Leian, et meil on hea meel tervitada oma tänast saatekülalist, kelleks on Tiit Lepp Tiit Lepp on fotograaf, ajakirjad, siis asutaja, tegija, siis on siis teatavasti Eestis ainuke fotograafiale pühendatud ajakiri. Ja Tiit Lepp on ka Tartu kõrgema kunstikooli fototehnika lektor ning ajakirja Eesti loodus küljendaja. Tere päevast. Tere teid paljude inimeste meelest on fotograafia, see on seal passipildid ja mõningaid ülesvõtet pidudelt võib olla sünnipäevadel pulmades. Ütle need palun meile kõigile, et fotograafia on midagi märksa enamat kui seda, mida ma nimetasin. Sa oled saatnud mulle ka need Ma võin vastata, soe ja fotograaf on midagi palju enamat kui passipildid, pulmalasvõtted, mida siis täpsemalt kiidan. Jätame need Mihkli jutust välja. Oleneb jälle, kust otsast vaadata. Ta on põhimõtteliselt üks kunstiliik. Siis on ta üks. Harrastus paljude inimeste jaoks paljude inimeste jaoks on ta töö. Fotovõtab endale mõõtmatult palju tänasest päevast meie kõigi elust. Nagu fotograafiülesanne on ainult reaalsuse võimalikult täpne kujutamine Absoluutselt mitte tänapäeval on palju kiiremaid ja objektiivsemaid vahendeid kuidas edasi anda toimuvat ja juhtunut, aga aga üldiselt on fotolevik ja selline kättesaadavus viinud sellise hea foto kvaliteedi vallas, mis ei ole mitte nagu see asi, mis rõõmu teeb. Räägime siis sellest heast fotost, et mis, mis, mis vahe on siis heal fotol ja, ja ütleme siis keskpärasel või lausa halval fotod. Halva foto tunnen mina ka ära. No me olime seal, kus, Iga naise meelest on kõige halvem Fotandava massipilt. Kuidas sul kujuteldav siidi, eks ole seal fotodel kujuteldav, aga, aga mitte fotograaf ei pea midagi, ei tea midagi. Aga mis, mis, mis vahe on siis selle keskpärasel ja, ja suurepärasel fotol. No ega sellist tollipulka selle jaoks tegelikult päris olemas ei ole, et igale tegijale on tema enda lapsed armsamad kui teise lapsed. Aga mina iseenda jaoks pean heaks fotoks seda, mis, mis paneb seest midagi noh, ühesõnaga teeb seest kõhu õõnsaks ja sa tunned, et vaadata seda pilti, et vot see on hea pilt. Et ma ei pea sinna kõrvale lugema kalevipoega kale kalevipoja pikkust teksti, et aru saada, mida on tegija tahtnud selle pildiga öelda. Et kui vaadata pilti ja ma saan aru, mida on tahetud öelda. Kas kõhust õõnsaks minemine sõltub ka selle fotostiilist või muusika puhul, on nii, et ühel läheb ühesuguse muusika poole õõnsaks, teisel läheb teistsuguse peale või, või, või ei ole neid piire teie jaoks sellises sellisel määral? No eks piirid on iga inimese jaoks vastavalt tema vastu võtlikkusele ja arusaamisele et keda kellele meeldivad rohkem verised pildid ja kellele vähem ja kes ei taha neid üldse näha, et selles mõttes on, on see ästil lai. Et loomulikult teda saab võrrelda muusikaga, aga noh, muusika, ma arvan, on, on veel rikkalikum. Kuidas teil veriste fotode kandeid ei kõiguta üldse ei kõiguta selles mõttes kõhust õõnsaks, võtab mõnusalt, paneb budisema, teatud tööd, võtavad ütleme niimoodi, et ma, ma olen kõigesööja nii nagu ma olen, muusika, suhteliselt kõigesööja, niimoodi ma olen ka piltide vaatamisel ja nende Nende lugemisel on kõigesööja. Aga see verine pilt, see on siis pigem niisugune kunstiline pilgus, kellega just nagu sisikond ripub umbes kusagil kõhust pärasuses verine pilt on mingisugune kulatuslik fotoreportaaž kuskilt sõjakoldest. No kui ma räägin endast, siis mulle isiklikult meeldivad sellised taotluslikult või kunstilised õuduspildid lavastada pillid lavastatud nagu mullatoidu, restoran, mullatoidu, restoran või, või siis fotoklassikast Joel-Peter Vitkin, kelle töid on ka Eestis näidatud televiisoris dokumentaalfilmi, aga et see, mis toimub praegu või viimastel viimastel aastakümnetel igasugustes kriisikolletes, siis pressifoto see nagu hakkab natukene nagu ükskõik või ühesuguseks üksluiseks muutuma. Sa vaatad, alles kuulutati välja pressifoto, maailma pressifoto auhinnatööd ja aastast aastasse läheb see nagu see valik kuidagi ühenäolisemaks kitsamaks, et meil läheb millise, milline üks nagu on milles, milles ulast laika see valu ja ahastus, mis ka pildilt vastu vaatama. Viimati vist oligi näljahäda? Jah? Et on nüüd viimased aastad, on seda teed mindud, et otseselt ei ole nagu surnut näidatud, aga on siis kas esiste silmadega laps või, või midagi sellist. Räägime veel nendest, nendest huvitab seesugune pressifoto või, või, või sõjareportaaže tegema. See jutt, vastab tõele, et fotograaf ja kaameramees läheb sõjakoldes pikalt töötades peast lolliks ja, ja, ja ta pildistab mingeid ühishauda, kus on laste laibad ja pobiseb sinna juurde. Lavlib Lavly privitšis. Vastab see jutt tõele. Et selline professionaalne kritinism inimene võib küsimuses väga raskes, väga raskes situatsioonis lihtsalt peast segi minna. Ma ei oska kõigi kohta seda öelda, ma olen kokku puutunud küll mõne mehega, kes on töötanud nendes tingimustes, aga ma arvan, et et sellised mehed, kes lendavad sinna peale sellise Lavly suhtumisega, et need kas saavad ise kooli või, või murduvad esimese aastaga See kuulus dilemma, ma mäleta, kes te kindlasti teate täpselt, üks fotograaf tuli lõpuks aastakümneid hiljem ennast ära tapnud, oli mingisugune situatsioon, kus ta oli mingis analoogilistes olukorras kellelegi pildistanud. Alad, tal oli dilemma, kas ta teeb pilti või tahad sellel inimesel. Ta otsustas, et seda pilte teha, sest et maailmal on vaja need koledusi näidata ja kui ta oleks apelsini, me tõenäoliselt oleks ellu jäänud, aga kuulutustes Pill tehases inimene suri, aga ta ei suutnud selle koormaga vastu pidada, elada aastakümmet hiljem ikkagi sooritas suitsiidiakti. Mis te teeksite tiit, kui teil oleks samasugune situatsioon, Te, olete fotokaameraga? Te olete olukorras, kus inimene on hädas? Ma ei tea mingist sõjaolukorras keegi, kedagi piinab mida iganes teil on võimalik pildistada ja maailmale see teade selle fotoga edasi viia või teil on võimalik seda. Või on mingisugune teistsugune situatsioon, milles on tegelikult sinu, sinu silmade jaoks midagi totaalselt ilusat? Mida te ette panete, kaamera maha, lähete päästate inimese ära või teete pildi ja teadvustada seda pildi kaudu siis maailmale? Ma arvan, et sellist Retsepti või tegevuskäiku ei oskaks keegi kindlasti siin laua taga öelda, mida ta teeks või mida jätaks tegemata, et see sõltub ikkagi konkreetselt sellest kus, kus sa oled, mis sul, mis on su selja taga, mis on sul paremal käel, mis vasakul käel et, et need inimesed, kes on endale valinud elukutseks, selle töö teevad, langetavad ikkagi need otsused, et kohapeal mitte, et nad on selleks valmistunud raamatukogus või, või, või pideoteegis filme vaadates, et kõik, see, ma arvan, et et üks on ikkagi see instinkt, mis sunnib sind ennast nagu ellu jätma. Ja, ja teine on, on see, mis, mis konkreetselt sind ümbritseb, et seda kindlasti keegi. Või noh, võib-olla mõni on nii julge või klameelselt ütleb, et igal juhul teen selle pildi ära, et mingu endal või jalad alt, et aga ma arvan, et sellised mehed seal kaua kesta. No sina kindlasti vaatad kogu maailma läbi läbi objektiivi või vähemasti ei saa, sa käid ringi. Jaapani turistide No ma olen, parema meelega olen jah, kaamera sellel poolel. Mulle ei meeldi olla ise pildi peal. Aga noh, selles mõttes, et sa lähed tänaval, seal võib-olla isegi ei ole kaamerat kaasas, ma ei tea, kas sul on alati kaamera kaasas? Ei ole, väga tore, väga värskendav, aga, aga et ma kujutan ette, et sa ikkagi tegelikult kõike vaatad selle pildi pilguga, et voh siit saaks hea pildi või siin on hea nurk või, või hea valgus või. No eks ikka vaatan selle pilguga, et aga ausalt öeldes ma seda kõike muud tegemist on nii palju, et ei jõua isegi kahetseda, et vot et miks need kaamerad ei ole või võtan nüüd kindlasti kaasa järgmine kord või kogu aeg, et tegelikult on üldse niimoodi, et peale kunstikooli lõpetamist ma mõtlesin, et nüüd seal hakata siis tegema neid pilte, mida ise tahan, nüüd saab siis jaanipäeval saab neli aastat mööda ja ja tegelikult ma ei ole veel ikkagi jõudnud sellise rahuliku elu juurde, kus, kus ma saaks minna ja teha seda, mida ma ise tahan, et ikkagi on see pildistamine seotud rohkem kas ka tööga või siis mingisuguste kohustusi. Aga kas sellest sõltub, sõltub muidugi, aga kas see on ka kõige määravam see, milline kaamera Mul on pildi tegemisel või mis on kõige olulisem ühe hea pildi tegemiseks. Semine on, kui head nendel kyttenäitajatega kaamera. Must no vaadates ja jälgides Eesti Eestis toimuvatotofotofoorumeid ja neid harrastusfotograafide ülesastumisi ja vestlusi, siis, siis jääb küll mulje, et, et tähtsam, kõige tähtsam on ikkagi see, mis, mis tehnika sul on. Aga teistpidi muidugi on foto niivõrd tehniline eriala, et päris ilma tehnikata või sellest mööda minnes ei saa nagu pilti teha. Sest teatud spetsiifiliste rakenduste jaoks sobivad ainult teatud kindlad kaamerate tehnilised võtted, et selles mõttes ta on oluline, aga, aga aga kaamera ise ei tee pilti, see on selgemast selgem. No fotograafia on muutunud tohutult populaarseks, igal väiksemal lapsel on juba oma isiklik fotoaparaat, kuidas, kuidas see nagu devalveerinud on sellist fotokultuuri. Või vastupidi, äkki ta ei olegi devalveerunud, vaid hoopis hoopis aidanud seda teha. Inimestel on kodus tohutud pildikogud, tegelikult kõik need igasugused alates reidi piltidest kuni reisipiltideni. Sind vägen tähele. Reidi piltidest. Et et kui, kui see kaamera on ta siis seal mobiiltelefoni oma või, või on ta filmikaamera või on ta digikaamera, kui ta satub lapse kätte, siis on see igati igati tervitatav. Aga mida, mida aastad edasi inimene kasvab, seda, seda ohtlikumaks muidugi see asi läheb ja, ja kus on see see miinus või, või see pahupool asjal, kui ta nii laialt levinud on, siis paratamatult tekib selline suhtumine inimestele. Et mul on omal kaamera, ma võin ise pildistada, ma teen maru häid pilte või kutsutakse pulma, mingisugune sõber, et kuule, sa ostsid selle 10 tonnise kaamera, et et sa teed ju maru häid pilte, et pildid on värvilised ja puha, tule tee siis pulm ära või et selles mõttes on noh, näiteks ateljees. Kuna te ise viimati käisite ateljees, pildistamas ennast või? Passipildid passi passipildi, no sellega enam ateljee, vot selles on mingisugusel statiivi jää ja kuskilt pole. Või on mingi box, mis räägib, juhendab siin just täpselt, seda ma ei ole, mina olen läinud, auto, autoregistris on praegusel jah, see on väga, ma ei ole ise seal käinud, mina käisin, ma olin kõrval, kui naine seal käis. Seda juttu oli päris naljakas kuulda, oli vajutanud siia evalise ilus pilt, lööbki otsast lõpuni ei ole mingit. Aga lõppkokkuvõttes oli ikkagi ametnik laua taga, et ei, me valime ikka selle pildi. Minu laste, minu enda pilt parida. Et selles mõttes on jah see et stuudiofoto, selline ateljeefoto, mida noh siis, kui mina laps olin, ma mäletan muidugi see oli üks ebameeldivamaid tegevusi, kui juuksed, ärge ameti ja, ja lipsu kaela lipsusõlm oli sama jäme kui kael ja ja siis noh, iga me käisime ka iga aasta ei käinud ema isa pulma-aastapäeval iga viie aasta tagant, aga tagasi mõeldes muidugi sellele, et on ikkagi toredad pildid olemas, aga tänapäeval praktiliselt enam inimesed ei käi stuudios pildistamas. Millal saabub see õnnis aeg, mida mina olen oodanud juba aastaid, kus mul on kõigi jaoks üks riist praegu mul on niimoodi, et mul on telefoniga helistamiseks telefon, mul on piltide tegemiseks kaamera Mul MP3 failide kuulamiseks, MP3 mängija mul on, ma ei tea, mille jaoks emailide kiireks saatmiseks mingi PTA ehk neljas jonn, millal saabub see tore aeg, kus mul on kõik asjad? Ühe väikese Riisakese sees, ma saan sellega helistada, teha korralikke, mingisuguseid selliseid enam-vähem resolutsiooniga pilt ei pea ju kaamel olema tingimata mingi kümnemegapiksline. Neljaks nõgabiksist vist umbes võiks aidata. Millal see aeg saabub? No kui see minu teha oleks, siis, siis ma ei tahaks, et see aeg üldse tuleks kunagi, et kõik asjad saab ühe asjaga ära teha. Miks? No ma ise olen, olen ise suhteliselt selline tehnikasõbralik inimene Sandra igasuguvõsas riiulid on täis asja. Noh, selles mõttes, et ma saan erinevate tehniliste seadmetega väga kergesti sina peale. Aga mulle ei meeldi, kui, kui üks asi peab hakkama asendama mingisugust teist seadet, näiteks mulle mobiiltelefonid meil täiesti viivad tänapäeval endast välja, ma ei kannata seda, et miks peab telefonil olema pildistamise funktsioon või, või miks on seal mingisugused mängud või noh, äärmisel juhul olgu seal äratuskell, ma saan aru, see on praktiline kalender kasutan aastas võib olla kolm, neli korda. Ja, ja mis seal veel on, muid asju ei kasutanud, taimer, stopper no ütleme, sellised ajavõturiistad, et see on nagu praktiline, aga kõik muu on, on mõttetu vile lihtsalt sealjuures. No kuidas võtta, kui see oleks nagu enam-vähem tasemel, siis ju ei oleks praeguses situatsioonis kaasa mu kaamera lõhestas mul mingisugune PTA teest taskus on mul Aipo kolmanda saks telefon siis mul on ei tea veel kuskil, mis asi kodastik ühe niisuguse mõnusa niukse käe suuruse riista sees, siis mul oleks tunduvalt vähem vaja kaasata. Üks asi ära kaob või pätsu pannakse, siis oled sa kõigest ilma, aga muidugi tõsi, aga kui sul on ühest taskust telefon ja teises i pood, siis vähemalt üks jääb sul alles. Väike lootus on. Aga samas on mul mulle jäänud väga paljud pildid tegemata just nimelt sellepärast, et minu kaamera on liiga suur. Mul on selline suhteliselt normaalne niisugune fotokas, ma arvan, et see võib-olla ma täpselt peast ei mäleta, mingi power Sotkee kuus või midagi sellist, seal on enam-vähem, eks ole, talutav niisuga seebikas kõva harrastaja joosta, aga ta on, aga ta on ikkagi oma mõõtmetelt kaunis suur ja tema kaasas vedamise ei ole, mulle ei meeldi mul mingi asi kaelas tilkunud, mulle meeldis tegelikult need iksuse formaadis pisikene kaamera palju paremini. Et millal siis küsime niimoodi korraliku optika lõpuks niisukese iksuse mõõtmetes kaamerasse jõuab. Mitte tiksuse optika, midagi ära, Aleksei poolset optika on lihtsalt, ma saan aru, Margot, sinul. Fotoaparaati näinud oled mõelnud ja optika on objektiivi pisikesel kaamera pisema objektiiv mõne suurema, mida kõige vägematel meestele jala pikkune jalajämedune objektiivi kolmega him kahe mehega. Mis puudutab optikat, siis seal teatavad seaduspärasused ja füüsikaseadused ikkagi kajastuvad tema mõõtmete ja kvaliteedi nagu suhetes. Et on ikkagi väga raske. Tähendab, ütleme niimoodi, et on väga raske teha väga suure läbimõõduga läätsedega objektiivi, mis oleks väga kvaliteetne, mis on väga kallis. Siin võin öelda, et profikaamerad teleobjektiivid, millega spordivõistlustel pildistatakse, maksavad 100 200 300000, isegi rohkem. Et et praeguse aja kompaktsed digikaamerad loomulikult on väikest objektiivi lihtsam toota ja teha, aga mida väiksemaks muutub objektiiv, seda suuremaks peab muutuma tegelikult objektiivi eraldusvõime. Et seal on teatavad tehnilised või tehnoloogilised piirangud, mis praegu seda arengut nagu pärsivad ja teistpidi ei saaks sellise väikse kaamera objektiiv masstootmises ikkagi nii odavaks, et ta oleks meile kõigile taskukohane. Tiit, aga kui, kui mina olen, saan endale selle, selle sellise fotoaparaadid kahe mehega hoida seda objektiivi ja ruumide ruumide. Ja, ja samas ma üldse noh, ma olen harjunud mingite seebikarpidega tegema, kas, kas, kas on reaalne, mul õnnestub teha mingisugune esmaklassiline pilk. Ja just, et kas, kas fotoaparaadist ainuüksi piisab või on ikkagi seal mingisugune fotoaparaadi ja, ja fotograafi koostöö mis toodab hea pildi? No ütleme, sellise tavalise harrastusfotograafi jaoks mõeldud kaamerad on suhteliselt hästi hakkama tavalistes situatsioonides õige säri määramisega, aga kui sul antakse kätte vanemat tüüpi täismehhaaniline keskformaat kaamera asel plaad või, või Mamia võib endaks siis nendel puuduvad säriprogrammid. Sa pead lisaks sellele, et sa selle kaameraga pead füüsiliselt vaeva nägema, sa pead ka säri määrama siis kas kasutades eksponomeetrit või oma kogemust, et vaadates sinist taevast ja nähes seal päikest seadma ava 16-le ja, ja säriaja siis vastavalt nagu filmitundlikkus ja pildid tulevad või kasutad siis peent mõõtmistehnoloogiat. Okei, mul peavad olema siiski mõningad tehnilised teadmised, aga, aga kui palju peab mul olema nihukest õiget fotograafi silma? Kas loeksin komandona, Helmut Newton, kes seal vist üldse maailma ajaloo parim portreefotograaf ei teinud, oma pilt mingisuguse teise maailmasõjaaegse. Kaameraga no eks ta kasutas ka mitmeid kaameraid, aga, aga see väike Leica oli kindlasti pikka aega kasutuses. Et selles mõttes ei kaamera väljalaskeaasta ei pane paika mitte seda, kas, kas temaga kõlbab pilti teha või mitte. Aga mis puudutab teadmistes, kuidas tehniliselt fotot teha, siis siis need teadmised, harrastajad, vajadused ei saa niimoodi minna, et oh, see saab hakkama siin ja seal, et pärast kodus avastad ikkagi, et see pilt oli udune ja seal oli miskisugune mingi asi, mida, mida pildistamise ajal ei olnud ja ja et, et see on ikkagi hea tulemuse saamiseks tuleb ikkagi õppida. Aga ometi seda autoprogrammi automaatprogramme võim nagu laias laastus niisugune täielik diletant, nagu Margot usaldada. Ei. Ja tähendab, ütleme niimoodi, et palju sa satud sellistesse väga kriitilistes situatsioonides, kus on mingisugused segavalgus, sega värvusallikad või valgusallikat. Et üldiselt on ikka tavaline võte, situatsioon on selline. Suht selline, millega kaamerat kõik saavad väga hästi hakkama. Aga, aga mis tähendab just? Tähendab, see ongi see, et kui sa võtad selle kõige tavalisem automaatprogrammis, Ta teeb sul säritab pildi korrektselt või noh, ütleme niimoodi enam-vähem korrektselt. Aga Sa ei saa anda kaamerale ette seda, mida sa tahad teha, kas sa tahad tausta esiplaanist nagu tähendab esiplaani taustalt välja tõsta või, või sa tahad dünaamikat anda pildid edasi või saadad külmutada selle liikumise sedasi kaamerale? Ütle selleks sa peaksid kasutama siis kas käsiseadeid või andes või siis kas või sarja ja siis automaatselt pakutakse siis teine väärtus sedasama rahvast hirmutada. Aga pildistamine seal? Muidugi muidugi, ma ei tea, kui õpihimulised, kõik need pildistajad on siin Eestimaal, kes oma fotoaparaati, et klõpsu tahavad kõik teha, aga, aga kui palju nad tegelikult nagu nagu teooria vastu huvi tunnevad, et sina, kas sa annad välja ajakirja fotoajakirja džiis? Tunnetus oma lugejad? Või milliseid näpunäiteid sa üldse seal annad, et ega, ega vist päris A ja O ei ole, mida sa seal jagad? No me püüame jah, päris sellist aaria ood mitte jagada ja, ja tegelikult on, on oli algusest peale nagu ajakirja eesmärgiks, nagu mitte sellise algõpetuse ja tehniliste näpunäidete jagamine, vaid rohkem ikka sellise elitaarse ma pole. Erastamine, et see lihtsalt tehnika osa sai sinna juurde võetud, sellepärast et noh, kahte ajakirja ei ole mõtet nagu Eestis teha ja ja eks ta natukene ikkagi lugejaid aitab nagu tuua juurde, kui see võimalik oleks, ma loobuks reklaamist, ma ei paneks neid tehnilisi kirjutisi, teeks ainult sellist ilusa sellise mitte klantspildi, aga noh, ilusa pildiajakirja ja sellised natukese keskmisest keerulisema tekstiga lugusid avaldaks seal Kui tihti siis ilmub seal ajakiri, mida võib vist küll nagu suhteliselt südamerahuga nimetada üheks nagu paremini ilusamaks või, või kenamaks saada oleks ilus. Ajakirja mõiste on muidugi ka väga nagu nagu hägune lugeja vaataja silmale, jah, või kui ma tohin niimoodi siin häbitult riigi rahade reklaami teha, sest siis on küll vähesed ajakirju, mis nagu mida mina nagu ma saan, nagu selles ajakirjade virvarris vaatan, on, on selline, mida ma viitsiks nagu pikemalt lehitseda. Kui tihti see tihti Saagri praegu ilmub? No siiamaani oleme andnud välja neli numbrit aastas, aga sellest aastast tahaks minna siis kuue korra peale. Ja on neid niisuguseid tõsisema fotohuviga inimesi, ehk siis potensotsiisi lugejaid Eestis nii palju, et taolise ajakirja tegemine tasub ennast ära. Või on see ikkagi rohkem nagu niisugune selles mõttes hobi, et tegemise rõõm kaalub üles selle materiaalse poole, mis sellise toimetamisest väljaandmisest võiks tekkida. No selles mõttes on ta hobi, et ärilises mõttes ta loomulikult ei tasu ennast ära, et kultuurkapital toetab meid väga heldelt ja, ja ma loodan, et seda jätkavad ja, ja on ka muidugi osa ka teatud sissetulek on reklaamimüügist, aga, aga noh, selge on see, et reklaamikanalina ei ole siis mitte kõige parem väljaanne. Kui levinud on just Eestis ja ja eesti fotograafias plageerimine. Keegi võtab ja teeb Järvil järgi elu ja ma ei tea, ei, ei, mitte mitte. Mitte, ma ei mõtle niimoodi, ma mõtlen, needsamad, millest me enne rääkisime, mingid lavastatud, lavastatud stseeni pildid. Näiteks. No sellist järgi tegemist ikka kohtab, ütleme kõige rohkem muidugi saab seda kui vaadata, saab sellest aimu, kui vaadata või jälgida, mis toimub moefotomaailmas. Aga, aga, aga noh, testid on jälle see, et et idee, kui selline ei ole autorikaitse seaduse järgi teos ehk ehk mingisuguse tehnilise võtte kasutamine või kui sa oled ka selle ise välja mõelnud, siis selle jäljendamine ju põhimõtteliselt ei ole kopeerimine selles mõttes, et Sa pead ikkagi sa kasutad mingisugust tehnilist võtet, kas sa teed seda pärast, tähendab pildistamise ajal siis valgusega mängides kasutades mingit eritehnikat või pärast pilti arvutis töödeldes. Et tähtis on ikkagi see, et mis seal pildi peal on. Kui ja, ja kui kui see nagu välja ei kanna, siis, siis ei ole ka tolku sellest, kui sa, kui sa njuutonit paned. Noh, kui pilti ei ole, siis, siis ei aita see tehniline järgi aitamine ka. Kas ajaCyritsiis kunagi jõuab ka internetiväljaandena tuhandete huviliste kodudesse või mis põhjus on, et ta sinna ei hetkel veel jõudnud ei ole? No osalt on see, et ei meil on, tähendab internetis koduleht on täitsa olemas, ta küll on aegadest-aegadest ammustest uuendamata, aga sellel aastal loodame saada veebi nagu natukene informatiivse maks, aga mitte seda, et me hakkaks seal avaldama neid fotosid ja artikleid. Selles mõttes, et. Esiteks ei taha seda sellepärast teha, et et fotode out there fotode veebis näitamine kaotab see foto kaotab üsna palju, sest see sõltub sellest konkreetse kasutaja arvuti monitori, kas ta kalibreeritud või, või ta ei ole, et Me ei saa nagu seda teha. Ma olen väga rahul, trügi kojaga, kel kus praegu Tsiisi tehakse, et me oleme saavutanud sellise koostööd. Et noh, et kui mingisugune kala on, siis ma saan ainult ennast peksta, et ma tean seda, et kui mina olen enda käest asja ära saatnud, siis trükikoda midagi seal enam hullemaks ei tee. No see on küll väga õnnelik olukorda selles õnneliku noodiga, lubage vestlus siinkohal lõpetada, suur tänu, fotograaf, aga kirja siis asutaja tegija Tiit Lepp. Et ütlesite meile külla, me kuulame nüüd teie. Ei mägeni on, et miks ma selle loo valisin, välja on võib-olla see, et et et ma usun, et, et me ei usu, vaid ma olen täiesti kindel, et muusika on nendest loomingulistest tegevustest kõige suurema jõuga ja kui vaadata, mis toimub siin no mitte meil Eestis, aga natuke kaugemal, siis siis imetlesin, on selline laul, mis peaks aitama ikkagi natukene paremaks muuta, meie maailma, selge, suur tänu teleri ütleb aitäh.