Janno Pavarotti, itaalia ooperitenor, kellest sai samas superstaar. Tema tohutu kuulsus põhineb eelkõige erakordsele häälele mille suur ulatus ja ekspressiivsus sulanduvad ühtseks tervikuks perfektse diktsiooni ja erilise musikaalsusega kõneleb Pavarotti kolleeg tenor Placido Domingo. Ma arvan, et hääl on tal kaasasündinud ja jumalast antud, kuid avab suu, ei pea ta kuidagi tekitama ekspressiivsust. Seal on juba iseenesest väljendusrikas. Tema hääl on ilus, üks ilusamaid maailmas. Olen õnnelik, et olen elanud temaga ühel ajal. Karjäärid on kulgenud paralleelselt. Omamoodi vastastikune inspiratsioon, ins, olen teda palju imetlenud ja tean, et tema imetles ka mind ja ilma igasuguse kahtluseta. Ta on kõigi aegade üks kõige suuremaid tenoreid olemas, väga palju koos olnud, nagu teate, et kolme tenori kontsertidel oleme nautinud, kuidas publik saab vahel oma esimese kokkupuuteooperiga. Karantiin lauljakarjäär sai alguse aastal 1961 kodumaal. Kuuekümnendatel lõpuks oli ta jõudnud laulda juba paljudes maailma kuulsetes. Ooperimajades tunnustati just tema hääles sära ja ilu, eriti ülemises registris. Tema kvaliteetne ülemine, too ehk siis teise oktavi. Tseenod sai Pavarotti kaubamärgi. Karjääri esimesed 25 aastat oli Pavarotti lihtsalt üks väga kuulus ooperilaulja kuid 1990. aastal levistama kuulsus massidesse, kui tema fännideks sai suur hulk inimesi, kes võib-olla mitte kunagi ooperimajja ei sattunud. Selle peamiseks põhjuseks orjaaria Nesson torma, mille laulja esitas Itaalias jalgpalli maailmameistrivõistlustel ning esines esimest korda kolme tenori koosseisus. Pavarotti nautis edukamat karjääri kui ükski teine selle eluvaldkonna esindaja enne teda. Loomulikult kaasnes suure populaarsusega vastuolusid. Kuid nendest edaspidi te kuulata klassikaraadiosaadet. Luciano Pavarotti fenomen. Pavarotti sündis 12. oktoobril 1935. aastal Põhja-Itaalia linnas moodenas. Tema isa Fernando oli väga hea tenori häälega pagar ja ema Adeleventuuri töötas sigaretitehases. Oma lapsepõlvest olid tavarotil ainult head mälestused, kuid teadaolevalt oli tema perekond suhteliselt vaene. Isa kohal olid Louisiana esimesed muusikalised mõjutajad, tolle aja kuulsad tenorid, näiteks pension, Chilli Giovanni Martinelli kitas kiippaja Enrico kar roosa, kelle plaatada meeleldi kuulas. Üheksa aastaselt alustas Luciano laulmist koos isaga kohalikus väikeses kirikukooris. Kõneleb Luciano Pavarotti. Mu isa oli väga hea tenor, ta ei laulnud küll kunagi professionaalse solistina laval, kui ta laulis kooris. See andis mulle mõningast enesekindlust, sest vahel käisin temaga kaasas. See oli suurepärane kogemus ja ma ütlesin endale. Võib-olla ühel päeval olen võimeline tulema siia ja laulma nii, nagu see tenor seal praegu laulab. Ma isa keelas mul laulu õppimise, aga ta proovis mind veenda, et see amet on väga, väga raske. Ma alati arvestasin sellega, mida isa mulle ütles. Pavarotti lapsepõlve suurim huviala oli jalgpall. Tema noorpõlve unistus oli saada professionaalseks jalgpalli väravavahiks. Niiet pärast skoola magistraal lõpetamist seisis ta karjäärivaliku dilemma ees. Kas valida väravavahi või õpetaja, teeb ema soovitusele, valistab viimased kaks aastat töötas tulevane laulja algkooliõpetajana kuid siis sai võitu tema suur muusikahuvi ja ta pühendas ennast lauluõpingutele. Nii et alustasin õpinguid ja varsti pärast seda tuli välja Maarjo Landsa film. Käisime seda vaatamas ja siis läksin koju ning imiteerisin teda peegli ees, et näha oma nägu ja kuulda. Hääl sõi ja jõi luua. Nuia järgnes mulle helihargiga ja ütles, et kuule, sa laulad väga kõrgelt. Vastasin, et vaata, see on minu jaoks väga lihtne. Maria Lance tõttu muutus mu huvi ooperi vastu veel. Niisiis, alles üheksateistaastaselt alustas Pavarotti tõsiseid muusikaõpinguid. Ta käis tundides viis aastat järjest peaaegu iga päev tema õpetajal modena tenor Reigo Poola. Enne õpingute alustamist polnud aimugi, et tal on absoluutne kuulmine. Haarati teine, õpetaja oli Campogaliani, kes samal ajal õpetas ka Pavarotti lapsepõlve sõbrannat Mirella freenik sopran Mirella freenist, kes sündis modena slaid pool aastat enne päeva rotid sai samuti kuulus ooperitäht. Lapsepõlvesõpradel oli elu jooksul palju võimalusi jagada lava ja teha koos. Ühel päeval esines Modenas Benjamin Shelli ja ma ütlesin isale, et tahan teda näha. Isa ütles, et hästi tule homme hommikul, kui ta harjutab. Sa saad temaga rääkida muidugi juhul, kui ta seda soovib. Nii läkski. 40 minutit, kuulasin, kuidas ta tekitas igasuguseid helisid fortes pianos, metsa fortes, Kressi endokale andnud ja minu enda. Mõtlesin, et oo jumal, seal midagi ka erakordselt, mida ta teeb selle heas. Siis ta tuli alla ja mind esitleti temale. Ütlesin, et olen Alt ja tahan saada tenoriks. Vastased jah, sa saadki, sest see on normaalne häälemuutus. Pärast häälemurret. Küsisin temalt, et palju te olete õppinud. Ta vastas, et lõpetasin just viis minutit tagasi. Sain sõnumist aru. Ta ütles, et kui tahad laulda alustada selle ameti õppimist siis pead teadma, et oled eluaegne õpilane. Kuna mulle meeldis õppida, siis alustasin laulja õpinguid edukalt ja olen siiani õpilane. Niisiis Pavarotti professionaalse lauljakarjäär algas Itaalia väikestes teatrites. 1961. aastal võitis ta noorte lauljate konkursi ning sai preemiaks Rudolf osa Putšiini ooperis Bofeem. Reggio Emilia teater on munitsipaal. Siin kõlab salvestis aastast 1961 Reggio Emilia teatri orkestrit juhatab Franco Molinaaripradelli. Lauljatöö algusaastatel oli Pavarotti seotud lauljanna Joan Saverlandiga. Nimed, otsis Saverlandi dirigendist mees Richard pööning oma naisega lavapartnerit, kes oleks temast pikem, et teha koos kontserttuur Austraalias. Füüsilises mõttes osutus pikka kasvu Pavarotti ideaalseks partneriks. Nõnda andsid saver Land ebavar Roti Austraalias kahe kuu jooksul kokku 40 kontserti ja noor tenor õppis Saverlandilt lauljale väga olulist õiet hingamistehnikat, mida ta kasutas terve oma karjääri jooksul. Joan Sutherland arvab, et veetis paar otiga koos toredasti aega, eriti siis, kui nad olid noored. Olen olime mõlemad õnnega koos, et meie karjäärid läksid nii, nagu me lootsime. Et saime väga palju koos töötada. Kuuekümnendatel, seitsmekümnendatel olime omavahel väga seotud astekuga. Pavarotti oli suurepärane pastavalmistaja. Ta tegi mulle väga sageli süüa. Tavaliselt nädalalõppudel. Pühapäeva lõunaks või nii. See oli vahva. Siin kõlav muusika on salvestatud aastal 1965 areleidi ooperimajas. Dirigent on Richard pööning. Kõlab kvantaaemmelladonitseti ooperis Armujook. Londoni kuninglikus Cavend karnis toimus Pavarotti debüüt peaaegu juhuslikult. Nimeta kutsuti asendama haigestunud peaosatäitjat Pavarotti kaasmaalast ja suurt eeskuju Giuseppe Di Stefano. Prodolfo Pohhimis oli mu esimene armastus, mida ma ei unusta. Iga kord, kui laulan esimest korda mõnes teatris, püüan valida Rudolf roosa kavandit. On Metropolitan ja paljud-paljud, teised teatrid üle kogu maailma. Kitšuus. Tegin neli edukat etendust, mitte fantastilist, aga kriitika oli väga hea. Sain tuntuks, sest mitte ainult ajalehes ilmunud artiklid, et noor tenor asendas edukalt Giuseppe Di Stefano. Aga kal London ballaadiumi Sandein naitis tuli see jutuks ja see oli ime. Sandy nait Atle London ballaadium oli kuuekümnendatel aastate ülipopulaarne telešõu miljonite vaatajatega. Ma pean tänama härra Stefan AT, paljudel teistel põhjustel. Tähtsam põhjus on see, et ta laulis nii hästi, inspireeris mind aga muidugi ka sellepärast, et andis mulle võimaluse saada maailmas tuntuks. Teiseks oluliseks tõukeks Pavarotti tähelennule kavandanud Karlini kõrval oli kline Borni festival, kus etendus Mozarti Idame neo. Pavarotti on nõus, et Claymborn oli oluline kogemus. Ida maantee on tavaliselt metsa roll, aga Claymbon valis tenorit, sest nad olid nii ennegi teinud. Seekord olin tenoriks mina ja ma proovisin kõik endast anda sellesse lavastusse. Minu mänedžer küsis pärast etendust, kus on sinu hääl? Seal pidi palju laulma, pianos. Laulsin liiga pianos. Siin kõlab aaria apaadrini Acarapaadre Londonis 1964. aastal salvestatud Mozarti Idame neoetenduses. Veel üks Pavarotti kuulsuse nurgakivi oli tema esimene koostöö dirigent Herbert von Karajaniga Milano La Scala Verdi reekviemi ettekandes aastal 1967. Ettekanne oli pühendatud kuulsa dirigendi Artur Taska niini 10.-le surma-aastapäevale. Teada on, et tol ajal nõudlikumad dirigendi ja noore andeka laulja imetlus oli vastastikune. Kariljoniga tegin debüüdi Milanos Verdi reekviemi, siis see oli võimas elamus, sest olin peaaegu alles laps. Laulsin seda esimest korda koos maestro Karajaniga La Scala laval mõttes ainult Oscaniini esitus Verdi reekviem-ist. Minult on küsitud, kuidas ma seal ennast tundsin. Tundsin ennast kui tühi toru. Mu keha polnud seal. Klik kõrgete toode, kuningas tõi aga lauljale tonitsepti ooper rügemendi tütar. Nimelt peaosatäitjat, Tonio aarias on üheksa ülemist, too nooti. Tegelikult oli Pavarotti ka ise üllatunud, et suudab laulda nii palju ülemisi, toosid. Uskumatu lugu oli selle ooperiga. Siis ütlesin dirigent Richard pööningile, et ma pole võimeline seda tegema. Muidugi oled, ütles tema. Ta jagas mõned näpunäited ja ütles, et lihtsalt laulab. Tegingi nii ja suur oli üllatus, kui see tuli välja uskumatult hästi. Orkester peatas mängimise ja hakkas aplodeerima. Ma. Arvan, et ta oli rügemendi tütres suurepärane ütlev laulja, seansavernenud nautis naljategemist. See kõik oli väga lõbus ja tore. Olime, veetsime koos väga toredasti aega. Aga suurel osal lauludest laulsime me siiski väga tõsiselt. Suur läbimurre Ameerikas toimus 1972. aasta veebruaris ning argin netis, kus ta olevat publiku lausa hulluks jäänud, tuues kuuldavale üheksa pingutuseta ülemist tood. Pärast etendust tõusis lavakardin kummardusteks 17 korda. Pärast seda etendust metis, ütles Itaalia kuulus filmirežissöör ja ooperilavastaja Franco Tsefirellid. Kolid tenorid. Ja siis oli paga Räki. Sellest etendusest alates algasid Pavarotti lähedased teleesinemised. Viis aastat hiljem skooris Pavarotti Ameerikas suurima publikuarvu, mis iialgi on olnud ooperit teleülekandel. Edasi polnud tema teel erilisi takistusi. Esinemised toimusid kogu maailma kuulsamates, ooperimajades ja festivalidel, näiteks Viini riigiooperis, Salzburgi festivalil, Lincoln nendes aga Moskvas laskaalakas trolle Moskvas oli kuulamas Eesti helirežissöör sarja restauraator Jüri Kruus, kes praegu töötab rahvusooperis etenduse juhina. Jah, mul oli tõesti võimalus kolmel korral kuulata Pavarotti, tegelikult rohkem aga nagu kolmel erineval ajal. Kõigepealt 1964. aastal, siis kui Milano La Scala tuli esimest korda Moskvasse ja tõi Moskva publikule itaalia ooperikunsti hetke parimaid näiteid. Kui ma esimest korda kuulsin Pava rotid 1000 964. aastal ühel kontserdil, mis toimus Moskva kongresside palees? Täitsa ausalt öeldes oli tunnetada, et on olemas huvitav laulja kõrvuti nende supertähtedega, kes tol ajal esinesid. Aga kuna tõepoolest Pavarotti alustas ju tegelikult oma karjääri, see oli nagu temal algus, siis ta oli laval küllaltki tagasihoidlik, samuti hääl, kõik tuli ju saali läbi võimenduse ning mingit otsest muljet Pavarotti hääle, kõlavusest ja kandvusest ma tol hetkel küll ei võin testida. Ma võisin testida seda, et ta valdab hästi ülemist registrit on küllaltki musikaalne, aga see oli ka hetkel kõik. Väga huvitav, oli 66. aasta, kui meieni jõudis maskiballiväljaanne, kus Pavarotti koost lennata Debaldiga lõi küllaltki usutava etenduse. Plaadi pealt kõlas hoopis teistsugune hääl, kui ma olin kuulnud paar aastat tagasi 1974, las skaala teine kas troll Moskvas, Pavarotti esines seal Giuseppe Verdi peekvimis ning seejärel kaheksanda aastate lõpp, kus oli Pavarotti küllaltki suur esinemine Moskvas. Kui me kuuleme Raadios Pavarotti häält või televisioonis ma räägin hetkel ainult häälest, siis minu jaoks on ta tsipa vastuolus selle kõlaga, mida ma kuulsin Moskvas. Kõrvutades nüüd seda, mis lavalt tuli ja seda, mida ma raadios kuulen siis ma võin öelda, et et elus on Pavarotti hääl, tema keskmine register natukene Nasaalse kõrvalmaiguga. Ta on nagu mõjub, nagu mitte nii avaralt vait natukene kitsalt. Aga väga huvitav on nüüd asjaolu, et kui neid samu võtteid ma hiljem kuulsin raadios kaheksandate aastate lõpul, minu hea sõber, lindistas tema esinemisi. Ja ma mäletan, ta läks plaadi stuudiosse ja hakkas kuulama seda võtet üle, et kas kõik on korras. Ja minu suureks üllatuseks see helipilt, mida ma kontsertsaalis kuulsin. Tund aega tagasi oli heliülesvõtte hoopis teise maiguga. Sinna oli lisandunud palju alumist registrit, palju basse, palju niisugust üldfooni, mis tegi Pavarotti hääle veel avaramaks. Kui ta muidugi oli siis see niisugune väikene hääle kitsus, see oli momentaalselt kadunud ning lindilt, mulle kõlas vastu täitsa super esitus. Tänapäeva helitehnika on võimeline andma ühele või teisele lauljale hoopis teise häälelise kõlapinna, kui ta tegelikult on etendused. Ma võin öelda, et Pavarotti hääl sobib tohutu hästi mikrofoni. Mis muidugi Pavarotti juures mulle tohutult meeldis, oli tema ääretult kaunis kantileen ega asjatult Johnson and, kes oli omal ajal Pavarotti suunaja ja õpetaja, ütles, et Luciano Pavarotti on ideaalne vokalist ja tegelikult nii see on. Tema esitus lausa lummab selle õnge laulumaneeriga, kauni kooliga ja muidugi tohutult suuremusikaalsusega. Vaat tema juures on tõesti, et ma ei tunneta ühtegi hetke, mis on tühi. Võib öelda, et Pavarotti valdab ideaalselt kõrgete situuri, üheksa toot laulda sellise kvaliteediga, nagu Pavarotti tegi. Kahtlemata on meelispalaks igale ooperi fanaatikule. Kas võime laulda kõrgeid noote, kas see on õpitav või peab see olema siiski suures osas kaasasündinud anne? Ühest küljest see on looduse poolt antud kaasa, aga tihti on ka selline asi, et inimesena on ainult kõrged noodid olemas ja alumine register puudub. Vot see on hoopis hull asi, on olemas ka sellised asjaolusid, kus laulja ei oma kõrgeid noote kuid kui on hea pedagoog, siis ta töötab välja selle kõrge registri Kaheksakümnendatel olid Pavarotti põhilised esinemispaigad nii Riigiooper ja Milano La Scala koostööpartneriteks ajastu parimad dirigendid, loorim Maasepp, Claudio Abado, Riccardo Muti ja loomulikult Herbert von. Oma karjääri jooksul salvestas Pavarotti palju oopereid nii laivis kui stuudiosalvestust enam. Näiteks sonitseti Armujook, favoriit Chadi lammermoon, rügemendi tütar, Putšiini operitest, madam Badeflailbafeeemm, Tosca, Durandot, Verdi Rigolettot, rõva tuur, latraviata Reekviem, lisaks veel mõned Berliini Rossini jaamas kanni ooperid. Edasi varuti ühest raskemast tenori rollist Arturo osast Berliini ooperis puritaanlased, mida ta õppis oma suvekodus bee säras. Mul võttis tervelt viis aastat, et see ooper siin ära õppida. Ma õppinud ooperid hooajal, sest hoo, seal võib see ooper sind hävitada. Seetõttu õppisin rolli, suvitisin pesaros. Alles nelja aasta pärast jäi see mulle meelde. Siis paluti mul minna kataniasse, kus Berliini on sündinud, et see ooper seal esitada. Ma jõudsin sinna ja olin ooperid täielikult unustanud. Berliini on selline, et kui sa kogu aeg ei õpi, siis unustad kohe. Nii, et jõudsin sinna, tegime esimese proovi ja dirigent ütles. Kuulge, noormees ei oska seda. Mina vastasin, maestro, vannun, oskasin seda augustis. Arvasin, et see on mul meeles, jäi harjutanud rohkem. Siis ütlesin, et teil on õigus, ma ei tunne seda ooperit. Arvasin, et ta vastab, et pean lahkuma ja ta tuleb leida teine tenor sest ta oli kohutav, dirigent käitus kõigiga halvasti, kui ta ütles. Meil on 12 päeva. Olete kannatlik, õpetan teile pärast kahte päeva, Mu mälu taastus, teadsin noote, võisin etendusi anda. Hotellis, kus me elasime, oli mööblinäitusmüük. Ja ma nägin, et dirigent seisab väga ilusa hõberaamiga peegli ees. Mõtlesin endamisi, et kui paned mu laulma seda ooperit, ostan sulle selle peegli. Peeglihind oli minut, kolme etenduse tasu. Aga ma tegin seda. Ostsin talle peegli, sest ta tegi minuga imet. Huvitav keerdkäik Luciano Pavarotti elus on see, et kui ta nooruses unistas siduda oma elu jalgpalluri karjääriga tegi ta ennast tervele maailmale nähtavaks tõepoolest jalgpalliväljakul aga mitte vahina, vaid lauljana. Nimelt 1990. aastal toimusid Itaalias jalgpalli maailmameistrivõistlused mille teleülekannete avateemaks sai aaria Nesson Torma Putšiini ooperis põrandat. Sellest ajast sai Pavarotti üks kaubamärke. Enne maailmakarikafinaalmängu andsid kolm staar tenorit Luciano Pavarotti kose Carreras ja plaatide Domingo koos dirigent, suvin need aga oma esimese kontserdi Roomas. Selle kontserdisalvestuse eest sai kõigi aegade kõige suurema müüginumbriga klassikaalbum. Koos kahe sõbra ja kolleegiga viis Pavarotti ooperimuusika laiema publikuni kui iial enne seda oli tehtud. Kolme tenori kontserdid hakkasid toimuma regulaarselt ja vastavalt jalgpalli maailmameistrivõistlustele Los Angeleses, Pariisis ja jagamas. Pavarotti on pääsenud kaks korda Guinessi rekordite raamatusse. Nimelt Don Pavarotti tagasi kummardama kutsutud 165 korda ja teise rekordi tõi suurima müügiarvuga klassikalise muusika album. Seda viimast rekordit, tõsi küll, jagata koostaminga ja Carrera seda mitteametlikku tabeli pest seal Lingnoosikaadist andmetel hambavaral trükiplaate müüdud rohkem kui 100 miljonit eksemplari. Järgmine klassik, artist selles tabelis on Andrea Bocelli rohkem kui 50 miljoni eksemplariga. Pavarotti sai härjajooksul mitmeid Grammy auhindu. 1998. aastal omistati tavarotile Grammy legendi auhind mida antakse ainult erijuhtudel. Kokku on legendi auhinda välja antud ainult 15-le. Pavarotti on nimetatud ka teiseks ka roosaks. Ma kapitaalselt vaidlen vastu sellele, kui hüüti välja selline nüanss ja peatuti möödunud sajandi kahtlemata veel kõige nimekamad kunstnikul, siis unustati ära, kui palju erinevaid lauljaid on karusoo ja Pavarotti vahel olnud. Aga Pavarotti on kahtlemata selle viimase aastakümnete ladvik sinna, kuhu kuuluvad Domingo ja Carreras. Ja ma mäletan just need kolme tenori kontserdi, kui laulis Domingo ja Carreras ning siis, kui lisandus Pavarotti, see oli nagu hoopis nagu kõrgem kvaliteet. Tegelikult sellist vahet elus etendustel ei ole. Et kui tihti hüütakse maha, et üks või teine laulja on võrdne sellega või sellega siis tegelikult see ei ole õige. Kunagi ei saa kedagi kellelegiga võrrelda, igaüks on omaette isiksus. Üheksakümnendatel aastatel esines maestro palju niinimetatud, mitte klassikalavadel. Nende hulgas oli näiteks kontsert Londoni Haitbackis 50000 pealise publikule New Yorgi Central paaki tuli kontserti kuulama lausa pool miljonit inimest, millele lisandusid miljonid televaatajad. Sajad tuhanded kogunesid armastatud tenorit kuulama Eiffeli torni alla Pariisi. Ta osales reklaamides ja heategevuslikele kontsertidele koos pop- ja džässmuusikutega üle kogu maailmahitiks sai juutjuu laul, mis Sarajevo. Üheksakümnendatel aastatel tekkivat Pavarotti säravasse kuulsuse taevasse esimesed suuremad pilved. 92. aastal nägi laskaalatava rotid uuest Firelliton Karla lavastusest mida dirigeeris Riccardo Muti. Pavarotti sai publiku halvaks panevate häälitsuste ja tugeva kriitika osaliseks. Laulja ei naasnud oma kodumaa suurimasse ooperiteatrisse enam kunagi. Ja veel, kuna ta ütles sageli esinemistest ära teenis ta lisaks tiitlile ülemiste toode kuningas nimetuse äraütlemiste kuningas. Tema mitte usaldusväärsus tekitas paksu verd nii mõneski ooperimajas. Üks taoline juhtum leidis aset Chicago lüürika ooperas, kus Pava rotiga sõlmiti 15 aastane leping. Kaheksa aasta jooksul suutis laulja ära jätta 40-st etendusest 26. Kõik see kannatati välja aga siiski, et jalutas minema kaks nädalat enne hooaja avaetenduse proovide algust. Istmikunärvivalu tõttu, mis vajas kahekuulist ravi otsustas ooperimaja juht Pavarotti lahti lasta. Üheksakümnendatel oli Pavarotti pideva üldsuse tähelepanu keskpunktis. Pea ühtegi nädalat ei möödunud, kui tema nimi poleks figureerinud ajakirjanduse veergudel. Loomulikult oli tema imposantne isik kollase ajakirjanduse maiuspala. Põhitähelepanu all oli muidugi Pavarotti keha. Tema paksusega üle käis ajakirjandusest pidev diskussioon. Näiteks võis leida pealkirju nagu Pavarotti dieet või muud sellist. Aastal 2002 lõpetas Pavarotti 30 aasta pikkuse töösuhte oma mänedžeri Herbert press liniga. Paar aastat hiljem ilmus Presley sulest raamat, milles ta avaldas sensatsioonilisi ja väga kriitilisi aspekte staari käitumise kohta tema võimetust lugeda nooti ja õppida oma rolli. Ühes intervjuus BBC-le tõrjus Pavarotti süüdistused, et ta ei tunne nooti, kuigi tunnistas, et tal on vahel raskusi orkestripartii jälgimisel. Viimane album ilmus paar otil 2003. aastal ja selle stiili iseloomustamiseks on käibel termin popera. Popera ehk kooperlik pop on popmuusikažanr, mille viljades kasutatakse lüürilist ooperliku laulumaneeri. Selle stiili esindaja Athena tuntakse sääre, Braitmani ja andriapotšellid. Paljud klassika austajad ei pidanud Pava rotid tõeliseks kunstnikuks just seetõttu, et maestro ei jäänud truuks ainult ooperile. Ta laulis ja plaadistas meelsasti ka mitte klassikalist muusikat. Tema repertuaaris oli palju krossoverit ja itaalia rahvalaule. Laaditi Adoro ümbrisel, kus kõlab mitmesugune itaalia muusika kaarjamiitsi. Ma loodan, et mind mäletatakse kui ooperilauljat. Selle üleva kunstivormi esindajad, mis on suurima väljendus rikkuseni arenenud just minu kodumaal. Ja armastus ooperi vastu jääb minu elu keskpunktiks alati. Aga elus on õnneks erinevaid hetki ja nagu paljud, mine, suured eelkäijad. Armastan minagi Itaalia laulutraditsiooni erinevaid külgi. Aastate jooksul hakati Pavarotti järjest enam kritiseerima just nähtuse pärast, mida nimetati kompromissiks artistlikest, standardite ja muusika populariseerimise vahel. Paljud jällegi polnud kriitikaga päri ning arvasid, et Pavarotti hoiab väga selgelt lahus niinimetatud populaarse töö ja sügavalt tõsised kunstilised taotlused. Küsimusele, kas mitte klassikalise muusika esitamine ja esinemine koos popartistidega vähendab ühe klassiku väärtust, vastab Jüri Kruus. Suure kunstniku väärtust ei vähenda mitte miski asi juhul kui ta teeb seda veenvalt ja hästi. Ma tuletan meelde selline lauljana komaarialandsa, kui palju ta esitas kõike võimalikke lugusid ja ometi see vähendanud mitte mingil määral tema kõlavust. Tuletage meelde meil Georg Otsa, kes laulis suurepäraselt Ni ooperis operetis. Ta esitas seda, mida publik temalt ootas. Aga kuna kõik oli esitatud suure meistri kohaselt, siis oli veenev ja siin kellelgi ei tekkinud probleem, miks ta esitab ühte või teist lugu. Tähtis on see, kuidas esitakse. Mis ikkagi moodustas Pavarotti imidži? Miks inimesed teda armastasid? Mavrodi imidž oli kõigepealt imposantne olek isegi see taskurätik, mida ta kannab kaasas alati, isegi see lõi mingisuguse nüansi tema esinemistele ja muidugi eelkõige tema hääle terviklikkus, häälevoogavus ja ühtsus ning suure meistri käegi ning lisaks muidugi laitmatu ülemine register. Ja mööda muidugi ei saa minna sellest, et Pavarotti nimi oli nii ooperiteatrites kõrvuti Domingo, Carreras aga väga müüdav artikkel samuti plaadipoodides. Silmad on muidugi peatuda ühel asjal ka hetkel. On olemas maailmas küllaltki palju selliseid lauljaid, keda ühel või teisel heliülesvõttel me kuulame ja imestame, kas tõesti maailmas on selliseid laule. Aga millegipärast nende kunst on uppunut nende suurmeistrite loomingu kandvusesse. Väga kerge on müüa seda ja mängida välja seda, mis niikuinii on kindel ja mis niikuinii on lööb. Nii on nende kolmiktenori puhul. Kui ma kuulen ühest või teisest salvestusest väga huvitavaid, just vokaalselt täiuslikke lauljaid, kelle kunst küllaltki lähedane nende kolme supertäheloomingule, siis mul tekib kogu aeg küsimusi. Kas me teeme õieti, kui ei tee, et me nii vähe toome esile ühtede arvel teisi. Mõnel pool muutus Pavarotti nii peaaegu et klassikalise muusika sünonüümiks. Näiteks tähendab muusikakriitik Edward Green Field, et ühe väikese linna plaadipoed, klassikalisem muusika, plaatide riiulil ilutses silt Pavarotti ja muu. Vaatamata sellest, et ta ei ole mitte sale pehmelt öeldes. No tegelikult ega kõik ei saa olla sellised nagu Maarjo, Lance Franco, Corelli Carreras, aga tähtis on see, mida inimene suudab publikule anda. Kui inimene tuleb saali kõigepealt, ta valmistab ette, ta teab, et laulab Luciano Pavarotti, ta teab, et nüüd tuleb miski asi ja ta loodab selles mitte pettuda. Juba nimi tõstab lati teatud kõrgusele. Ega asjatult, Hendrik Krumm ei ütelnud. Kõige olulisem on latt. Kui kõrgele me selle lati paneme, sest sellest lähtuvad ju paljud, kas saab üle hüpata või ei saa. Ja nii on ka nii Pavarotti, Domingo, Carreras kui ükstaskõik, mis kunsti või spordiesituse. Puhul edasi kõneleb kaasaja üks kuulsamaid ooperiprimadonna Sid Renee Fleming. Elu viib, siis on. Hääli tehnika tunduvad olevat suhteliselt loomulikud. Pole küsimustki, kõik, kes kuulevad temast salvestust, mõtlevad see on kõige erilisemalt ilus, lihtne, aus, loomulik laul justkui ilma igasuguse pingutuseta, kus on kuulda iga üksiksilp. Meie lauljad võitlevad aastakümneid, et saada meistriks. Tema puhul näib, et ta kõnnib lavale. Erinevalt paljudest teistest crossover artistidest säilitas Pavarotti oma ooperitähe identiteedi. Pavarotti fenomeniks võiski pidada fakti, et ta jäi ooperilauljaks ka superstaarina. Teada on, et kodumaal Itaalias ei armastatud Pava rotid sugugi üleüldiselt teda tunnustada kui suurepärast lauljat aga paljudele ta ei meeldinud tema perekonnaprobleemide tõttu. Ja veelgi enam oli itaallastele pinnuks silmas see, et Pavarotti tahtnud kodumaal makse maksta. 60.-te eluaastate lõpul Pavarotti lahkuda tas oma 34 aastat kestnud abielu adva Veroniga kellega tal oli kolm tütart. Larendsa, Kristiina ja Juliana. Ja detsembris 2003 abiellus maestro endast poole nooremat sekretäri Nicole Ta Montavaniga, kellega tal oli juba tütar Alicia oli seal oli tegelikult ka kaksikvend Ricardo, kes aga sündis surnult. Aastal 2004 enne oma seitsmekümnendat sünnipäeva, kui Pavarotti lavakarjäär oli kestnud neli aastakümmet, alustas laulja hüvastijätukontserttuuri lahkumiskontsert. Ta kavatses Pavarotti anda 40. linnas. Reaalselt jõudis ta esineda umbes pooltes, sest pidituuri kogu aeg katkestama terviseprobleemide tõttu. Tema viimasele Meti esinemisele Cavardossinatoskas järgnes 12 minutiline püstijalu ovulatsioon. Järgmistel aastatel võitles laulja mitmesuguste tervisehäiretega. Tal oli selgroolüli operatsioon, lärin kiit ning taas seljaoperatsioon, millele järgnes infektsioon. Mitmed kontserdid tuli ära jätta. Kümnendal veebruaril 2006 laulis Pavarotti viimast korda oma aariat Putšiini Nesson tormat Torino taliolümpiamängude avatseremoonial teenides taas õhtu pikima aplausi. Juulis 2006 diagnoositi lauljal kõhunäärmevähk. Kuuendal septembril 2007 tegi Pavarotti mänedžer Terri Robson avalduse. Nii nagu tervet maestro elu tööd iseloomustab positiivsus jäida positiivseks. Haiguse viimases staadiumis. Vahetult pärast Pavarotti surmateadet kohtus pressiga laulja kolleege sõber Hoseegaareiras. Hetk on väga kurb. Mitte ainult ooperimaailm ei ole kaotanud kõigi aegade ühe suurima hääle, aga mina olen kaotanud lähedase sõbra. Ta oli mees, kellega mul oli alati suurepärane läbisaamine. Ja oleme olnud väga uhke, et ei olnud ainult tema kolleeg paika sõber. Ja seetõttu on see kaotus veelgi valusam. Pole kahtlustki, et ta oli meie aegade üks olulisemaid tenoreid. Tema kõrvale võib panna veel väga väheseid artist. Nagu kallas ikka, roosa. Praegune hetk on kurb, aga me jääme mäletama kui suurepärane kunstnik. Ta oli imelise karismaatilise iseloomuga väga hea sõber ja suurepärane pokkerimängija. Neli viis päevad tagasi rääkisin temaga viimast korda. Ta oli siis üsna heas tujus, ütles, et ma veedaksin mõnusasti aega. Minu parimad mälestused temaga koosviibitud ajast on seotud professionaalse tegevusega mis kestis palju aastaid. Tema isik tegi alati tuju heaks. Tuleb meelde teed, kui viimast korda teda muudenas külastasin, valmistas ta mulle mingit spetsiaal, laseb prussi ta võileivad tomatiga. Ta armastas väga gastronoomia. Mitmetes avaldustes on lisatud enne oma surma sai Pavarotti lepituse roomakatoliku kirikult ning viimse võidmise rahas või sotsianatava rotiga viimast korda hüvasti jätta maestro sünnilinna modena katedraalis. Ta maeti riiklike austusavalduste saatel. Oma läkituse saatis Rooma paavst, kes ise oli Austria visiidil. Läkituse lugesite kardinaatartsiisia Bertone. Ta kuulis kurba uudis, et on lahkunud tenor Luciano Pavarotti. Raske on leida lohutavaid sõnu, väljendamaks kurbust selle üle, et meie hulgast on lahkunud suur dist, kes oma erakordse interpreteerimisandega tegi aumuusikale usaldades tema hinge jumala halastuse hoolde, saadab püha isa tema pereliikmetele ja kõigile, kes teda armastasid, kristlikku lootust, mis ainsana võib leevendada valu sellise suure kaotuse puhul ning saadab temale ja kõigile tseremoonial osalejatele oma jumaliku õnnistuse. Tahaks saate lõpul puudutada veel üht aspekti keelus. Nimelt tegeles ta väga palju heategevusega. Näiteks oli väga populaarne tema iga-aastane kontsert Pavarotti ja sõbrad Modenast. Koos Pava rotiga esinesid popstaarid nagu Elton John spaisk öös, kools Eero dramat sotti, Steve Anders tinge. Teised. Kontserdid toimusid Bosnia, Guatemala, Kosovo ja Iraagi sõjapõgenikke puudust kannatavate laste ja 88. aasta Armeenia maavärina ohvrite toetuseks. Pavarotti nimetati Unesco rahusaadikuks, ta aitas koguda raha kaitsja vaesuse vastu ning laste õiguste eest võitlemisel. Roti sõjapõgenikefondi kogunes rohkem raha kui ühelgi teisel üksikisik. Toetus on toetus kui mul palutakse esineda kokana, jagada väljakul pastat ja kui see aitaks koguda miljoneid dollareid vaestele kusagil Aafrikas teeksin seda home. Ta on öelnud, et ma arvan, et elu, mis on elatud muusikas, on ilusti elatud ja see ongi see, millele pühendasin oma elu teha. Ooperit on õilis vorm väljendada ennast muusikamaailmas. Minu elus on olnud nii palju oopereid, kus olen laulnud. Te kuulasite klassikaraadiosaadet Pavarotti fenomen legendaarsest Itaalia tenori Luciano Pavarotti-ist. Saates oli kasutatud intervjuud lauljaga, mille tegi Ameerika Ühendriikide tabiliu efempiireidia network, ajakirjanik Jon talanski oktoobris 2005 tema suvekodus peenras. Saates kõnelesid veel lauljad Placido Domingo, Carreras, Shawn Saverland ja Renee Fleming ning helirežissöör restauraator Jüri Kruus. Paavsti läkituse tõlkis Annely Maibu, tehnilised teostasid Hellebaase Katrin maadik. Mina olen tautor Karin kopra ja tänan teid kuulamast.