Tere, siin Valner Valme, Washington, õigemini New York, õigemini New York on see linn, kus on see bänd, millest ma räägin läbi see jeen, album läbi see jää leebel Gleb Johanssasse jää mis muud, kui vastlalumi pühkige põlvelt, Jaagleb juhend, see jeen tuleb lugu hevi metal. Väga hästi lällab bänd minu arust ja nüüd võtan endale ülbuse pisut endast ehk sellest, kuidas mina selle bändi juurde jõudsin lugenud usa küllaltki asjalikult muisa saidilt, pits work, media dot com eelmise aasta sügisel esimest korda bändilt nimega Gleb Johan jeen. Ei tekkinud mingit soovi nende plaati kuulata. Tundus, et järjekordne doping. Rahunenud koolibändi põrmule läbi Hans ei jää, aga nõme nimi tundub selline nimi, et küll me oleme vahvad ja vaimukad. Nõme nimi, devituse, pöörni hõikiv laulja, suured ambitsioonid, kunstjalikkeratuursus. See kõik on tore, aga iga esitaja puhul ei veena. Siin nagu nohikud üritavad jube kunstipäraselt rokkida. Kuulasin nende lugusid Overand, õõragen nõustanud paun ja fondist aedalueywofjangu plaat. Mõni aeg hiljem. Press hakkas neid rokkima, tekkis ikka huvi ja tellisin teatud väiksel Tallinna plaadipoe kaudu plaadi, peamiselt ikka haibi järgi. Melomaan ja muusikakriitik peab seda endale vahel lubama. Tervet plaati kuulates sõitis asi aga niivõrd sisse, et sattusin puhtasse lapselikku vaimustusse seisundisse, mida kriitikuraali vaju endale alati ei luba. Vinge hätitioodiga ilma igasuguse valehäbita tehtud plaat, loll nimi läbi. Jää hakkas äkki rääkima. Sorry vaan, et ma nii palju siin endast räägin, aga ma tahan jõuda sinna, et läbi Hans jei on minu jaoks selle aasta suurim üllatus ja plaat number üks seni suurem üllatus ja suurem plaat kui aktigmankis kogu austuse juures nendesse Sheffieldi kottidesse Liita klappi hansajää tulev singel In This Haumon. Eelsest rõõm on ja Klabühend on viis New Yorgi Brooklyni 30 tuuris, mees, kes andsid selle plaadi välja oma kulu ja kirjadega. Eelmisel aastal aga hingel sulav murdis USA top 70 viite ja album müüs 20000 eksemplari ja siis kutsus, võitsid ta nad oma hõlma alla. Ok tõstis nad juba eelmisel aastal 50 parema albumi hulka. Nüüd, kui suitsetada on läbiühendi suuremate hulka teete ja Euroopasse viinud, teeb seda sel aastal kindlasti ka New Music aliexpress. Selles võib ette kindel olla. Ja David Altermann kutsub neid oma shows. Jukeia iiri tuuri paljud laivid olid välja müüdud. Jabur, siiras, mahedalt, aga pungil järjekindlalt rokkiv. NeoNew Wave pop ehk ei provotseeri kõige löövamaid Kingleid, aga albumitäit, klapp juhendseyeed teeb päris korraliku positiivses mõttes ajuloputuse ja on õigustatult viimasel ajal ka kuulsaks maailmas saanud bändi põhimehe Aunsulördi inisev järele jätmata. Vokaal on järsku see, mis tõstab kõrvust õhku ja jääb pead keerlema. Ja lahti lase Kanada ja USA lindi popi parimate näidete nagu julate Ringo või Akeid või hull tädi kohaselt on siin kitarrimängu õrnast, meloodilise Stoksast jõulise, aga tundlikult logiseva melanhoolselt mürani. Natuke on dekurekitarri, lisandub pisut kellamängu ja muid lapsusi. Trummid teevad oma tööd. Te olete väga täpselt. Kokkuvõttes on siin. Aga mitte jõudemonstratsiooni nagu ameerika halvas rockis, siin on tundeid, aga mitte tunnete eksponeerimist nagu ameerika halvas rockis. Kõik on siin nii kuradi ehe ja seetõttu ei tundu ka see nimi enam kuigi nõme kuigi siiski läbi läbi läbilöögisingel Ameerikas. Slav. Nii, ja mis seos on klapi Hans ei eel ja Allikounsulerdil siiski dokin sätti ja David pöörniga. Aga see seos, et nad varjamatult Tokynchedki dokis õieti kuulamus kohtab siit plaadilt ka lõdvalt läbi, aga samas ka David Bowie kuulama, siis miks mitte. Aga ei saa öelda, et nad läbi oleksid selle või mõne muu sauruse kloone või tõmmis või midagi samade rokiajaloos tuntud osade summa võib anda ka hoopis uue tulemuse. Läbi Hans ei jää, on selle tõestus. Kõigepealt, miks allika autospordimaailmatunnetust ei ole ehk nii lihtne järgi tunda? Võib ju olla sama palju lugenud, kui tema olla sama hästi kursis 70.-te lõpu ja 80.-te post-pungi ja New Wave'i kaja art rockiga. Aga tema maailm pole seejuures erudeeritud, Ennast täis kuiviku viielitaristi oma, nagu võiks karta vaid siin plaadil on, ma ütleksin, lastetoa punk, süüdi, süüdimatu ja süütu, värviline, uljas, aga terav ja lõbus. Seejuures eristabki läbi minu arust paljudest praegustest headest USA ja Kanada indi popbändidest see, et nad läbi händ julgevad olla rõõmsad seejuures lauldes sõnu, nagu ju Lukla põuey patju juurde Šeumi. Selliseid lõbusaid riime. Küll ja üldse on pointini Muinassõnade lõpetuses lugu abon, siis aedaluey objang, plaan läbi.