Tere eetris on portaal tehnolooga. Kommentaar esitab Kristjan Port. Loodetavasti möödus teie esimese aprilliga nädalavahetus ilma suuremate intsidentide eta ja olete langetanud Crumpliku valvsuse, laskudes tavapäraselt siirasse üllatusmeeleollu. Kui keegi teile millestki uuest ja ebatavalisest jutustab. Tänane kommentaar pakubki ühe sellise juhtumi, mis on sulatõsi ega kuulu aprillinaljade hulka. Tegelikult on lugu isegi natukene kurb. Taustaks olgu öeldud, et tegemist on pidevalt stabiilsust ja hetkeks maha istumise kohta otsiva ühiskonna ja teiselt pidevalt muutuva tehnilise keskkonna huvide konfliktiga. Õigem oleks vältida sõna konflikt, sest seesama ühiskond koos oma üksikliikmetega käib hoiates ringi ja hädaldab pidevalt, et teha on nii palju ja keegi võiks uusi inimtöid asendavaid tehnilisi vahendeid välja mõtelda. Samas kui mõni uus aparaat välja ilmub, on nina jälle krimpsus, sest uued asjad kipuvad tõstma elutempot senisest veelgi. Öeldakse isegi, et tänapäevane elutempo on tänu tehnoloogia arengule kasvanud nii kõrgeks, et isegi tualetis ei jõua käia. Seetõttu tunnen natukene ebakindlust raporteerides, et tehnoloogiline revolutsioon ei jäta kallist pühamu puudutamata. Probleemid on nii tõsised, et näiteks USA-s Philadelphia kohalikel linnapea valimistel on kempsude tehnilise moderniseerimise teema muutunud üheks valimiskampaania võtmeküsimuseks. Valijad, kelle hääli soovitakse murede silumisega saada, kuuluvad peamiselt kohaliku kanalisatsioonitöötajate ametiühingusse. Vastavalt kohaliku aja lähedale Philadelphia inkuaerarile palutakse kõikidel kandidaatidel väljendada oma selget seisukohta 116 konkreetse urinaali suhtes. Originaalid on traditsiooniliselt meeste poole peal, aga ajad on ka selles osas muutumas, kuid käesoleval juhul ei ole probleem nõndanimetatud uniseks liikumises, vaid hoopiski mujal. Ühest küljest on probleemi sisuks umbes kuue miljoni liitri vee hind nii puhtal kujul kui ka sama veekäitlemisel juba kollaseks modifitseerituna läbi kanalisatsioonitorustikku. Mõlemad teemad vajavad vananeva infrastruktuuriga suurlinna jaoks lahendamist ning ühetaolisena ongi välja pakutud teadlaste poolt välja mõeldud tehnika imevee vabaurinaal. Kohaliku linnavara haldav Liberty proportitrast otsustaski esialgu üle linna hajutatult 116 vanamoodsat veegoloputatavatuurinaali asendada uute veevabade versioonidega. Nii loodetakse pikas perspektiivis langetada linna maksumaksja koormust. Paraku seisab mõttelise toru teises otsas 1000 kaheksasajaliikmeline kanalisatsioonitöötajate ametiühing, kes on mures vetevoogude kokkukuivamise tagajärjel töökohtade kaotamise pärast. Ka kanalisatsioonitöötajate mure on mõistetav ning siinkohal pole sugugi põhjust seda hädavajalikku ametit pilada. Muretsemise põhjus on meie kõigi jaoks hoopiski mujal. Astudes paar sammu konkreetsest Philadelphia murest eemale, siis. Mul on pigem selles, kuidas ühiskond läbi haridussüsteemi ülikoolide ja riiklike programmide püüab teaduse tehnoloogia arengut ennast teenima suunata kuid saab tulemuste kaudu ise haavata. Ühiskond koosneb selle liikmetest ja liikmed omakorda ammutavad jaksu oma rollist ühiskonnas. Terve hulk rolle ja ameteid on pühad omas ajalooliskultuurilises olemusest, tagades põlvkondi läbiva eeskujude ja traditsioonid velje ning lõppkokkuvõttes Tsementeerides ühiskonna üheks tervikuks. Näiteks nagu arstid, kirikumehed, politseikaupmehed, tuletõrjujad ja eks neid näiteid ole teisigi. Ning küsimus on, kas ka kanalisatsioonitöötajad kuuluvad sellesse rolli loetellu. Juhul kui see on nii, siis peaks leiutajad kempsu rahule jätma, mis siis, et just sealt Eesti kõige paremad ideed tärkavad.