Tere endi sõbrad juba arvasite vist ära, et täna räägin teile biofrausi uuest albumist Neshaart Software eesti indi leibeli sexaund alt vabariigi aastapäevaks ilmunud plaadist Postimehes, nagu ka Ekspressis oli see nädala album ja Postimehes kirjutas sellest minu kolleeg, muusikakriitik Mart Juur, keda siinkohal on alustuseks sobiv parafraseerida. Rahvus on läbi käinud pika tee ja kasvanud ortodoksed Žugeesist omanäoliseks kollektiiviks rokollektiiviks. Et see on tõsi, selle tõestuseks kuulame ilusa nimega pala pöördStill Swing. Püüafraus linnud ikas ringivad, nägite, kena indi kammimist ilmestab siin armas süldikäik ja süntesaator oleks nagu Sven Grünbergi mõne vana sündi poeg, selline pool ulmelisus. Ja üldse tuleb öelda, et väga head saundid on sel plaadil. Eks Tallinna bändil püüefraus ole juba päris mitmeid väljalaskjaid, mis ka maailmas eelkõige muidugi indi alternatiivsemate ringkondades ja Jaapanis juba tuntuks saanud. Usun, et uut plaati saadab senisest suuremgi eduses. Minu arust on see pea Frausi seni parim püüefrausi juhtfiguur on kitarrist ja indi kunn 23 aastane Rein Phuks, kes on jõudnud oma lühikesest elust juba hämmastavalt palju eesti indi heaks anda. Aplaus. Veenan bändis Eve komp, Kärt Ojavee, Reio Tagapere, Tõnis Kenk maa ja Margus vool Priit. See on juba me enamasti keskkooli päevil kogunenud jõuk, kes on oma eeskujude juurest järk-järgult omanäolisemaks saanud. Eeskujud, aga eks need kostagasid plaadilt välja endiselt. Stereo läheb May plaadi Valentin Belland, Sebastian Puuradlid, teatriachous, slov Taev raid, varasemalt Carpenter Boys muidugi, neid oleks bändil mõttetu maha vaikida, isegi kui õnnestuks mäletama eesti Sindi buumi 10 ja rohkem aastat tagasi. Nüüd rullib see juba paar aastat uue Baueriga. Aga kas on ka midagi muutunud, seda analüüsime Piia Frausi näitel kohe pärast järgmist lugu ja see on nii õrn kui samas ka elegantselt räme pool ballaad Camptomi. Krampsumi püüafraus ja mis värk on siis selle muutumisega ja ajaga kaasas käimisega? Tuleb kohe öelda, et ega uue indi ja eriti selle tantsu indi buumiga ei ole biofraus kaasa läinud. Pigem esindatakse sellist softimat, romantilisemat põhjamaa indi tõlgendust vanematest Briti ja Ameerika eeskujudest ja vereta poistest põhjamaa tõlgendust jah, et mitte öelda rootsi tõlgendust siin on, nimetades uusi indie pop bände Rootsis nii Radio deportmenti, briljantsed, laulu kirjutas oskust pakitud pealtnäha hõljuvates ja üle käe tulnud helidesse. Tegelikult vist mulle tundub, et kõik on väga täpselt paika pandud kui ka retro-popbändide konkreets helgust. Teha selliseid naivistlik komeeti nagu kerge irooniaga palu ja julgust mängida need lihtsad lood. Niivõrd. Piltliku tunnetusega, klapid peas, õhtul hilja, võib katus heas mõttes ära sõita, samas kui keset asjalikku argipäeva aastal 2006. Igavesti varakapitalistlikus Eestis tundub see pia house'i muusika kuidagi kohatu. Ka popmuusika kontekstis, see on nii, mitte kommertskui olla saab ja ei tule siit. Palu ilmselt võidavad raadiohiti konkursil ega lähese plaat tõenäoliselt kaugemale melomaanide ehk siis asjatundjate ringilt, kuigi võiks ja hinda seda muusikakauged, muusika, telesaated Eestis ja vaevalt et see muusikaauhindadel aasta plaadiks saab. Aga selline jonnakas oma rea ajamine ja teatud vana moelisus, et mitte öelda siiski ajatus on Piia Frausi näitel pigem sümpaatne kui tüütu. Aga miks? Sellepärast esiteks, et see muusika on hingega tehtud, see kostab välja isegi kui bändiliikmeid ja nende pühendumust mitte teada. Teine põhjus, miks see plaat on hea, tuleb pärast järgmist lugu ja see lugu on muidugi grammatikanats. Kaaremikside vinüül välja anti, enne kui ilmus käesolev album. Netchaad Software. Grammatikanats püüab raudselt lugu, mida remiksis enne nimetatud vinüül EP-l teiste sealse pilvell Šotimaalt, muusikaprodutsent, kes töötanud koos mitmete kultusbändidega nagu tema kaasmaalased Bellem Sebastian pastelse huul. See siin oli muidugi püüafrausi enda originaalversioon nende värskelt albumilt. Niisiis üks põhjus miksplaat on hea, et see on niivõrd orgaaniline ja nagu ka Phuks ise on öelnud midagi pole punnitatud. Kui nende muusika on kellelegi moodi või selline, mida maailmas juba mõnes mõttes aastakümneid tehtud on, siis on ta nagu on ta nagu on just sellist muusikat, seltskond tahab teha mingi teistsugune muusika ei oleks nende puhul aus. Okei, aga teine põhjus on see. Mulle meenub Johaad Softrueeri kuulates üks mu lemmikalbumeid. Mu lemmik artistilt läbi aegade ja üle maailma seone stereo läheb ja täpsemalt nende albumisse. Dotsan lups, kus lugude põhistruktuurid on peidetud müra alla, müra omakorda on peidetud mahend maheda soundi keeramise alla ja kõik on millegi alla peidetud, ükski instrument ega ükski riik ei domineeri ega tüüta välja, tuleb aga täiuslik hüpnotiseeri, kõrvalteede popmuusika, kus on tegelikult geniaalsed meloodiad. Ainult et need ei ole Leilaks ja üle eksponeeritud, vaid siin on mille peale järgmisel ja järgmisel kuulamiskorral üllatuda, eeldades et me aasta aasta järel muusikat kuulates ja oma arust sellest kõike teades üldse muidugi millegi peale üllatuda suudame, aga katsetage oma vastuvõtuvõime igavest süütust stereo läriga. Ma tahtsin öelda pia Frausiga asi selles, et ma lähen just biofrausi liikme käest Tallinna plaadipoest uut stereo läbi ostma ega jõua seda sündmust ära oodata. Head aega. Lõpetuseks lugu, mis päris karmilt rokib, undab svingi. Armastab, kui soovitas, on uus eesti hümn, okei, eesti kitarristide hümne tiineid. Köl kuulake teie hard rokkareid ja surmamehed.