Ööülikool. Kas sa tahad olla igavesti järgmised 1000 aastat 20 aastane. Halloo. Viiekümneaastane, või kui vana sa tahad olla, sellistele küsimustele tuleb vastata juhul kui me igatseme seda surematust. Ja mida teha siis, kui enam ei taha, sest meil kõigil on õigus vabadusele. Inimeseks olemine tähendab seda, et mul on õigus valida. Ei koole. Spordibioloog Kristjan Port. Kõneled igavese elu võimalikkusest. No kohe alguses peaks küsima, et kas peaks ikkagi ära surema? Selle vastuse võib jagada kaheksast suures suures vaates, et ühest küljest võib öelda, et et see surma on tegelikult halb, sest surm võtab ära elu ja elu on ainukene viis kõigest heast osa saada. Me teame, et religioossed narratiive, mis üritavad öelda ka seda, et pärast surma toredus oodata, aga millegipärast see surma siiski väga rõõmsalt ei suhtuta. Ja ainult elus olles me saame siis sellest hüvest osa. Ja teisest küljest võib öelda, et ei, et surm on väga hea, et just seetõttu, et tegelikult me ei saa olla seesama inimene, kes me praegu oleme igavesti, et paratamatult me muutume. Ja kuna me ei saa olla seesama inimene, siis me ei saa elus samamoodi osa võtta. Ja surm on tegelikult helde ja võtab varem meid sellelt rajalt maha, kui see asi väga halvaks muutub ja me oskame igaüks oma elust tuua neid näiteid kus siis see pikaajaline krooniline haigus on tegelikult piin, mitte elamine vegetatiivse seisundis olek, kus teadvus te olete, et need teemad on vaja lahti rääkida, lahti mõtelda ja tõesti hakata suhtuma sellesse tehnoloogilis-teaduslikku inimpürgimusse, mis on väga pika ajaloolise narratiiviga, et me üritame ikkagi surmakoguga võidelda kordagi nagu väga sügavalt ei mõtle, vaid pigem on ta emotsionaalset laadi, et tõesti homme nagu ei tahaks ära surra. Et ükskõik, milline see vastus ka poleks, meil tekib igal juhul moraalne valik koos vastutusega. Moraalne valik siis puudutab erinevaid teemasid. Kas me peaksime suures mõttes suures vaates siis surmale kaasa aitama või siis iga ennast seda üritama vältida? Nende üksikuid näiteid, mida ma toon siin esile lihtsalt jällegi see võib ühe lausis ära paigutada peaaegu et aastase aja pikkuse, vaidluse või isegi Maltuse vaidlus võib olla pikem taas Maltuse preventiivne kontroll või siis positiivne control preventiivne kontroll tähendab seda, et me ja Moldovas idee või tähelepanek oli selles, et ressursside juurdekasv, ütleme peamiselt toidu juurdekasv on lineaarne, aga inimeste juurdekasv on eksponentsiaalne ratastel Covid Ilona, et inimesed hakanud aru saama, mis asi eksponentsiaalne kasv on, et kas see, mis on juba olemas, et juhul kui seda rohkem kasvab veelgi kiiremini, ehk lineaarne on suusamägi üles ronida, aga eksponentsiaalne suusanina, mis keerab ülespoole ja kuna nad lõikuvad ja, ja see inimkasv populatsiooni kasv hakkab kiirenema, siis ühel hetkel lihtsalt pole, mida süüa ja Moltus siis toob esile selle preventiivset me ise ka skulptuuris teadlikult mõne skulptuuris Sonst Taimandi kollapsis kirjeldatakse, kuidas pea hiliste tundideni tänasel päevalgi mõnes skulptuuris infantitsiid on lubatud, ehk vastsündinud peamiselt tüdrukuid, siis tapetakse lihtsalt sellepärast, et neid populatsioonis liiga palju ei oleks, et populatsioon, piirang tugevalt sügavalt emotsionaalne, moraalne dilemma või siis kastreerimine siin Rootsi riigis veel kaheksakümnendatel on kastreeritud inimesi, keda peetakse mitte normaalseteks ehk vaimuhaiglas, nii nais- kui mees, isendeid või indiviide inimesi. Ja näed nüüd küsimus ongi see, kuidas me nendesse suhtume, mida me nendele lubama, mida piirame surmanuhtlusest, eutanaasiast eutanaasia viitab sellele, et enam elada ei sooviks, kas siis haigusega või lihtsalt ei tahaks näha seda elu on, see kipub korduma, sõltub jällegi inimese enda säädumuses küllaltki palju bioonika, mis üritab kopeerida või vähemalt simuleerida, mis on loodusele omane. Kas need bioonilised suudame asendada kõike seda, mis meil hakkab ära kaduma, jällegi üks paras väljakutse pelgalt selle bioonika ümber võiks diskuteerida pikemalt. Ja kas me teame, et see, mis on elu ja surm, et see ei ole sugugi binaarne fenomen, et kui me silmi kissitama eemalt vaatamist tõesti on elus ja nüüd on ootamatult surnud. Et järelikult on see nagu mingi punkt sündmus, kus üks seisund läheb teiseks üle. Aga tegelikult see lausa nii ei ole, et jällegi me peaksime peatama korraks oma mõttetegevust samas seda asja natuke suurema luubiga või rahulikumalt, vähema emotsionaalsus sellega, et me teame, et elu lõpeb surmaga, millal siis elu lõpeb, kas ma seda oskame öelda, näed, seal on palju konstruktiivsem kui see seda ebamugavat surma teemat käsitleda. Me peaksime käsitlema, et mis asi see elu on, kaua ta kestab ja mis seal lõpu poole peaks toimuma. Ja me ei saa ühte ilma teiseta kuidagi seletada. Ja need on oluline just see, et kas me teame siis kummal poolne toimetamas olema, et kui ma lihtsalt ütleme, et, et tegemist on elu või surma teemaga ja kuskil tuleb seda edasi lükata seda surma. Järsku me oleme tegelikult valmistamas masinad, mis meile inimesena on tegelikult surnud, ta ei ole elus, me peaksime teadma, mis asi on elus sedda, liigutab ja vastab ja piiksub, ei tee teda elusaks. Aga mõnikord kui inimene liigutab, piiksub, siis ta meie jaoks on elus. Et just, et kuidas seda seda arusaama sättida ja vot vot see on jällegi kohta, et me peaksime natuke rohkem seda spektrit laiali tõmbama, et, et mis on see elu, mis on siis surm. Et jällegi natukene mälule mõjuda, mälus kipuvad meelde jääma ebameeldivad asjad, ebamugavustunnet tekitavad asjad, seetõttu ma toon seda sellise Amercanismi, mis on suhteliselt ebamugav. Et Ameerikas öeldakse, et ära hakka seda surnud kassi tantsima, panemad vastu asfaldit surnud tassi visata, sega ta tantsima ei hakka. Sulle ainult jääb mulje, et ta on elus, aga tegelikult ei ole elus. Täitsa tihtipeale on, et me tegeleme mingisuguse asjaga, mis näiliselt oleks nagu elus meie mingite kriteeriumite alusel, aga kas ta siis on päriselt elus ja selle kassi näide tuli mul meelde just seetõttu, et Šoidingheroni kuulus Šoidingeri kassinäitaja poolest, kui ta diskussioonis Einsteini ka üritasid siis teineteisele seletada, et kuidas nemad siis kvantfüüsikast aru saavad. Ja söödinger oma hilisemas eluperioodis, kus ta kvantfüüsika kõrval hakkas ka mõtestama, mis värk selle eluga on ja kuna oli teine maailmasõda käimas ja teda see vahetult puudutas. Ja üldse inimkond hakkas sellel hetkel natuke rohkem mõtlema, et kus elu tuleb ja millega me tegelema, et kas me oleme tõesti nii rumalad, et sellest oma viha ja vihmaga üritame jagu saada. Jes Rolling kirjutas siis oma loengutest pani lõpuks kokku raamatu ingliskeelse laev, et mis asi see elu on ja vot seda võiks käsitleda natuke puhtalt nagu füüsikalise, ilma emotsionaalse arusaamatuid, kus elutekki. Et tema selline suurem sõnum on, mis väga lihtsalt ümber sõnastatud võiks olla see, et elu on see, mis jätkub siis, kui ta peaks otsas olema. Et see mõte on selles, et füüsikalises maailmas, et objekt liigub seni, kuni tal on energiat, kui me võtame mäe tipus, laseme käest kivi lahti, ta veereb mööda mäekülge alla, jääb mäe jalamil seisma, kuna energiat rohkem ei ole. Aga vot elu ei jää seisma, ronib mäe otsa tagasi. Sveninger siis pööraski tähelepanu, et, et see elu on midagi enamat kui lihtsalt füüsikaliste reeglite kirjeldamine vaid elu suudab ammutada energiat. Ja, ja siis ta toob oma lemmikteema, mis ongi hästi põnev teema, mida tõesti ka kultuuriruumis peaks rohkem käsitlema. Termodünaamika teine seadus. Termodünaamika teine seadus, kõige lihtsam versioon on see, et mille pärast tuba korrast ära läheb, näiliselt iseenesest, aga kordategemiseks peab vaeva nägema. Ehk korrastatus eeldab töö tegemist, aga korrast äraminek on spontaanne protsess ja kõik protsessid lähevad iseenesest korrast ära, spontaanselt ja korrastamiseks oleks vaja siis energiat kulutades tööd teha. Seda energiat, mida saab töö tegemiseks kasutada, nimetatakse vabaks energiaks. Lihtsalt on see energia osa, mis ei ole seotud näiteks soojusele, millegi muuga. Ja Rolling kirjeldab, et elu, ajutine korrastatavuse seisund ja see elu siis kasutab seda korrastatuse jooks. Ülejäänud keskkonnakorrapäratu maks, muutmist ehk muuhulgas ka siis universumite valemis viitab sellele, et, et iga kord, kui süsteem, töötajaid, siis osa energiat lahkub soojusena, soojusenergia on kõige korrapäratu energiat ja elu teeb siis pealetungiva korrapärasuse vastu pidevalt tööd, kasutab siis selleks omakorda energiat, mida saab siis keskkonnast. Ja järelikult meil on olemas siis mingisugused protsessid, mida me võiksime nimetada elutegevuseks, Velulisteks, protsessideks, Itaalseteks protsessideks. Ja hästi üldistades võib öelda, et need protsessid haldavad energiat, kuna meil on vaja energiat, töö tegemist, sedasama vaba energiat. Teiseks nad haldavad materjali. Et me teame, et me oleme avatud süsteem, et me vajame väljastpoolt energiat, loovutame sinna keskkonda, soojusenergiat, teeme selle keskkonnaga tööd, liigutame asju, me saame sellest keskkonnast materjali, eraldame sellest keskkonnamaterjali ja kolmas teema, mis peaks olema infoajastul hästi huvitav ja selline hästi loomulik käsitlus on võib-olla kõige vähem käsitlust leidnud, on see, et see süsteem vajab ka informatsiooni informatsiooni pelgalt selleks, et kuidas seda korrapärasust luua, kuidas see maks ikkagi endise on säilitatud, et me teame, et maksavad suures osas välja lõigata kassa puust tagasi? Inimene on keskeltläbi kuskil seitsmendad kaheksa-üheksa-aastane, kuna see materiaalne baas vahetatakse välja. Aga miks ta siis konnakse muutuda, milleks ta tooliks ei muutu, kuidas hoitakse ja siis me teame, et vähemalt osa sellest informatsioonist on DNA-s, kui seda materjali uuendatakse. Aga teine informatsioon, mida väljast me saame, me näeme, kus toit on, kus oht on, kui soe on ja nii edasi, et, et see infovahetust vajab ka instrument ja me teame, et meie jaoks on selleks instrumendiks aju. Elu tärkab siis teatud olustikus ja elu on reaalne. Mida see tähendab? Et elu puhul võib siis rääkida Šoidingeri näitel või siis komplekselt adapteeruda süsteemi näitel, et elu on siis midagi taolist, mis koosneb elementidest me kõiki neid elemente võime kirjeldada, võime kirjeldada kõiki reaktsioone, mis kehas aset leiavad ja kui sa kirjeldad kõiki reaktsioonist nende reaktsioonide najalt, sa ei saa kirjeldada, mis asi see elu on, milline see elu ikkagi on. Ehk kompleksne süsteem on midagi enamat kui nende kesikute osade pead saab siis kirjeldada. Ja elu on samas ka reaalne, et kuigi me näeme teda üheski asjas ei ole, siis võiks öelda, et ta on imaginaarne, et ta lihtsalt on väljamõeldis ja on väga imelik. Aga kui te ümberringi vaatan, siis te näete värvi ja kui sa vaatad aatomit või keemilist elementi, siis keemiline element ei omasta värvi, tal ei ole lihtsalt mingit värvi. Mis hetkel see värv tekkinud ja värv on samasugune, möödunud propert öeldakse selle kohta tärkava omadust ja ta on täiesti reaalne. Me teame, et see põrand on pruuni värvi. Me võime vaielda, kui pruun ta on. Oskame musta värvi ära tunda valge värv ja nii edasi. Nad on kõik reaalselt olemas ja elu on ka seetõttu reaalselt olemas, aga kui me ütleme, et kuskohast asub mingi asja sees vaat siis me ei oska mitte midagi öelda ja see ei Merchant property, vaid ärkab omadus on siis see hoomamatu ja raskesti hallatav, kui me tahame tegeleda nende elementidega, millest siis me arvame, et elu koosneb, et me vaatame näiteks keha, millest koosneb keha, koosneb rakkudest, rakud on kõik elus tunnuseid omavad. Aga kui me vaatame absoluutselt kõiki keharakke, siis ma ei oska öelda, et mida see keharakkude kooslust tahab, mida tema igatseb, milline tema elu on. Me ei tea, kas ta on parajasti kas koer või inimene, et need rakud on praegu äravahetamiseni samasugused. Aga ometi nendest rakkudest kokku panduna tekib meil midagi komplekssemaid insenerlikke, hästi tunnustatud. Ma toon just selle tõttu, et tunnustatud Antoniettomaasia hiljuti kirjutatud raamatus 2018. Tema siis kirjeldab seda rakkudes tekivad inimeseks olemise osa selle kaudu üritavad elus olla rakuline, maailm tekkis või elus, materjal tekkis arvatavasti kuskil 3,8 miljardit aastat tagasi, mõnedel hinnangutel isegi 4,5 miljardit aastat tagasi ja planeet maa on umbes 4,54 miljardit aastat vana, nii et elu tekkis nagu nipsust väga kiiresti. Närvisüsteemi aju tekkis umbes 500 miljonit aastat tagasi, nii et umbes kolm pool neli miljardit aastat on kõik elusmaailm saanud ilma ajuta hakkama, et küllanad rumalad olnud ei ole. Meie oleme rumalad, oma ajuga teeme endale tõeliseid karuteeneid. Aga näed seda, masu näide tuleb siis sellest, et kogu see kommuniga saanud keemiline ehk üksikud rakud üritavad elus olla ja üritad siis oma aina vajadust niimoodi korraldada, et nad reageerivad keskkonnale. Ja nad reageerivad keskkonnale vastavalt sellele, et kas neil saab midagi otsa või nendes kuhjub midagi, et neil on hea või halb olla. Aga kui rakk reageerib, siis tema on teistele keskkonnaks ja nii hakkab tekkima rakkude vahel kommunikatsioon ehk infot hakatakse vahetama, rakud suudavad kohaneda, nad hakkavad koordineerima, lõpuks hakkavad spetsialiseerunud. Ja see on kõik optimeerimisülesanne, millel tuleks lihtsalt aega anda, eesmärk ei ole, aga näed, tänaseks on siis meil ainuraksed multi kaks nagu näiteks inimesed, koerad, kassid. Ja meil hakkab siis tekkima selline arusaam, et et meil on olemas teadvus. Meil on olemas persoon ja meil on olemas elusorganism. Et kui me ainult närvisüsteemi kopeerima mõnda teise keskkonda, et kas siis tegemist on, kas me suudame ammendada kogu sellesama ülesande. Elu talitlused, elutalitlust olemasolu või siis nende kasutamine, jällegi tasub mõtelda, et elutalitluse võib ajutiselt peatada. Me teame, et mõned ainuraksed elavad vaibad tuhandeid aastaid. Nad on lihtsalt välja lülitatud. Hästi, literaalselt öeldes. Me võime öelda tsikoot võis viljastatud munaraku võib külmutada, mis on kolm 40 aastat tagasi, kui esimesest külmutatud viljastatud munarakust sündis sisse täisväärtuslik inimene. Et me suudame täiesti elu seisma panna. Ja hästi huvitav tegelane on siinse Kloimur pildi peal näha. Elab järvemudas ja tema külmub täiesti ära, lülitab ennast välja tema ainevahetus, energiakulu on siis 0,01 protsenti vist hinnatakse täiesti seiskunud. Aga kõik see potentsiaal on olemas ja järjekord, on ta siis. Elu omab siis eluks vajalikke protsesse kui eelduseid ja teiseks ta ambitaalnek, ta suudab neid protsesse ka käivitada, lihtsalt et sul on olemas programm, aga sõsuda käivitud või vahend. Sul on mõlemaid vaja, näiteks külmutatud kood ei ole elus, kui ta on elujõuline, ka on võimalik taastuda. Aga elutalitluse taastamine eeldab midagi, et seda elutalitlust ei ole üldse olemaski, et lihtsalt puudub me võime sellise mentaalse harjutusena teha, et inimene lõigatakse tükkideks, siis me võime öelda, et ta igal juhul elus ei ole. Ja kuskil tulevikutehnoloogia suudab ta uuesti kokku panna. Ja siis ta taastab tema elupotentsiaali ehk nii nii selle programmi kui ka võimekuse. Ja Meil võib puududa näiteks võime südant käima pannud, südant sees olemas, aga lihtsalt ta ei tööta nii nagu vaja, siis on vaja välist sekkumist, teete külaatori näo näiteks siis surnute osadest kokku pandud. Doktor Frankenstein pani ju teatud tüübi kokku, lisas elektrit ja me räägime siis surnust äratamise ideedest, lisades tehnilisi struktuure nendest lootustest ja Krogeeniliselt talletatud, see samas FM 2030 on samamoodi tegelikult hetkel külmutatud ja ootab ülessulatamist. Teemal igavese elu võimalikkusest jätkab Kristjan Port. Kas inimmasin on siis inimene, kas see, et kui me me suudame selle elu näilised simuleerida sellises bioloogilise masina koosluses, kas me siis nimetame seda ikkagi samaks eluks, tuletan meelde Antonautomaacio loogilise argumentatsiooni põhjal, et nende tunnete jaoks, mis meie sees on nende käitumiste valikute, kaasa arvatud moraalsete valikute aluseks on see, kuidas rakulisest maailmast sünnib see oma staaži või sisemine kaitsmise vajadus. Nüüd, kui meil mingi komponendi asendame mitterakulise materjaliga, siis arvatavasti neid tundeid ei teki, järjekord ei ole sama inimesega tegemist ja selle ka jõuame siis kolme inimese juurde. Kolm käsitlust, et kes me siis oleme miimasselfenday inglise keelses ruumis küll laulu ja luule kui ka lihtsalt t-särgi aforismina. Me võime eristada siis animalismi, animalism on taoline nähtus, kus me saame elust aru, kui kehas elavast terviksüsteemist. Ja kui sellest terviksüsteemist midagi ära võtta, siis see keha ei ela, ehk et niisugune toimivate elu tegevustega loom Ani maalis on siis elusorganism. Teiseks on inglise keeles mandism mainin sõnast mainud ja see viitab siis sellele, et tegelikult on see olevus on tema teadvus. Meid ei huvita, kas tal on keha olemas, aga meid huvitab tema teadvuse mõnikord isegi teatritükis me ei pane tähele seda näitlejat või seda, seda, keda ta kehastab, tabame tema seda olemuslikku SISU ja arvatavasti oma kadunud lähedastelt inimestelt, me tahaks just seda sisu näha, meid ei huvitagi see keha, vaid meid huvitab just see, see sisu. Ja teoorias on see kehast eristatav ja siin on ju olnud ka neid ideid, et aga muudame siis kogu selle kesknärvisüsteemi talitluse tarkvaraliseks simulatsiooni, eks me suudame siis inimest simuleerida tulevikus. Jällegi küsimus kas see ikka on seesama, mida me arvame. Ja kui tehisintellekt näiliselt töötab oma teadvusega, kas me ütleme, et see on elus ja vastus antavate arvatavasti mitte. Ja kolmas eraldiseisev mõte on siis personism, persooni olemasolu, mis viitab sellega, et eneseteadvusega isendil on olemas teatud psühholoogilised tunnused ja seosed. Ja noh, me võime näiteks öelda, et inimene, kes oli keda me väga hästi teame pärast insulti, ajukahjustust või dementsust, mis iganes me ütleme, et seda inimest enam ei ole, et selle inimese psühholoogia või see inimene on kadunud ehk persoon on surnud. Et mida me siis silmas peame, et milline nendest hoovustest või mendaalsetest arusaamadest meist ja elusolendist on siis see õige, et me võime öelda, et inimloom võib olla elus kümneid aastaid, aga tugeva dementsusega võivad kaduda nii tema seesama Mayndism. Või siis ka tema, see osa, mida me temas oleme armastanud või et ei teadnud või oodanud tema käitumise psühholoogilist olekut. Ja samas inimestel on väga kerge jõuga ära petta. Et me ju ei taha, et meid petetakse, järelikult me peame teadma, mis seal taustal on. Et mida suudame tehisintellekti või tehniliste osadega siis asendada, kas me tõesti rahulduma ainult simulatsioonist surmast rääkida ja sellega tegemist ei ole lihtsa nähtusega, et on lihtsalt ühel hetkel surnud vaid seal on terve hulk eraldi mõtteid ja see on see koht, kus peaks rääkima definitsioonist, kriteeriumitest, definitsioone üritab siis kirjeldada, seda sõnastada, mis asi see surm on, see peaks rahuldama kõiki tingimusi ja siis me tunneme ära definitsiooni on palju raskem kokku leppida. Kriteeriumid on lihtsamad kokku leppida, kusjuures kriteeriumite kokku leppinud, siis ei pea kõik osapooled üldse osalema, näiteks osa inimesed esindavad teistsugust arusaama elust ja surmast ja nad ütlevad, et ma ei ole seal kriteeriumiga nõus. Aga me teame, et õigusruumis ja, ja meditsiinis on näiteks kriteerimaks, et ime kuulutatakse surnuks juhul, kui tal on pöördumatult seiskunud vereringe. Heina kulutaks surnud, kui ta on pöördunud, seiskunud hingamine kulutatakse urnas, kui ta on pöördunud seiskunud ajutegevus. Ja näete, seal on lihtsam kriteerium. Aga kui me neid varasemaid näiteid peast läbi laseme, siis kas need kriteeriumid rahulduvad, siis näitasid Mayndismi personismi või siis kas laanimalism, et me suudame ju kõiki neid kuidagi asendada. Ja see surm võiks siis olla aga protsess, et surm ei ole see punkt sündmus, vaid ta võib-olla siis kas seisund näiteks me võime öelda, et see inimene on surnud, kuigi tegelikult osa bioloogilisi protsesse leiavad veel aset. Aga ma võin öelda, et tagasiteed ei ole. Või siis selle protsessi lõpus ütleme nüüd, enam mitte ükski asi ei ole elus. Ehk on olemas lõplik hetk või siis meil on kokkulepe, et nüüd me enam temaga ei tegele, ehk tegemist on kliiniliselt surnud inimesega. Ja transhumanist ütleks, et ootoot, mis surnud, et lihtsalt katki. Vahetame mõned jupid välja, et meil on siin riiulis mõned uued teadlased just, tõid uue mudeli, et paneme need jupid asemele. Tekib meil küsimus, kas siis taastub sama persoon, kas me näeme sedasama sama elu? Teiseks on huvitav mäleta, mis aastal see oli, aga Ameerika Ühendriikide näide on see, et see kuskil 50 et keskkool Ameerika Ühendriikides enam ei tohtinud vanadusse surra. Niimoodi sõnastatud tundub nagu imelik, aga tegelikult oli niimoodi, et see surmatunnistusele tuleb kirjutada, mis põhjusel inimene ära suri. Ja see tundub, et on väga väikese mõjuga, aga sellel on fantastiliselt suur efekt olnud, see on innovatsiooniveduriks. Et kui sul on teada põhjus, mille pärast inimene ära suri, siis tegeleme selle põhjuse või süda jäi seisma. Panen südame käima. Ma südamest tekkis seal ummistust, paneme sinna stendi, tõmbame sellega ummistuse eest ära. Ehk tänu sellele me suudame siis lahendada neid ülesandeid, mille tõttu komistama, et see elu elu komistab aeg-ajalt, et innovatsioon on suuresti rajatud nende surma ja see rahvusvaheline haiguste klassifikaatori annab meile terve kataloogi piibli, mida tuleks innoveerida. Ja juhul, kui me suudame siis innoveerida, siis hakkame tekkima teistsugune moraalne otsuse koht ehk millal siis masin välja lülitatakse, millal siis elutegevust toetav masinale lülitatakse, kellel on see õigus välja lülitada ja me näeme neid õiguslikke vaidluseid sellel samal teemal. Ja juhul, kui meil ei ole vaja välist seadeldist, vaid me suudame tehnoloogia arenguga viia sel seadeldise inimeste sisse, räägime siis transhumanismi ist singulaarsusest, siis meil hakkab tekkima küsimus, aga kaua me lubame tal elada, et meil on praegust ressurssi nii palju, et riigiamet vaatab siin rahandusministeeriumi majandusministeerium ja ütleb, et me peame otsustama siin oma piiride sees, kuidas need asjad käivad. Ja sisuliselt lähete tagasi sinnasamasse Taimandi kirjeldatud lugudesse, kus osa kogukondi lihtsalt otsustasid, et selleks, et kogukonda elus püsiks, me uusi lapsi lihtsalt ei saa ellu jätta, me peame nad infantitsiidi kaudu lastest tapmise kaudu elimineerimine siiniliselt Panaxexpordeid, sõlmite, tule telegramm, seal sünnipäevaks vaid ukse koputus, mille peale sa ust avama ei taha minna, kuna kohe on see aeg on möödas ja näete hoopis teistsugune suhtumine ehk tehnoloogiliselt me oleme nagu olukorda parandanud, lükanud edasi lahendanud probleeme, mis meid on alati häirinud. Ja nüüd me oleme hoopis teistsuguse hirmu ees. Kas ta on siis päriselt surnud või sotsiaalset surnud, et kui me räägime surnud inimesest, siis mõtleme inimesele, kes kunagi varem elas. Ehk me ei räägi surnud inimesest, kes eksisteerib surnuna edasi. Välja arvatud Lenin. Või mingi pronkskuju, mis iganes ja näed, see on jällegi koht, kus meie teadvus teeb trikke. Ehk mida on võimalik siis kunagi elanud inimesest alles hoida või taastada, käsitleda teda siis jätkuvalt meie keskel olevana. Et kas selleks on vana filme, praegu on tehnoloogia, võimaldab ses sureval inimesel või isegi täitsa elujõulisele inimesele oma lastelastele näiteks sõnum edastada kuhugi internetiavarustesse, kus ta siis aastal 2085 adresseeritakse tema järglastele ja siis ta räägib seal videolindi peale, et kas ta on siis elus, kas ta on siis nende keskel, me ei taha oma lähedasi inimesi oma mälestused kaotada, kui me neid taastama oma mälestustes kuidagi tehniliste vahenditega, et millega me siis tegeleme. Ja kuna tehnoloogia pakub meile juurde võimalusi, siis me näeme õige pea, me hakkame iseennast petma. Ja Hitchcocki film tuleb meelde, kus siis või siis tuleb meelde riigi jaoks elus inimesed, kes, kes käivad pensionil järel, Jaapanis on üle sajaaastaseid inimesi, terve hulk omavalitsusi, postkaarte nendele, aga kunagi need sünnipäevale, vaata, seal on 101. 105. sünnipäev. Neid sinna ei lubata, öeldakse, et vana inimene puhkab parajasti lõpuks EKGd nõutakse näha, vanainimeste vanainimene on sügavkülmas. Ehk ta on ammu surnud, aga võetakse siis seda sotsiaalset hüve riigi käest. Ja sünni ja surma vahel on siis vananemise protsess. Et vananemis asukohad asuvad just nendesse energiamaterjali informatsiooni käitlemise süsteemides. Ehk aja jooksul toimuvad nendest talitlustes siis erinevad muutused. Ja nad langetavad siis nende protsesside aktiivsust või tulemuslikkust või tõhusust või suurendavad vigu või tekitavad midagi, mida varem ei olnud. Ja nendest võib eristada mitmeid põhjuseid, et miks see nii aset leiab ja neid põhjuseid saad siis rünnata või ei saa rünnata. Eks statistilist paratamatust ei saa rünnata. Et toon pigem lihtsama näite, et miks maailmas väga palju vanu vaas ei leia, sellepärast et vaasid lähevad katki, miks nad katki lähevad, kui me neid hoiame, aga sellepärast, et katkemine on see võimalus on tohutu, palju rohkem võrreldes nende terveks olemise võimalustega. Puhtalt ajas realiseerub see statistiline paratamatus, et et asjad lähevad katki, kuna need võimalused on lihtsalt niivõrd palju rohkem rakul kui elusal süsteemil, milles optimaalset seisundit on üks ja kõik ülejäänud seisundid on suboptimaalsed seisundit, siis võib öelda, et kõik need suboptimaalsed seisund on niivõrd palju rohkem, et nad ajas lihtsalt realiseeruvad ja see on statistiline paratamatus, ma ei saa selle vastu mitte midagi teha. Juhul kui universumis ei ole mingit teistmoodi korrastatud seisundi kohta. Üheks selliseks suuremaks tõdemus, eks saab öelda, et mul vanaema ütles, et kõige parem laps on see, kes magab ja, ja midagi juhtub ainult siis, kui midagi tehakse. Et tõesti, et kui me tahame elus olla, siis see peab päädima pahandusega ja noh, ja siis me käsitleme seda surma, kui, kui pahandust või halba nähtust arusaam vananemisest muutub. Ja meil ei ole seda ühte vanast yhe inimese jooksul ka arusaam vananemisest muutub lapseorus, vananemist on üks ja täiskasvanul teine vanemal inimesel kolmas. Ja ma ei hakka siia väga sügavalt isegi minema, et lihtsalt selline huvitav tähelepanek, et kui inimene on targem, siis talland neuronid vähem ehk ajurakke endal vähem. Kuidas ta siis targem on? Aga paistab, et vabanetakse osa plastist ja, ja isegi mäluturniiridel on, on vanemad inimesed võidavad nooremaid. Aga teisalt paistab, et sa ajud või neuronite hulk on vajalik. Õppimiseks ehk õppimine ei ole lihtsamaid tulemuslikum. Kuigi kulu hakkame, kõik lapsed lähevad ikka päris kiiresti närvi, kui väga palju õppima. Aga maksimaalne eluiga, maksimaalne eluiga on siis bioloogiline piir, millest edasi ei saa ja räägitakse heistlikki piirist. Tema siis kuskil kuuekümnendatel oli, näidati näiteks vähi kasvaja ja mõnede koeproovide puhul näevad, et näed, et kasvavad, kasvavad, kasvavad, et järelikult rakkuses. On olemas mingi võimalus ikka lõputult kasvada. Et uurime seda ja paneme sellesama mehhanismi inimeses tööle. Heitlik siis kasutas erinevaid inimkudesid ja demonstreeris, et inimkuude ei saa lihtsalt kasutada kauem kui 115 aastat, see on alati kerge operatsioon olemas. Et see maksimum ei allu muutustele, on piiratud mingite tegurite poolt arvasis geneetiliselt või sisemiste protsesside poolt. Et ta mingi geen, mis ei luba edasi elada või siis on need protsessid ja kaks teoreetilist suunda. Üks on siis bioloogilist kasu. Maximer programmiline idee, et me peame ära surema, kuna me peaksime järglaste eest hoolitsema ja mitte jääma koormama seda keskkonda. Ja ka iseenda seisukohast see suboptimaalsed lihtsalt hakkab trumpama ja teine sisemiste väliste vigade kahjustuste, mitte programmiline kutsumine, et see termodünaamika seadus Eksistentsiaalsed. Küsimused gold strateegiat, kas me peaksime tegelema elamisega, kas me peaksime hoopis tegelema vananemisega ehk see protsess, muutuste protsess, või siis surematusega. Nii tegelikult on pärit tähelepanek, et elus on alati kaks poolt, ei ajal pool ütleb, et seda halba võib minimeerida, aga arvestad siis head on ka väga minimaalselt, ehk see on suht õnnetu elu. Et järelikult ta soovitab elada riskides suure kurvastamisega säästvaid, siis on elu piisavalt hea kinniliang Ameerika Anonüümsete, alkohoolikute eestlaulja, aga aga tõesti vägev rokksaadik, temal on, laulusõnad on parem ära põleda, sest rooste ei maga. Ja kurku been, kes teavad kobeni, siis kutsub end samad sõnad, kirjutas paberi peale, siis lasi ennast maha suhteliselt noore rokkmuusikuna sõnum, et see on siis see, et järsku peakski hästi säravalt elama ja siis ja siis ongi kõik, et kas me peaksime keskenduma selle elu sees aktiivsele vormina. Või peaksime tegelema siis selle vanaduseperioodi kvaliteedi parandamisega ja uuringud näitavad, kui küsida inimeste käest selles vanuses, kus ta parajasti on, kui õnnelik ta on, siis võiks arvata, et kõik, kes on noored, on õnnelikud. Tuleb välja, et ei sellel hetkel, kus ta elab, ta ütleb, et ma olen kõige õnnelikum, kui ta on vanadest, ütleb, et ma tean kõige rohkem ja see teeb mind õnnelikuks. See noor ütleb, et ma tean vähe ja probleeme pähe, see teeb mind õnnelikuks. Et tegelikult ei ole selles vanuses niivõrd palju seda diferentseerimise efekti õnne tajumisele. Et aga kui kaua tuleks vanadust hoida, et kas suremat oleks aina sama vana kui või siis vananeks, et kas sa tahad olla igavesti järgmised 1000 aastat kahekümneaastane. Halloo. Viiekümneaastane, või kui vana sa tahad olla, sellistele küsimustele tuleb vastata juhul kui me igatseme seda surematust. Ja mida teha siis, kui enam ei taha, sest meil kõigil on õigus vabadusele. Inimeseks olemine tähendab seda, et mul on õigus valida, kui ütled, et ma olen kõike näinud, teinud ja, ja kogu see teadus on kusjuures kes on kuulnud moori seadusest. Morrise seadus kirjeldab siis seda, kuidas umbes pooleteist aasta jooksul ühele pinnaühikule saab panna kaks korda rohkem transistor. Ja Emori seadus on tänaseni päris hästi kirjeldanud tehnoloogia arengut, infotehnoloogilist arengut, aga on olemas ka eroomi seadus. Mooli seadus tagurpidi ja roomi. Seadus ütleb seda, et ühe miljardi dollari eest saab umbes üheksa aasta pärastpoole vähem. Teadust. Ehk moori seadus ütleb, et poolest aastaga arvutuslik suutlikkus kasvab euroomi seadus ütleb, et ta umbes üheksa aastaga raha eest saab palju vähem seda, mida me alguses saime intellektuaalse tulemina. Ehk lootuse, et kui ma elan järgmised 1000 aastat, siis kõik probleemid on lahendatud, on tegelikult illusioon, et me peaksime ka sellega juba praegu arvestama. Et kas sa tahaksid elada 200 aastaseks. Arusaadavalt näiteks kui öeldakse, ära surra, siis ei Ahto tooted et nädalavahetusel ainsilvel telekas saade, aga kunagi tulevikus ma olen nõus, et tegemist on seina paradoksi, kasiino oli, siis, kirjeldas Wana. Kreeklane kirjeldas sellest paradoksist. Kui sa lased noor, siis alati sa võid noole korra peatuda ja küsida, et kui kaua veel lennata siis pool maad, siis lased veel peatuda, siis ta on täitsa seal lähedal, alati saad küsida veel pool lennata. Et Nool ei jõua kunagi sihtmärgina niimoodi me lükkame kogu aeg seda. Seda ideed edasi, et millal peaks siis ära surema. Nii et põhjuseid on mitmeid, lihtsalt harjumus, kõike, mida tead, seostub meil eluga. Tehnoloogiliselt on surma sellega kohtumine lihtsalt hirmutav. Puhtinimlikult olen kogu elu pingutanud, just praegu tunnen, et kõik läheb hästi. Miks ma praegu peaksin loobuma? Ma tahan näha, mis saab lastest, mis saab, ma ei tea sellest teisest ja kolmandast. Järsku ma saan veel kasulik olla. Ja see ilma jäämise efekt. Aga eluiga lisandub meile vanaduse poole pealt. Ja. Meil hakkavad tekkima siis need probleemid, mida sa juba põgusalt mainitud, et mingid asjad hakkavad korduma, põivad muutuvad tüütavaks, samad inimesed, korduvalt probleemid. Kas sa peaksid uuesti abielluma, kui sa oled 200 aasta näiteks kolm, neli korda ja uued laadsed, kasvatame uus perekond uut tööd omama, uusi väljakutseid hankima ja siis minge mõtetes tagasi selle vanakamäe teema juurde. Meie kõige suurem õppimisvõime asub selle esimese 25 aastases ja kõik, mida me oleme õppinud hilisemas elus, on palju raskem õppida ja siis sa pead järgmisesse 175 aastat olema selle esimese 25 aasta õppimise baasilt, et väga kerge ei saa olema, aga me ei tahaks homme surra. Ja nüüd lõpetuseks siis aga lahendama siis elu ära. Et inimene ei saa hakkama, aga nutikas arvuti- või tehisintellekt saab hakkama juhul, kui ta hakkab lahendama meile võimatuid ülesandeid ja me juba praegu näeme, et osa ülesanded on tehisintellektil lahendatavad ja mis järgmiseks juhtub? Me anname selle tehisintellektile võimalikult tähtsaid ülesandeid teha, sest me ei anna tehisintellektil lihtsalt põranda koristamise ülesannet teha, mis on ka tähtis, aga, aga mitte nii tähtis. Selle peale, kui tehisintellekt hakkab tegema siis meile väärtusliku ülesandeid. Me üritame tehisintellekti veelgi väärtustada ja muudame tehisintellektiga töökindlamaks ehk tehisintellekti lase iseenesest välja lülitada, kuna ta tegeleb meile väga väärtusliku ülesandega. Ega temal ei ole mingit moraalset dilemmat, vaid tal on antud ülesanne ja seda siis teeb. Ja tulemuseks on siis see, et tehisintellekt muutub vastupidavamaks ja võtab lõpuks arendusse üle, kuna ta suudab asjadega hakkama saada, mida inimene üldse aru ei saa. Sest tehisintellekt palju targemaks saanud. Ja hakkab tekkima siis ennast, taastootev, taju, iseloomuomaduste ja vajalike tugiprotsessidega, tehisintellekt või selline tehislik intellekt mis täidab elusa materjali kriteeriumid. Ehk ta paistab meile elusana, ta suudab ennast taastoota, ta reageerib keskkonnale. Ja nüüd tekib küsimus, kui kaua selline tehisintellektil baseeruv uus eluvorm siis elab? Elu pikkus ja vastus on võib-olla üks-kaks minutit, võib-olla, et üks, kaks sekundit, sellepärast et ta areneb nii kiiresti, ta leiab, et oot-oot, aga järgmine versioon mul juba mõte, kuidas järgi järgmine versioon teha. Ja siis tundub see vana versioon väga kehvana sisse, vana versioon lülitatakse välja. Aga seda tehnilist materjali on võimalik väga kergelt siis paljundada ja tulemuseks on see, et sedasama indiviidi ütleme sama inimeste tänases mõttes on mitmeid miljoneid. Nende samas peas on kõik seesama tajumehhanismid saab psühholoogia. Kuna need on väga lihtne taastuvate, siis tuleb välja, et nende Nende versiooniuuendus on käes, siis nad kõik surevad ära. Müttacki, aga mida tähendab materjali suremine, kui teda niivõrd palju, see tähendab unustamist? Sest ta ei ole tähtis, kas me lülitame ta välja, kas Temaskaad ära need elutalitlus, et kas Temasko, pärase, psühholoogia kõik muu, vaid peamine on see, et temast kaob ära see mälu, kes ta oli? Ja näed, see on hoopis teistsugune tulevik, mis suhteliselt lühikese ajaga elades toodab üha suuremaid intellektuaalset tulemit, mis suudab ise ennast paljundada, mille tulemusel muutub veelgi lühemaks. Ja neid samu kolooniaid on niivõrd palju, et nad meenutavad üha rohkem seks bakteriaalset massi. Ja siis tekib küsimus, et kas me nii tahaksimegi elada ja sellega lõpetan, et, et ma ei ole andnud teile ühtegi vastust küsimusele, et mis on elu ja mis on surm ja kas peaks igavesti elama, aga vähemalt ma loodan, et sai ajendada mõtlema, et need vastused ei tule raamatust, vaid tulevad kultuuris läbitava diskussiooni kaudu. Aitäh. Ja aitäh, et tänane loeng pani mind mõtlema ühele vastuolule või, või mõnes mõttes paradoks sile või võib-olla seal ei olegi vastu. Ta on, siin oli juttu selleks, et säilida bioloogiliselt on vaja külmutada ehk siis külma. Ja kui ma mõtlen sellele, mida Kristjan Port enamasti kirjutab ja räägib, ta räägib liikumisest ja liikumine, mis tekitab soojust ehk energiat. Ehk siis, kui nüüd väga väga lihtsustada, siis säilimiseks on vaja külma, aga heaks eluks on vaja sooja. Ja siis mulle tuli meelde Anna Levandi, kes naljatledes küsimusele, et miks ta nii heas vormis on ja miks ta nii hea välja näeb, ütleb alati, et aga ta ju liigub jäähallis. Et kas see ongi see nagu hea ja pikaajalise nagu ja saladused liigutada külmas? Ma ei hakka siin sellest suusatamisest, eks ju, rääkima, aga aga kas siin on nagu selle soojuse ehk siis hea elu ja külma ehk siis säilitamise vahel mingi seos? Ja ma oskan vastuse konstrueerida ka see ei rahulda lausa seda küsimuse ootust. Ma usun end sooja hingega. Elu kestab kaua ja on ka näidatud, et inimene, kellel on empaatia, sümpaatia, võime. Tal on vähem stressi ja stress, on üks mehhanism, mis tõesti on seotud meelsele kohanemisprotsesside kujundamisega. Kohanes protsessidest, melon, katapoolsed, anaboolsed ehitavad ja lõhkuvad protsessid. Ja evolutsiooni käigus me teame, milline see keskkond on oma tempodes ja nende ootamatuste amplituudis ehk kriise tuleb meil suhteliselt harva, et ega anti lobby lõvi kogu aeg taga ja nagu näeb, kohaga taga ajanud lõvid magavad, kõht täis, ei ole vaja taga ajada. Nii et see, see hetk on intensiivne, aga seejärel on pikk taastumise periood. Ja see taastumine on äärmiselt tähtis, kuna stressireaktsiooni puhul me teeme igal kulutusi. Ja nüüd on küsimus, et kui kiire ja ulatuslik taastumisreaktsioon on ja kui me lisame sinna veel täiendava stressi kusjuure stressreaktsioon on meil universaalne. Ei ole vahet, et mul on kehaline või klimaatiline või või sotsiaalpsühholoogilist laadi stressile. Et kui sa antilop jooksis lõvi eest ära ja siis ütleb, et aga ma kaotasin oma ilusa käekoti ehk ta nagu rohkem stressis, siis ta taastub aeglasemalt. Ja tal juhtub neid halbu asju lihtsalt rohkem ja seega ma usun, et inimene, kes suudab üle elada ja konstrueerida sõbralikke suhteid, Anna Levandi vaieldamatult on see soe sõna sinna sobib hästi külmas keskkonnas, siis see ei ole mitte füüsikalist laadi pika elumehhanism, vaid ta on sotsiaalfüüsikalist laadi. Aga külmumine, jah, Anna Levandi võiks termodünaamika kolmanda seaduse järgi ära külmutada seal miinus 273 kraadi, siis ta elaks ka kaua. Sa näitasid, et see oli vist 1960, kui keegi rehkendus välja, et 115 on piir 115 aastat. Kas praeguseks on keegi, sest mina kusagilt lugesin, et nüüd on 120 522 oli Shan Klementa, mis seal proua nimi? Prantslanna, kes elas, elas üle oma arsti, kes ütles, et proua, sa peaksid suitsetamise lõpetama. Ja proua lõpetas Krist 102 aastaselt ja vist 112 kümneselt hakkas uuesti suitsetama, mõtlesin, mis elusam. Ja suri 120 kaheselt väidetavalt. Ja nüüd on küsimus, et kas ta suri suitsetamise tulemusel. Aga, aga selle proua elus on siin uurijad on vähemalt esitavad ka teise argumendi, et tegemist võib võtta tütrega, kes võttis selle see pensioni teema ülesse, et et inimene on juba selline, aga neid 115. neid on. Aga kui me võtame neid maailmas olevaid üle saja-aastaste kogumeid, lähme 70.-tesse, siis jaapanis mõnes regioonis on neid seal sellel ajal umbes 3000 loetakse üle sajaaastast kokku, praegu on umbes 3000, aga kui kokku lugeda 110 aastaseid, siis nende arv on endiselt neli-viis tükki, et, et see ei ole ka kasvanud. Et sealt tuleb jällegi trikki piiri viide ette, et alati on see väike paratsioon, aga mitte väga suur. Tervist ma tahtsin küsida sellise küsimus, et kui palju arstid tegelikult ja teadlased selles inimkehas teavad, sest tundub, et teatakse palju, arstiteadus on ju nii pikaajaline. Samasse pandeemia näitas jälle, et tuleb midagi uut ja vaktsiin ei suudeta välja töötatud aastaga võib-olla isegi enam, aga et ikkagi on selle katse-eksimuse meetod, see tänane meditsiin või kui palju siis on need jõupingutused, kui vaatame Silicon Valley praktiliselt kõik sealsed miljonärid, miljardärid, kõigi eesmärk on kaotada ära haigused, kõigil on oma erainstituudid, kõik tegelevad sellega. Aga kui kaugele see siis jõudnud on? Väga kaugele ei ole jõudnud. Covid on väga hea näide, et toob esile selle illusiooni, mis meil see konstruktsioon, et kui me näeme kõike keharakke või kõiki aineid moodustavad reaktsioone, et kas me nende najalt kirjeldame siis mis, mis see tervik on, kompleksse süsteemi ei saa kirjeldada nende osakeste kaudu. Teda saab kirjeldada, simuleerida palju lihtsamad. Tore füüsik toobist näitajad, kompleksid süsteemi näidanud, et maa, planeet maa koosneb umbes kümneastmes viiekümnendas kemist elemendist. Ja ometi me saame kirjeldada ilma neid kõiki Kümmastes viiekümnendas astmes keemilist elementi käsitlemata, kuidas maa tiirleb ümber ümber päikese. Enam-vähem samamoodi me kirjeldame elu ka, aga kuskil on need detailid, mis kokad ütlevad, et saladus on kastmes. Et need on need väikesed asjad meikitel, broikite kompleksi süsteemi puhul või siis Lorenzi liblikaefekt, et seal on väga väikene tegur, mis, et seda tervikkäitumist muuta. Ja seetõttu tegemist elund näol ei ole mitte programmiga, vaid tegemist on protsessiga. Me saame seal protsessis osaleda, aga me ei saa seda valitseda. Ja ma usun, et seda lootust, vähemalt hetke. Nik Postram Rootsi taustaga Oxfordis toimetav filosoof kirjutas raamatu superintelligents. Ja seal ta kirjeldab ka seda, et küllaltki lootusetu, kuivõrd palju ressursse oleks vaja, et, et kõik sellest aru saada. Et me elame suuresti illusioonis ja seal on ka teada. Mul ei tule õige filosal praegu meelde, aga ütleb, et tegelikult me Tsementeerime paar sellist tervikaru saama kokku sellise nähtamatu seletusega, et tegelikult ega ma ei näe, kuidas piljardikuul vastu teist piljardikuuli põrkab. Me lihtsalt ütleme, et näed, põrkas, mine võta sinna. Suurenda siis sa näed piljardi kultesti, puudutage, et seal on vahepeal toimub tohutu palju teisi asju ka. Ja niimoodi me loomegi tervet pildi lihtsalt, et meil oleks natukene aega turvaline ja ta töötab tõenäosuse põhjal. Kuni covid. Ja siis tänasest vajab korrektuuri. Spordibioloog Kristjan Port rääkis igavese elu võimalikkusest. Raadioülikool tänab õiguskantsleri kantseleid. Saate panid kokku Külli tülin, Erle loonurm ja Jaan Tootsen. Raadioteater 2020.