Tere eetris portaal tehnoloogiakommentaar esitab Kristjan Port. Tänane kommentaar puudutab turvalisust, õigemini selle puudumist sealt, kus sellega vahest kõige rohkem arvestatakse. Veebidisain ehk internetis publitseeritud ajakiri silikon dot com raporteerib huvitavast katsest Londoni citys. Ruut millisel alal? Viimase all peetakse silmas maailma üht finantskeskus, kus asuvad paljude pankade peakorterid ja kontorid. Katse ise toimus möödunud valentinipäeva ajal panga poole tööle ruttavatele. Kontoriametnikele pisteti naeratades pihku CD-plaat, milles pidi olema meeldiv valentinipäevateemaline üllatus. Tegelikkuses oli CD arvutiprogrammis käivitus, kui plaate arvutisse pisteti. Programm ise midagi ohtlikku ei teinud. See teatas katse korraldajatele, kes ja kus võõralt saadud plaadi oma arvutisse pistis. Tagamaks, et mõtlematuse turvatust murendavate töötajate püüdmiseks sätitud sõela jääksid vaid kõige puhtamad oma liigi esindajad. Politsei tee peale kirjutatud, et plaadil võib-olla kolmandate osapoolte tarkvara, mille käivitamine on tõenäoliselt vastuolus ettevõtte turvareeglitega. Pankades on üldiselt väga kõrged turvanõuded ning põhjalikult läbi töötatud kaitsemehhanismid. Hobusega panka, ratsutamise ja vist oli ka raha nõudmise. Juhtumid jäävad sajandi taha. Tänaseks on üliharvad ka edukat relvastatud pangaröövid. Moodsate püssirohuvabade häkkimismeetodite vastu on pangad samuti ülihästi kaitstud. Peamised nõndanimetatud kaasaegsed vargused ongi pigem seotud pangavälise identifitseerimiskeskkonnaga nagu vale krediitkaardi kasutamine või pangakoodide välja Peelimine ohvri kodusest arvutist. Ülal öeldut arvestades oleks pidanud enamuse valentinipäeva teetseedee Trooja hobustest leidma panga fuajee prügikastidest sest pangatöötaja peab jätma avalikkusega suheldes meeldiva mulje, mille hulka kuulub ka kingituste tänulik vastuvõtmine, kuid samas turvariske arvestades kingitusest diskreetne loobumine. Paraku nagu selgub, hakkas peagi kuhjuma signaale Tseedeede jõudmisest läbi turvatöötajatest kaitsevalli läbi koodlukkudega uste ning lõpuks läbi ka kõrge turvalisuse astmega arvutisse sisselogimisel. Seega hakkas kuhjuma signaale, et maailma tipppankade töötajate seast leidub arvukalt nõrku lülisid, mille kaudu võib üliodava trikiga pista oma infotoru panga arvutisüsteemi. Silikon dot com tuletab meelde, et alles aasta tagasi oleks tuntud Jaapani pank sumi mooto, mitsu jäänute nuuskur varale ilma ligi viiest miljardist Eesti kroonist. Õnneks olid vargad liiga ahned ja neil saadi veel sabast kinni. Aga mis me siin panga ja nende raha pärast muretseme? Pigem peaksime muretsema riigiasutuste pärast, kuhu me üha suuremas mahus usaldame ennast puudutavat infot. Kuna see info pole raha ja keskmisele ametnikule kõigest tööobjekt, peaks ametite turvasüsteemid olema veelgi hõlpsamini kompromiteeritavad. Ja see teeb ju murelikuks. Kes soovib kihla vedada, millal kuuleme mõnest ametkondlikust skandaalist? Usun, et te ei pea ootama järgmist valentinipäev.