Tere eetris on portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Tänase kommentaari sisuks on korraldada sotsiaalne eksperiment eesmärgiga panna raadiokuulaja ennast kratsima. Eksperimendi Sissejuhatuseks teen põgusa ülevaate Kanadas välja antava nädalalehes klõbemmeil kirjeldatud juhtumist. 47 aastase Ontario kandis elava Kevin fööniga. Kevin on parimates aastates mees, keda hakkas kollitama kesk ja kriis. Ehk täpsemalt ta hakkas üha enam tajuma, et hakkab vanaks jääma. Konkreetsemalt tegi talle muret kroonilised valud puusaliigeses ja selja alaosas. Neid kaebuseid seostas Kevin vanemateni umbes 60 70 aastaste ja vanemate inimeste hädadena, mis tavaliselt lõpetatakse puusaliigese asendamisega titaansulamist, versiooniga või siis kannatatakse valusid, kuni teate külgele saabumiseni. Nii tundiski 47 aastane Kevin ennast natukene saatuse poolt pilgatuna. Kuid seal, kus häda kõige suurem on tihti abib üpriski lähedal. Kevini puhul oli vahekauguseks distants naabrini. Nimelt oli Kevin pikemat aega otsinud igasugust informatsiooni, mis teda teadmatust ja sellega koos kam hirme kõrvaldaks. Kui ühel päeval sattus samal teemal naabriga vestlema. Viimasel oli vastus nagu varnast võtta. Sa võid olla tundlik elektrile. Täna ei ole veel täpselt teada, kui tõsise probleemiga võiks tegemist olla. Ka mõned teadlased arvavad, et mõni inimene miljoni kohta võiks olla elektri suhtes tundlikud. Õigemini tundlikud kehva elektri suhtes, täpsemalt tundlikkuse väljendumite inimese halvas elektrilöögi taluvuses vaid meid ümbritsevates seintes, sadade meetrite pikkuses jooksvate elektrijuhtmete sees liikuva elektrivoolu poolt tekitatud elektromagnetväljakõikumiste tundlikkusest. Ning meie loo kangelanna minister Björn kuulub oma arvates nende harvade valitute sekka. Vähemalt tema enda jaoks piisas tõendusmaterjaliks väikene investeering. Kevin pöön täiustas kodust elektrisüsteemi, ostes umbes 1000 dollarist igasuguseid filtreid ja voolu silujaid. Pärast seda on ta päev-päevalt hakanud tundma ennast üha paremini ega mõtle enam puusaliigeseoperatsioonile või pea paluma enda asemel pereliikmetel teha seljarammu nõudvaid kohustusi. Kevin väidab, et ta ei kuulu kõige lihtsameelsemad hulka ja peab võimalikuks, et tema hädade lahenduse taga on kõigest psühholoogiline nõndanimetatud platseebo efekt, kus toimeainete ravil tundub olevat raviv mõju. Kuid Kevin pööni juhtum on varjust välja toonud hulgaliselt saatusekaaslaseid mujalt maailmast. Näiteks Rootsis on loodud isegi elektritundlike patsientide huvigrupp. Lisaks on hakatud samal teemal sõna võtma ka üha rohkem teadlaste poolt. Ja nagu selgub, saavad mõned elektritundlikkusele spetsialiseerunud arstid iga päev kõnesid võimalikelt haigetelt. Teisalt jällegi elektritootjad kutsuvad üles kainusele ja osutavad, et kui mõnes kohas rajatakse mõni uus elektriliin või pannakse püsti näiteks mobiilsidemast ilmub välja üksikuid rahutuid, hingi. Paraku kui nendesamade inimestega tehakse katseid hästi kontrollitavate laboratoorsetes tingimustes pole haigussümptomid korrad tavad, piisab aga mobiilmasti nägemisest, kui neil hakkab taas selg sügelema. Kogu teadlaskonna suhtes. Võib lühidalt öelda, et nad ei ole veendunud elektriväljade ohtlikus mõjus organismile kuid see ei tähenda probleemide puudumist. Ühe kasvava probleemina tuuaksegi ära kõiksuguste, elektrooniliste ja teineteisele signaale saadavate seadmete, nagu mobiiltelefonide, süle- ja pihuarvutite ja igasuguste teiste automaatikaseadmete poolt põhjustatud häireid vooluvõrgus. Traditsiooniliselt on vooluvõrgus kulgenud suhteliselt tasane vool mille tekitatud rahulike elektriväljadega harjub enamuste inimeste kehad üsna hõlpsasti. Ja nüüd väidetakse, et tänapäeval see enam paika ei pea ja tundlikud indiviidid tunnevad sügelust nahal ja puid, kaebuseid. Ning lõpetuseks küsikski, kas tunnete nüüd teinekord arvuti läheduses viibides, kuidas sipelgad hakkavad mööda selga jooksma?