Selle näituse kontseptsioon on tegelikult seotud sellega, et meil on viis aastat järjest näitust ja see on hästi tore, sellepärast et esiteks saab nagu pikalt plaani pidada. Teiseks põhjus, miks me selle näitused oleme jaganud viieks nagu blokiks, on see, et Reigi pastoraadi ajalugu on niivõrd pikk ja värvikas. Et seda niimoodi ühte aastasse või teise aastasse toppida oleks täiesti ebaõiglane. Sellepärast me ka vaatasime nii-öelda, aga mingisuguseid tähtpäevi, näiteks järgmine aasta on Hiiumaa, rootslaste väljasaatmisaastapäev, sel aastal tundus, et 1910 2020 et siin võib nagu mingi seos olla ja see tuli nagu külalistest, ehk siis vanasti olid pastoraadi ikkagi sellised avatud majad kus käis palju ringi liikuvaid inimesi ööbimas, aga külas aga ka ammutati informatsiooni rääkimata, et nad on mõjutanud ju kohalikku elu väga tugevalt. Nii et see aasta me oleme siis keskendunud nii kunsti mõttes külalistele kui ka siis ajaloo mõttes külalistele, mis seal siis veel plaanis on? Seal on plaanis veel käsitleda meie siis Eesti esimest klaasitööstust siis meil oli üks tsükkel baltisakslastega ja siis meil oli ka ikkagi juba 20.-sse sajandisse jõudev Aino Kallase viibimine pastoraadist siin 2013 kuni 2015 oli ka pastoraadist näitasid, et miks vahepeal siis selline vastane paus sisse tuli ja mis te siin siis sellel tegite? Ütleme nii, et kui me esimest korda tulime pastoraadi näitust tegema, siis oli see selline ahaa-efekte, too mingi maja seisab tühjana, päris sümpaatne, kõik ruumid olid kola täis, see tundus, et ah, sa polegi nagu oluline. Aga siis kolme aasta jooksul ikkagi selgus, et tahta nagu näituse teha peaks nagu ruumiga tegelema ja majaga üldisemalt. Siis läks natuke aega, et raha leida. Ja siis me oleme saanud nüüd need augud kõik kinni, katusekivid on ära parandatud ja korsten delt ei lange alla kellelegi pähe. Tsemenditükke.