Ei koole. Lavastaja Tiit Ojasoo kõneleb teemal pealisülesanne Ma olen siin aastaid pidanud oma põhitegevuseks teatrit ja seda teinud ihu ja hingega, aga aga kui ma Siia tulles mõtlesin, et millest ma siis peaksin rääkima selles kontekstis siis on selline tunne, et et ma ei oska mitte millestki rääkida. Sest tegemised on olnud küll nagu ühelt poolt väga intensiivsed ja, ja kui vaadata nii-öelda lavastajate liidu kodulehekülge, siis on üht-teist juba tehtud, aga kui ma mõtlema hakkan, et mida ma siis olen noh, kuidas ma suudaksin seda kuidagi kokku võtta või sõnastada, või kas ma olen leidnud mingisuguse elu tõe, mida inimestega jagada, siis nii kaugele ma küll veel jõudnud ei ole, pigem ma olen sellest ajast kaugenenud, kaugenenud, kaugenenud. Et üks küsimus, mis mind painab, ma ei oska isegi seda küsimustel sõnastada, igatahes on see küsimus seotud ajaga ja aja kasutamisega ja sellega, et kui palju aega on ja noh, loomulikult siis jõudes selleni välja, et kui teaks, kui palju aega on, küll siis oleks hea elada. Teater no 99 sai kunagi Hasso Krulli aja esseest lähtuvalt tehtud sellise mõttega, et me loeme oma aega tagurpidi, et 99-st allapoole kaheksa aastaga, Me jõuame vist 39 lavastust valmis. Ehk siis, et noh, meie aega peaks umbes 10 aastat veel olema, tänasest päevast arvestades ja ühelt poolt on see kuidagi selline väga meeldiv perspektiiv. Rahulik on olla 10 aastat veel. Teiselt poolt kummitab kogu aeg küsimus, et noh, et kas see kaheksa aastat, mis juba möödas on, et kas see on nagu olnud piisav, kas see, mis me oleme teinud, et kas nad on olnud piisav ja üks selline kärsitus elab ja elab hinges edasi. Ja nüüd teist poolt selle ajaga, et viimased paar aastat olen olnud lavakunstikoolis kursuse juhendaja ja kõik needsamad küsimused ajast, õigemini isegi mitteküsimused või nagu see aja tunnetamine, mida ma ise võib-olla elasin läbi, siis jumal teab kui mitu aastat tagasi, kui ma ise seal koolis käisin. 16 aastat tagasi, nii et küsimused tulevad nagu järjest uuesti ja uuesti ette, et ehk siis et et kui, kui kuidagi suudaks siis lavakunstikoolis aru saada, et kui pikk see perspektiiv on, et siis oskate oma aega palju paremini kasutada, oskavad välja mõelda seda, et et mida siis õppida elus. Et selge on see, et kõike õppida enam ei jõua. Samas tahaks ju kõike osata, eriti noh, kui sa oled selline noor ja läbinud suured konkursi ja seal on motivatsioon, on ülikõrge siis tahaks kõike osata, aga, aga sel hetkel, kui sa saad kõike osata, sellel hetkel sa lõpetad sellega, et et sa ei oska tegelikult mitte midagi. Ei hästi ega halvasti ja võib-olla see tunne, et võiks kõike osata, et sellest ma olen isegi üle saanud. Ma tean, et ma ei oska enam kõike, ma ei saagi kunagi kõike osata isegi oma ameti seisukohalt, et ma ei nii palju teemasid, mida mul ei ole isegi mõtet näppima hakata, et ühelt poolt kuna kooli lõpetasin, siis ma mõtlesin seda, et noh, et, et on erinevaid. Proovin kõike, mida mulle pakutakse, kõike, mida suur ja lai, Eesti teater võib ühele noorele lavastajale pakkuda, et ma kõike seda proovinud. Tegin nii suuri kui väikseid lavastusi muusikale ja tragöödiaid ja selles mõttes, et ega ei olnud ka vist kvaliteedil väga vahet, et kõik tulid ühtemoodi välja, kellele meeldis, kellele meeldib, kellele mitte, siis sellele mitte. Aga nüüd mida aasta edasi, seda rohkem ma sain aru, et et ma ei saa kõike teha, ei jõua kõike teha ja ma jõua kõikide asjadega sellise kvaliteediga nagu mind rahuldaks ja mis see siis on, mis mind rahuldaks või mis on see kitsas lõik minema? Tahaksin katsuda, see on küsimus. Viimaste aastate jooksul, no 99 on võib-olla kõige enam tähelepanu pälvinud oma selliste nii-öelda poliitiliste projektidega, et me oleme siin olnud kriitilised, tõstatanud teemasid. Kui ma selliste poliitiliste sotsiaalsete küsimustega siin mõned aastad tagasi alustasime, siis oli nii tore see, kuidas teatrikriitikute konkreetselt meil oli üks lavastus pealkirjaga nafta, siis räägiti sellest, et õigemini küsimusi sellest, et kust raha tuleb. Mäletame, et aasta oli siis 2006 näiteks. Elukvaliteet järjest tõusis, inimesed ehitasid endale maju ja kortereid, ostsid järjest suuremaid autosid ja siis meie küsimus oli see, et kus siis raha tuleb. Meie oma tööga nii palju ei, seda ei tekita. Noh, ma rääkisin ka mitme investeerimispankurina sel hetkel küsisin, kust raha tuleb, nemad ikkagi väitsid, et raha tuleb töötegemisest, et, et sellepärast lähebki praegu elu paremaks, et me teeme järjest rohkem järjest kvaliteetsemalt tööd. Kui me praegu nendega räägin, siis praegu nad seda enam ei väida. Aga see, mis selle lavastuse retseptsioonist oli kõige huvitavam, oli see, et kriitikud ütlesid, et nojah, et väga tore, et sellise lavastuse, aga et kus on lahendus selle lavastuse kontekstis ka ei olnud küsimus mitte selles, et rääkida võimalikest lahendustest, vaid küsimus oli selles, et võiks silmad lahti teha selle ees, et kohe tuleb majanduskriis, noh, mis me ütleme seda niimoodi sõnastanud, et kohe ta tuleb, aga küsimus, et kust raha tuleb, see sinna välja viiski, eks ole, ka kolm aastat hiljem oli kõigil selge, et näed, et et raha ei tulegi seina seest lõputult välja, vaid natukese aja pärast, et sellega tagasi maksta. Eks ta oleks naiivne, aga hiphopkava oli, et, et ma küll ei häbene seda, aga ega seal sellest nüüd takkajärgi midagi suurt rääkida ei ole. Et lihtsalt need vastused on siit läinud edasi, et üks selline tähelepanu väärne, mis meil seal vahepeal ka kindlasti oli, oli pealkirjaga karjatšestonski Barnimis rääkis siis sellest, et Eesti rahvas on, on väljasuremisohus vaid et suremegi tasapisi välja, et meie sündimusnäitajad on alla alla rahvuse taastootmise taset ja noh, mitte ainult eestlaste sündivus näitlejatele sellised, vaid põhimõtteliselt Vana-Euroopa sündivus, näitajana alla rahvuste taastootmistaset, välja arvatud poolakad, kellel läheb kõik hästi. Ja kes seda lavastust ka üldse mõistnud, reisisime sellega väga palju ja, ja igal pool mujal kõik said aru, et see on tõesti probleem, aga poolakad ütlesid, et see on täiesti arusaamatu jutt, mis te räägite? Et nii ei, nii ei juhtu, ei ole, aga ilmselt seal ka katoliiklik taust annab neile teatavad eelised teiste Euroopa maades. Ütleme see lavastus lisaks sellele, et eestlased selle teadvustamisel, et eestlased on välja suremas või sellisele emotsionaalsele teadvustamisel, et ta tegeles ka sellega, et kergelt, et kas üldse rahvusriigil, kui sellisel on mingisugust mõtet või tulevikku või kas me, kas me peaksime oleme kurvad selle üle, et, et me välja sureme kui eestlased. Aga noh, jällegi, et see vastus, et kas me peaksime, oleme kurvad selle üle, et see vastus jäi nii-öelda publiku kanda, et me pigem ütlesime, et nii on või tuletasime meelde, et nii on, näitasime emotsionaalselt, et nii on ja, ja võib-olla siis esiti esimene küsimus, et mis rahvusriik üldse selline on. Aga kus ma tahtsin omas nende näidetega jõud, et no ja siis sealt edasi on võib-olla jah, siis need viimasel ajal kõige kuulsamad lavastused Ühtne Eesti suurkogu, mis Kazis tegeles kitsamalt või laiemalt kas Eesti või poliitikaga või demokraatia seisuga vanas vanas euroopas üldse noh, siin oli lõputu, selline küsimuste kaskaad on siin. Kas see oli nagu eetiline niimoodi teha, et et kas valitsusparteid said sellest punkte juurde, et 99 lasi auru välja või või pigem inimesed, kaugenesin veel poliitikast või et mis selle kõige tulemus on? Jälle kord, et küsimus ka sellest, et kus on siis lahendus, et miks te poisid-tüdrukud ei pakkunud neile lahenduste, tegite Saku Suurhallis meeletu suure projekti, aga lahendust ei pakkunud? No ega endale on ka kurb meel, ei ole suutnud ühtegi lahendust pakkuda, aga ma olen mõelnud selle teatri eesmärgist ja mulle väga meeldib see, mida Jaan Tooming kuskil kirjutas. Et ta ütles sellise lause, et et ega teater ei ole intellektuaalne kunst, teater on emotsioonide kunst. Noh, siin võiks pikalt rääkida sellest, et mismoodi siis emotsiooni tekitada, et emotsioon on nii-öelda higi tegutseja nahal ehk siis emotsiooni iseendast ei ole võimalik mitte kuidagi mängida või, või tekitada emotsioon tekib siis, kui ülesanne ja mõte on piisavalt selge ja kui sinu tahtmine on piisavalt selge. Ja noh, lõppkokkuvõttes üldse teatri eesmärk võiks olla emotsioon tekitada vaatajas, mitte alati ka mängijas. Aga jätkuvalt, et see mõte, et teater, emotsioonide kunst, et see mulle väga meeldib ja võib-olla, et see on isegi pisut ootamatu, no 99 kontekstis, kus me oleme kogu aeg olnud nii sotsiaalsed ja poliitilised ja tegelenud selliste isegi ühes lavastuses tegelesime kunsti kui sellise filosoofiliste probleemidega. Aga põhimõtteliselt on küsimus ikkagi alati ja ainult emotsioonides. Mingites lavastustes iseenda jaoks tegelengi ainult ainult emotsioonidega. Et lugu kui selline muutub järjest töötumaks, et ühelt poolt lugusid on räägitud juba väga pikalt ja, ja noh, kõik see kõik lood on juba ammu ära räägitud. Ja minu meelest tänaseks päevaks isegi mitte ei ole küsimus selles, et kõik lood on ära räägitud, vaid kõik lood on ka juba kõigile teada. Et mõnes mõttes nagu selline kultuuriladestus on nii paks, et, et sellele võib natuke loota, et kõiki lugusid on juba teada ja selles kontekstis ongi meil on mulle tundunud väga sageli, et võib tegelikult ainult tegeledagi emotsioonidega näidatagi ainult ainult emotsioone. Vot, see on nüüd selline väga põnev koht, et kuidas sinule tundub, kuidas üldse emotsioonid intellektuaalsusega seostuvad, kas nad kuidagi tasandavad või, või mis on sissesuhe. No mina ei ole näinud ühtegi intellektuaalid, kes ei oleks kirglik selle juures ma ei mäleta, kahjuks seda. See oli nii kena lause, kuidas emotsioonid on nagu sigimistekivad tegutseja nahale. Ma loodan, et mõte on vähemalt arusaadav, emotsioon iseenesest ei ole võimalik tekitada ja ma tahaks olla vihane, rõõmus või, või, või kirglik ja ei teki, et see tekib ainult siis, kui sul on millegi nimel või noh, mingisuguse tegevuse käigus, eks ole. Et ma arvan, et see intellektuaalsuse emotsioonid suhestuvad teineteisega ka täpselt samal kombel, et kui siin miski asi piisavalt palju intellektuaalselt huvitav, siis tekitab see emotsioone ja kui keegi ei ole nõus sinuga intellektuaalsete seisukohtadega, siis see tekitab väga palju emotsioone. Emotsioonide kohta on viimasel paarikümnel aastal palju huvitavaid teaduslikke hüpoteese tehtud või mis need on. Ja üheks võimaluseks on, need emotsioonid on kumbassid. Ehk siis emotsioonidesse provotseeritakse tegelikult väga palju infot ja analüüsi tulemusi mida sa ei suuda teadlikult läbi analüüsida lihtsalt teadlikult sa ei suuda seda sellepärast teha, et sinu teadlik protsessi, mis võimsus on, on nõrgem, see polegi sulle vajalik. Emotsioonid näitavad sulle, mida sa peaksid tegema asjadest arvama, ümbritsevaga suhestuma. Kui nüüd võrrelda nagu mingi intellektuaalse tegevusega, siis ärge alahinnake emotsioone, et nad on eriti intellektuaalset suunanäitajad, eriti keerulistes olukordades. See, et sa nendega oled hakanud tegeleva mina olen sinu poolt. Aitäh seda analüüsi küll ei ole ma lugenud, aga selles mõttes, et noh, ilmselge on see, et, et kunstiteos kätkeb endas alati emotsioone ja just nimelt nad läbi nende emotsioonide ta tegelikult ka nii-öelda kirjeldab, maailma nii-öelda kirjeldab. Sellepärast ma tunnengi ennast praegu siin rääkides üsna ebamugavalt, et viimastel aastatel mitte, et ma räägin järjest vähem, aga, aga minu jõud ei kulu. Ma ei ole harjutanud enese sellist korralikku väljendamist verbaalselt, vaid mida ma olen harjutanud viimased aastad just nimelt nagu emotsioonidega tegeledes. Ma ei mäleta, kust kohast keegi rääkis sellisest kassinäitusest, kuidas kassinäitusel noh, kõik kasina nagu stressis, eks ole, seal närvilised niimoodi ja siis käivad see kassinäituse. Žürii käib ringi käidud kassi juures, katsub neid kasse, vaatab, kas kõrvad on pikad, kuidas karv läigib ja nii edasi ja et ja siis see pilt on selline, kuidas kass, kes kaitseb ennast nagu veel nagu viimase sellise vihapiiril, et ta nurka tõmmanud koheda hammustab ja tapab selle žüriiliikme. Ja kuidas žürii liige läheb sellest hetkest üle, ta võtab täiesti julgelt kassi kinni, sest ta teab, et kas sel hetkel kuidagi enam ei suuda rünnata. Ja iseenesest nagu sellist kassinäituse žüriiliikme oskust, ma olen endas ka mitte just treeninud, vaid. Ühesõnaga ma aeg-ajalt mul on tunne nagu kassinäituse žürii liikmel, jah, et see, mida proovis teen, on just nimelt nagu inimeste emotsionaalne mingile piirile viimine. Ja siis sel hetkel nende õigest kohast katsumine. Selles mõttes just viimase lavastusega, mida me tegime lavakunstikooli tudengitega, pedagoogiline poeem, lavastusprotsessi üks kõige olulisemaid periood oli see, kui me elasime kolm nädalat maal telgis. Mina elasin kõrvaltelgis, aga nemad elasid kõik ühes telgis hommikust õhtuni õhtust hommikuni tegelikult selles viia ja tegid koos proove ja et selle, no mis see, tähelepanuväärne, et nad ei läinudki tülli selle kolme nädala jooksul pärast mõtlesin, miks nad ei läinud tülli, läinud tülli sellepärast et nad tegid kaheksa tundi päevas proovi, ehk siis kõik emotsioonid tegelikult jäid sinna proovidesse, et nad pärast lugesid nende päevikuid või tähendab mitte salajane tahtlikud. Ja siis nad rääkisid, kui õudne, kui kohutav see kõik oli, kuskile polnud minna väljapääsmatu süüa küll sai, aga, aga ikkagi oli väga õudne, telefon ei töötanud ja internetti ei olnud. Siis kogu selle väljapääsmatu olukorra emotsioonid lahenesid proovides ja proovid olid tõesti nagu väga emotsionaalsed, nad olid selles mõttes ka väga ilusad, et kui nii-öelda täiskasvanud näitlejad või professionaalsed näitlejad üldiselt kaitsevad ennast alati emotsioonide eest, noh, nendel on teatav selline professionaalne kaitsekile kogu aeg peal, et nad väga kaugele ei lähe või heal juhul võib-olla üks kord prooviperioodi jooksul, need lähevad endast välja. Siis siis noored näitlejad, kes ennast niimoodi ei kaitsenud, samas nende oskused lasta emotsioonidel tekkida, need oskused on juba päris korralikud. Et siis need proovid olid väga-väga-väga emotsionaalsed ja väga ilusad ja ma mõtlesin, et mis see minu töö seal lavastajana oli selle lavastuse juures tegelikult oligi nagu seda tekitada seda olukorda, kus sa suudaksid minna oma emotsioonidega piiri peale välja ja selle piiri peal siis nagu balansseerida sellega seostub kohe ka üks väga keeruline teatraalne probleem, nimelt see, et kui me oleme, kui me oleme nädalate ja tegelikult mitu kuud järjest üritanud kogu aeg piiri peal käia ja siis, kui on esietenduse ära olnud saalis plodeeritakse ja tuuakse lilli, siis on kolmas, neljas viies etendus, siis on kohutavalt raske jõuda täpselt samasuguse piiri peal, eks siis, et noh, et kui sa oled lavastuse näitlejana, justkui sa oled lavastuse proovides mänginud pulsiga 200, siis seda 200-st pulssi saavutada igal õhtul nagu hetkega, et see on, see on väga keeruline ja, ja noh, ma ei tea, ilmselt sellepärast esietendusel, mis ei läinud nii hästi, mis ei olnud piisavalt emotsionaalne ja piisavalt tähelepanelik, piisavalt kõrge temperatuuriga, et siis oligi üks tüdruk murdis jalaluu, keegi komistas kuskile, et see on üks selline nagu näitleja. See ei ole isegi nagu näitleja, tehniline küsimus, näitleja tehniline küsimus on kogu aeg olnud, et kuidas seda siis igast õhtust õhtusse korrata, kuidas teha nii, et emotsioonid ära ei kuluks, aga aga see on isegi nagu laiem, selline teatraalne küsimus, et kas üldse on võimalik sellist teatrit teha, mis nagunii tugevalt toetub emotsioonidele? Ei saa päris hästi sellest aru, et kuidas saavad nagu emotsioonid olla mingisugune eesmärk. Iseenesest. Emotsioonid, eesmärk iseenesest. Siin tuleb siis kohe küsida, kelle emotsioonide, kus kohas, et emotsioonid, see, et ütleme nagu näitleja oleks lava peal emotsionaalne, seisa olla lõppeesmärk, kindlasti mitte, et noh, et kui ta seal üksi emotsionaalne on, et see kedagi ei puuduta, siis on seal suhteliselt tühi töö ja vaimu närimine. Aga publiku mõttes ma arvan küll, et emotsioonid see ongi ju see, mille pärast teatrisse lähen. Mille pärast me kunsti vaatame, et olen sellega väga nõus, et, et emotsioon või kunstiteos laiemalt on midagi sellist, mida ei ole alati võimalik intellektuaalselt lahti võtta. Ei ole võimalik seletada, seda on võimalik tunda ja loomulikult selle ümber on võimalik väga palju seletada ka heas mõttes on võimalik sellest arvata ja püüda seda kuidagi piiritleda ja avada Endale teistele uusi perspektiive, aga aga lõppkokkuvõttes, kui kunstiteos sind emotsionaalselt ei puuduta, siis on ta suhteliselt mõttetu kunstiteos selles mõttes. Minu meelest on küll emotsioonid nagu nii-öelda lõppeesmärk aga sellise nii-öelda emotsionaalselt piiridel käimise ma mõtlen siis nagu tegijate enda mõttes, et selle sa oma õpilastega jõudsite nende nädalate jooksul põhjalikult läbi arutada, et kuhu te alati teel või et miks te seda tükki teete. Sest noh, alati viskad, paned magneesiumi põlannakse säriseb, et seal alati äge vaadata. Aga et mis hinnaga see tuleb, et kas seesama oht ei ole see, et et sinu näitlejad, sinu õpilased, noh, lihtsalt ühel hetkel särisevad läbi ja samas mis eesmärgil nad läbi särisevad. Kas see katkimine kohta vot kuidas seda küsida, et on olemas lavastusi, mis lahendavad küsimusi või lahendavad ütleme, sisemisi pingeid, hinge otsinguid ja siis on lavastusi, mis tekitavad küsimusi, tekitavad probleeme, aga siin ei ole küsimus üldse selles, et peaks lahendust pakkuma. Aga need inimesed võiksid ju ellu jääda pärast seda kõike. See oli küll väga provokatiivne, ma usun, et et kõik jäävad ellu on rohkem elus, kui nad olid enne proove. Alustaks natuke kaugemalt, et jällegi sellisest nagu tehnilised küsimused või mida ma olen lavastajana väga sageli mõelnud, et kui on mõni väga emotsionaalne stseen, noh tõesti ütleme noh, ma ei tea, keegi peab nutma lava peal või selles stseenis, et noh, et see peab viima sellistesse kohtadesse puhkeb nutma, et et kuidas sellise stseeniga proovis käituda, et ütleme niimoodi, et stseen saab valmis noh, ütleme prooviperioodi esimeses pooles siis järgnevat ühel hetkel hakatakse läbi mängima, tehakse seda uuesti ja uuesti uuesti, et mida peaksid selle konkreetse stseeniga tegema. Et kas peaks ta vahele jätma, noh kuna ta on nii-öelda olemas emotsionaalselt või peaks seda markeerides mängima? Ta on enam-vähem püsiks meeles, aga et noh, mitte seda emotsiooni ära kulutada või siis peaksid iga kord jõuga läbi mängima. Jaa. Ma kardan, et ma olen lavastajana muutunud järjest pehmemaks, mis ei ole võib-olla hea, aga aga nüüd selle prooviperioodi käigus sain ma küll aru, et, et kui on selline emotsionaalne stseen siis tuleta iga kord täie jõuga läbi mängida ja ta tuleb läbi mängida, sellepärast et et see emotsioon mitte ei põle läbiv aita kuidagi. Ta kuidagi nagu vabaneb ja see ruum inimese hinges, kus kohas stseen paikneb. Et see ruum mõnes mõttes avardub iga korraga ja noh, see on nagu noh, mõnes mõttes on see nagu painutamine. Et et noh, et kui sa oled ükskord spagaadi ära teinud, et nad, siis sa ei saa järgmised kolm aastat mõelda, et noh, ma natukene ajan jalgu harki, et, et iseenesest on see mul olemas, mul seda järgmine kord vaja läheb, siis ma teen, et sa pead seda iga kord tegema ja tegelikult ennast et kogu aeg vormis hoidma. Ja lõppkokkuvõttes ega Ma ei ole jõudnud küll noortega nüüd rääkida ja võib-olla, et isegi kui ma oleksin jõudnud rääkida, aga ega nad ei oskaks sellele vastata. Aga ma arvan, vaadates neid, et see, see tee või see Need, erinevad emotsioonid, need erinevad kirelised seal voodis läbi on elanud, et need on need on need tegelikult inimestena oluliselt sellisteks nagu rahulikumaks teinud ja nad on ennast painutanud selles teises suunas lahti, et kui me vaatame hästi painduvad inimest, siis selle tulemus noh, tema kui ta nii-öelda tänaval jalutab, siis me ei näe seda, et ta suudab spagaat ja teha, aga me näeme seda, et ta ta kuidagi maailma tunnetamine või tema pilk on lahtine ja minu meelest see juhtus see ka noortega, et igal tasandil, et kui need näitlejate, nad teavad, et nad võivad, et neis on piisavalt palju elu ja kirge, et mis neid ajab naerma ja nutma, siis see annab vanematest teatav rahu. Sa ei pea muretsema selle pärast, et kas sa oled näitleja või mitte. Või kui sa püüaksid sõnastada omaenda eesmärki, mis võiks olla sinu elu selline ülesanne või mingisugune siht, Jon. Ja praegusel hetkel vastaksin sellele niimoodi, et. Ma võitlen oma, võitle nii-öelda õige sõna. Ma loodan, et ma saan üle oma kärsitust. Et no mul oli pool elu selline tunne, et pool seda elu siiamaani on olnud kogu aeg selline tunne, et ma jõuan igale poole liiga hilja. Jõudsin Pärnu kooli teatrisse, helgemad ajad olid juba möödas. Jõudsin lavakunstikooli helgemad ajad olid juba möödas. Jõudsin. Hiljaks jäänud ja et selle ilmselgelt selle põhjus ei ole mitte see, et nii, et ma olen nii aeglane igale poole hiljaks jäänud, vaid, vaid põhjus on selles mingisse omamoodi kärsituses, et et mitte aru saada sellest, mis praegu on, vaid kuidagi tunne on, et noh, kõik on möödas, kõik on läbi, veel ei ole või ei tule. Ja see mõte seostub ka sellega, mis ma alguses rääkisin, et ja siis on selline tunne, et peaks nagu kõiki asju kogu aeg tegema mingites valdkondades on, see on see siiamaani niimoodi, et mul raamaturiiul täis raamatuid, mida ma ei ole lugenud ja ma ostan neid kogu aeg juurde. Noh, võiks ju need läbi lugeda, mis seal juba on. Ja nii edasi, aga teiselt poolt ma loodan, et mida aasta edasi, seda rohkem. Ma saan aru, et on asju, mis võtavadki aega võtavadki, täitsa kohe pikalt aega. Lavastuses tegemine võtab aega kolm-neli kuud, mõnikord rohkem. Meie teatrisse esietendus eelmisel sügisel üks asi, mis, mida valmistati ette viis aastat. Läksin hiljuti trenni, noh, olen aastaid mõelnud, et peaks minema sinna trenni, aga et siis nüüd lõpuks siis läksin ja, aga ma ei tea, kas mul on aega seal käia, ma loodan, et on, aga et et seal üldse kuskile jõuda, selle trenniga peaksin seda tegema vähemalt 20 aastat. Arvestades seda, et ma ei ole enam 15 aastane, siis ja ei tea, kui palju aastaid veel ees on, et siis võib-olla see eesmärk või võiks olla, et kuidagi maha rahuneda. Kas on mingi hiina vanasõna vist et kõige pikem teekond algab esimesest sammust, kui saaks sellest kärgitusest üle, noh, kas ma hakkan seda tegema või mitte, hakata seda tegema? Sinna-tänna vist sassi hakata lihtsalt kuskil suunas minema ja pikemas perspektiivis hea kui on, kui on kuskile mindud, mitte koha pealt õmmeldud tagasi. Jätkab Tiit Ojasoo. Mis me oleme teinud ka nii palju imprusetoorseid, tükke või ühesõnaga tervet lavastati improviseerinud, valmis fikseerinud ja mõnda lõiku ka mitte fikseerinud tekstis, et igal õhtul improviseerimine improviseerimis põhiline eeldus on see, et näitlejad suhtlevad omavahel. Noh, kõige enam improviseerida lavastuses, kuidas seletada pilte surnud jänesele, seal oli noh, ütleme kuni pool tundi oli seal vahepeal sellist aega, kus lihtsalt improviseeritud reeglid olid väga karmid ja väga lihtsalt on lihtsalt improviseeritud suhtlusimprovisatsioon, eks enamikul juhtudel tegelikult aia taha ei tulnud sealt mingisugust toredat teatraalselt ilusat asja välja. Aga samas minu meelest see oli nagunii oluline. Lavastuse kontekstis on see oluline improviseeritud, aga lihtsalt see, et kui sa saalis oskaksid vaadata seda või kui sa näed seda, et kuidas inimesed üritavad kommunikeerida üksteisega ja noh, see kommunikatsioon lihtsalt kukub kokku kogu aeg jälle kukub kokku ja siis nad jälle üritavad, nad hüppavad nurgas, närivad põrandat ja siis jälle üritavad kommunikeerida, ikka ei tule välja. Ja siis, kui see lõpuks tuleb välja, mis nii ilus, see on lihtsalt nagu see on lihtsalt nii ilus. Ja veel kord noh, see suhtlemine teatris, et see on üks põhiline asi, kas tekib see suhtluslava ja saali vahel või selles mõttes, et kas see, mis lava peal tehakse ja räägitakse, et kas sa üldse kuidagi jõuab saali või see on mingisugune sellise neljanda kilest seinad, aga mingi lugu, mida tore, räägiti selline lugu, istume seal oma tualetti ja toome naise jalutama õhtul, et noh, et kas teater on, kas teater on see koht, kus käiakse, sellepärast või teater on see koht, kus see suhtlus on kuidagi aktiivsem ja veel kord noh, muidugi hästi tore on sellest suhtlusest rääkida, et siin ja suhtleme, mõnus on ju. Ma olen ka siin pikateatritee jooksul märganud, et igasuguseid lipukirjad, et lipukirjadel on vähemalt kaks tera ja teised eraga võib endale mõnusalt võib lõigata, et see suhtlemine ei ole sugugi mitte meeldiv iga kord mitte selles mõttes meeldiv, et lava pealt öeldakse ebameeldivaid asju ja vaat kui õudne. Pisut, kui sa oled avatud suhtlusele sisse, sa pead ka partnerit kuulama, mis tähendab seda, et sa pead ka publikut kuulama ja publik võib sind ka pikalt saata. Ma ei oska seda väga täpselt fokusseerida kuidagi. Ma olen ju 60.-te laps ja mäletan, et, et justkui see Eesti nagu teatriuuenduse 60.-te laine ma sattusin väga palju sel ajal teatrisse ja sattusime, mäletan, ühtepidi on hästi selgelt meeles mingid lasteetendused mis tol ajal olid tehtud just selle teatriuuenduse meetodiga või ma hakkan nimesid nimetama ja mingeid konkreetseid etendusi, aga kus mängiti nagu lapsed, noh, see improvisatsioonilised nagu selline mingis mõttes nagu looma väljalaskmine või selle lapse väljalaskmine. Ja mäletan seda, nagu seda lapsena seda tunnet tekitas. Igastahes tohutu huvi teatri vastu. Aga teistpidi ka mingi piinlikkus onude-tädide pärast. Tegelikult oli nagu väga piinlik vaadata ja nahka mingisuguseid väga, mis on teatriajalukku jäänud lapsena sattunud nägema mingisuguseid väga krestomaatilised, selliseid eesti teatriuuenduse purskeid nii niukse tubateatri või noh, täiesti mitteformaalses raames, mida väga palju tol ajal tehti mingisuguseid performance või häppeninge ja nende puhul sedasama asja ja siis nagu siit tulenevalt seda psüühiliselt ohtlikesse piirkondadesse minekut ja mingeid selliseid asju, kuidas see lapsena tajuvad seda lapsed ikka kuidagi mingeid asju mõjuvad hästi nagu otse või noh, nad tajuvad kuidagi väga selgelt ära, kus on nagu päris mängija, kus on nagu mingisugune feikimine või mingid sellised asjad. Aga see tekitaski tohutu huvi mingis vanuses, et äkki see on päriselt ikkagi ka võimalik ja siis noh, kui juba hiljem nagu teatriajalugu tundes või järjest süvenenud see probleem, et et see piiride kompamine, et see on nagu järjest rohkem läheb nagu formaadipõhiseks, et kas sul nagu seda äkki me oleme nagu lõksus jäetakse, plaat viskab juba nagu ammu, et selles suhtes mingil hetkel tundus, et seda kõike tehti kuuekümnendatel noh, nagu täiesti eluga lavale minekut ja kuni suguühte laval ja praktiliselt noh, kindlasti oli ka gruppe, kes peaaegu valmis laval tapma ja tõenäoliselt kuskil tapeti. Kas sellest piiride kompamisest üldse selles piires on võimalik kaugemale minna ja milleks seda järjest uuesti teha. Ja kas äkki peaks hoopis kuidagi teises suunas proovima või kas üldse on võimalik või me jäämegi sellesse viskama? Tihtipeale tundub, et nagu seda selle koha peal või sellel tasandil viskamist, nagu rahastatakse hästi tugevalt nii tegevuskunstides, teatris, filmis kas mäki mingis mõttes oleme iseenda mingisugusesse lõksu jäänud see laps sinus nagu tihtipeale tunneb ära mingite nende projektide puhul, kui nad nagunii-öelda rahvate tulevad kas läbi televisiooni või, või mingites näitusesaalides kuivõrd üldse see niinimetatud kunstnik suudab veel seda siiralt teha pärast seda, kui ta on need rahad saanud? Väga paljud suudavad ja isegi siis, kui suudad, et kas see selles etteantud ja rahastatud võimaluses üldse tegelikult mingisuguse noh, nii-öelda valgustus hetkeni veel suudab viia isegi siis kui minna psüühiliselt väga ohtlikesse kohtadesse, isegi siis, kui antud põlvkond ei tea, et seda on juba sellisel kujul väga mitmeid kordi varem teinud ja katkiminemise suhtes, noh tegelikult Kar, Tooming ja Hermaküla enda puhul reaalne katkiminek täiesti toimus, et selles mõttes tegelikult päriselt ja samal ajal tohutu respekt inimeste suhtes, kes julgevad, eks ole, seda pealt vaadata, tihti lähedalt, väga karm näha ja kui seal midagi teha ei saa, kui see katkiminek päriselt ja see on tohutu suur ohver. Mingil hetkel tundub, et see ei olegi nagu enam võimalik isegi nii suurte ohvritega, et see lihtsalt ongi nagu hulluksminek nagu kollektiivselt, noh see on nii ränk küsimus, muidugi. No mis katkiminekus puutub, siis see küsimus, kas pikk ja igav või lühike ja särav, et see küsimus on igalühel endal vastata, et võib teha nii ja naa ja ei teagi, kumb raskem on pikk ja igav on ka ikka väga raske. Aga mis puutub sellesse formaati või noh, ühesõnaga, et selleks, et sellist nagu piiride kompaniist on tehtud ja et noh, et miks seda siis ikka meil nüüd edasi teha ja seda jube palju ka tänapäeval tehakse, et selles viimases väites ma julgen küll nüüd väga tugevalt kahelda, et. Ma küll nagu väga ei tule ette, et keegi mingisuguseid selliseid nagu psüühilisi piire komp, et noh, loomulikult jah, minnakse edasi, ma ei tea, no ma ei tea kujutavas kunstis nagu nor langes endast ümber lõikab igatepidi, et noh, seda võib-olla jah, et ütleme, viis 60 aastat tagasi ei olnud niikuinii lihtne teha, onju, ma ei tea, kas nüüd tänaseks päevaks on ennast juba päris ära lõiganud või lõikab ennast ikka edasi veel. Aga et selliseid asju jah, minnakse, aga need ei ole nagu psüühilised piirid ja mida ma oma noorte puhul rääkisin ja mida me nagu proovisime, pigem et et meie eesmärk ei olnud hulluks minna, et mis minu meelest oli, noh, mina ei ole kuuekümnendatel elanud, aga 70.-test ma suurt midagi ei mäleta. Ma olin väga väikesel hetkel, aga mul on tunne olnud, et seal kohati mingitel radikaalsemate gruppidel oli ikkagi eesmärk nagu hullus, kui selline, et noh, et saavutada mingisugune hullusi, mingi panna improviss käima hull lava peal. Et kindlasti ei ole see eesmärk ei no 99 sellega ka ütleme, lavaka noortega vaid Nende emotsionaalsete piiride kompamiine tähendab alati seda, et et vabastada ennast ütleme nii-öelda nagu hea lapse korralikust käitumisest, mida on lapsepõlvest peale õpetatud, et naerda valju häälega ei tohi. Nutta ei ole üldse viisakas mehed põhimõtteliselt üldse ei nuta. Naised võiksid ka nutta kuskil omaette, mitte teiste silme all. Et, et vabastada ennast pigem sellistest piirangutest ja saada enda kätte suurem tööriistakast, aga seal ei ole ka mitte ainult see selline nagu tehniline vajadus või selline nagu külm, kalkuleeriv vajadus, et noh, ma pean oskama nutta selleks, et produtsenti paremini meeldida. Vaidet kui sa teadvustad endale kasvõi esialgu nagu kõige lihtsamaid emotsioone ja, ja suudad neid ja julged need läbi elada, julgeb neid nagu lasta sündida. Et siis see teeb sind inimesena lihtsalt nagu vabamaks jälle, see on sealsamas ikkagi nagu pigem nagu selline nagu painutamise mõte mitte enese katki väänamise mõte, aga noh, ega painutamisi juures ka, et kui sa valesti painutad, siis lähedki katki ja, ja mõnikord, et mõnikord ei paranegi enam. Aga noh ja noh, eriti raske noori inimesi seal hoida, sest noorte inimestega juhtub igasuguseid vigastusi rohkem kui vanadega, samas noh, noortel vist ma ei tea, kui pikk see jumala garantii on 25 aastat vist, et siis nagu veel vähemalt keha taastub, on ju. Et Ma ei tea, kas emotsioonidega on vist umbes sama lugu, ma ei tea, kas murtud süda taastub ka kuni 25. eluaastani. Pärast seda murdub sisse, siis on juba läbi, mis on minu meelest veel nende emotsioonide juures, on üks oluline asi, et, et lihtsalt hullu panna on põnev, endal tõenäoliselt ja see ei ole ka väga keeruline, aga Käia emotsiooni piiri peal niimoodi, et sa suudad seda teha hetkega ja tulla tagasi. See on juba täitsa keeruline ja see nõuab väga põhjalikku ja pikka harjutamist. Selline lihtne asi, noh, näiteks nagu 10 sekundi pärast nutma hakkamine. Et see nõuab nii palju eneses kaevamist ja enesekuidagi vabastamist ja, ja nii karmi tööd enda kallal. Et sama asi on ta naerma hakkamisega, et suuta seda teha ja usutavalt mõjuda. Ühesõnaga, et see lõppkokkuvõttes mõjub sulle niimoodi, et ka sinu isiksus kasvab seda harjutades. Et lõppkokkuvõttes, mis on oluline teatris, on see, et see emotsioon jõuaks publikuni ja publik saaks tegelikult siis Aristotelisest kasutades katarsise katarsise ju ongi see, kui sa saaksid kas nutta või naerda selle lavastuse ka kaasa ja noh, küsimus ei ole mitte ainult teatris, eks ole, võit sellist nagu valmisolekut, kunstimärgatav, minu meelest on see asi, mida peaks treenima näiteks meie kursusele või sellele lavaka kursusele. Eero Epner rääkis kunstiajaloost, ehk siis rääkis kunstist ja see noh, oli noortele näitlejatudengitele kuidagi täiesti silmi avav kogemus või või noh, kui Kaido Ole, eks ta käis meie teatris rääkimas nendest piltidest, mis talle meeldivad, siis see oli ka minu jaoks nagu silmi avav kogemus, et see kuidagi tegi sellist võimalust. See arendas nii palju oskust märgata ülioluline asi, mida inimestele õpetada, kas see on teate, kas miski muu, et noh, lõppkokkuvõttes esimene samm on see, et seda peaks oma lastele õpetama kogu aeg, et sellist emotsionaalset paindlikkust ja laste puhul ongi, et noh, kui nad on väiksed, siis nad ei suuda oma emotsioone mitte kuidagi juhtida ja kontrollida ja ühel hetkel siis me õpetame neid emotsioone kontrollima ja selle tulemuseks on mingisugune emotsioonide kinni hoidmine, mis ei ole jälle hea. Ja siis sa pead õpetama neid jälle oma emotsioone õigel ajal lahti laskma ja nokk kinni, saba lahti. Igapäevaelus olla emotsionaalne, olla kirglik, ei ole sobilik. See on piinlik jah, mis mõttes, sa oled kirglik ja samas me tegelikult ja teistpidi me teame, et selleks, et edu saavutada, jutumärkides et selleks sa pead olema kirglik sellel teemal, sinu kirg võib avalduda ka kuidagi teistmoodi, mitte karjumisesse nutmises, aga et sa pead olema kirglik ja sa pead olema emotsionaalne. Et oma eludega väärikalt elada. Et sa rääkisid või mainisid ennem vahepeal seda, kuidas sa oled selles teatri kontekstis nagu narratiividest lugudest tüdinenud ja veel enam, kuidas lood on juba jutustatud ja kuidas lood on kõik teada ja kuidas siis sooviksid tegeleda siis selle emotsioonidega rohkem. Aga minu küsimus ongi, kuidas sa näed nagu nende lugude ja emotsioonide seost. Et siin ennem oli küsimus näiteks selle intellektuaalse ja emotsioonide seose kohta, et kuidas emotsioonid võiksid olla mingisugused markeerivad, mingisuguseid intellektuaalse analüüsi tulemeid, näiteks sellises kiirkorras mingid markerid. Aga kuidas võiks olla nagu narratiivi emotsioonide seose kohtadesse mõttes, et võib-olla väikelapsed näiteks lugude kaudu õpivad sotsiaalselt adekvaatseid emotsioone või lapsed lugude kaudu muinasjuttude kaudu õpivad eetiliselt õiget käitumist ühiskonnas. Kuidas sa seda seost näed, et kas on võimalik emotsioon ilma lubadeta tekitada või? No vist ei ole võimalik emotsiooni tekitada, küsimus on see, et kui pikk see lugu on, et kas see lugu on sekundi pikkune või see lugu on kordades ja sadades kordades pikem reageerida on võimalik ikkagi mingisugusele konkreetsele sündmusele, tundele, mõttele, mitte abstraktselt õhku. Mida ma mõtlen selle all, et ma olen lugudest tüdinud, on see, et no vähemalt teatris ja minu meelest ka väga paljudes teistes kunstivormides väga sageli kunsti metafüüsiline tasand jääb loo taha varjunud, räägitakse lugu ära ja loodetakse, et sellest on siis nagu igaüks teeb omad järeldused sellest. Ma lihtsalt olen mõelnud, et äkki oleks võimalik kuidagi teha niimoodi, et vabaneda sellest loost hetkeks, või noh, ma tean, et on, suured meistrid oskavad teha niimoodi, et nad räägivad lugu ja siis nad seda metafüüsilised tasanditel seal ka näha. Et ideaalis võiks toimida niimoodi, ma tean, et see võiks toimida niimoodi, aga lihtsalt mul on olnud huvitav nagu mõelda, et äkki on võimalik kuidagi see Lugusalt nagu minimaliseerida ja praeguseks hetkeks, mis ma olen ringiga tagasi jõudnud lugude juurde, et ma pean ikkagi hakkama ka mingit lugu rääkima, lood on lihtsalt nagu nii tüütud. Ma arvan, et see kuskil mingi 12 kolmeteistaastaselt, kui kinno tuli film rekkajuhtidest kummipiilu vist oli või midagi sihukest, oli Pealkiri mingi rekkajuhtide lugu kuskil Ameerikas, mingi jama oli neil politseiga ja siis niimoodi siis tuli film rulameestest, rulamehed sõitsid ringi, seal mingi jama, olin neil politseiga niimoodi siis tuli film, ma ei tea, kellest on hiphop artistidest seal tegid seal midagi siis jälle mingi jama neil politseiga. Et see lugu on nagunii nii läbipaistev, nii tüütu ja, ja lõppkokkuvõttes ongi siis niimoodi, et seda nii-öelda rekkajuhtide lugu käivad siis rekkajuhid vaatamas ja rulameeste lugu käivad rulamehed vaatamas, noh, nemad käivad muidugi vaadatuna tegelikult rulaga sõidetakse teistmoodi ja teised siis lähevad nii reaalselt, vaata kui tore kangelane, nende ilusad lokid on tal ja siis see tüdruk on tal ka täitsa kena ja nad ei saanudki. Lõpuks ikka said, vaat kui tore see loo tasandile inimene, mida räägitakse, siis on nagunii banaalne ja nii tüütu ja siis ongi võimalus. Kas sa teed selle loo siis nagu veel banaalsemaks või nagu ja veel väiksemaks ja veel lihtsamaks? Või püüad sellest üldse vabaneda ja ka see teine pool ka ei aita, et kui sa teed selle loo kuidagi nagu komplitseeritumaks ütleme, teatrikunsti seisukohalt on veel, et seal peaks olema mingisugune selline nagu tegevuse ühtsus, et seal peaks olema kuidagi mingisugused läbivad tahtmised ja jooned on ju, samas kui see elus mõtled, et millisele inimesele on mingi läbiv tahtmine, ma ei ole küll kedagi märganud, kellel oleks läbiv tahtmine, ta kogu aeg tahab ühte asja, enam keegi ei taha, kõik tahavad sadat asja korraga. Samas seda mängida ei ole mitte kuidagi võimalik, et sa tahad sadat asja korraga. Noh, ühesõnaga, et seal on mingisuguseid väga tugevad käärid elu komplexuse ja huvitavuse vahel ja siis selle vahel, mida on võimalik, et laval näidata ja sellepärast just nimelt, et kuna emotsioon on, on tegelikult nagu kontsentraator, nii tugev kontsentraat, siis loomulikult ta võib tekitada nagu ebameeldivuste tülgastust selles mõttes, et noh, et kui keegi ei ma tea, nutab ja karjub laval ja sa ei saa üldse aru, mis asja sa tuled parasjagu kuskilt kohvikust lattet joomastes keegi nutab ja karjub, sa ei saa mitte midagi aru, mis asja ta teeb, sellel tekib mingisugust sidet. Teiselt poolt näiteks mina olen mõelnud, et noh, juba aastaid ma tahaksite ühes lavastuses, eks selline stseen, et publik tuleb, teeb ukse lahti, seal on suur. No kujutage ette, see on näiteks kasvõi meie suur must saal on ja seal ei ole mitte midagi. Keset tuba on üks valgusviski, seal seisab paljas mees ja karjub lihtsalt karjub ja karjub, et sa saad vaadata seda niimoodi, 30 sekundit, saavad ukse kinni, lähevad ära kuuleta. Karjub Edasis, järgmine inimene vaatab, ma ei tea, minu meelest nagu see pilt oleks küll nagu piisavalt kontsentreeritud. Mul ei olekski vaja nagu seda rekkameeste lugu sinna ümber, et et kui, kui traagiline andeka mehe saatused Aga et näiteks need rekkameeste lood või siis rulameeste lood, et need ei ole ju tegelikult lood. Ma kasutan seda formaati sellepärast et ma arvan, et need, kes neid lugusid ise teevad nimetavad seda formaadiks ja see ongi formaat, aga tegelikult me jäme nagu enamus inimesi üleüldse jääb nagu igasugustest lugudest täiesti ilma selle raames. Olen seal luudega nõus, jah, on jah niimoodi, et ma ütlen, et ma olen nagu mingisuguseid tiiru ära käinud ja ilmselt jah, peab hakkama mingeid lugusid rääkima, aga et see mitte peab hakkaks mingeid lugusid rääkima. Just nimelt võib-olla see ongi õige, et ma olen nagu formaadiga lugudest tüdinud, aga samas paraku enamus näitekirjandusest on selline formaadiga lood, eriti mis puutub kaasaegse, vaata see tegelikult see algas kõik sellest, et see lugudest eemaldumine algas sellest, et me tahtsime teha lavastusi, mis oleks kuidagi tänapäevased, mis nagu räägiks nagu tänasest päevast. Ja samas no 99,99 protsenti kaasaegsest näitekirjandusest on nagu täielik. Mis asi? Paberi raiskamine? Ilmselt üks põhjuseid on, see näidendit kirjutatakse võib-olla liiga kiiresti noh samas ma ei tea, seitsme kirjutas ka oma näidendis väga kiiresti 14, nad kuidagi nagu ei kõneta või nad on just nimelt nagu sihukseid nagu formaadis kinni, et, et seal on nagu mari ja siis on Tõnu ja siis nad armastavad teineteist, aga näed, korterit ei saa osta ja õun jama hakkab sellest vist kuidagi seal nagunii banaalne, et sealt ei teki mingisugust ühisosa teatriga ja no vot sealt kuidagi see läkski käest ära, et me tahtsime teha lavastusi, mis kõnetaks tänapäeva ja siis tuli need näidendid ise teha ja kuna seda prooviperioodi käigus teed, siis noh, sellest ei tulegi nagu näidendit kokku sellisel kombel ja noh, nii see läks ja siis no vot ja siis tulebki ennast varjata mingi muu jutu taha, et näed, emotsioonid on olulised ja muu selline. Jah. Täitsa nõus ja mina saatsin hiljuti vaatama väga head Tšehhovi lavastust. Juhtus mingil hetkel ta noorena lavakooli ajal ka väga hea nagu klassikalavastused seal noh, selles mõttes see olukord on nagu kuidagi veel hullem, et kui ongi nagu hea näidend, kõik teavad, et see on hea näide mingi mulje või midagi. Ja siis äkki nagu taipad, et see on nii tüütu, see oli õudne, et see on selleks kirjutatud, seda enam ei juhtuks ja nüüd me istume siin, me vaatame, seda mängitakse nii hästi ja see ongi see, mis juhtub kogu aeg. Et see on nagunii lootusetu ja mida paremini mängitud, seda lootus. Et see on või noh, mingi selles mõttes, et see formaat tuleb nagu sealtpoolt ka veel kuidagi noh, see ja see on täiesti selline metafüüsiline lõks mingit pidi, ma ei oska seda sõnastada ja see on nagu selles mõttes ma saan. No selles mõttes, et ikkagi ütleme kaasaegses näitekirjanduses on autoreid, kes suudavad seda maailma, mis praegu on kirjeldada ja kirjutada sellest näidendi. Aga noh, siis on niimoodi, et nad tegelikult eemalduvad peaaegu alati näidendi sellisest klassikalisest vormist, sealt kaob ära dialoog, esimese asjana kirjutavad lihtsalt selliseid mõnekaalseid monolooge. No ma mõtlen siin Saaraceyni või FIT Elinik, et nad kirjutavad tänasest päevast, üks kirjutab väga ühiskondlikult, teine kirjutab väga isiklikult, aga see ei ole enam näidendivorm sellises klassikalises mõttes, nagu me seda oleme harjunud nägema dialoogiga. Kas sa oled mingil kombel ka religioosne inimene? Nagu ma ütlesin, et küsis mu elu mõtte kohta, et siis see kärsitus ja tee on väga pikk veel, et praegu ei saa vastata sellele kuidagi sellele küsimusele. Aga mis seal surm sinu jaoks? Nüüd hakkas toimuma siis. See on nagu alati niimoodi ei saa, et kui tihti sa mõtled oma isiklikule surmale? Iga päev, ma arvan Ma ei tea, kui sageli inimesed sellele mõtlen, et ma mõtlen iga päev. Aga see mõte lõpeb nagu vaikuses või see ei lõpe mingisuguses huvitavas steit bändis, et surm on tegelikult nii, et. Et kui te kohtute leinaga või mõne muu sellise suure ja raske lahendamata probleemiga oma oma hinges, et mis sa siis teed, et nad, kas sa julged teha sealt selle sammu edasi selle avardamise teadvustamise suunas, et siis see nõuab väga suurt julgust ja, ja see nõuab ka sest just nimelt nagu see järgmine hetk on teadmatus, et sa ei tea, kuhu sa jõuad. Ja noh, võib-olla see teadmatus Andoiks noh, kuidagi mage on kõiki asju teatriga võrrelda, sest elu ilmselgelt on. Ma ei teagi, kas tõsisem kui teatris tõsisem kui teatri seda puudutab meid kuidagi vahetumalt tema eest ei saa põgeneda, teatas, et on võimalik välja minna, elu tuleb ikkagi lõpuni elada. Lavastaja Tiit Ojasoo kõneles teemal pealisülesanne muusika Sander Saarmetsalt. Ülikool tänab koostöö eest Eesti Kultuurkapitali ja Esna mõisa. Saate panid kokku Külli tüli, Jaan Tootsen raadioteater 2013.