Tere krimi ja üldse urban ei huvilised. Täna räägin selle liini hetke kõige kõvemast nimest, seanschweida Safo ehk esinejana lihtsalt Suey. Ta sai viimati seal mu au ordil parima hiphop artisti auhinna, selliste nimede nagu fifty seent ja ta geim ees britis lõi ta laineid juba enne käesoleva albumi ilmumist oma kulu ja kirjadega välja antud albumitega dises maid, deemo. Üks oli siis Timo kaks, kuulame albumilt teises maid EMO singlit flofession. Selle loo järgi jääb ilmselt mulje, et tegemist on nõrgema variandiga disi Ratgalist, aga tegelikult on plaat mitmekesine ja siit Sway uuelt albumilt leiab nii uue kooli Britney arenbiid puhast Craimi kui head soolistes amplitega ja kirka produktsiooniga hiphopi. Mõnes mõttes võib Suey tunduda ka natuke üle haibituna, et midagi päris uut siin ju ei ole, aga tuleb öelda, et selline see Jukey urban praegu on ja igal juhul on urban huvitavam kui praegune USA mainstream Urban nimelt juhhei urbanist toimub rohkem huvitavat ja kui usa urban on laias laastus võetuna seisma ja kinni jäänud millega üllatab meid näiteks see roosa pantri lastelauluga või usa urbanis, on klišee klišee otsa Juke Jurbanis aga lausa kobrutab praegu uutest ideedest ja neid esindab kas või Niuke urbanism on närvilisi minimalistlike põrklevaid rütmistike, mida tõi underground üles aastaid tagasi näiteks varasem show's olid ehk siis see, mida varem nimetati Jukeigaraažiks on praegu üleval, käis karmi hiphopi mida varem viljeles pleid, kes nüüd on tõsi küll, läinud üsna sooliks, mis ei ole ka paha 700 eri koolkonda ja sadu neid ühendavaid niite ja söist rääkides põhjade mitmekesisuse, erinevate stiilide sulatamise, nende julge ja ootama tuua. Ekspluateerimise poolest võib soid võrrelda heinaga elektrokõlade poolest, meenutab švei, et nii-öelda üle lahe mehe kommuni meistriteost elektrisööklas ja ütleme, et kui ei ole viimasel paaril aastal ilmunud mingit tõeliselt põhjapanevat albumit, siis parem ongi võib-olla iga märkimisväärne artist nagu praegu üks kuumemaid nimesid. Sway võtab olemasolevatest suundadest parima ja lisab sinna omalt poolt midagi uut ja örbani. Mosaiik läheb järjest kirjumaks ja huvitavamaks. Stiilinäide alas võltsluus muus. Parem on švei sel plaadil just mahedama lõuga palades, nagu see, mis siin all pobisema jäi. Mitte seal, kus ta vokaal muutub, disi Radcerlikult pinevaks viit on pisut üheplaaniliselt tume. Helgemail hetkel seevastu tuleb Sway plaadil esile must ladusa minekuga popp ala roll tipp, kus on liidetud arenby, kaheksakümnendad, popfunk, jaagu turistlikuks produtseeritud retrodisko Kustas või tuleb siis ta on 24 aastane ja Britney Andagroundis aastaid n-Stiina silma paistma, samuti on ta produtsendina nii enda kui teiste loomingut käiku lasknud jada asutavast produktsioonikompanii leibeli dissalsa, mille alt kõigepealt ilmus ka see album, millest ma täna räägin muidugi siis ka eelnenud teistes maid. Imo vol üks ja kaks, mis mõlemad on hiilgavatest ideedest tulvil, aga mis on siiski rohkem ja demod rohkem lihvi on saanud tema kolmas töö, tõsisemaid tema see plaat, mille puhul löödi käed underground leibeliga, olles tüdinud, kust on tuntud näiteks Elley komöödia, räpijõuk Aaglytacling. Huvitav on see, et või kui tõsine Andregroundi mees, kes on levitanud oma loomingut kõikvõimalikke alternatiivseid kanaleid pidi, võtab sõna ka siin plaadil arvutist, musatõmbamise vastu ja originaalsiilide ostmise poolt. Ta ütleb, kvaliteet on pask, arvuti, mujal pole ümbrici. Miks te valite siis viletsama variandi? Nii ütlete oma kodukal juudest artisti puhul võib-olla silmakirjalik jutt, aga mina olen temaga nõus. Samas ei saa unustada arvutit muidugi, kui asendamatut muusikalise infoallikat. Švei võib olla tuntumaid lugusid flofessioni kõrval singleid Lill, Derek ja download. Mis viimane siis räägibki sel teemal, mida ma siin just puudutasin? Kas päris plaat või fail arvutis? Neid lugusid ma ei mängi, sest minu arust need on muusikaliselt niivõrd magedad lood, ehkki huvitava sõnumiga. Esimene neist on viiest tõmmis uuemast elassoulist, teine kopeerib failid, mis juba originaalis ei olnud kõige paremini õnnestunud. Aga kuulibriisiga? Sammer boonus track kõne allolevalt albumilt tuleb nüüd. Mans Sammer, väga sobiv lugu praegu ja kokkuvõttes, Sway on jälle üks killuke, mis just puudus hõlbani pildilt näitab end hea produtsendina, kuigi mitte kõige isikupärasema räpparina. Mis veel plusspoolele jääb. Kaasatud on plaadile vinge naishääl. Plaadil on päris kenasid refrääni, produtseeringuga on vaeva nähtud, igav kuulates ei hakka. Ja umbes pooled lood on tõesti värske kõlaga. Nii et kui teile pakub huvi, mis toimub Briti popmuusikas, mis ei ole James Plant võis ju ka Peips ja teil on huvi just niuke urbani vastu, siis soovitantsu eile kindlasti tähelepanu pöörata. Lõpetuseks veel üks singel plaadilt, see on Apiospiid. Head naistepäeva ja mis ma veel oskan ilusat öelda. Peatage lumi.