Tere eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Nädalavahetuse Chicago triibion kirjeldab John krõhutsani sule kaudu loo, kui lihtne on paljastada CIA agente kasutades interneti otsingumootorite abi. Lugu algab illustratiivsem proloogiga, kus mainitud ajalehe käsundus oli sattunud ühe 52 aastase Kansas Citys elava naisterahva andmed mille te siis selgus, et tegemist on aastaid erinevate Euroopa riikide saatkondade juures töötanud CIA salaagendiga. CIA palus ajalehel inimese elu ja tervise nimel asjast vaikida. Nii pääses vähemalt üks agent paljastusest. Kuid sellega lugu ei lõpe. Chicago Tribune küsib aga, mida teha ülejäänud 2600 agendi andmetega. Nimelt leidis ajaleht ilma erilise pingutuseta veel enam kui kahe ja poole 1000 CIA agendi andmed. Nagu öeldud, ei leidnud ajaleht seda mitte metsaservas asuvast prügilast, kuhu mõni hoolimatu riigiametnik võis tülika paberiprahi poetada. Ausalt öeldes oleks anonüümses prügilas agentide andmeid isegi turvalisem hoida kui koht, kust rebion oma agendi võrgustiku loetelu leidis. Föderaalagentide kohta leiab infot igaüks, kellel internetiühendus ja natukene viitsimist. Kribion avastas enda ja ilmselt agentide jaoks ohtliku andmestiku avalikult kättesaadavate andmebaaside abil. Lisaks leitud agentide nimedele ja aadressidele avastasid nad veel poolsada julgeolekusüsteemi sisemist telefoninumbrit ja paari tosina jagu aadressi üle USA hajutatud salajaste CIA harukontorite kohta. Viimased on tüüpilised mingid firmad, mis vahendavad informatsiooni korraldavad agentide liikumisi, kaasa arvatud lende erilennukitega, suvalisse paika maailmas. Klipion rakendas enesedistsipliini ja asus avastatud isikute ja firmade nimesid varjama kuid tunnistab, et pärast seda, kui nad on sellel teemal vestelnud CIA-ga näevad nad ka, kuidas osa firmasid hakkavad kaardilt kaduma. Chicago kribion ei soovi kirjeldada, milliseid otsingumeetodeid nad kasutasid, kuid kasseni väga vajalik olekski. Sisuliselt teatab ajaleht ju, kust kohast tasub otsida ja vähekenegi tarmukam otsija mõtleb loogiliselt otsingualgoritmid ka ise välja. Näiteks võib alustada Acampeerist, mis oli ja on CIA koolituskeskus. Sealt saate alustuseks paarkümmend nime. Edasi vaadake, kus inimesed elavad, töötavad külastage mõnda kaarditeenust ja näete, kuidas töökohad või elukohad välja näevad ja nii edasi. Lisaks uurige lennundus andmebaasidest kämpeeri kohalikust lennujaamast tõusnud maandunud lennukite registrinumbreid omanike ja seotud organisatsioone koos isikutega. Uurige nende lennukite reise üle maailma seotust inimestega, diplomaatilistest, esindustest või nõndanimetatud rahvusvahelistes firmades ja kujunema hakkab üha terviklikum siseringi tegijate kaart. Seetõttu on ribi, on hämmingus, et ajaloost hästi tuntud saladuseloori eksperdid interneti kaudu niivõrd haavatavad on. Siinpool suurt lompi on olnud vähe kuulda viimased paar aastat USAd raputanud skandaalist kõigest ühe CIA operatiivtöötaja Paleri pleemi avalikustamise ümber. Aga nüüd võib selle kõrvale panna kümneid reedetud hingi. Kommentaari võiks lõpetada Benjamin Franklini aforismiga, kuidas kolmel inimesel õnnestuks saladuse kaitsmine. Võtmeks on see, kui kaks neist on surnud. Aga unustagem vägivald, rahuldugem George Bernard Shaw tõdemusega, et see, mida soovime hirmsasti teada saada, polegi tavaliselt meie asi. CIA agentide elu-olu pole ju meie asi arutada.