Tere masinas on Valner Valme ja täna räägin inglise rokkbändi platseebo viiendast albumist meed, ütlen kohe ette, et see plaat on superhea ja meenutame natuke varasemaid ka. See on Poweriga itku rock, millele uuel plaadil annavad lisamõõtme, imepeened, kompositsioonid, klaver ja palju õhku plas, see pole siiani niigi omase kitarr, trumm, bass, väga jõulise instrumentaalse trumbi raadi kõrvale. Alustuseks muidugi hittsingel songdotseikud. Jämedalt hea klaveri klimberdamine ja see on esimene singel songlasse iglud way platseebo uuelt albumilt meelt. Loodan, et te olete näinud, lool on vapustavalt, ma ütleksin, liigutav video. Enne, kui räägin uuest plaadist lähemalt, tuletaks see meelde varasemaid üllitisi. Pean ütlema, et kui ma 10 aastat tagasi, siis ilmus platseebo esimene album, kuulsin seda bändi esimest korda. Siis lugu nämbsyboy igatahes raputas mind kõvasti androgüünset hääle ja olekuga, solistiks rajan, Molco, lärmakas saund, romantiline meloodiatunnetus, dekadentlik hoiak. See täiendas seda kategooriat, kus me kuulasime näiteks šveidi. Kuna esimesel plaadil oli häid lugusid palju, näiteks kes võiks, see kriis võib siin siis tõusis plaat minu jaoks teatud ringkonnas eesti Tšidiks. Mina isiklikult, kui lubate, öelda, fänniks ei jäänud. Teine plaat, Without You aim, UFO uid, Audki uuem Nothing on veel okei, eriti palad nagu püüemmuuning ja eri Evlimiiv. Kolmas plaat Black Market Music kuidagi hajus ära. Mitte et ma eeldaks, et igal plaadil on hitid, ma hindan rohkem tugevaid tervikuid läbivat kontsepti albumitele. Seega ei saa ma päris 100 protsenti aru inimestest, kes tõmbavad albumitelt ainult mõne loo, mis hetkel rohkem meeldivad. Mõnel teisel hetkel meeldib ehk mõni muu lugu, seda teil sel juhul pole ja ärge arvake, et teie maitse ei muutu. See oli öeldud kõrvalepõikena. Ma tahan öelda seda, et minu jaoks ja ma pole ainus, läks 96. aastal omanimelise superägeda debüüdiga maakera rokkinud bänd platseebo iga albumiga nõrgemaks ja kolme aasta tagune. Seni tähendab eelmine plaat, lepinguid, kõht on juba täitsa suva rokiplaat. Seda meeldivam on, et see 12 aastat tegutsenud ja Londonis kogunenud ants Trocki üks lipulaevu tuli tagasi nüüd kristalselt selge, peaaegu täiusliku Tumeda popi albumiga. Kuulame järgmisena sellelt loo infrareed ja siis bändist lähemalt, kes mängivad ja nii. Suurtunne ja ilusat muusika. Ma ei taha sel teemal vaielda. Infra platseebo värskelt albumilt meed platseebo tagasi, terav, konkreetne, paljuütlev, ülimalt hingeline ja seejuures osades lugudes väga rokkiv. Kui ta minu arust kahe viimase plaadiga kaotas sära, muutus tuhmimaks, läks nii-öelda lihtsalt rokiks ja uppus kohati tavalisse mürarikkasse saundi, siis nüüd on õige Touch tundub, et jälle käest. Kuidas Debogose rean, molka laulja, kitarrist, bändi näoandja, Rootsi päritolu bassist Stefan Puusta ja trummar BBC. Esimesel albumil mängis trumme Robert Johnson päevaks. Platseebo, räägiti algul kui klemm rokkbändist, aga seda küll ainult lastes end ära petta. Molco meid kapist algusaegadel. Muidugi võib muusikas leida ka sarnaseid jooni David Bowie 70.-te alguse loominguga, aga Sonic Youth piksis märsi, bankin moeplaadi ma olen, see aine on siiski need bändid, kellega võiks paralleele tõmmata ja mis on platseeboliikmeid mõjutanud. Eepiline, võimas saun, jõuline pillimäng, millega on tunda, et antakse endast viimase, et just nüüd on vaja kõik ära öelda. Ja selline väljendusrikas ja traumasid. Selline rokk, platseebo rida, tänapäeval on dramaatilise häälega mehed rockis jälle muidugi kõva trend. See on arged foie ja paljude teiste meie aja parimate rokkbändide kaubamärk ja nende bändide järgijatel koguni eesmärk omaette. Sel juhul muutub dramaatiline kaal Hitkevad kitarrid ja eetilisus muidugi pisut õõnsaks. Platseebo puhul seda karta pole, on ka teada. Olen ise ka intervjueerinud trummar smuutit. Kuidas platseebo põlgab praegusi suure tunde rokkbände nagu could, play, kelle puhul tunne on muutunud poosiks Apoos muidugi müügiartikliks. Et kui härdameelsed me ikka olla võime. Ja kuigi mul isiklikult ei ole could play vastu midagi, nad on suuri andekas Poppenud, usun ma platseebot tema dramaatilisuses rohkem platseeboklass omaette. Seda tõestab ta uue plaadiga ja siit kuulame näitena kohati kuuma nagu laava lugu siis jälle vaibuvad, see on Bruceld tromis, kaasavimised, Maiklasedaip harjamist. Molco lõugab päris luksilt ja platseebo uue plaadi puhul rõõmu teeb, on muidugi kurbus ja äng. See on nii kuradima depressiivne plaat hakkab juba päris lõbus. Paiguti paisub see raskemeelsus vihaks. Frustratsioon leiab väljapääsu märatsemise saga, märatsemine on kindla muusika, oli see kontrolli all ja platseebo on selles kõiges jälle veenev, nagu hüsteeriliselt kostel lauljad Jamaica kirikus, selle vahega, et rõõmusid plaadilt ei leia. Aga nagu öeldud, just see ongi positiivne. Kuulata selle plaadi ära täie võimuga, kui näiteks juhtute üksi kodus olema ja olete nagu puhastustulest läbi käinud. Langus ja meeleheide, pisarad ja unistused, pettumus ja kõik. Vala platseebo oma uuel plaadil otse välja, see sisu on väljendatud helikeeles, mille kohta ma ütleksin lihtsalt puhas kunst, kaunis tyyp ja mitmekesine. Ka kompositsiooniliselt on platseebo astunud sammu edasi, nii võrreldes kahe esimese meisterliku plaadiga, kui aeti veel natuke teist rida, kui kahe. Nõrgaplaadiga uuel albumil on ka ilusaid aeglasi nukruse hümne, aga mina mängin siit täna lõpetuseks ette rajuma purske seon Vannafacainud. Kuulake seda plaati praeguste räpaste ilmadega. Katsetage seda ka esimeste kirgastaja kevadel. Omadega vaadake, kui palju jääb järele päikesepaiste. Ilusat eluteele.