Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Värske küberruumi kirjeldav statistika loob pildi, millel on näha oleviku ja tuleviku oleviku kohta nii palju, et senine suurim internetikasutaja USA kannab edaspidi tiitlit endine uueks internetti suur kasutaja drooni omanikuks on nüüdsest Hiina. Õigem oleks ilmselt öelda nüüd ja igavesti, kuigi absoluutsed vormid pole kõige targem sõnakasutus, aga see sõnavalik annab vähemalt edasi piisavalt emotsioone. Nagu öeldud, puudutas osa pildist, tänapäeva tuleviku jaoks loob nimetatud statistika pildi, milles on üllatavalt palju arusaamatuid elemente. Täpsemalt öeldes arusaamatut teksti. Arusaadavaks muutub mõtteline tulevikuvisioon pärast seda, kui tunneme ära, et see tekst on hiinakeelne. See omakorda peaks panema mõtlema nii mõnegi väikese riigi alama, kelle peamiseks ellujäämise strateegiaks on, oled tark ja liikuda kiiresti. Viimane tähendab, et ilmselt on mõistlik asuda tegelema Kaug-Ida kultuuride mõistmise ja sealsete keelte õppimisega, rõhuga sõnal Hiina. See sõnum ei ole kõigile ega enamus pea seda nõuannet kuulda võtma samamoodi nagu kõik ei pea samasugust palka saama. Küll aga tasub mõte peast korra läbi lasta kasvõi kriitilise mõtlemise treenimiseks. Seetõttu lisaks siia juurde veel natukene mõtteainet. Nädala jooksul teostab tegevust, mida sõnaliselt väljendatakse internetis istumisena siis USA-s saame nädalas kokku 129 miljonit tundi. Lugedes aga üles täna internetis istuvate hiinlaste kogu aja, saame kaks miljardit tundi. Selle koha peal tuletaks meelde rahvatarkust, aeg on raha. See kapitalistlik vanasõna, mille olemust mõistate, tajudes, kuidas meie kohalikus televisioonis reklaamiklippide kestvus kipub ületama põnevamatest saadete sisu kestvust. Samamoodi teavad reklaamiandjad internetis istuva hiinlase kulutatud aeg on väärtuslikum vara. Kui internetis istujate koguarv. Koguarvust rääkides, siis näiteks USA-s kasutavad internetti umbes pooled kodanikud. Viimase analüüsid viitavad, et sellest piirist edasi pole kuigi palju kedagi juurde tulemas. Hiinasse vastu on internetikasutajate koguarv kusagil 10 protsendi juures. Huvitavaks teeb hiinlaste maailmaga tutvumise veel see, et kui USA-s ja mujal läänemaailmas on interneti kasutamine suhteliselt vaba siis keskmise hiinlase jaoks on valik tänu riigi sekkumisele suhteliselt konkreetne. 62 protsenti juhtudest tegeletakse uudiste lugemisega, umbes sama palju kulub ka info otsimisele läbi portaalide otsingumootorite ning üle 60 protsendi läheb ka e-kirjade kirjutamisele. Loomulikult mängitakse Hiinas ka online mänge, kirjutatakse ja loetakse Bloogia ning tehakse muudki sarnaselt ülejäänud maailmale. Kuid need detailid pole siin niivõrd olulised. Oluline on osakaalude teistsugune jaotavus. Kui mujal maailmas on edukaid internetifirmad just portaalide otsingumootorid tänu kanaliseeruvatele reklaamirahadele, siis Hiinas peaksid samad ettevõtted olema kordades tulusamad ning nende tulu kasvab koos pekingi, olümpiamängude lähenemisega ning tärkavate tehnoloogiate kasutuslavana internetis aedniku roll suure kasutajaskonda ka ettevõtete käes. Täna võib veel rääkida ühisest nõndanimetatud inglisekeelsest kasutajaskonnast, loobudes asutustega USA-le. Ning täna ruulib Internetireeglite paikapanemisel veel inglisekeelsete kasutajate tahe. Aga see võimalike põhjenduseta õigus võib peagi käest libiseda. Lõpetuseks tuletaksin meelde, et Hiinas on tööd leidnud 30000 Internetipolitseiniku, kes tagavad sealsete kodanike kainuse küberruumis. Mõistlik on sellega arvestada, sest sellised suured tegijad ja läänelike vabaduste kuulutajad Google või jahu käituvad hiinlaste juures hoopiski nagu sõnakuulelikud koolipoisid. Ja sellest peaksid väikesearvulise rahva liikmed midagi ju õppima.