Ülikool. Niisiis pean ütlema, et eesti rahvus ja riik on kirjaoskuse ja kirjapandu sünnitatud. Ja inkubatsiooniperiood oli pikk. Koole. Teoloogia kultuuriloolane Toomas Paul kõneleb teemal Kiri riik ja rikkus. Alustan äsja eesti keeles ilmunud väga pretensioonika raamatu kuulsa füüsikateoreetiku Steven hoogingi Universumi suurejooneline ehitus, uued vastused elu põhiküsimustele. Tsiteerimisega vastavalt mudelipõhisele realismile tõlgendab meie aju tunnetusorganitest tulevaid sisendeid tehes neist välise maailmamudeleid. Me moodustame mõisteid oma kodust, puudest, teistest inimestest, elektrist, mis tuleb seinakontaktist, aatomitest, molekulidest ja teistest universumitest. Need vaimsed mõisted on ainus reaalsus, mida me teame. Pole olemas mudelist sõltumatut reaalsuse testi. Tsitaadi lõpp. Kui vaadata maastiku, siis seal on selgelt näha selline konstruktivism kategooriad, mille abil kogemus määratletakse tulenevad suhetest sümbolskeemiga. Eristavad voolavat objekte teisiti kui inglise sõnad rive ja streim. Prantsuse mõistete tähendus erinevalt inglise ja eesti sõnadest ei sõltu mitte veevoo suhtelisest suurusest, vaid sellest, kas vesi voolab ookeani või mitte. Noh, niisugune nende maailma jagamine. Loomulikult on veel meelevaldsem, mõttemaastiku metafoori kasutamine. Üks peab kangelaseks pealik Lembitut teine Kaupot, meest, kes taipas, et lõimumine tsiviliseeritud Euroopaga on tulevikutee. Vabadussõda ei peetud Landeswehri, vaid mõlema ühise vaenlase bolševike vastu. Võidupäevaks tehti Võnnu lahing. Meil ei oleks sündmustest 13. sajandil teada mitte kui midagi kroonik Henrik ei oleks osanud kirjutada. Kaks ja pool 1000 aastat tagasi klassikalise Kreeka ajastul elasid siinmail barbarid, kes seal õitsesid. Barbar. Kirjalikke teateid tollest ajast ei ole ning midagi saab oletada vaid muinasleidude põhjal. Aeg ise on mälust kadunud. Folkloristid tõdevad, et suulises pärimuses püsib jutt umbes kolmveerand sajandit hea vahede korral pisut üle sajandi. Sellest varasem materjal on teade, ent teade haihtub ajaga. Lauri Vahtre. No väga isamaaline ajaloolane möönab, et rahva mälu ei ole nõndanimetatud muistsest vabadusvõitlusest säilitanud pisi matki otsest elavat mälestust. Võimalik, et seal on minema pühkinud hilisemat häda sõja, nälja ja katkuajad. Aga igal juhul rahvapärimus üksinda, ilma kirjakultuuri toeta ei suuda meeles pidada vanemaid kui paari-kolmesaja aasta vanuseid sündmusi. Tsiteerin Laurit. Kui 19. sajandil suulist pärimust üles kirjutama hakati, siis mäletas rahvas küll põhjasõda ja Rootsi aega, aga mis oli enne seda, mitte. Pole säilinud jutte Ümera lahingust ja ka Jüriöö ülestõusust. Rahvasuu ei mäleta isegi Liivi sõja aegseid sündmusi Tallinna piiramistega. Ivo Schenkenbergi. Niisiis me peame ütlema, et eesti rahvus ja riik on kirjaoskuse ja kirjapandu sünnitatud. Ja inkubatsiooniperiood oli pikk. Loodus ja kultuurmaastikku kujundavad jõed ja mäed, muld ja metsad. Ka mõttemaastikul on võimalik fikseerida formatsioone, nende koostoimeid ja täisenemisi on suuline ja kirjalik. Kultuur on naturaal ja rahamajandus on küla ja linnaühiskond, on seltsielu ja riiklik struktuur ja nõnda edasi. Kultuur on kommunikatsiooniaktide jada ja kommunikatsioonilaadi erinevused on sama tähtsad kui tootmislaadi erinevused. Suulisel kultuuril rajanevad ühiskonnast talletati ja anti põlvest põlve edasi tohutul hulgal tarvilikku teavet. Kuid kirjaoskus soosis kriitilise tegevuse seeda ratsionaalsuse, skeptitsismi ning loogika edenemist. Kirjapandult asetus diskursus inimese silme ette teistmoodi. See suurendas ka kumulatiivse teadmise, eriti abstraktset laadi teadmise tekke võimalusi sest muutis nii hästi kommunikatsiooni olemust silmast silma kontaktidest avaramaks kui ka laiendas informatsiooni talletamist süsteemi. Enam ei valitsenud inimese intellektuaalset elu. Mälumahu probleem. Inimvaim vabanes uurimaks staatilist teksti dünaamilise lausungi asemel. Suuliste skulptuuridest toimib homo Est taas. Verbaalse suhtluse käigus tekivad loendamatult mutatsioonid. Kas võetakse suhtlusgrupi poolt omaks või kaovad ühelt põlvkonnalt teisele üleandmise käigus jäljetult. Kui grupp uuenduse omaks võtab, siis kaldub ta kustutama selle individuaalse eripära ja ka autori pitserit. Kui näiteks mõni Jooruba töötaks välja uue arvutamisviisi, siis sõltuks tema loomingulise saavutuse püsimajäämine pärast enda surma eeskätt selle kasulikkusest. Tegu on nüüd või mitte iialgi tüüpi juhtumiga. Pole võimalik, et tema avastus kunagi hiljem heaks kiidetakse, sest puudub teadmiste varasalv, kust järeltulijad selle võiksid leida. Kirjutamine ei ole aga pelk kõne salvestus fonograaf, sõltudes ühtaegu nii sotsiaalsetest kui ka tehnoloogilistest tingimustest ergutab see keelelise tegevuse teatud vorme, mis on seotud konkreetset liiki probleemi tõstatamise ja lahendamise edusammudega mille seas keskset osa on mänginud nimistu vormel valem ja tabel kirjaoskusega. Ühiskondi, kus raamatud võimaldavad üksikisikul pääseda eri kultuuridest ja ajastutest pärinevate teadmisteni. Nii deskriptiivsetest ülevaadet kui ka abstraktsete skeemide kujul iseloomustab alternatiivi teadlikkus. Ent asi pole pelgalt tõigast, et ollakse avatud avaramale mõjude skaalale. Pigem on point selles, et alternatiivide esitamise vorm teadvustab inimesele erinevusi, sunnib teda vaagima vasturääkivusi, teavitab teda väitluse jutumärkides reeglitest sunnib välja arendama sülogistliku loogika. Ja vormi määrab kirja sõnalena laad. Kui ütlus on kord kirja pandud, saab seda uurida hoopis üksikasjalikumalt nii hästi osa kaupa kui ka tervikuna nii tagant ettepoole kui ka eest tahapoole nii kontekstist välja kistud kui ka taust asetatult. Teisisõnu seda saab allutada hoopis teist tüüpi analüüsile kale, mis puht verbaalse kommunikatsiooni puhul on võimatu. Kõne ei ole enam aheldatud sündmuse külge, vaid puutub ajatuks. Samuti pole sa jäigalt seotud isikuga. Paberil muutub see abstraksemaks, Eba isikulisemaks. Muidugi nii nagu kõne ei asenda žesti, ei asenda kirjasõna, suulist kõnet aga lisab tähtsa mõõte enamikule sotsiaalsest tegevusest. See kehtib eriti poliitilise ja õigusliku elupuul silmast silma suhtlev grupp ei vaja kirjaoskust. Sugulaste suhtlemine on suuline ja tihti mitteverbaalne. Bürokraatia kasv aga sõltub suurel määral võimest kirjaliku kommunikatsiooni kaudu suhteid kontrollida. Ja alles kirja kasutusele võtmine tegi võimalikuks suurejooneliste templite, niisutusvõrkude ja teiste riiklike rajatiste ehitamise. Samas täiustusi hakkas vohama juhtimisaparatuur. Piktograafilist kirjaviisi, mis kujunes välja Mesopotaamias neljanda aastatuhande lõpul. Ei kasutatud algul müütide ja rahvajuttude üleskirjutamiseks, vaid administratiivse ja majandusliku sisuga dokumentide jaoks. Kas need on leitud kõikjalt Babüloonia templitest ja paleedest. Ja sellesse valdkonda kuulub kolm neljandikku kõigist teadaolevatest kiilgi realistest Inscriptsioonidest, mille koguarv on umbkaudu 150000. Kütuses tasuti maksud natuuras ja ladustati kuninga aitadesse. Kõik niiviisi kokkukogutu, viili, kariloomad, vein, lõuend on arvetele kantud võrdselt tööna. Teisisõnu, need on seatud samale alusele teooriusega, mille põhjal egiptuse elanikke kutsuti püramiidi ehitama või kanalit puhastama. Riisis. Kirja tekkimine tõi kaasa linnriikide ja impeeriumide kujunemise. See tähendab märkimisväärse arvu indiviidide kaasamise teatavasse poliitilisse süsteemi ning nende paigutamise, kastide ja klasside astmestiku. Tüüpiline areng toimub kirja tekkimise hetkel Egiptusest kuni Hiinani välja näib kinnitavat. Kiri soosib pigem inimeste ekspluateerimist kui nende harimist. Näib, et kirjaliku suhtlemise esmaseks ülesandeks on lihtsustada orjastamist prantsuse antropoloog Claude Levi. Straussi hinnangul on kirja kasutamine omakasupüüdmatult tal eesmärkidel vaimse ja esteetilise rahulduse saamiseks teisejärguline tulemus. Ja väga sageli taandub seegi esmase funktsiooni võimendamisele, õigustamisele või vargemisele. Sealt kaugustest tulles lähemale. Euroopa riikide kohustusliku hariduse poliitika, mis kujunes 19. sajandi jooksul välja käis käsikäes sõjaväeteenistuse laiendamise ja proletariseerumisega. Armeed vajasid kirja- ja arvutusoskust hierarhia kõige madalamate tasemete nii välja. Küünikut ironiseeris allohvitseridel isegi vajalikum olla kirjaoskaja ohvitseridel. Ütlus, et need olid preisi koolmeistrit, kes võitsid Prantsuse-Preisi sõja peegeldab muutust, mis toimus poole sajandi jooksul. Washingtonile omistatakse märkused vaatorlo, lahing võideti Yittoni mänguväljakutel. Igal juhul on kiri hädavajalik riigivõimu tugevdamiseks. Kõik peavad lugeda oskama, et võimsaks öelda, keegi ei tohi seadusest üle astuda. Nõukogude võimu. Esimene suur aktsioon oli kirjaoskamatuse likvideerimine. Võitlus kirjaoskamatusega on tänaseks laienenud riigi tasandilt rahvusvahelisele, kuna rikaste ühiskond näeb ohtu stabiilsusele rahvaste reaktsioonis, keda kirjasõna pole veel piisavalt õpetanud soovi kohaselt muudetavates mudelites mõtlema. See, mis inimesi omavahel seob, on vastastikuste sõltuvuste keerukas põiming. Vastastikused mõjutused kujutavad endast selle tuuma, mida saksa-juudi. Sotsioloog Norbert Elias tähistas mõistega figuratsioon üksteisele suunatud üksteisest sõltuvate inimeste figuratsioon. Inimesed sõltuvad, ehitaks loodusest ja seejärel suuremal või väiksemal määral sotsiaalse õppimise, kasvatuse, sotsialiseerumise, sotsiaalselt äratatud vajaduste kaudu üksteisest. Niisiis võib öelda, et inimesed esinevat ainult mitmuslikult ainult figuratsioonidenam. Ei ole kuigi tulemuslik inimese pilti mõista kui pilti üksikutest indiviididest. Kohasemand pilt paljudest omavahelises sõltuvuses olevatest inimestest kes moodustavad üheskoos konfiguratsioone, see tähendab erinevat laadi rühmi või seltskondi. Figuratsiooni mõistet saab näitlikustada seltskonnatantsude abil. Mõelgem Massurcalemmenuetil Poloneesile tangu Ale rock n rollile. Pilt omavahelises sõltuvuses olevate inimeste liikuvatest figuratsioonides stantsimisel aitab meil kujutleda briike linnu perekondi palgaga kapitalistlike, kommunistlike ja feodaalsüsteemi kui figuratsioone. Muidugi võib rääkida ka tantsust üldse, kuid keegi ei suuda endale ette kujutada tantsu väljaspool indiviide oleva moodustisena võib pelgalt abstraktsioonina. Sama tantsu võivad tantsida erinevad inimesed kuid ilma üksteise järgi joonduvad üksteisest sõltuvate isikuteta, kes üheskoos tantsivad, ei ole tantsu. Sest midagi pole maailmast sõltumatu, ükski nähe pole iseseisev ega vaba. Seda on ta ainult siis, kui inimene lõikab ta välja. Teoreetiliselt mõttes puult võetud Lehtud sõltumatu, tegelikult nopitud leht, aga mitte seega eesti rahvuspidi formeeruma, kui Euroopa impeeriumid lagunesid rahvusriikideks. Me üritame kaoses korda luua ning siduda sündmusi kimpu kausaalsuse köiega. Küsime, mis seda või teist arengud on tinginud, võidis soodustanud võimaldanud. Teeme seda ka siis, kui adumed. Küsimused, mida minevikul esitame, on pärit meie praegustest arusaamadest ja tähtsustamistest. Sakslaste jaoks olid kohalikud sajandeid Undoition kes ise samastasidentseisusega olid maarahvas. Esimene samm emantsipatsiooni poole oli Rootsi ajal kirjaoskuse omandamine mis algul tekitas talupoegade seas tõrkeid. Milleks meile veel kooliorjust vaja? Meil on raske saada pilti. Piibli mõjust Eesti rahvale seitsmeteistkümnendal 18. sajandil. Tavaliselt ei diferentseeritud, aga võiks lahutada piibli kui alusteksti muudest toonastest kirjatöödest. Kirjandusloolane Jaan Undusk nimetab kogu eestikeelset ratsionalistliku jutukirjandust baltisaksa ajuloputus, eks, ent piiblile anna punt eri positsiooni kõrgkirjandusena. Piibel oli nii härrale kui ka Matzile üks. Mõlemad lugesid seda, kui lugesid adapteerimata lühendama. Ta ilustamata kujul. Ja leidsid sealt just endale vajaliku ajaloolane Johan Kahk, minu dissertatsiooni juhendaja jutustab, kuidas 1805. aastal pragas Kose pastor oma mõisahärrale vastu hakanud teomeestega ülemuste sõna peab kuulama. Mehed, kes olid kah piiblit lugenud, kostsid, et kõik inimesed on võrdsed, sest Kristus on oma vere valanud kõigi eest. Vennastekoguduse liikumisest võib näha vabaduse, vendluse ja võrdsuse idee ajastukohast väljundit Eesti oludes. Selle algfaas oli piisava distantsi pealt silmitsedes rööbitine prantsuse revolutsioonile. Ta ei lange küll nii täpselt sellega ajaliselt kokku nagu Pariisi maa oistlikut üliõpilasrahutused ja Praha kevad respektiive sügispäikese aktiivsuse aastal 1968. Tegemist on aga sama fenomeniga vana seisuste korra lammutamisega. Päris orjuslikus Eestis ei olnud sellele võimalik leida muud väljundit kui religioosse liikumise vormis. Mida kinnitab seegi, et vennastekogudus hääbus, kui tulid muud enese teostamise võimalused. Vennasteliikumine andis Eesti talumeestele võimaluse tunda ennast isiksusena. Palvetunnis kadusid vähemalt kahanesid seisusevahed teiselt poolt aga kogudusesisene keeruline hierarhia ning juhtivate vendade autoriteediga arvestamine ka väljaspool. Lõi nõndanimetatud talupojaaristokraatia. Kui Johann Voldemar Janseni ettevõttel asutati Eesti põllumeeste seltsid, olid need 1839. aastal loodud baltisakslaste Eestimaa Põllumeeste Seltsi matkimine ja oponeerimine. Ent eesti seltside teket ei saa vaadelda vaid rahvusliku emantsipatsiooniavaldusena soovina seada saksa seltside vastu eesti selts, saksa kooli vastu Eesti kool ja nõnda edasi. Siin tuleb arvesse teinegi faktor talupoeg konna kujunemine rahvuseks. Maarahvasaamine eestlasteks ei tähendanud pelgalt oma eestlaseks olemise avastamist. Rahvuse sünd tähendas ühtlasi kultuurilist ümberkujunemist tuhandete tavade, harjumuste, uskumuste väljavahetamist, nihkeid rahvamuusikas, laulus, tantsus, rõivastuses ja palju muud. Seega ei vastandunud eestlaste asutatud selts mitte ainult saksa seltside vaid ka rahva enda minevikule tema senisele elukorraldusele kõige laiemas mõttes. Eestlased ei saanud jõuda oma seltsid asutamiseni üleöö. Aeg pidi olema muudatused ette valmistanud. Selts on mõttekaaslaste ühendus samal ajal ka asunud tus oma bürokraatia ja asjaajamisega. Tal on oma põhiseadus, põhikiri, oma kassaaja varad ning omad valitavad ametimehed ja esindusorganid, juhatus, eestseisus. Sellisena meenutab ta omavalitsust ja on koos viimasega riigi mikromudeliks. Selts on vahendiks ja sammuks teel omariiklusele ning ühtlasi riikluse koole. Omavalitsused. Vallad kujunesid alates 19. sajandi algusest Liivimaal välja vallakohtutest. Põhja-Eestis läks areng veidi konarliku mat rada mööda, ent mõlemal pool sai otsustavaks 1866. aasta kui seadus sätestas talupoegade, see tähendab eestlaste, kohaliku omavalitsuse, mis oli vaba mõisa otseses eestkoste all. Nii olid tegusamad talumehed, osalt juba taluperemehed tuttavad selliste asjadega nagu koosoleku pidamise kord. Valimised salajase hääletamise teel, protokollimine ja eelarve koostamine. Eesti talurahva omaalgatuslikus arenes valitsevate kihtide kontrolli ja igakülgse hoolduse all. Ja sedavõrd-kuivõrd see nii oli, ei olnud kaod lill ning teistel ülem kihtidel midagi talupoegade omapoolse aktiivsuse vastu oli igati soovitav. Talupoja kosutas initsiatiivi oma majandusliku järje korraldamisel, enda moraalselt täiustamisel, kristlikku meelelaadi, kinnistamisel ja hariduse omandamisel. Võtame näiteks piibliseltsid. Ei saa öelda, et talupojad ühinesid selliste seltsidega sunniviisil ega ka seda, et nad olid isetekkelised. Piibliseltside algatus tuli väljapoolt talupoegade ringi. Kuna seltsi eesmärgiks oli piiblit trükkimiseks raha kogumine, teenis talupoegade kaasamine abiseltside tegevus eelkõige raha annetajate kanda pinna laiendamise eesmärke, millel oli vähe ühist aktiivse isikliku tegevusega. Kuid kihelkondlike piibli abiseltside juhatusse kuulus koolmeistreid, mõisavalitsejaid, kohtuvanemaid, vöör, mündreid, aidamehi, Möldraid, kaupmehi, taluperemehi. Enamik neist on esimestes aruannetes veel perekonnanimeta. Abiseltsides ehk nõndanimetatud piibli kogudustes moodustasid enamiku liikmetest eestlased, näiteks Suure-Jaani abiseltsis oli 29 sakslast ja 483 eestlast. Tarvastus, 10 sakslast ja 130 eestlast. Juhatusse kuuluvad talumehed istusid koos sakslastega ühisel nõupidamisel, arutasid ühise asja edendamist. See oli ühiskondliku tegevuse kooliks ja tõstis nende iseteadvust ning enesekindlust. Põhjamaade ajaloolased, kes kasutavad nüüdisaegse etnograafia ja sotsioloogia meetodeid rõhutavad tihedat seost maareformi ja vabadusliikumise vahel. Maareform vana külakogukondliku kogukonna kaotus, töötamine koos selle juurde kuulunud ühismaaga eraldiasuvate talumajapidamiste rajamine väljaspool senist külakogukonda. Kõik see tähistas vana Luterliku patriarhaalse elukorralduse lõppu. Individuaalne eneseteadvus ja enesemääratlus said uuteks põhiväärtusteks. Just seetõttu said murranguaegadel tekkinud religioossete suundade juhtideks tihti ilmikud. Meil ei ole põhjust arvata, et vennastekogudus või piibliseltsid olidki kavandatud kodanikuühiskonna ettevalmistamiseks ja eneseteadlike indiviidide taimelavaks. Ei. Tollal võeti väga tõsiselt oma usku. Kui see seos ununeb, võib sugeneda soov kunagi mõjunud, korrata ta teadlikuks ja suunatut manipuleerimiseks. Näiteks politoloog Rein Taagepera on võlutud hern Huutlaste Rigorrismist ja rangest moraalist. Olles hirmul, et eesti rahvas läheb demograafilisest vetsupotist alla, loodab ta iibe tõstmiseks abi vennastamatkimisest. Tsiteerin. On vaja nii ulatuslikku hoiakute ja arusaamade ümbersündi, nagu sai teoks Hernhutaste mõjul 205 10 aasta eest, kui paljudes valdades kadus viinakatk ja palju muud. Tõsis vennad, kõlbuksid ka praegu hüppeliselt sigivus suurendama. Samas Taagepera otse kardab, et keegi võiks usuga nakatuda, tsiteerin. Eestis püsib tõsine eetikakriis kohustuslik usundiõpetus ainult süvendaks seda kriisi, kuna toodaks silmakirjalikkust nende laste puhul, kelle peres jumala olemasolu ei usuta. Pigem korraks tagasi päris kaugesse minevikku. Savannide suurte loomade küttimisega kaasnes vajadus toitu jagada. Teatavasti meie onupojad, šimpansid ei oska liha jagada, liha neile maitseb. Aga nad saavad seda kätte väga harva. Kui lihast sai hominiidide menüü tähtis osa siis mehed pidid õppima seda jagama kogu rühmaga. Ja sellel oli sotsiaalsete suhete jaoks sügav tähendus. Jahisaagi õiglane jagamine ja sellega seotud sotsiaalne käitumine muutus sama tähtsaks kui oskus kambas küttida. Mammuteid ja pühvleid. Kui toitu hakati ise kasvatama, täienes toidulaud. Tootlikkus kasvas riigi käsutuses olevate kanali ja niisutussüsteemide tõttu. Karjakasvatuse ja põllumajandustoodete ülejäägid jõudsid linnades asuvatesse ladudesse ja vilja aitadesse, nõudes arvepidamist linna saabuva toodangu ja maale saadetavate käsitöö toodete üle. Rikkuse akumuleerimiseks oli vaja sunnivahendeid kasutavat riiki, mis saab tekkida ja püsida ainult kirjakultuuri najal. Kui käibevahendina toimivat näiteks kaurikarbid on raske suuremat varandust korraga kaasavata jõua tassida. Väärismetallist mündid oli tubli samm edasi. Siis tuli paberraa, mida võib hunniku kohvrisse panna, või siis kartulikoti nagu sõjajärgsel ajal kassapidajad, kui nad käisid palgaraha järele. Röövlid ei saaks aru tee peal, mida viiakse. Praegu on raha muutunud täiesti virtuaalseks, sest absoluutkogused on üüratud. Loomariigi arvukus oleneb otseselt kehamõõtmetest. Ninasarvikuid on vähem kui suslikuid. Säärane vastavus on üldkehtiv ja kõik imetajad hiirtest vaaladeni alluvad sellele reeglile. Kui inimene asuks samal gradatsiooni sirgel, siis elaks maailmas vaid pool miljonit inim. Kiri riik ja raha on aga selle kitsanduse kõrvaldanud ning inimkond on 10000 korda arvukam, kui tema kehasuuruse järgi võiks oletada. Uskumatu, aga tõsi. Kui te kuulete, ei usu, kirjutage neil arvud välja ja arvutage ja siis peab uskuma. Inimeste arv on jõudsalt kasvanud koos üldise jõukuse ja kompordi lisandumisega. Paarsada aastat tagasi unistati seitsmepenikoormasaabastest ja lendavast vaibast. Need on nüüd olemas autode ja lennukite na unistati mütsi Lotust, mille maha viskamisel kõrtsmik ei nõua arve maksmist, vaid koogutab tänades. Noh, tehtud, mida see krediitkaart või SMS laen muudan. Ja seda loetelu võiks lõputult jätkata. Ebavõrdsus ei ole muidugi täielikult kadunud, mõnel on rohkem, kui ta ära süüa jaksab. Ajakirja Forbes värskes miljardäride edetabelis on 1426 miljardäri. Aastaga lisandus 210 miljardäri ja nende vara väärtus kasvas 0,8 triljoni dollari võrra. 5,4 triljoni. Nii maailma rikkaim inimene ei ole Bill Gates, vaid juba neljandat aastat Mehhiko telekommunikatsiooni sektori miljardär Carlos Slim kellel on 73 miljardit dollarit. Eestlasi. Nende hulgas ei ole edetabelisse kuuluv siiski üks soomlane, liftide eskalaatorid, tootja Kone suuromanik Antti Herlin, kelle vara väärtuseks hinnatakse 3,1 miljardit, millega ta on rikkuselt 437. kohal. Miljardäre on justkui vähevõitu. Ent dollarimiljonäre vali 2011. aastal üle 11 miljoni. Tuletage meelde 10000 aastat tagasi enne Anastavale maaviljeluse üleminekut, kui inimesed tegelesid küttimise korilusega, oli kogu maarahvastik viis miljonit. Praegu on dollarimiljonäre kaks korda rohkem kui oli üldse inimesi tollel mitte väga ammusel ajal. Eestis ei ole enam ammu nõndanimetatud puutumatut, loodust on vaid kultuurmaastikud. Need on tekkinud koosmõjus inimtegevusega. Näiteks puisniidud, kus kasvavad meie käpalised. Ent kui elad vikatiga hõreda lehtmetsa alt juulikuu lõpul heina ei niideta, siis kasvavad puisniidud võsa täis. Fred Jüssi on kurtnud, et enam ei ole võimalik suve veeta Ta heinalakas. Kui magus olis, värske heina lõhn. Ja kõik koht oli, neid küünetäis? Ei ole. Sest kui üldse veel praegu heina tehakse, siis on see pakitud kilepallidesse. Rukki hakkides, järelküpsenud viljast jahvatatud jahu ja uudseleib. Kas on veel elus neid inimesi, kes seda oma nooruses on saanud maitsta. Ja nõnda edasi? Maastik muutub. Rannakarja omad kasvavad võsasse, sest lambaid ei peeta enam. Briti teaduskirjanik Clive ping ütleb. Kuni 19. sajandini pärines kolmveerand maailmas kasutatud mehaanilisest energiast inimestelt ning peaaegu kõik ülejäänu tuli loomadelt. Tuule- ja veeenergia osakaal oli äärmiselt väike. Inimesed olid tõhusamad jõuülekandjad kui loomad. Toidu kogus, mis neil selleks vaja läheb, on hoopis väiksem kui loomadele vajalik karjamaa ja sööt. Mistõttu väikese põllumajandusliku tootlikkusega ühiskondadele polnudki muud valikut, kui kasutada peamise energiaallikana inimesi. Tsitaadi lõpp. Omalt poolt lisaksin. Mul on naljakas kuulata neid üleskutseid, et sünnitage, lapsid, eestlus välja ei sure. Lapsed olid poolteist sajandit tagasi põhiline tööjõud. Selle asemel, et palgata endale sulane või teenijatüdruk panid sa omad lapsed tööle praegu vaadake, mis läheb maksma üks laps, enne kui ta seda asja saab. Ja siis kui asja saab, siis ta läheb ka kaugele maale. See süga murrang, veel tõhusam kui nõndanimetatud poliitiline revolutsioon tuli fossiilkütuste kasutuselevõtuga. Ma tegin enne siin pikalt jutt Eesti ühiskonnas toimunud muudatustest 19. sajandil, mis kaasnesid pärisorjuse kaotamisega. Aga jätsin küsimata, miks, miks läksid meie mõisahärra täkki nii lahkeks? Tastus on proosaline uusajal kasutusele võetud kivisel energia inimkonnale võimaldas kõigi aegade suurima moraalse triumfi korjanduse kaotamise. Tegelikult muutus neegerorjade ja Eesti päris respatiive teooriate pidamine uute tehniliste lahenduste ilmumise taustal lihtsalt järjest. Inimkonna moraalsele palgelon fossiilkütustel üldse oluline mõju olnud tänu suurele arenguhüppele sai nende kasutuselevõtuga võimalikuks isegi aristokraatiat asendamine demokraatiatega. Rääkimata näiteks ebahumaanset jutumärkides vaala küttimise, karuslooma kasvatamise või muu säärase lõpetamisest naftast, saiu, toota lambiõlikunstkarusnahk nõnda edasi. Ühesõnaga, kuni inimesel polnud piisavalt energiat, ei jätkunud meil taolist moraalikategooriatega jändamiseks mahti. Aga kui suurriikidel täna näiteks naftaga probleem tekib, siis asuvad nad meie rahuvalvajad muidugi koos nendega naftarikaste piirkondade mahajäänud rahvastele kõhklematult oma moraal ja demokraatiat tutvustama. Vajadusel relvade abiga. Energiapuuduse korral kannatab humaansus üsna kenasti välja latti madalamale laskmise Ta lihtsalt näljas ja külmas olles ei kipu inimesed eriti hoolima moraalsetest väärtustest, rääkimata siis kõrgetest kunstidest, kirjandusest või muust säärasest. Humaansus, demokraatia, rassiline, religioosne sallivus ja muud tänased kaunid ideed on mõistetavad vaid sellistele inimhulkadele, kelle kõht on täis ning kelle jaoks uue kõhutee hankimine ei seostu iga suutäie peale käiva loomuliku konkureerimisega kus omade ja võõraste vahel väga selgelt vahet tuleb teha. Siin on üldistustasand väga oluline, kui rääkida riikidevahelistest suhetest, siis on see, mis mina rääkisin õige, kui indiviididest, siis igas olukorras on olnud neid, kes täiesti teistmoodi käituvad ja on tõepoolest altruistid. Lisaks tuleb veel see, kas on tegemist permanentses hädaga või ajutise ka igasugused looduskatastroofid, Ta on ühendanud inimesi, see on noh, analoogne sellele, et kui on üleujutus metsas, siis võivad rebased ja jänesed samal palgil sõita. Söök ei ole nii oluline, kui et sa pääsed. Ja niisugustel kordadel on see üksteise aitamine pigemini kordi suurem, kui oleks normaalolukorras. Nii et see ei ole üks-üheselt sedasi pidi öelda, vaid see seletab lihtsalt ära, miks kasutatakse eri standardeid Süüria või Liibüa puhul. Ja mõne muu maakuul, tähendab seal. Saudi-Araabia on meie sõber seda meie USA-d on ju ja see, et seal vahabeedid valitsevad kest peksavad selle naise poolsurnuks, kes julgeb ilma saatjata avalikku kohta tulla, see ei ole inimõiguste rikkumine veel. Kui ma Sautidega tülli läheksime, mis siis saaks? Suured Ameerika autod neelavad nii et hoia alt seda bentsu. See on küüniline, see tundub mu jutt, aga ma kirjeldan, mitte ei õigusta. Nii, nagu juba Swift oma kallivuri reisides on kirjeldanud, inimesel pole füüsikalist võimsust ollagi. Aga see energia, need kalorid, mida inimene tarbib, toit on suhteliselt jube kallis. Näiteks ööpäevane söögiports 3000 kilokalorit pensiinina noh ütles hinnaks 1,5 eurot liiter maksab kõigest 60 eurosenti elektrina 35 eurosenti. Vot sellisel dieedil on odav tööjõud. Ja mis on masina Hint tööealiseks kasvatatud ja paarkümmend aastat kõrgkoolitust saanud inimese tootmishinna kõrval. Ja sestap ongi mingi ettevõtte tootmisüksuse majanduse tervikuna efektiivsemaks muutmine tähendanud ikka üha rohkemate inimeste asendamist masinaga. InimOrion ka kõige närusamates tingimustes liiga kulukas. Ja nõnda siginevad supermarketitesse tasapisimasin kassiirid. Mina veel praegu lähen sinna, seisan sabas pigemini, et inimesele maksta aganad. Pääsküla bensiinijaamas enam ei lasegi inimesele maksta, seal ongi ainult Cartiga õiendad. Eesti peavoolust hälbiv majandusteadlane Kaupo VIP toob oma raamatus globaalpohmelus naftatipu vaade tööstusühiskonnale. Paar näidet, tsiteerin. 20 maailma energiarikkama riigi keskmine elanik tarbib ööpäevas kõikvõimalikku Energiat kogustes, mis võrduks circa 140 inimese füüsilise tööga. Nii et orjandusliku ajastu mõistes töötab igaühe heast neist 140 orja. Eestlased on isiklikult igaühe tarbeks rabava 66 energia orjaga veel suhteliselt tagasihoidlikud. Eks Plataatorit, aga enamikul orjandusliku ajastu õlikutest annaksime ikka silmad ette. Tsitaadi lõpp. Altimägesid meil ei ole, on vaid munamägi ja nüüd tahavad nad oma lasermõõtmisega ka seda teha meetri võrra lühemaks. Kummatigi on Eesti maastik vaheldusrikas, meil on näiteks rabasid, mis mujal Euroopas ammu on kadunud. Ja sellepärast võib ütelda, et Eesti rahvas on rikas, laulusalm ütleb ei hõbedat, kulda ei leita, normaalkuid viljakandvat mulda on küllalt igal pool. Kui väärtushinnanguid nihutada ja see on ju meie käes, mida me selleks peame. Kui rikkuseks pidada puhast õhku ja joogivett, siis on Eesti üks väheseid paiku, kus on olemas tasuta käes katsub Indias juua kraanivett. Vaadake, mis teist saab ikka ainult plastpudelist, kui ei taha jääda kollarasse. Ja kui rikkuseks on puhas toit, ükskõik need eurotoetusi meile selle eest ei anta siis Eesti on tervikuna praegu veel üks suur öko ja mahemaa. Mina ütleksin moemaa. Nii et nende asjade poolest on Eestimaailma viie rikkaima riigi hulgas. Küsimus on kauaks, kui kaua saab kesta nõndanimetatud arenenud maailma tarbimisorgia, kui kaua on võimalik katla ühes nurgas keeta paksemat putru? Kaupo VIP näitab, et praegune tööstus, tsivilisatsioon kui kompleksse süsteemi ei saa enam samamoodi jätkata Ta, sest see on jõudnud oma termodünaamiliste piirideni. Teisisõnu majanduskasvu ei saa taastada, sest tehniliselt pole võimalik säilitada selle materiaalset põhieeldust ehk piisava energia kasumlikkusega energia sisendi kasvu. Pangad ja riigid võivad võimelda Ta palju tahavad trükkida juurde mõõtühikuid raha või jagada olemasolevate ümber lootusele panustades laenamine ja liisimine. Aga käes on hetk, kus enam ei saa paisuda energiaallikas, kust energia ammutamiseks kuluvat džauli annaksid piisavalt suure kuhjaga džaule tagasi. Seda hetke ei saa ka tehnoloogiliste või finantsmajanduslike hoobade abil lõputult edasi nihutada või olematuks teha. Kuna selle dikteerivad termodünaamikas geoloogias ja reaalmajanduses toimivad vääramatut seaduspärad. Miks ma ei kipu siin ütlevad midagi parata, saab, on, ma pean lihtsalt vabandust paluma, minu isiklik tõrge. Ma loen Airi Fromi ja mul hakkab vastu, et kolmandik igast raamatus on tema marksistlik õpetust, kuidasmoodi seda maailma parandada saaks. Esimene pool kriitikat on täitsa mõnus lugeda. Aga pärast on nii, et hoia alt, kui tark ta on, kõik ei ole nii nii targad, aga ikkagi kipub olema, et nad jagavad lõpus õpetusi. Kui see ja see ja see asi tehtaks teistviisi, kusjuures meid ja üldsegi mida teha annab või mis siis tuleks välja. Kas Eestis saab midagi nii olla, et see ei oleks ainult kosmeetiline, sest suur osa läänemaailma ökoelust on indulgentsi otsimine. See taimetoitlus ja karusnahavastane võitlus ja kõik, mis sa teed, need on kõik omavahel seotud. Oleme nii nagu ämblikuvõrgus. Mida rohkem sa siputad, mida rohkem sa katki kakud, seda hullem sa kinni oled. Ja mis praegu üldse meiega sündima hakkab? Ta on Nicolás, Carrie Tree madalikule, on üks vahva raamat, et seal on analüüsitud seda, et meie aju ja mälustruktuurid on täiesti teistsugused, kas me loeme lineaarselt või hüperlinkidega? Me ajustruktureeritakse teistsuguseks. Küsimus on, mis saab edasi, tehnoloogiline ümberstruktureerimine, mis alles on alanud, see avaldub inimese füsioloogias, jaapanlastel on eraldi sõna pöidla põlvkond. Kõike mobiili SMS-i tuleb ju pöidlaga kirjutada tänapäeva uuel põlvkonnal pöial kõige tähtsam näpp ja see on kõige võimelisem. Mõtelge järgi, on nii. See kõik muutub niivõrd kiiresti ja kui need juhtmed pannakse ikka pähe ja otseselt käib ajutöötlemine, kui need ei ole enam mingisugused natukene kiibid, siis me ei tea, mis siis saab. Nii et selles suhtes siin ühelt poolt on see, mida see Niklas kärv ja teiselt poolt, mida see meie Kaupo vip kirjutab, see on ka üks igavesti sünge raamat. Kui vältimatu on kollaps. Võib-olla on varsti nii, nagu Hardo Aasmäe ütleb, kaks miljardit inimest maa peal ja müüdiks muutuvad jutustused sellest, kuidas kunagi olid mingisugused pulgad peos, kuhu pöidlaga vajutades saadeti sõnumeid. Artur Alliksaare sõnadega on ainult nüüd ja on ainult praegu. Kõik, mis on möödunud ja kõik, mis tuleb, on pigem kujutlus teisisõnu, mudel eesmärgiga seletada seda, mis on nüüd ja praegu. Karl Haim kaks dialoog on võrrelnud Kristuse ristilöömist välgulöögiga. Selles mõttes, et me näeme ja kuuleme erineval ajal. Näeme, aga läheb tüki aega, enne, kui see mürin kohale jõuab. Ja aim ütleb, et see müürin hakkab alles kohale jõudma. Kui võtta seda välgupilti, siis ongi nõnda, et kõik on toimunud, mitte maailma lõpp, Bioleeslasid selja taga. Tsitaat, millega ma lõpetasin. Kõik, mis on möödunud ja kõik, mis tuleb, on pigem kujutlus, teisisõnu, mudel eesmärgiga seletada seda, mis on nüüd ja praegu. Mida me mineviku kohta ütleme, on, leiame mingeid formatsioonid, jälgime nende muutumist ja teisenemist selleks, et mõista, mille jaoks me istume siin ja mille jaoks me selle peale mõtlema. Dialoog ja kultuuriloolane Toomas Paul kõneles teemal Kiri riik ja rikkus. Muusika Uno Naissoo olnud aastast 1976. Loeng on sarjast Eesti mõttemaastikud, mis on pühendatud Eesti vabariigi 95.-le sünnipäevaaastale. Ülikool tänab koostöö eest Tallinna linnateatrit. Saate panid kokku Külli tüli. Jaan Tootsen. Raadioteater 2013.