis, et olime nii eriväljaõppe saanud mees nagu meidki nüüd ja see jättis siis seal ja meil oli siis võigas vaadata küll, taipan kohe ära, nüüd oskad seda nagu mõelda ainult mina. Aga tema ei teinud sellest väljagi. Toodiks siiski buldooser nagu meil maanteedel kasutatakse lume tõrjeks ja see hakkas siis seda laagriala siis kvartalites jagama, sõitis siis niisugused nagu teed sisse. Siis peale seda kvartalit, eks jagamist tuli teine päev Atuunis puuris augud, kolmandast Uudevrik Bekkeri pealt loobiti siis postid nendesse aukudesse, neljanda pealt tuli siis traadi komando, kes kasutati selleks siis juba saksa sõjarändaja, kes ajasite postid, testija, traat peale ja juba toodi elekter ja jaa, viimases lõpus, ahah, siis kui te sisemised kvartalid olid ära aetud, siis aeti veel välimine kvartal nii et oli kahekordne välisaed välja, seal oli siis juba valgustus pandud, ehitati üles need vahiputkad seal. Ja kõige lõpuks siis seal ümber selle kõige sinna veel tehti autotee, nii et see posti vahetusse keskavillistega sõideti ringi ja toodi need tunnime seal kohale. Aga katust ikka pea kohal ei olnud, me olime aprillikuust frentsidega, niiet kaunis külm oli. Aga laager ise oli jagatud, siis juba sarasadat andadesse ja eestlaseid neid, nii palju seal neid oli võib-olla 40 inimest seal kes olid siis haiglatest, kus erinevates kohtades sinna toodud. Lätlased oli kolm korda rohkem neid oli, aga no Läti armeed oli ka meie ühe diviisi asemel. Ja leedukas oli, oli ka vähe. Nii et meil oli umbes nagu kaks sadakond ta moodustunud valt lastest. Aga väga palju oli ungarlased, kuidas nad sinna läände olid jõudnud, neid oli. Siis lahendati see veeprobleemi ei olnud ju vett. Alul käis ainult veeauto, tõi seda hiljem toodi suured tsisternid, kuhu varuti siis vett. Kus need 1000 mees ega seal pesemiseks ei jätkunud, aga vähemalt dioogide arvet rahuldada. Meie veel olime laagris, aga sõda veel käis. Nii et, et seda sõja lõppu mai alul me päris täpselt ei teadnud, aga aimasime, kui Ameerika lennukid hävitajad hakkasid selle laagri kohal seal surmasõlmi demonstreerima ja madallennul üle lendama ja siis me taipasime, et peaks vist juba nagu rahu olema. Paistis, nii et nüüd oleme nagu ellu jäänud. Aga noh, siis hakkas, siis hakkas jah. Ülekuulajat kuskohalt päri. Ülekuulajad olid põhiliselt, paistis niimoodi, et nad olid juudi päritolu, põristas Idervi ja praeninaga ja ja väga halvasti suhtusid. Kuid tuli välja, et sa 20. diviisi mees, SS nimed kirja ja ja sedasi siis kaks korda sorteeriti meid seal, eks nad ainult taganenud sõjakurjategijaid vangilaagri valvureid ja. No eks need mingisugused nimekirjad olid olemas. Kirje kuulati saksa keeles, saksa keeles, jaa jaa. Kas ülekuulajad olid Ameerika, Ameerika Vornis ja nad olid ohvitserid, nadolid ohvitserid? Ja siis teie rahvus ei mänginud mingit rolli. Eestlane ei, küsiti küll, aga ega nad ei teadnudki Eestist mitte midagi. Saalis seal ikka ikka lane fašist. Ja vot siis oli nisuke periood, et ühel hommikul ärkasime üles tankid laagris. Ja siis selgus, et ameeriklased läksid minema. See territoorium anti üle prantslastele, kuna Saksamaa oli jagatud soonidesse ja me sattusime siis nüüd prantslaste sooni ja millest see erinevus oli? Kõigepealt torkas silma, et need vahtkond seal ümber ei olnud enam ameeriklased, vaid neegrid aga prantsuse Marokost. Ja hakati sorteerida kohe taga, esimesed, kes sealt laagrist välja sorteeriti, olid niiderland, diviisi mehed. Nende jaoks tehti laagrivärav väravasse säärane meetri kõrgune traatpuur ja need korjati sinna traatpuuri sisse, need olid seal käpuli maas, siis neid Klohmiti seal kogu aeg ja. Ja siis hakkasid veel kord prantslaste ajal ülekuulamised, mingisuguste nimekirjade seadmine ja nälg kõigepealt. Kui ameeriklased toitlustasid juba nii korrapäraselt üks kord päevas vähemalt said suppi, siis nüüd tuli niisugune olukord, et prantslastel ei olnud toitu, tähendab kohalik küla, see pidi nüüd 60000 vangi ära toitma. Ja nii et nende ameerika varudest, mis oli siis jäänud. Päeva norm oli siis nii pooltoorest, kartulit, kui väga väike oli, siis said, terve kartuli said teelusikatäie taimeõli. See oli ameeriklastelt jäänud siis veel. Ja õhukese viilu saia, ega seal musta leiba ei olnud. Ja oligi kõik. Ja nii me siis olime seal kuu aega säärase toiduratsiooni peal, nälg läks nii suureks, et me hakkasime vangilaagrist välja käima, vargile. Kõigepealt tegid selle otsa lahti ungarlased. Öösel ronisid siis laagrist välja, korjasid külas õunapuude pealt neid tooreid õunu püksisääred täis ja siis ronisid tagasi. Mõned mehed olid siis juba vahele jäänud nende Maroko neegritega ja need olid siis õpetasid ikka, kui välja lähed, võta seebitükk kaasa. Meil oli niimoodi, et seepi jagati küll, aga vett ei olnud pesta ja vot siis seebitükk taskus. Ma käisin kaks korda sedasi väljas, teinekord jäin vahele. Aga siis ma näitasin seda seepi ja tak, neeger hakkas naerma, võttis see tera, tõstis traat ja aga tagumikku peksis sinna sisse tagasi. Häda oli selles, et ümbruskonna inimesed hakkasid kaebama, juba käivad, rüüstavad, aga noh, 60000 meest näljas, nüüd tahvati süüa kogu aeg. Ja ega seal öösel siis mõistlikult midagi võetusi algul rebiti, niiet rootsud jäid järgi. Ja vot siis ühekorraga nime korje alusel hüüti baltlased välja. Üks teine ohvitser tuli Willisega sõitis sinna. Punane lipp oli seal tiiva peal. Ja need ülekuulajad seal eelmine varemalt kõik, kes neid ülekuulamisi tegid, need imestasid, et mikspärast ta kodu tagasi minna. Aga no ära ka kuskil ei pääsenud laagri perearst välja vene ohvitser siis ütles, et oh, te olete vabad mehed, meie rahvad, nüüd lähete raudteejaama tuua tuua ja noh, me kõik teadsime, kus meie kodu on. Aga nii, et ilma tunnimeheta viidi meid sinna raudteejaama raudteejaamas loomavagunit pandi siis vagunites umbes 40 meest vagunisse ja ja siis need viidi kusagile. Võib-olla 50 kilomeeter eemale või isegi 100, kes seda nende nende vähemalt jääb, mul ei ole need linnade nimed enam meeles, üks oli paat Homburgaatikas, teine oli pat Kreutzwald. Endised saksa suured neljakordset kasarmud seal. Aga seal oli juba prantslaste komandantuur seal sees ja ja vot seal hakati jälle neid nimekirju kontrollima ja seal läks siis kõlakas lahti, et mõned meie mehed on ära hüpanud prantsuse võõrleegioni. Noh, kõigepealt Nad kõrvetasid sigaretti otstega ja lõikasid käe alt seda veregrupi välja, meil kõigil veregrupp, kraanla on mul veel praegalt alles. Ja sõlmisid Sis lepingu prantsuse võõrleegioni, mina sel ajal prantslased oli taliseeris ja Vietnamis. Ma ei tea, palju sellest grupist eestlastest läks kaks meest, üks allohvitser ja üks teine, kes läksid siis ära, nimesid ei mäleta? Ja sel ajal olime siis nüüd nendest kasarmute majutatud ja mul on nii meeles. Kõht oli ikka nii hirmus tühi ja me käisime siis arapi tegemas seal. Kartulipõldudel kohalikul inimestel oli nende kasarmute taha põllule kartulit maha pandud. Tegime siia siis puhta töö, ma hääletan kolme mehe peale mööda ime kartuleid, nii et me keetsime, seal olid nii umbes 18 liitri suurused, säärased neljakandilised, konservipurgid, selle purgitäie keetsime kartuliputru. Aga probleeme oli soolaga, aga meile üks Võrumaapoiss, Sarap, see oli jälle säärane ärimees, seal oli soola siis ja nii me keetsime siis kolme peale see 18 liitrise pleki, teie kartuliputru. Siis me sõime seda nii, et, et muna rühatused hakkasid siis ägisesid voodis nii, aga siis kui natukene aega mööda läks, siis läksid pistsid uuesti, nii et me saime kolme peale see 18 liitrit putru ära, teda kõhtu ei saanud veel kunagi täis. No me saime seal siis ka ringi käia, vaadata seda ümbrust, see oli kusagil endise Macinoliini lähedal, nii et me käisime ling ringi ja leidsime siis ka need kindlustused, mis läksid maa sisse. Raudtee läks maa sisse, aga need välised uksed olid siis kinni keevitatud. Aga küla tulid kõik tühjad, ainult naised, ainult naised, huvi, töötajaid siiski nii vabalt lubati seal ringi, aga aga ega seal kuskile minna ka ei olnud. Kõik olid mehed olid kõik ära korjatud, nii et kui sa tahtsid siis pidid sinna laagri selle territooriumile tagasi tulema, kus ära hüppamise mõtetki seal küll. Või kadus unimees. Ainult need kaks meest minu teada, kes sinna prantsuse võõrleegioni läksid. Kõigepealt keelega niisugused raskuseid dokumente ei ole ja, ja süda oli täis nende prantslaste peale ka, et nad meid nii näljutasid seal ja kuidas nad nende nende niiderlandi meestega seal käitusid. Ja siis tuli meile teade, et raudteejaamas on ešelon ette antud jälle kaubarong vagunitesse aga sinna sellesse viimasesse laagrisse oli siis juba, kui kogutud need olid eestlased, lätlased, leedulased, Vlassov, lased Vene sõjavangid oli sinna toodud ja osa isegi tsiviilid, kes olid nagu Saksamaale tööle viidud, need oli siis selle perioodi jooksul korjati sinna kõik kokku. Ostarbaetter jah, jah. Ja nendest moodustati siis ešelon ja meid viidi siis press lausse, aga seal vahepeal, kui see ooderilise piiri ületamine oli, siis oli kohe näha, siiamaani sõitsime, ei olnud sõdureid kusagil praktiliselt nähagi. Ikka veel linna tonni meesteta ainult seal üks, kaks teejuhti kaasas, kuhu viia siis? Ja press lausturuplatsi äärde majutati meid siis ära. Ja ikka veel traataeda ümber ei olnud. Ja siis ühel hommikul, kui ärkasime, siis oli öösel traadid juba ümber veetud, tunnimehed väljas. Ja seal hakkas siis sorteerimine, sorteeriti, ohvitserid välja juba kuulamine. Ja siis hakati neid. Lehmad sisse sokutama siis, kes pidid ette kandma kogu aeg seda olukorda seal. Ja nii me olime press laus, siis see nimekirja juba koostamine, täpsem, kus kohal, kus väeosas oli teeninud. Ja mina siis ma olin nii noor poiss, et ma sain tuttavaks ühe selle flaki meeste grupis olnud eestlasega ja küsisin tema käest, et mis te väeosa numbrid olid ja. Ma siis vaikisin vaha selle, et ma soomes olin olnud ja et ma saksa armees diviisis ka olin, et ma olin sellest laki meeste pundis seal minu aastakäiguga nagu 2006. aastaga sobissi nagu kokku ka ja ja nii ma siis kirja lasin panna, muidugi, kodukoha ja sünnikoha ja need, need olid kõik õiged ja nimi. Ja siis, kui need ülekuulamised seal juba läbi olid siis võeti rabati juba osa mehi kinni, viidi minema, ohvitserid korjati kõik välja. Ja nii et me jõudsime sinna augustikuus ja see kontroll käis seal siis september, oktoober. Ja novembri lõpus, siis anti ešelon ette. Sattusime vagunisse 50 tonnine pulmann, sinna 100 101 või 102 inimest. Ja nüüd hakkas see olelusvõitlus seal vagunis siis. Auk põrandas. Sinna siis kõige nõrgemad, kõige vanemad, kõige väetimat, tähtis oli see, et sul oli sõber kõrval, kes sind suutis aidata. Ja vaevas kogu aeg janu. Seda toitu, mis anti, see oli nii soolane soolakala. Ja soolane pudru ka veel juurde. Janu oli nii suur, et külmaks läks juba need vagunineedid, kõik kõiki olid härmas. Siis püüdsid lutsida seda härmas neeti, aga, aga see oli meeste higi ainult. Üritati siis välja vaadata ka, et kus suunas liigutakse, aga, aga ega Arumäe suurt midagi ei saanud, enne kui meie olime juba Leningradi taga. Siis oli selge pilt, et me olime Leningradist mööda sõitnud juba. Ja olime kusagil selle Kotlase raudtee peal vist juba seal. Ja siis meid viidi. Me jõudsime uhtasse. Seal löödi vaguni uksed välja lahti ja näidati eemale tulekuma seal. Jookske elu eest. Pintsaku ajal seal 30 kraadi üle 30 külma. Jookske elu eest sinna, seal on laager, seal saate siis peavarju. Ja nüüd võiks küsida, olles ära kuulanud Edmund andeneli saadet võiks küsida, mille nimel kõik see lahingut Soomes, lahingud Eestis, lahinguid Saksamaal, higi, veri, rindehaavad, nälg ning kõik, mis järgnes. Aga seda oleme küsinud kohe esimese saate algul. Öelge, miks te läksite Soomes etta? Te olete üsna noor poiss, kui te selle üle lahe tee ette võtsite. Vaadake, ajendiks oli. Küüditamine. Ma sattusin nägema küüditatute rongi 41. aastal 14 10. juunil, see võis hiljem olla, aga see küüditamine toimus 14., nii et need ešeloni tellid Narva jaamas kusagil võib-olla kolm päeva hiljem, neli päeva hiljem. No ja nagu poisid ikka, selles eas jooksime kõik raudteejaama vaatama, seda siis jah. Vene sõdurid ei last ligi, aga rahvas tuleb kogu aeg juurde, loobitakse kirjakesi vaguni sealt trellide vahelt, siis palutakse juua ei lubata ja siis anti käsk sees, seal on, siis sõitis üle Narva silla äraja tervese rongides ratast.