Tere, head klassikaraadio kuulajad, MINA OLEN tänase heligaja saate toimetaja Tiina kuningas. Saate teemad on järgmised. Kõigepealt kaks arvustust juba toimunud kontsertide kohta. 16. jaanuaril esines Estonia kontserdisaalis koos erzoga vene pianist Nikolai temidenko. Kontserdil käis neelejevasteinfelt. 22. jaanuaril toimus kontsert, noored talendid, kus esinesid eesti puhkpillimängijate konkursi 2008 võitjad Oksana sinkova ja Andres Kontus noorida. Väite käis kuulamas Eesti muusika ja teatriakadeemia professor, saksofonist Olavi kasemaa. Järgmisel nädalal algab 20. barokkmuusika festival ülevaate Tepp, festivali kunstiline juht Andres Mustonen. 28. ja 29. jaanuaril on kontserdid. Kohtumispaik Eesti Põhjamaade sümfooniaorkestrile. Dirigent Anu Taliga teeb intervjuu Karin kopra. 29. jaanuaril saab Pärnu kontserdimajas kuulata Pärnu linnaorkestri kontserti kevad jaanuaris. Dirigent Olari Elts. Lähemalt räägib Pärnu filharmoonia direktor Kaia Bruel. 29. jaanuaril toimub Tallinna Mustpeade majas Tallinna muusikakeskkooli solistide ja Tallinna kammerorkestri kontsert, mida juhatas Risto Joost. Tallinna muusikakeskkooli Trio saavutas Peterburis Maria juudina nimelisel konkursil teise koha ja sarjas akadeemiline kammermuusika. Kadrioru lossis esinevad laupäeval Niina murdve ja Natali Sakus ja Vello Sakus. Pianist nadalisakos räägib mõlemast teemast. Ja lõpuks Tallinna laulupeomuuseumis esitleti ajaloolist klaverit. Sündmust kommenteerib Alo Põldmäe. Helilõigu Tartus saatis Fedrick Let. Soovin teile head kuulamast. Kuulame kõigepealt nele Eeva Stein Feldi muljeid ERSO kontserdist. 16. jaanuaril toimus Estonia kontserdisaalis kontsert, kus esines vene juurtega Inglismaal elav pianist Nikolai temidenko. Eesti riikliku sümfooniaorkestri ees oli Dimitri Slobodan Jukk kes on siis samuti vene päritoluga muusik ning kes elab ja töötab juba pikemat aega Soomes. Kavas oli seekord kaks suurteost Johannes Brahmsi klaverikontsert number kaks B-duur ja hektar Berlioosi fantastiline sümfoonia. Tegemist on romantismiajastu kahe grandioosse teosega mille loomise vahele jääb siis ligikaudu 50 aastat ja mõlemad teosed olid omas ajas uuenduslikud ja võiks öelda väga erilised, mida nad on muidugi tänaseni. Rääkides fantastilisest sümfooniast, siis on tegelikult üsna imekspandav, kuidas tol ajal vaid 27 aastane noor helilooja suutis luua sedavõrd mõjusa tervikliku ja suurejoonelise teose. Perli ost saabus Pariisi kaheksateistkümneaastaselt meditsiini õppima. See oli tema vanemate soov kuid suutmata vastu panna muusikatõmbele, kas ta perekonna vastuseisule vaatamata komponeerima Pariisi jõudes ei saanud ju olla tema muusikalised teadmised just väga suured. Ja juba üheksa aastat hiljem, 1830. aastal kirjutab Ta juba sedavõrd novaatorliku ja mitmetasandilise teose nagu seda on fantastiline sümfoonia. Mis siis rajas teed külvaagnerile ja küll listile ja veel paljudele teistelegi. Juba selles teoses näitab Perli Osama meisterlikkust Norkastratsiooni alal alustades uute tämbrite otsimisest kõikvõimalike fantastiliste kujundite tarvis. Tuues sümfooniasse, kaub palju uusi instrumente. Ja kuigi omal ajal koges Berlioos suurt vastuseisu eriti oma kodumaal Prantsusmaal, siis aegamööda see suhtumine muutus. Ja Berlio särkestratsiooni õpik on ju tänaseni asendamatu. Nurgakivi professionaalseks muusikuks saamisel. Ebatavaline teos on ka Johannes Brahmsi teine klaverikontsert mida võib pidada üheks ulatusliku maks klaverikontserdiks terves muusikaloos. Ja võrreldes 23 aastat varem loodud teemall kontserdiga on selles kontserdis tegemist ulatusliku majas sümfooniliselt arendatuma teosega. Kuigi niisort, dramaatika pikad või isegi traagikat kui esimeses kontserdis siin ei leidu. Ja pianistilt nõuab see teos kahtlemata suurt haaret, tehnilist valmisolekut ja head ümberhäälestamise võimet. Sest klaveri solistlikud lõigud vahelduvad tihti nii-öelda saatelõikudega, kus klaver on siis osake kui suurest sümfooniaorkestrist. Nikolai temidelko on Virtooselt väga võimekas ja rafineeritud esituslaadiga pianist. Ta ei ole küll võib-olla maailma pianisti mõistes selles kõige-kõige absoluutsemast tipus kuid ometi omalajal Tšaikovski kursil saavutatud kolmas preemia, Mihhail Pletjovia Pascal deva jooni järel annab ju tunnistus siiski väga kõrgest klaverimängutasemest. Emidenko esituses oli intensiivsust ja väga hästi tabatud lüürilisi karaktereid. Ja mõned pisiviperused keerukates passaažides esituse üldmuljet ei rikkunud. Temid enko mängus oli samuti nii solisti kui ka mõistva ansamblipartneri suhtumist, mida see teos pianistilt võrdselt nõuab. Eriti hästi õnnestus kõlaliselt klaverikontserdi aeglane kolmas osa mida alustas ja lõpetas veel kaunis soolotšellorühma kontsertmeistrilt Pärp Tarvaselt. Ja siinkohal tuli muidugi paratamatult pähe küsimus, et milline küll oleks võinud olla Brahmsi tšellokontsert, kuidas sellise kunagi oleks loonud. Samuti mõjus väga eredalt klaverikontserdi finaal, kus temidenko tas keerukat faktuuri lausa kadestamisväärse külalise kerguse ja säraga. Ja kokkuvõttes võib öelda, et Brahmsi kontserdi esituses oli parasjagu intensiivsust ja lüürikat ning orkester ja dirigent andsid samuti vajaliku panuse. Kuigi kohati esines võib-olla viimaste poolelt liigset vaoshoitust ja veidi mõttelist staatilisust. Teose terviku seisukohast oleks paiguti oodanud suuremat haakumist solisti ja orkestri mõtete vahel. Tulles tagasi Perli osi sümfoonia juurde, siis muutub kuulaja kavalehelt kõigepealt kokku teose programmilise sisuga. Fantastiline sümfoonia kujutab ju teadaolevalt Perli osi isiklikke elamusi ja tundmusi näitlejatar Harriet Smitsani vastu, keda ta nägi sisse yxperi näidendites Ophelia Julia rollides ning kellesse ta lootusetult armus. Teose sisuks on siis suure kujutlusvõimega muusikuid, kunstniku, kes on lootusetult armunud nägemused pärast enese mürgitamist, katset. Teiselt poolt oli Berlios teose loomise ajal suuresti mõjutatud Beethoveni Est eetikast ja tema sümfooniatest ning sellele lisaks lummatud ka Shakespeare'i teostest. Viimased avaldasid tema kujutlusvõimele ja mõttelaadile kahtlemata väga suurt mõju ja kõige taustal ja põhjusel valmiski siis viieosaline teos, mille raamistik toetab küll Beethoveni traditsioonile, ent isikupära ja helikeel ning detailide kordumatu son kahtlemata originaalsed ja mõjuvad väganovaarterlikult veel tänapäevalgi pea 180 aastat hiljem. Dirigent Dimitris Slobodan Ta on õppinud viiulit ja dirigeerimist ning täiendanud English Kerstami Atso Almila Jorma panulejailia muusseni käe all. Tegemist on väga elegantse noore orkestrijuhiga, kel on püstitatud eneseorkestri tarvis, teostas selged ülesanded. Tema esitusest domineerib tugev kontroll muusikalise materjali üle. Kuna tegemist on 1975. aastal sündinud muusikuga, siis on mõistagi selge, et Annale sama dirigendi tee suhtelises alguse osas, kus käimas on veel suure arenguprotsess ja põhimõtete, teadmiste, oskuste ja muusikalise käekirja kujundamine. Perli osi. Sümfoonia oli esitatud hea kontrollitunde ja hoolika suhtumisega. Ja võib-olla pigem klassikalises kui romantilises stiilis. Kolm osa, nagu siis unelmad ja kired, pall ja stseenid väljadel mõjusid üsna rahulikult ja nendes esines kõlaliselt väga ilusaid leide. Suurem kulminatsioon oli siis planeeritud teose lõpuossa. Milleks need osad on rongkäik tapalavale ja öine sabat ja neis osades ühelt poolt muidugi on oma karakterit grotesksed ja pisut õudsad nõudis dirigent orkestrilt küllalt suurt kõlajõudu, mis kippus võib-olla teinekord pisut ühekülgselt teravaks jääma ja liigselt sellise veidi kriipima forte asemel oleks soovinud avaramat kõlapilti, mis lubanuks veelgi paremini anda edasi teose rikkalikke kujundeid. Eesti kontserdisarjas noored talendid esinesid 22. jaanuaril Eesti puhkpillimängijate konkurssi laureaadid oksaracinkova ja Andres Eesti muusika ja teatriakadeemia professor Olavi kasemaa. Te olite nii puhkpillimängijate konkursi žüriis kui ka käisite 22. jaanuaril kontserdil, mis te ütlete nende kahe noore talendiga? See kontsert oli nagu omamoodi jätk sellele konkursile ja alati on heameel tõdeda, kui žürii ja publikupoolsed otsused on õiged. Ja alati on meeldiv jälle taas kohtuda nendega, keda oled juba harjunud pidama heaks mängijaks. Nende mõlemi puhul on mulle olnud loomulikult, see on ju, et ma olen olnud nende kasvamise juures läbi aastate, mil nad õppisid konservatooriumis hiljem sinkova puhul, kui ta õppis magistrantuuris doktorantuuris. See kontsert oli tegelikult teine tänavu suuremas sarjas, mis algas juba eelmine hooaeg, noored talendid, noored talendid nii väljastpoolt kui meilt ja ma usun, et see on nagu õige nimetus. Nad mahuvad täiesti selle määratluse alla noored talendid, eriti Jussinkova, kes on ääretult atraktiivne ja musikaalne ja ma olen kogu aeg talle pöialt pidanud. Aga nüüd, kui rääkida lähemalt neljapäevasest kontserdist, siis osalised olid seal ju Tallinna kammerorkester ja dirigent. Toomas Vavilov, kes dirigeeris ka konkursi lõppkontserdil, nii et nagu jätkas nendesamade solistidega kontserdi avalooks oli Tõnu kõrvitsatuule, ei leegijad. Tõnu Kõrvitsaga meil on eriline suhe, sellepärast et ta on kirjutanud ka saksofoni telekvartetile eraldi ja orkestriga ja minu jaoks nagu tema loomingus läbimurdelooks saigi just teos saksofonikvartetile ja orkestrile. Tõnu armastab väga värve, et kuidas ta kilbile kasutab, et väga põneval. Järgneval Ta esines juba Andres Kontus tromboon il. Ta mängis Johann Georg Albreitz Bergeri tromboonikontserti Pedunud. See kontsert on üks neljast klassikalisest kontserdist tromboonile vast kõige rohkem mängitud ja kõige kuulsam on wagencili tromboonikontsert. Aga antud juhul see kontsert on päris nõudlik ja raske. Raskem igatahes, kui on vaagen sil solisti jaoks. Ega tromboon ei olegi nii väga tuntud. Polo instrumendina ei ole ja tromboon on võrdlemisi ammu konstrueeritud ikkagi 11. sajandil. Aga ta kujunes soolopilliks suhteliselt hilja. Kuidas siis Andres Kontus selle instrumendi valdamisega toime tuli? Ta on meie oludes ikkagi oma ala meister Alt tromboon on väga kapriisne, tunduvalt kapritsem, kui on tenor, bass, tromboon. Mind on alati võlunud Põltuse puhul just väga ilus toon, ilus, pehme toone. Hea hingamine, ilus kantileen. Aga võib-olla natukene närviline oli, esimene osa seal on väga halvad drillerida, aga üldiselt ta on väga hea mängija. Nüüd on väike, aga minu jaoks. Andres Kontus oli kuidagi veenvam konkursi ajal. Loomulikult on veel edasi areneda professionaalsemaks, stabiilsemaks. Jah, ega neid esinemisvõimalusi ju palju ei ole, kuidas sujus koostöö siis kammerorkestriga, noorel mängijal? Ta mängis peast ja see oli minu jaoks ka üllatav ja väga hästi. Huvitaval kombel tundus mulle selle kontserdi teine pool teine pool nii orkestri kui dirigendi seisukohast võttes aktiivsemalt modifitseeritud. Ja teises pooles, mis ette kanti Erkki-Sven Tüüri sulade serta Kelbli orkestrile jättis väga hea mulje. Ettekanne oli aktiivsem, see impulss peab seest tulema selleks kuidagi hästi hinge. Flöödikontsert Meka Dante flöödikontsert number kaks uppus 57. Kontserti tulebki mängida lähtudes kantost lähtudes juba muutunud meloodikast romantilises lähtudes virtuaalsuses, see peab olema väga Virtoosne esitas ja väga hästi jälgitav, väga hästi kuulatav. Ja nüüd Oksana sinkova puhul ma olen kuulajana ja ta žüriis elanud üle mõned ebaõnnestumised tema poolt neljapäeval oli tõesti särav ettekanne, kus kõik oli hästi jälgitav, kõik oli hästi kuulda, kõik oli loogiline ja esituses oli sära. Just see sisemine sära tal ikkagi sisemiselt väga aktiivne muusik on läinud edasi ka puhkpillitehnilises mõttes lõppkokkuvõttes selle kontserdiga rahule. Lõppkokkuvõttes ja väga tore kontsert. 30. jaanuaril algab Tallinnas barokkmuusikafestival ja seda kahekümnendat korda. Barokkmuusikafestivali avakontsert kannab pealkirja alguses oli Bach ja esinevad seal Eesti rahvusmeeskoor, tütarlastekoor Ellerhein, Eesti riiklik sümfooniaorkester, dirigendipuldis Andres Mustonen. Ja tänase Seligajas tulebki jutt barokkmuusikafestivali avakontserdist Tallinnas aga ka barokkmuusika festivalist laiemalt ja klassikaraadio stuudios on teemat lahendamas. Festivali kunstiline juht Andres Mustonen. Tere kõigile ja number on 20, seekord 20 aastat siis vanem kui Eesti vabariik. Et alustasime siis, kui vähegi võimalik oli kohe-kohe rahvusvahelisel liinil. Me saime kutsuda noh, nii palju kui inimesi võimalik oli, väravatornist hakkas nagu peale kõik. Nüüd on suuremaks läinud, on mitmekesistunud koosseisude ja ka praktiliselt. Et ei ole, ei ole piiritletud mingisuguse interpretatsioonis liini ega ka otseselt nüüd piiritletud aastatega muusika teaduslikult barokiajastuga siin kõlab väga muidugi varasemat muusikat alati kõlanud on kõlanud ka ju mitte Euroopa muusikat, idamuusikat, araabia muusikat, siis meie jaoks eksootilisemad, kristlikku traditsioonidega maad, Korsikad vene Süüriad, kreeka niidet. Seda liini ma olen alati püüdnud ja väga tähtis on see, see liim, mis, mis nagu barokistamise rongist innustunud, kuidas barokk elab edasi. Et ta ei ela mitte mitte raamatus. Niimoodi ma ma teadusega edasi. Ja siis ühe nishi inteorientatsiooniga, Vaidete, mis tähendust on nagu laiemalt muusikamaailma on ja mitte ainult otseselt, see nagu praegu esimene avakontsert on alguses oli vahe, tähendab et heliloojad, kes, kes on otseselt pahi poole pöördunud, tsiteerinud, toonud, eks ole tema originaalteoseid hästi tempereeritud klaverist. Inglise süüdist pah on puudutanud temast järgnevaid põlvkonna heliloojaid väga palju. Need on nüüd nagu kaasaegsemad, õigemini 20 sajandi pöördumine, aga samamoodi võiks teha kontserdi ka 19. sajandi Robert Schumanni, Felix Mandelson. Samamoodi võiks teha ka nagu varasema 20 sajandi mehel Paul hindemiti ja nii edasi, et huvitav, et tähendab täiuslikus, vertikaali horisontaali täiuslik valdaja, mitte ainult see, mis, mis kõlab kui vaid see, kuidas ta lineaarselt kõik kõlab. Tähendab, seal neid komponente on niivõrd meeletult kogu kuskil koguse numbrite süsteem, see on maagiline. Järelikult ta on niivõrd mitmekesine, et ta annab tohutuid pulse teistele, aga muide, Indepretatsioonilisi siis teed nii rikkalikult Bachi muusikat interpreteeritakse vaevalt ühtegi teistele, et on olemas, keda interpreteeritakse, ütleme niimoodi väga minimalistlikud väljendusvahenditega kuni kõiksuguste, muude stiilide, romantiliste ja rock pop žanritesse välja niideti. Kõik toituvad ühest tellid ajast. Ja mainime siis ära ka, et kes on need kaasaegsed heliloojad, kes on siis Bachi interpreteerinud, mis siin kavas siis täpsemalt? Kõlab no vast kõige huvitavam on muidugi kuulata just need, mida ei ole, ei ole üldse esitatud Bach, Stravinski kanda. Ma tulen taevast ülevalt, mida jõulude ajal laulab, iga Eesti luteri kogudus laulab aga nüüd siis nagu kunstmuusikas, kuidas ta on selle pasa kalja variatsioonid kirjutanud passokovskist, Okovski helilooja, aga erakordne, sümfooniline arranžeerija orelibasse, kalja fugas c-moll. Sümfoniseeris kuuehäälse Richergaari ja Arvo Pärt on kasutanud oma varases perioodis Bachi tema kehad, see ja kreedo kreedos esimene priorid hästi tempereeritud klaverist, aga tal on ka veel üks, üks kolmas teose, kui Bach oleks mesilasi pidanud nüüd, et puudutanud teda tugevasti. Ning barokiajastu teos Lafoolia, mida ma olen teinud kõiksusest stiililistes kontsertiteks, kasutanud barokkklassikast kui hernes, rahanslafoolia, Rokla fool ja nüüd on Antonius Alijevi sümfooniline Lafoolia variatsioonid, see on siis teema, mis, mis oli barokkajastul selliseks hästi kuulsaks teemaks, mille sajad heliloojad on, on Jordisse vall on muide neid asju väga uurinud ja andnud ka välja mitmesuguseid projekte. See on lõputu. Kui palju on kasutatud foolio teemat muusika ajaloos, aga see on ka esmakordse, tähendab näidata tema maailma, mis see polegi tähtis, kas kahjuks või õnneks. Aga alati jääb tema ümber oleva tellivate varju. Ja tegelikult sellel samal õhtul, kui avakontsert siin Tallinnas kõlab, on Pärnu kontserdimajas juba esinemas Eesti filharmoonia kammerkoor, Helsingi barokkansambel ja Friider Bernius Saksamaalt. Ja see on väga-väga ilus stiilne kava Itaalia ja Saksa muusikast me ootame väga Berniuse, kuidas ta, kuidas ta selle asja siin kõik ilusti kokku paneb. Helsingi barokkorkester on aktiivsemalt tegutsevaid orkestreid Avahekeneni vedamisel praegu Soomes, kes, kes on nii Soomes kanda kinnitanud kui ka rahvusvaheliselt väga pühendunud juhtija pühendunud muusikud ja neil on Eesti filharmoonia kammerkooriga väga-väga ilus loominguline koostöö juba ennem olnud ja ja see kooslus sobib seal peaks olema harmooniline ja kaunis. Bernie see on siin ka varem olnud, et tema mees Stuttgardi barokkmuusikaeluga vist väga tihedalt seotud. Nuia Stuttgardi meedia me juba kõiki pahjust utkad, Rillinge nagu, nagu mingisugune niukene kultusnimi selle peale, aga Stuttgardi ei ole ka asi, mis seisab paigal, sellepärast et seal on nii romantilises pahist on väga, väga kuiva, autentsuse, Bachi interpretatsiooni ja siis taas on jälle ühendamisel. Seal toimub protsess, toimub tugevam muusikute hulgas Stuttgardis festival hakkab järgmisel reedel, aga täna on meil väike, siis nuusutamine, esineb muidugi laupäeval väravatornis Hortus Musicus oma Hispaania programmiga, mis tegelikult sobib täpselt sellisesse festivali. See. Ja õhtul kell kuus on raekojas täis Mozarti kava, Ivo Sillamaa haamerklaveril ja mina mängin 18. sajandi alguse viiuliga Mozart. Kõhenes Andres Mustonen ja järgmisel nädalal on samuti saates helikaja. Räägime barokkmuusika festivalist edasi, mis seal kavas on. Klassikaraadio salvestab nii Andres Mustoneni, Ivo Sillamaa kontserdi, mis toimub siis 24. jaanuaril Tallinnas raekojas ja klassikaraadio teeb otseülekandefestivali avakontserdil reedel, 30. jaanuaril kell 19 ja kanname ka üle Eesti filharmoonia kammerkoor ja Helsingi barokkansambli kontserdi. Mis toimub siis laupäeval kell viis Mustpeade majas? 28. jaanuaril Tallinnas ja 29. Tartus toimub Põhjamaade sümfooniaorkestri hooaja kohtumispaik, Eesti teine kontsert. Stuudios on dirigent Anu Tali. Seekord olete Eestisse meie publikuga kohtuma kutsunud kaks solisti. Trompetisti Sergei nakariaakovia pianisti Maria Meerowitzi. Kas see on tavapärane asi, et kontserdil astuvad üles kaks solisti? Ma arvan, et oleneb kutsujast, kui palju ta neid soliste sinna sinna tahab ära mahutada, aga meie jaoks on tänavusel hooajal kõige olulisem, et siia tulevad sõbrad ja et Põhjamaade sümfooniaorkester kasutab võimalust ja, ja kohtub Eestis kohas, kus on meie, Põhjamaade sümfooniaorkestri, kodumaailmakuulsate solistidega ja Sergei kariaakkovega minul õnnestunud teha muusikat nii Austrias kui Lätis ja tema kauaaegne koos mängupartner Maria on tema valik, nii et ma andsin temale tegelikult vabad käed. Ja Sergei tulebki siia tegelikult Eestit avastama, tuleb varem, lahkub hiljem, veedab Eestis aega, harjutab, et pärast siinseid kontserte minna oma oma koju Venemaale üldse kust ta tegelikult pärit on, juba ammu pole ta seal käinud ega elanud. Ja, ja tegelikult ongi nagu selline tagasi juurte juurde mõte, et mitte ainult teha muusikat ja mängida repertuaari paari, vaid armastatud inimestega parimas esituses, mida nakariaakov kindlasti meile pakub. Kuidas sai teie sõprus alguse Sergei kariaakoviga? Täpselt niimoodi saigi, et kui ma austria seltskond rockis enne solisti lavale toomist solisti tuppa astusin ja ütlesin, et Rasotsime parasiis, ütles Sergei, et ja teie oletegi dirigent. Kuidagi ta ei ole poiss, kes räägiks väga palju sõnu, selline väike ja ja vaikne ja väga hea huumorisoonega ja kunagi hiljem teine orkestri tuntud mängija meie orkestrist instalderis, kes mängib klarnetit puldis ja on ühtlasi vabal ajal, nagu mina armastan mõelda. Läti rahvusorkestri direktor. Tema kutsus meid mõlemad Läti rahvusorkestriga mängima, nii et. Ja siis ma pakkusin välja, et, et nüüd oleks küll aeg, et Põhjamaade sümfooniaorkestri juurde tulla. Ja kui ma olen talle seda meelde tuletasin, et et võiks, siis tema helistas tagasi, ütles võiks küll, et see on täiesti Sergei naka õhtu ja mul on selle üle väga hea meel. Teda kutsutakse trompeti paganiiniks ega ei tea, kust see nimi talle on tulnud või kuidas seda tekkis. Kui ta nüüd Tahate saalist või kuulate raadiost, kuidas Sergei Nacarago mängib siis minu nagu selle ühemeetrise vahega, mis ta mu kõrval seisab? Algusest peale on mulle väga mõjunud, et ta praktiliselt hingab trompeti ka. Et seal ei ole nagu mingit ettevalmistust, ta hingab lihtsalt välja nagu meie siin rääkides. Ja sealt pildist tuleb heli, tal ei ole mingi tekki nagu ataki või see inimene on. Ja ma mõtlen, hingamisataki, kui ta pilli sisse puhub, et ta on ikka nii naturaalselt sündinud trompetimängijaks. Ta on ikkagi geniaalne pillimees ja juba lapsest ja ei ole olnud, et, et vastuseks küsimustele, kas inimesed võivad sündida taevalik annetega ja võivad küll. Aga Maria Meerovitšigandel esimene kokkupuudest koostajaid Et see ongi kõige toredam asi, et kui nakarjakov pakkus välja, et võiks mängida Maria Meerovitši, kas mina ütlesin, jah, mängime, siis oli vaikus ja Sergei küsis, kas sa usaldad mind. Miks ma ei peaks, ei no ma ei tea, et ma mõtlesin, mis ma siis teen, tulen ja kuulan, kuidas te mängite või et mina usun, et elu koosnebki usaldamisest, parimad asjad minu elus, parimad otsused, muusikalised otsused ja elulised otsused on toimunud teiste inimeste usaldamisest, et et ma usun, et, et see on üks silmapaistev artist ja kuna tegemist on Sergei sõbraga, saab olema ka meie sõber. Ettekandele tuleb kontserdile Tšaikovski ja Šostakovitši looming. Taas vene muusika, siin ammune armastus. Nagu ma ennist omavahel rääkida, sest ütlesin, et ma olen ise uskunud, et ma olen sellest lastehaigusest üle saanud, aga ei ole midagi, ikka lööb välja. Aeg-ajalt meenub, et, et ei ole jah saladused. Ma armastan vene muusikat, aga võib olla on see nüüd segunenud juba teiste mõjudega üle Euroopa üle maailma muusikast. Et aga ikka ma tunnen selles veel ennast väga kodus või nagu armastatud sõprade keskel antud kava on valitud tegelikult suhteliselt juhuslikult, nagu head asjad ikka meie ellu tulevad. Kobishi pidulik avamäng on lihtsalt see lugu, millega väga hea on talvisel pimedal ajal Eesti inimesi üles ehmatada ja ka selline natukene säravam meeleolu luua. Rokokoo variatsiooni. Tšaikovski on üks võimsamaid teoseid sellelt heliloojalt. Peale selle olen ma mänginud seda lugu just nimelt seal Keyna garaakoviga, nii et ma tahaksin, et te kuulaksite, kuidas mees, kellele võlgneb tänu maa Elm hülgel Horni lavale toomise eest kontsert pillina, kuidas ta seda Füügele Hornil mängib, sest et järgmises pooles kõlavat Šostakovitši klaverikontserti mängib ta trompetega. Nii et need on erinevad pillid, seetõttu püüdsime sinna pausi vahele panna, et ta saaks orienteeruda ühelt Pilid teisele ja lõpetab orkestrile selline maiuspalana, Tšaikovski roome, Juliat, sest alati on kombeks meile, et ükskõik kui hea solist on, et orkestri peab endal ka olema mingisugune lats seada, kus üle hüpata, et muidu ei saa nagu kastaneid tulest teistele kogu aeg välja tuua, et peab ikka ise saama ka orkestrile meil meeldib mängida ja see on üks võimsamaid ajaloo sümfoonilisi teoseid. Ja loomulikult nagu meil alati käib see alltekst alate sinna juurde, et see sõpruse ja kuidas need lood on kirjutatud. Need teemad käivad tihedalt läbi, et et kes viitsib kavasse süveneda, siis kuidas kaasaegsete soovitustest on sündinud just need teosed ja pärast Stalini surma ellu äratatud või loodud Šostakovitši pidulikum avamäng ja sõpradega läbi vaieldud Roomeo ja Juulia Tšaikovski poolt, et et niimoodi sünnivadki elus asjad, et sa räägid sõpradega, kahtled endas vaidled vastu, kindlasti muudad midagi, mitte alati paremaks, aga kindlasti muudad lihtsalt sellepärast, et sõbrad on soovitanud. Selline ongi elu, et me tahaksime väga, et Põhjamaade sümfoonia orke kui me kohtume laval või teiega saalist, et, et see oleks üks elu osa, et me ei oleks elitaarse kunsti osa vaid et klassikaline muusika omaks eluõigust täna sellises ajas nagu ta on kõige paremas mõttes mitte teha allahindlust, vaid lihtsalt, et see ongi meie keel, mida me räägime. Võtkem teda siis sellisena. Aitäh tulemast stuudiosse, Anu Tali. Nii et siis Põhjamaade sümfooniaorkestri hooaja kohtumispaik Eesti järgmised kontserdid on järgmisel nädalal, 28. ja 29. jaanuaril ja Tallinna kontserdist teeb klassikaraadio ka otse üle kanda. Meil on telefoniühendus Pärnu filharmoonia direktori, kajab Brueliga. Kui tähtsal kohal on Pärnu filharmoonia tegevusel. Pärnu linnaorkestrile. No tegelikult ikkagi kõige olulisem roll selles mõttes, et kui ei oleks Pärnu linnaorkestrit, ei oleks Pärnu filharmoonias sest ajalukku tagasi vaadata, siis Pärnu linnaorkester loodi 1994. aastal juba ja orkestrile on praegu käimas 15. hooaeg. Ja 2007. aasta esimesest jaanuarist struktureeritud Pärnu linnaorkester ümber Pärnu filharmoonia lihtsalt sellepärast, et oleks nii-öelda natukene kandvam kontsertorganisatsioon ka orkestri enda kontserte korraldamas, aga ka teisi kontserte siis Pärnu linnas üldse Eestis. Nii et ilmaorkestrite ei oleks filharmoonia ja, ja orkester on vaieldamatult Pärnu filharmoonia kõige suurem muusikaline kollektiiv. Eelmisel hooajal andis orkester 42 kontserti. Et kui üldse rääkida numbritest, et mida Pärnu filharmoonia korraldas, korraldas filharmoonia kokku 92 kontserti ja 16 etendust, aga siis sellest 92-st kontserdist 16-st etendusest siis 42 kontserti olid Pärnu linnaorkestri kontserdid on Eestis omakorda 42-st kontserdist 20 kuuseid erineva kavaga. Nii et võimaluse korral ikka tahaks teha nii et, et kui üks kava juba välja tuleb, et siis mängida seda mitmes erinevas linnas. Aga päris palju on neid kontserte, mis kõlavad siiski ainult Pärnusse, ainult Pärnu publikule. Uus aasta alles algas, küllap on ka sellel aastal orkestrile palju tegemist, on see võrdväärne nüüd, möödunud hooajaga? Ei ole võrdväärne ja ilmselt üsna objektiivsel põhjusel, ehk siis eks meid mõjutab kõik see, mis, mis mõjutab ühiskonda meie ümber ja täpselt samamoodi siis oleme meie sõltuvad siis sellest, kuidas läheb riigil ja kui hästi läheb meie majandusel ja kuna me kõik teame, et siin riik tarbib oma eelarvet samamoodi, omavalitsused paratamatult on ka meie eelarve sel aastal siiski nii-öelda kokkuhoiueelarve ja see tähendab lihtsalt seda, et me saame teha vähem kontsert. Aga igal juhul me püüdleme selle poole, et, et me ei jätaks kindlasti ära kõiki kontserte ja et me ei laseks kuidagimoodi kvaliteedis olla, kui me ka kvantiteedis olla anname. Aga milline on nüüd lõplik tulem, eks seda näitab tegelikult aasta ise, sest et sellised keerulises majandusolukorras, mis praegu nagu on, millele juurde lisandus siis ka kontserdipiletite käibemaksu tõus, eks ole, teadaolevalt, et, et ei julge ennustada, me, me praegu hetkel oleme planeerinud tegelikult orkestrile 37 kontserti aastas, mis võrreldes siis eelmise aasta 42-ga oleks vähenemist tegelikult ainult viie kontserdi võrra. Aga kas see hetkel ilus plaan ka tegelikult teoks saab, ei oska tegeleda? Kuidas öelda, järgmisel nädalal on selle aasta esimene kontsert Pärnu linnaorkestrile, kus siis publik saab ka seda kvaliteeti ilmselt nautida. Mis kontsert see on ja millal see täpsemalt toimub? Jah, selle aasta aastanumbri esimene kontsert on nüüd jaanuarikuu viimasel nädalal, 29. jaanuaril neljapäevasel päeval Pärnus ja see kannab pealkirja kevad jaanuaris, nii et kõlab kevadine muusika ja lavale Pärnu linnaorkester ja meil on sel korral päris suur koosseis, ehk siis et meil on ka lisajõude haaratud 54 orkestrantide kokku laval ja dirigendipuldis on igati ja igihaljad ülienergiline Olari Elts ja Olari soovil ja meie teise suure rõõmuks on siis solistiks. Anna, lisades Roodny. Nagu öeldud, pealkirjaks on kevad jaanuaris kontsert algab Ameerika helilooja Aaron koplandi süüdiga balletist kevade palatsides ja kes on rohkem teadlikud raadiokuulajatest, siis, siis kindlasti teated palatsides sellest on Aron kopland kirjutanud kaks varianti originaalvariandi ja siis hiljem orkestreerinud selle suuremale sümfooniaorkestrile Olari Eltsi valikul Pärnu linnaorkestri esituses, siis kõlab järgmisel neljapäeval balletist kevadoppolatsides väiksem, ehk siis originaal visioon. Kontserdi esimeses pooles kõlab veel Anna-Liisa Beuroonia orkestri esituses Sergei Prokofjevi viiulikontsert number kaks g-moll ja peale väikest vaheaega on Robert Schumanni sümfoonia number üks B-duur, mis siis üksiti kannab ka alapealkirja kevadsümfoonia. Nii et igati õigustatud peaks olema kevad. Jaanuaris Pealkiri Olariga on olnud Pärnu linnaorkestrile väga-väga pikaajaline koostöö juba tegelikult orkestri ja üksiti ka Olari Eltsi enda dirigendi, et algusaegadest peale. Kahjuks on tekkinud siin väike paus, et viimati oli orkestri ees Olari Elts 2004. aasta Pärnu rahvusvahelise koorifestivali avakontserdil ja nüüd on siis olnud väikene paus, sest et nagu me teame, ulari on üha hinnatum ka meil välislavadel ja maailma lavadel üldse, teda on päris keeruline siia Eestisse meelitada. Meie soov oli meiega mängida, mis tegi meile rõõmu ja Olari pakutud kava on ka nii, et olles kuulnud tänase seisuga minu ühte proovi või mõelda, et ma ootan väga neljapäevast kontserti, kahjuks on see kontsert ainukene selle kavaga. Tavaliselt me teeme kontserte reedeti, aga seekordne kontsert on neljapäeval, 29. jaanuaril, just sellepärast, et analiga bürood meil on kohe-kohe sinna otsa Londonis laupäeval kontsert ja lihtsalt ei ole enam võimalik üheski teises linnas enam kontserti kahjuks anda. Et nii solist kui dirigent on nii hinnatud ja hõivatud üle maailma. Neil oli nende kiiretus kavades täpselt võimalik anda ainult üks kontsert, nii et taaskord midagi, midagi ilusat ja eksklusiivset, siis ainult Pärnus, aga õnneks on Eesti nii väike, et Pärnu ei ole kaugel. Suur tänu teile, Pärnu filharmoonia direktor Kaija Bruel ja soovime teile edu, aitäh teile. 29. jaanuaril toimub Mustpeade majas kontsert, kus esinevad ühelt poolt siis Tallinna kammerorkestrilt ja teiselt poolt siis Tallinna muusikakeskkooli noored muusikud ja kava on selles mõttes ka huvitavat. Dirigent Risto Joosti juhatusel kuuleme koguni kahte esiettekannet. Need on siis heliloojatelt Tauno Antsilt ja Age hirvelt. Klassikaraadio stuudios on nüüd Tallinna muusikakeskkooli direktor Timo Steiner, kes räägib ka sellest, et kõik ülejäänud teosed, mis selles kavas on, ei kõla mitte kammermuusika kujul, vaid lausa orkestreerida. Seda oled sa ise teinud, siis? Noh, ja ei saa öelda, et ma kõiki teoseid orkestreerinud, aga testi kolm lookest siin kavas või teost on tõesti minu Orgstreeringu saanud ja võiks ju tekkida küsimus, et mis on siis sellisel kunstilisel aktil nagu kontserdid, mis on muusikakooli direktori sellega pistmist, aga, aga tõepoolest on pistmist just selle näol, et ma olen saanud anda oma panuse pillide valdamisel ehk siis tegelikult orkestriga natuke aidata soliste kontserdi tegemisel on tegelikult kolme õilsat eesmärki. Mulle tundub esiteks see, et noored inimesed saavad mängida, aga professionaalse orkestriga, kammerorkester, ja see valik toimus meil niimoodi, et meie koolis tore konkurss, kus kõik tahtsid kindlasti osaleda parimatelt, valiti välja ja teine tore eesmärk tuleb sellest, et mitte alati ei ole sobivat repertuaari leida kammerorkestrist, et orkester on väike ja muusikat, et nendele sobivat muusikat ei olegi väga palju kirjutatud ja teine esmalt tuli sellest, et tellida esiettekandeid ehk siis eesti muusikaga noori inimesi kokku viia. Ja seekord olid Tauno, Ants ja lahked ja kirjutasid meie noorte realistidele mõeldes need lood ja kolmas eesmärk on selline seda repertuaari veelgi laieneda, anda ka võimalusi nendele lugudele, mis on kõlanud siiamaani kammerlikult ehk siis ilma orkestritele Tšaikovski laste album ja Šostakovitši prioriteedid, kus tegelikult ei ole mingi mingit vajadust orkestri järgi, aga see vajadus tekitati ja tekkis just sellest punktist, et tegelikult klaverimägedel ei olegi väga palju repertuaari, mida kammerorkestriga mängida ja minul omakorda tekkis tahtmine natuke suhtekovisid torkida orkestri materjaliga muusikalise materjaliga, nii ma need asjad siis ühte punkti viisingi. Nii Tšaikovski laste album kõlab nüüd niimoodi, et seal on kolm palakest nukuhaigus, lõokese laul ja itaalia lauluke klaverimängija mängib nii, nagu ta ikka neid mängib, aga seal on toredad orkestri foonid tekkinud sinna ja vahepeal on ka väikesed vahepalad nende lugude vahepeal, kes on küberstuudio kontserdit kuulnud, mingi sarnane meeleolu valitseb seal, et vahepeal on mingid sellised üleminekut ja sellised kõlaväljad. Need inimesed, kes mängivad muusikud, on meil neljandast klassist kuni 12. klassini välja, kuigi kude kontserdikava hiljem käes, oletasime need klassid korjame ära, et me tahame, et see oleks päris noored, interpreedid on tegelikult, tulevad oma elamust ja oma muljet Teie teiega jagama, nii et selles mõttes klassil tegelikult ei olegi mingit tähtsust, kes on 45., nad on kõik. Aga suurepärast muusikat mängib Luisa Lõhmus, siis on Kennani öine monoloog, seda heliloojad ei ole väga palju kuulnud, et me saamegi temaga tuttavaks, küll seda on mängitud tegelikult meie andmetel ka erzoga heal lugude ajal mänginud. Kui ma ei eksi, siis saame Saulus. Järgmise looga on tegelikult isegi selline huvitav lugu vaagneriga, seda seostatakse adiot aga tegelikult, kui me välja Ursimistele autor ei olegi mitte Wagner kuigi väga paljud mängitakse selle nimel Pärman. Nii et see on selline tore muusika, aeglane segadus, aga paljudes nootides on seal ikkagi veel jätkuvalt kirjas Wagner ja seda mängitakse Wagneri pähe ja Laura verte mängib seda klarnetit Johann Christian Bachi kontserdi c molli mängib Valle-Rasmus Roots. Seal tegelikult vioolakontsert aga tšelloga Vivaldi talve mängib son Elizabeth Eessar. Viiuliorkestriga lugu ja Šostakovitši kuute prelüüdi mängib Kristiina rokasseevitš Age Hirve uudisteost nimega tuul, mängi pingeli lai sõna poe ja Kelber orkester ja Tauno Aintsi kontserdit viiulile ja klaverile ja keelpilliorkestrile mängib noor Traksmann, muide väga tore dialoog, siis tekib Harry Traksmann ja tema poja vahel olid kaks. Ma annan siis Tallinna kammer orkestri kontsertmeister. Just täpselt. Ja temale assisteerib Karl Peterson klaveri peal. Age hirm, ma tean, et on õpetaja Tallinna muusikakeskkoolis. Kas Tauno Hints on ka, et kas see on selline õpetajate panus kontserti gamma? Tõtt-öelda ongi nii, kuigi ei olnud see niimoodi plaanitud, aga ilmselt on siis need inimesed kõige lähemalt võtta. Ja tõepoolest kirjutavad Age Hirv ja Tauno Aintsi teosed ja mõlemad on muusikateooria õpetajad meil majas. Ja see kontsert toimub siis, nagu öeldud, neljapäeval 29. jaanuaril kell seitse Mustpeade majas ja klassikaraadiol on plaanis kontsert salvestada. Jaanuari alguses käis Tallinna muusikakeskkooliõpilaste Trio Peterburis juudina nimelisel kammeransamblite konkursil ja kaasas nendega oli õpetaja nõttalisakus. Milline oli selle konkursi tase? Tase oli minu meelest väga kõrge, on nagu Venemaal ikka olnud on, see oli ikkagi tegelikult julgustükk minna Peterburi konkursile. See konkurss iseendast toimus juba üheteistkümnendat korda ja Taali ühendatud väga huvitava vene pianisti Marja juudina mälestusele, kes selle ise hästi mitmekülgne. Muusik mängis nii soolot kui tuuad kui kammeransamblit ja sellepärast kus kolmes kategoorias ola pianistidel, klaveri tuvadele, kammermuusikale ja oli ka kolmes vanusekategoorias kõikidel nendel erialadel kõige suuremad olid kuni 19, siis olid 19 kuni 24 ja siis olid veel vanemad. Ja meie trio loomulikult, kui nad olid muusikakeskkoolis, nad osalesid kõige nooremat kategoorias ja nad ongi väga tšellist Theodor Sink on kõigest 16. Ja pianist Kristiina rakashevitš klarnetimängija, Margus Parindan 18. Minul oli nendega meeldiv teha, sest need noored inimesed suhtusid sellesse töösse fanaatiliselt suure sooviga, isegi kui mina vahepeal väsisin natukene ära sellest paberite ajamisest, see on Venemaaga väga keeruline, aga nemad olid ikka soovi täis ja nende kandis viimistleda väga põhjalikult. Ja milline see ka oli, milline see oli siit Glinka pateetilist triat, see ongi originaalis klaverile, klarneti-le fagotile need sellealased väga hästi ja päris originaalne teos. Erkki-Sven Tüüri arhitektoonika, teine, mis oli muidugi väga hea valik ja kuidas meie noortel muusikutel läks sel konkursil nad said teise koha ja mulle meeldis sellel konkursil sugugi ei antud kõikides kategooriates kõiki preemiaid, kui ikka ei olnud esimese preemia kandidaati, siis seda ei saanud. Näiteks kammeransambli vanimas kategoorias algas hindamine teisest preemiast. Noorimas, kus esimene preemia läks jagamisele Moskva ja Peterburi vahel ja meie õpilased said teise koha, ei antud välja jälle kolmandat preid kogukond, konkursi peale oli osavõtjaid päris palju, Peterburist ja Moskvast oli muidugi valdavalt aga väga tugev esindusele, näiteks Kiievist oli Valgevenest, Lätist, Serbiast, Poolast, Jaapanist, Lõuna-Koreast, Taiwan'ilt, palju õnne siis meie tublidele noortele muusikutele. Nõttalis akusid. Teie enda kontserdigraafik on tegelikult üsna tihe, nii et lisaks õpetamisele esinete aktiivselt ka ise kontserdilavadel. Sel laupäeval, 24. jaanuaril on sarjas akadeemiline kammermuusika Kadrioru lossis teil kontsert, samuti trio koosseisus. Täna Kadriorus ma mängin koos Niina Murdveega, viiuldaja ja oma abikaasaga veel lasakusega oma idee muidugi, eks see algab trios taga, neutrioosid viiulile, klarnetit klaverile ei ole just väga palju kirjutatud sellel kontserdil. Me mängime Mio triot, mis ongi originaalis sellele koosseisule. Sellega me lõpetame oma kontserti ja see on küllaltki niisugune rõõmsameelne muusika. Alustame meie kõigi eakaaslase Lepo Sumera loominguga, sest ikka on kuidagi nii, et sama vanad interpreedid sama vanade heliloojate teoseid. Meie oleme kunagi lepaga väga tihedalt suhelnud ja ma olen olnud nende kõikidel lugude sünni juures tegelikult. Kõigepealt alustame igaüks üksinda, mina mängin kaks pala aastast 81, need on algselt kirjutatud leppu abikaasale Kersti Sumera-le, kes need ka esimesena esitas. Kevadel esitas sümfooniapala oma kontsertile sügisel Frederik ja sellest Ronja palast sellest ideest kogu aeg suurendada. Seda liikumist on sündinud ka Lepo esimene sümfoonia üldse väga suures osas loomingu idee ja pardon. Frederik Ma arvan nii, et see on sündinud sellest, et Sumerat ostsid endale koju klaveri Pešteinid ja siis korraldati kodus niisuguseid väikseid salongiõhtuid, kus siis mängisime. Meie mängis näiteks ka Kalle Randalu, jaga Lepo läks väga põlema sellest klaverimängust ja õppis ja selle šopäenima nurka. Ja selle masurka teemadel ongi pardoonberda rikk. Nende lugudega on veel huvitav. Kunagi olid Eesti televisioonis otsesaated kesktelevisioonile, kus tutvustati Eesti heliloojate loomingut ja just nendes saadetes, need olid otsesaated, ma mängisin ka neid palasid. Tekkis nõukogude ajal probleem, mis praegustele inimestele vist täiesti arusaamatu. Et selliseid teoseid esitada, sest kaheksakümnendail olid poola rahutused ja kui pala on 81 ja palutakse veel Frida Ricki käest vabandust pardalt rikked, saad, kahtlane lugu. Muidugi need lood ei ole üldse sellega seotud. Järgmine on kaks kapritschet soolo klarnetile ja sellel seni lugu oli ka äärmiselt huvitav, meil oli üks noorte inimeste pidu Lepo Sumera juures suvilas Laulasmaal ja hommikul läksid Vello Aleppo kahekesi seal torn tahtsid vaadata seal ringi natuke. Vaata torni nad ei jõudnud, sest seal Laulasmaal sellel ajal see oli hiliskevadel või varasuvel laulsid ööbikud kõrvulukustavalt ja nad hoopiski kuulasid ööbikuid ja sealt tekkis idee kirjutada kaks kapritset sooloklarnetit ja seal on väga selgelt kuulda ööbikulaulu Niina murdjaga mängima kvaasi improvisaator, siis edasi järgneb sellele Malcolm Arnoldi sõnad tinglannetile klaveril ja see on küllaltki mainekas, küllaltki viljakas inglise heliloojad on kirjutanud ooperit ja balletti, väga palju kammermuusikat Niina murdvega mängima, Manuel defalia, Hispaania rahvalikku süviti ja meil on idee mängida seda originaal manuaallaulude järjekorras ja mängida kõik seitse viiulile on seadnud kahanski kuus ja on muutnud järjekorda. Aga nüüd mina siis otsustas julgelt seada kassetid hilja riiulile ja siis selle mängime Niina seades. Ja mängime täpselt sellises järjekorras, nagu seda lauldakse ja lõpetame siis selle meeleoluka süüdiga Darius, meie poolt kõigile kolmele, et alustame igaüks üksi ja lõpetame kõik kolmekesi koos. Kontsert toimub täna kell kuus õhtul Kadrioru lossis. Esinevad notalisakos Vello Sakus ja Niina murdve. Helga ja eile õhtul esitleti Tartu laulupeomuuseumis ajaloolist kabinet-tiibklaverit mihkel Alexander Rossi töökojast. Eesti teatri- ja muusikamuuseumile kuuluv hästi säilinud pill jääb deponeerituna laulupeomuuseumisse üheaegselt kui muuseumieksponaat ja kontsertpill. Klaveriesitlusel tegi eesti klaveriehitusest ülevaate teatri- ja muusikamuuseumi muusikaosakonna juhataja Alo Põldmäe. Tartu on päris suur klaveriehituse linn olnud ikka läbi aegade ja praegu, kui ma olen siin kokku lugenud 64 klaveriehitajat on olnud Eestis üldse, neid tuleb ikka veel juurde HIV ja kõikvõimalikke materjale läbi töötada, siis neist 64-st vähemalt 20 on olnud Tartus töökoda ja Mihkel Ozzy klaveritöökoda on siis üks neist ja tegelikult üks vanemaid, Mihkel Aleksander ossi töökoda tegutses Tartus 1894 kuni 1925, Mihkel ost surigi 1925 ja pärast tema surma omandas selle teine meister Johannes ja sellenimelisi pianiino Sid. Me leiame siin aeg-ajalt ka nii Tallinnas, Tartus kui teistes kohtades. Johannes vihm on otsene osi töö jätkaja, nii et üks Tartu 20-st klaverivabrik kandist või ütleme nii, klaveritöökoja omanikust ja see pill on Eesti teatri- ja muusikamuuseumiomandus. Pill oli meil hoidlas hoiul ja see on väga tugeva ja hea konstruktsiooniga Bild selle restaureeris kaks firmat Reval Piano Heiki Partsi juhtimisel, tööde käigus lisandus teine partner, osaühisus klaverimeister ja need, kui see klaver nüüd on laulupeomuuseumis, siis see jääb siin kahte funktsiooni, kontsert pillina ja ka eksponaadina, kes selle pilli peal saavad mängida nii professionaalid kui õppurid kui oma töötajad ja, ja nii edasi. Ja meil on väga hea meel, et selline asi teatri- ja muusikamuuseumi ja Tartu linnamuuseumi koostöö raames teoks on saanud. Kas on teada, kui palju klavereid Mihkel Aleksander ossi töökojas üldse kokku valmistati ja ja palju neist alles on? Kindlasti suur osa pille on alles, aga nii palju, kui minul on õnnestunud uurida kusagil 200 pilliringis, võib need kokku olla. Praegu ma tean kolme pilli Valga muuseumis ja mis on meie teatri, muusika, muuseume, oma, see on nüüd laulupeomuuseumis ja üks on siis veel erakätesse. Aga kindlasti on, kui teha näiteks üleskutse ja seda üleskutset kavatsen ka varsti teha, sest on koostamisel ka üks selline suur töö eesti klaveritest ja on päris põhjalik kartoteek juba olemas, et oleksid võimalikult palju esindatud fotode näol kujutise andmete näol Eesti klaverit, eesti klaveriehitus on päris võimas asi nii-öelda Euroopa kontekstis võime öelda, et Eesti on isegi klaveriehituse maa. Tagavõime äkki juba praegu raadio kaudu selle üleskutse esitada, et kellel on eestiaegsete meistrite klaverit kodus, et andke teada Eesti teatri- ja muusikamuuseumisse. Ja võiks küll teha selle üleskutse juba Mihkel Aleksandri Hossi klaveriesitlusel. Ma pidasin ühe ettekande Eesti klaverite ajaloost ja, ja eriti rõhuasetusega tartumeistritele, aga praegu teeks küll sellise üleskutse, et kui inimestele eesti klavereid, siis võiks neist lihtsalt teada anda. Eesti klaverite nimed on sageli küll saksa nimedega. Eestimeistritel olid ka saksa nimed, tihti osa neist Eestist olid osa mitte aga ikkagi, kui on kahtlus, et see on Eestis pill, oleks tore, kui annaksite teada emaili aadressil. Millal Eesti klaverimeistreid tutvustav raamat võiks ilmuda? Võib-olla lähi kahe-kolme aasta jooksul võib see asi ilmavalgust näha, igatahes töö käib, sellega on väga huvitav töö ja selle käigus tuleb kindlasti juurde uusi andmeid, teatud üleskutsed annavad kindlasti tulemust, nii et ma väga loodan nendele vanad pildid sageli on juba päris lagunenud, aga siiski mõisates ja vanades hoonetes ja pööningutes leidub neid ja selline täiendus sellele üleskutsele veel, et nii kui mõni vana selline pill Ann olemas kuskil ärge seda ära visake. Võtke ühendust muuseumiga, et seal võib olla taga mõni haruldane eesti kill või mõne teise meistripill. Aitäh Alo Põldmäe selle intervjuu eest ja soovime põnevat Eesti klaverimeistrite avastamist. Ja selline saigi tänane muusikauudistesaade, millele tegid kaastööd nelevastenthelk Mirje Mändla, Karin koprajahi Tricklet. Saate panid kokku toimetaja Tiina kuningas ja helioperaator Helle Paas. Aitäh kuulamast ja kena päeva jätkusülgaja. Muusikauudised muusika uudised laupäeval kell üheksa, null viis. Saade kordub kell 15, null viis ja internetis teile sobival ajal.