Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head kuulajad tere tulemast veebruarikuises kunstiministeeriumisse. Tänases saates on nagu ikka mitmed olulised teemad. Kõigepealt on meil külas Eha Komissarov, Annika räime, Tiiu Parbus, kes tutvustavad värskelt avatud kumu uut püsiekspositsiooni, mis on pühendatud 90.-te eesti kunstile, mille nimi on tulevik, on tunni aja pärast. Siis teeb oma tavapärase etteaste kunstiministeeriumis Indrek Grigor ning teine pikem intervjuu on Indrek estriga, kes tutvustab uuenenud Arci head kuulamist. Mina olen maarjamürk. Lugupeetud kuulajad tänases saates on üheks põhiteemaks igasugused avamised, avanemiseni, avamised ja üks selline suurem sündmus Eesti kunstiväljal, mis siis sai teatavaks kumu sünnipäeval 15. ja 16. veebruaril oli, et kumu siis avas uue püsiekspositsiooni, mis on pühendatud 90.-te eesti kunstile. Püsiekspositsiooni nimi on, tulevik on tunni aja pärast ja mul on hea meel tervitada siin kunstiministeeriumis näituse kuraatorit Eha Komissarovi ja näituse toimkonnast Annika räime ja Tiiu Parbus, tere. Tere. Tere. Tere. Võib-olla kõigepealt sissejuhatuseks, mis teie kõigi rollid selle näituse juures oli Ehaza juba küll välja käidud, aga et mis te tegite? Kuraator, mina tegin nimestiku ja panni sõrme mingitele märksõnadele, mille all või kiidealise näitas, peaks ennast otsustama hakkama märksa, sest me kohe varsti räime Mina olen näituse koordinaator, tegelesin sellega, et sa näitus kokku saaks, tehnilised osad. Ja mina olen Eesti kunstimuuseumi kaasaegse kunstikoguhoidja ja minu ülesanne oli siis eelkõige kõik need püsinäitusele minevat tööd pikaks näituseperioodiks ette valmistuda rääkida läbi kunstnikega, kuidas nende teoseid võimalikult paremini välja panna. Ja muidugi oli ka meil pidev dialoog üksteise vahel, et arutasime ja, ja kaalusime erinevaid variante ühiselt. Võib-olla kõigepealt küsikski, et millele, kuidas tekkis üldse mõte laiendada kumu üks p Tiid, mis oli siis seni ju alates 2006.-st aastast kandnud ajutisi näituseid, et teha sellest nüüd selline püsiekspositsiooni laiendus. Sellele mõttele tuli. Eesti kunstimuuseumi direktor Sirje Helme. Ja ta lähtus sellest, et meil on suurepärased kogud 90.-te kunstist ja et Kahekümnes sajand lõpeb niisuguse jõuetu nõukogude aja 80.-te aastatega. Samas on meil niivõrd Baltimaade praegu üks vägevam täielikum 90.-te kunstikogujaid, tegelikult võiks lõppeda ikka Eesti vabariigi uue kunstiga. Ja kuna see neli p on ehitatud tan ühes füüsilises ruumis 20. sajandi püsiekspositsiooniga siis tehniliselt on väga lihtne üksteisega liit. Ja see on muidugi kokkuhoid, muuseumi koha peal näitas, et on nii kallid ja nüüd on meil mitmeks aastaks omaenda kogud. Ma korra küsin Annika käest vahele, et kas selle uue nüüd kontseptsiooni jaoks tuli ka neid kogusid kuidagi kas täiendada või, või midagi täiesti uuesti korda teha, mida varem ei olnud eksponeeritud. Päris konkreetselt ühtegi teost me selle püsinäituse jaoks ei omandanud. Et nagu eha mainis, et juba varasemalt on nii hea eeltöö tehtud küll, aga päris mitu teost vajas pikaaegset nii-öelda kaasajastamist. Et tahan mainida siin seda, et see on ka esmakordne juhus, kui Eesti kunstimuuseumis on püsiekspositsioonis meedia, kunst, jaga installatsioonikunst. Ja selline püsiekspositsiooni formaat on taolistele teostele ikkagi äärmiselt väljakutsuv. Et nad peavad pikka perioodi näitusel vastu pidama. Et seetõttu oli päris mitmeid teoseid, millega siis tuli põhjalikult eeltööd teha. Nii tehnilises mõttes kui ka siis ka materjali säilivus. Kes me olla teostest veel natuke hiljem räägime, aga ma küsiksin ka, et et mis on need märksõnad, millele sa eha siis näpu peale panid, et mille ümber see uus püsiekspositsioon keerlema? Valisime sellise pealkirja, mis kõnetab kõiki või vähemalt, kus on selgelt see sõnu seest, tulevik on juba homme ja see pärineb J-M K E esimese plaadi laulu tekst. Ja see tulevik, ma kujutan ette, annab enam-vähem vaatajal orientiiri, et püsiekspositsioon puudutab uut kunsti, kunstiuuendust, 90.-te ühte salapärasemat kunstisündmust üldse mida on väga raske sõnastada, mille selgeksrääkimisega tegelev terve hulk inimesi, aga kunstnike sealhulgas. Ja ikkagi. Me ei saa öelda üheselt, mis on selle taga. Tegemist on Eesti kunstiloo, noh, selle sajandi kõige radikaalsema pretsedendiga kunagi varem ei ole nii palju uut mõtet kunstitulva ainult ja sealset panu seisukohti ümber pööranud ja see toimus täiesti vabatahtlikult kunstnike endi poolt. Ma pean ütlema, et ega ühiskond ka kätt ette ei pannud. Sel kümnendil palju räägitud uuest tulevikust üldse ja tundub, et ta oli sotsiaalne tellimus. Saaks vanast lahti, läheks nagu täiesti uue mõtlemise peale. Aga võib-olla konkreetsed märksõnad, mis seal ka läbitööde välja tulevad, on performatiivsus. Ja meil on installatsioonid, perfammatiivsus on väga oluline, see minul aitas, tõid valida. Sest meil on 90.-te kunstikogus rohkem täid, kui me praegu püsiekspositsioonis välja panin. Me otsisime just nimelt neid töid, mis on tugevad, mis kõnetavad vaatajat ja peavad mitu aastat vastu, ilma et nad kuidagi ära väsiks. Aga performatiivsus, mis mõttes, või nelja performeerimine iseenda? Nii et erinevad identiteedi rollid Kunstnikud, kuidas töid tegid, nad võtsid igasuguseid meediaid uusi videokaameraga, et fotokaamera ja hakkasid mingeid rolle täitma, nad astusid ise tegelikkuse keskele. Serblase kunst võib-olla ongi nii intrigeeriv, et ta annab väga vahet tuid, sõnumeid, kunstnike sisetiimist läbi kunstniku enda etenduse sisuliselt performans tähendab see teatri mõiste etendust, eks ole. Mingit atraalsed teatriga seonduvat käitumised. Hinnangud, hoiakud tulevad töösse. Aga võib-olla nüüd tagasi vaadates, et kuidas nüüd juba peaaegu mitmekümne aasta järel, et kuidas need tööd on selles mõttes ajaproovile vastu pidanud, et me vaatame seda suhteliselt spetsiifilist momenti Eesti ühiskonnas murdepunktides ja see, nagu sa ütlesid, tulvas tohutult ideid ja sa tõid ka välja, et need tööd, mis sind said valitud, et need on ajaproovile vastu pidanud, aga kas need jah, et kuidas nad praegu tunduvad, et kas need erinevate rollide performatiivsete positsioonide otsingud Vist objektiivne, aga minu meelest on nad üllatavalt kaasaegsed, täiesti oma teemadega ja fookustega kõnetavad tänapäeva maailm. Mulle tundub, et paljud on ka väga siirad selles tegelikult oma katsetustes. Ka ausad loomulikult see mõte ju 90.-te kunsti mõte oli see, et meid ei tsenseerita enam. Me oleme vabad. Katsume nüüd siis Endas vabastada mingi jõud või mõte. Sellega tegeletakse loomulikult see jõuab vaatajani. See liigutab vaatajat. Ma paluksin, teil võib olla välja tuua sellise konkreetse näite sellelt uuelt püsiekspositsiooni teed, mis on teos, mis on teile kuidagi isiklikult oluline või ka selle protsessi küljes kasvas kuidagi eriliselt külge. Et tutvustada natuke seda pilti, mis seal siis avaneb läbi lemmikute. Mina arvan, et mina tooksin välja tralla interaktiivse teose laula minuga. Et see on 2000.-st aastast pärit töö ja mõneti võib pidada ka selliseks säilitusalaseks edulooks muuseumi kaasaegse kunstikogus. Et töö ise on ka absoluutselt väga innovatiivne, kui me nüüd mõtleme, et aastal 2000 feministlik kunstnik teeb interaktiivse meedia installatsiooni, et siis see absoluutselt on legendaarne aga selle säilitamise koha pealt nii palju, et muuseum omandas selle teose suht vahetult pärast seda, kui Mare Tralla seda esmakordselt näituse näitas. Ja toona meil ei olnud veel päris häid teadmisi, kuidas sellist tehnoloogilist kunsti säilitama peaks ja ma ei ei dokumenteerinud seda teost piisava põhjalikkusega. Seega kui me 2006. aastal seda teost uuesti näidata tahtsime, siis paraku ei osanud seda interaktiivset osa tööle panna. Ja see oli 2006. aastal kumu avanäitusel kogutud kriisid üleval, aga ilmasele interaktiivse aspektita, et ta oli selline, dokumenteerib video lihtsalt. Aga siis kaks aastat tagasi KUMUs toimunud salatoimikute näituse ettevalmistamisel võtsime kunstnikuga ühendust ja tõesti olime väga motiveeritud, et see töö nagu valgupäraselt jälle tööle saaks. Ja siis pika pusimise peale koos kunstniku kaob, see õnnestus. Ja selle tulemusena saame seda ka siis näidata. Kumu 90.-te aastate püsinäitusel just nimelt sellisena, nagu ta 2000. aastal tehti. No minul on raske öelda, mina olen. Ma hindan neid kõiki ja ma olen neid korduvalt näidanud ja nad ei ole mind alt vedanud. Et praegu on niukse, uue tööna lisandub sinna Anu Põdra kottide valik, seda üldse. Kuma näide on see töö jäi väljaga Anu Põdra isiknäituselt. Ja sellest tööst peaksid kirjutama nüüd ministlikus. No esindajad, me ei tea täpselt, millal ta on üheksakümnendatel valminud, aga ta on üks esimene, mis tegeleb niisuguse naise ahistamise teemaga ja seal niivõrd efektse lihtsavahendina võtad nõukaaegse koti, nad on nad kõik mingist jäigast Vaksto taolisest materjalist lõikatel küljed ära, niiet vaade avaneb koti sisemusse. Vanast kõik daamid, naised käisid käekotid, aga see oli nii oluline, teatrikott oli eraldi ja igaks elujuhtumiks olid kotid. Ja see oli nagu mingi naise privaatse maailma sümbolkott. Seal hoiti väga isiklikke väga intiimseid esemeid, huulepulka ja kirjakest taskurätikut võimalike pitssaarega ja, ja need, Anu Põder võtab selle lahti kõik. Kõik privaatses intiimsus ka. Küllalt niisugune julm maailm avaneb seal. Ja sa näed ka, et, et kuidagi see vägivalla teema jõuab kottide kaudu naiseni. Ja need on sellised nagu skeletid seal vitriinis. Ma küsin ka veel selle kohta, et kumu on tegelikult selle 90.-te kunsti mõtestamisega jaa jaa, taas kuidagi konteksti panemisega tegelenud ka juba kahel suurel näitusel kumu avanäitus ja nüüd siis juba mainitud salatoimikud. Et kas nendelt ajutistelt näitustel tuli midagi kaasa sellele pisikale või on püsikas nüüd nagu nii-öelda kolmas komplekt või kolmas selline võimalus. Ma olen näitusega seotud olnud ja ma ütleksin, tavanäitamisega tuli kogemus, mida teha ei tohi, kuidas, mida peab vältima. Et ei tohi väga laiaks teemade ringi ajada, tuleb fookuses asja hoida see kõik kuidagi efektselt kõlama panna. Ja avanäitus meil ei olnud siis veel sündinud koostööd Eesti parimate arhitektidega, praegu on kujundaja osa tohutult suur loonud niivõrd efektse keskkonna kogu selle materjali jaoks. Et meil on istmed seal, kus on videod, vaatajad, istuda vaikses pimedas ruumis mõtiskleda ei pea seisma kogu aeg, mugavus on sissetunnet ja salatoimikud lihtsalt. Me võtsime kokku kõik need tööd mis muuseumis ei ole, ja hitid, mis on kaduma läinud ja püüdsime neid taastada. Aga sealt nii tugevaid teosed, mis suudaks konkureerida meie kogudega, ei tulnud. Nii et ära Mainiksin siinkohal ära siis kujundajad Raul Kalvuja, Helen Oja. Võib-olla sellest protsessist ka, et ühe püsiekspositsiooni tegemine on ikkagi minu meelest kohutavalt pidulik sündmus ja selline suur vastutus, et, et mis selle protsessi juures võib-olla kõige keerulisem koht oli? Annika mainis juba mitmete tehnoloogilise kunstitööde juures pusimist. Business kindlasti oli aga et mis veel, võib-olla selline suur väljakutse on. Kuraatori jaoks tõsiselt pingutama, et ennast arusaadavaks teha oma kolleegidele juutidele sellel teemal esitatakse väga palju küsimusi, no mis sa teed, millal, kuidas kuidas erineb eelnevatest, kõigel on mingi oma isiklik päts selle teemaga ja sa pead valmis olema selleks ka mõtlema sellele väga vastutusrikas teema. Sest lõpuks on ju neid riike maailmas vähe, kus on mingil ühel aastakümnel väga konkreetne kunsti uuendus. Ja sina kuraatorina pead seda esitama. Pealegi näitus on suunatud mitte ainult eestlasest publikule, meil käib keskmiselt 120000 külastajat aastas ja väga palju on väljas ja, ja nad tulevad Eestisse igast tundes huvi. No kuidas siis? Eks nõukogude riik siis nüüd siin on ja elab ja peab sisaldama niisugust informatsiooni. Paratamatult inimesed, kes vaevu teab Eestist midagi kõnetama väga erinevaid inimesi. Ja see on tõesti väga painojalik, paneb sulle nii palju ülesandeid, pead. Küsisin ka seda, et kas see püsiekspositsioon on planeeritud muutuma, et kui kaua on püsipraegusele jaoks? Kas sellega hakkab peagi toimuva püsiekspositsioon on meil miinimum kolm aastat, aga arvatavasti viis aastat ning selle püsiekspositsiooni puhul tegelikult mingisugune muutumine on sisse kirjutatud, kuna nagu eelnevalt välja toodud meil on palju uut meediat, meil fotot ja kuna meil on ka originaalfotod, siis selle tõttu on ka nõudlikumad ning näiteks Annika saab sellest muidugi pikemalt rääkida. Aga meil on näiteks Mark raidpere seeria Iio, mis on 16-st fotost koosnev sest seeria ja meie eksponeerimine neist nelja ja iga aasta, siis me vahetame neid just sellepärast, et meil oleks võimalik näidata originaale. Aga jah, kuna fotol väga valgustundlik, siis. Üks asi, mis mulle seal ruumis silma torkas, et seal oli üsna hämar, et, et seal on üsna selline valgus on maha keeratud ja pigem selline suvehämarus on seal. Seda mõneti tingib ka just nimelt nende fotode eksponeerimine võimalikult minimeerida seda valgusvoogu. Et seda kauem saame neid siis näitusel näidata. Aga see on ka mõneti jällegi sellele kümnendile omane, et kunstnikud kasutasid üsna erinevaid materjale ja tihtipeale ka materjali, mis meile kättesaadavad olid sellel kümnendil. Kunstnikud ei saanud endale lubada seda luksust, et nad mõtlevad tööde igavikulised säilimisele, et ikkagi see väljendusvabadus tahtis kuidagi kuju võtta ja, ja seetõttu need materjalid, mida tollal kasutati ei ole ajas iga kord kõige püsivamad. Et selles on suur väljakutse ja võib-olla küsimus Ehala, et kas on veel teoseid kuidagi või, või võimalusi sellest, kindlasti on võimalusi selles ka uusi komplekte teha, aga jah, et kas on mingeid märksõnad või teosed, mis jäid seekord välja, aga mis nüüd kummitavad aktiivselt? Täitsa teadlikult jäeti osa tõid välja, et teha mingi uuendatud duplikaat variant, aga sellega juba täto Annika Tiiu, et mina arvan, et mina ei pea elus kõiki 90.-te näituselt tegema. Väga ootaks, mida teine põlvkond teeb ja näeb, hindaks. Aga kas kohus on mõttes ka seda püsiekspositsiooni just nagu seda püsižanrid tuua ka kaasajal veel lähemale, et kas kui ma ei tea, fantaseerida, unistada, küsida kureerida, et kas kohus võiks olla nullindatel püsikas? Tead, ma olin, ma ütlen sulle ei või, sest me ei ole sellele kunagi mõelnud, et me teeme kummust nagu püsiekspositsioonid korruste viisi, see ei ole üldse maailma musioloogias hetkel populaarne. Ja meil ei ole piisavalt töid üheksakümnendatel. Meil on täitsest keegi niukseid asju tollal peale muuseumi ostnud. Ja see kultuurkapitali summa pani nagu vastu, vahepeal on kunstihinnad tohutult tõusnud ja me jõua osta. Nii et meil ei ole oma kogudes nii palju. Me küll plaanime nullindatel näitust teha, mingit fookust võtta sealt välja, aga püsika jaoks kindlasti uut materjali pole. Ja on üsna vähe, et helistad kunstnikule, ütled. Kuule, on sul need originaalfotod alles mild, mis seal seal tegid? Ta ütleb, et ei, et ma võin sulle mingit prindid teha, mingeid koopia. See nullindatel püsikas oleks siis võimalik kogu neljas korrus ümber mängida. Aga see oleks ikka suur kontseptuaalne hääldus heas mõttes ka. Vähemalt kolmeks kuni viieks aastaks on näitus avatud. Ei pea ütlema, et kiirustage, aga siiski püüdke saada osa, aitäh. Hea Annika, Tiiu kunstiministeeriumisse tulemast. Te kuulete, saate Kunstiministeerium rubriiki, Tartu möliseb, mina olen saatejuht Indrek Grigor. 2010. aasta majanduskriisi viljastavates tingimustes on üheks minu jaoks aja kohasemana meelde jäänud teoseks. Flo Kasearu video parim enne möödas filmitud kunstniku emale kuuluvas Väike-poes Pärnus jutustas tsirka 15 minutiline videopoepidaja personaliprobleemidest ja portertreeris ühtlasi ka kliente. Seda kõike täpselt nii humoorikalt nagu võiks oodata Andrus Kivirähki kirjutatud stsenaariumist, mida võib ette Marika Vaarik, kes on ühtlasi ka peaosatäitja ehk poepidaja rollis. Ega poe pidamine pole tänapäeval lihtne. Sina, eks ole, muidugi tahad müüa, aga selleks, et müüa, peab keegi ostma kah? No vaat, selles ongi konks, väheks kipub jääma, neid ostjaid väga läheks. Eks sellepärast tulebki ühel poja omanikul igat moodi katsuda. Ka teiste näitlejate valik on muljetavaldav Taavi Eelma, Piret Kalda, Marika Korolev, Mait Malmsten, Gert Raudsep ja Peeter Volkonski. Kuid trikk seisneb selles, et näitlejad tasemel toimetavad filmis elusuuruses papist siluetis näitlejate fotodega. Minu mälusse on jäänud kui parim reaktsioon ja kommentaar majanduskriisist tingitud valikutele. Pood, milles film üles võeti, elas majanduskriisi üle kuid praeguseks taas tippu tõusnud majanduskasvule kauplus vastu ei pidanud. Seetõttu pühendas Flo Kasearu oma hiljuti Tartu kunstimuuseumis avatud näituse ohustatud liigid taas nurgapoele. Kuid kui esimene film oli ennekõike satiir, siis vastne näitus on märksa poeetilise ja julgeksin väita, isiklikum lugu mida peegeldab ka taas Marika Vaariku häälega sisseloetud jutustuse sisu, mis ei ole seekord mitte novell, vaid täiesti elulooline lugu. Statistika ütleb, et 80 protsenti Eesti elanikest ei kavatse mitte kunagi hakata ettevõtjaks. Ja ometi koolitatakse inimesi just nimelt ettevõtlusega alustama. Alusta. Alusta kasvõi tühjalt kohalt. Ettevõtte alustamine võtab Eestis aega, kui palju? Viis minutit. Aga lõpetamine? Kui Eestist sai jälle iseseisev riik, alustasin minagi ettevõtlusega. See oli ammu enne kõiki neid koolitusi. Mul ei olnud mingeid lapsepõlve unistust vürtspoodi mängida. Lihtsalt juhtus nii. See pood oli siin juba nõukogude ajal. Ma mäletan veel neid tühje riiuleid pärast seisis terve pood mitu aastat tühjalt, keegi teda ei tahtnud. Lõpuks võitsin ära. Päike, plaan oli ka, ma olin ju ülikoolis majandust õppinud, aga üldiselt ikka emotsiooni pealt. Ettevõtlusvabadus. Ma tegelikult ei teadnud, mida ma teen, lihtsalt tahtsin, ja see oli ja on ju kõige tähtsam. Tütar oli veel väike, aga ma sain hakkama. Tegin palju tööd, me kõik tegime väga palju, uskumatult palju. Uhke aeg oli põnev aeg oli. Elasin õnnelikult üle kõik ettevõtluse lastehaigused, tormituuled ei kujuta ette. Flo Kasearu tööde algimpulss näib alates tema majamuuseumi avamisest olevat muutunud märksa isiklikumaks kuid sealjuures sugugi mitte väiksemat sotsiaalset ülistust kandvaks. Piltlikult öeldes on koduigatsuse asemele tulnud koduomaniku mure, mis ei ole enam pelgalt sümboolse, vaid täiesti reaalsed ja argisest hirmud. Ning just hirmus neid. Kasar olevat leidnud ühisnimetaja, mis võimaldab tal enam-vähem igal teemal rääkida. Majaomaniku hirmud, muuseumi direktori hirmud, äike, poe hirmud. Ent kuigi näitusele ohustatud liigid on mõnevõrra morbiidne ala, tuul ei räägi see poe pankrotist, vaid nagu ütleb näitusel eksponeeritud video pehmest maandumisest. Meil ei ole majanduskriis, ettevõtted ei lähe pankrotti, vaid pannakse kinni. Põhjused sulgemiseks näevad aga vastuolulised. Ühelt poolt kurdab näitusele portrateeritud Pärnus tegutsenud oma poe omanik Margo Orupõld et poe pidamine ei pakkunud enam väljakutseid. Teisalt aga kurdab, et müüjaile ei meeldinud nende töö ning nad olla kõik salaja kõrvalt muid ameteid katsetanud. Ainult selleks, et aru saada, et mujal on sama kehvasti ehk ka mujal peab ikkagi tööd tegema. Kokkuvõttes portreteerib loo kasarmunäitus ohustatud liigid Tartu kunstimuuseumis kannapööret, mille Eesti majandus viimase 10 aastaga läbinud on. Kui 2010 sai teha nalja teemal, kuidas kõik otsivad tööd siis 2020 oleme jõudnud olukorda, kus tegevus lõpetatakse seetõttu, et ei viitsi enam hästi. Täpselt nädala eest, see on 22. veebruaril toimus Tartu kunstimuuseumis Flo Kasearu vastavatud näitusel ohustatud liigid, vestlus, milles osalesid nüüdseks endine poe omanik kunstnik Flo Kasearu, ema Margo Orupõld, taaskord poepidaja rollis üles astuv näitleja Marika Vaarik ning kunstnik Flo Kasearu ise. Vestlus ei olnud avalik, kuid seda salvestati ning video avaldatakse internetis. Kunstiministeerium viibis salvestusel ja vahendab teile mõned lõigud. Niisiis Margo Orupõld. Aga tekkis niisugune poel müüja tunne, kui seal niimoodi Willima pillide Marika Vaarik ja ei noh, muidugi kõik midagi. Flo Kasearu, sa ei ole kunagi päriselt nii päriselt või ma ei tea lapsepõlves midagi siukest. Niimoodi küll mitte. Päris päris. Jah, tegelikult me naeratame natuke, siis saab, lõigatakse, naeratame ning sinna niimoodi. Mis tunne on päris selline kurb. Sinul on kurb tunne ja mul hakkas seda, mille üle mõned, kui juba sellest, et kõik ütlesid, et see on hästi kurb näitus südamlikult kurb. Kuna minul oli juba lõpus hoopis teised asjad, olid need, millega ma tegelen, siis mul see kogu see üldatmosfäär nagu noh, ma olen juba nii harjunud siin ja siis see kurbus noh, nii lõbusad seinad on ju. Mõtlesin, et need kad tasakaalustavad seda, aga öeldi ka, et on kurb, jah. Minul oleks kurb olema, no ma ei tea Kuidas kandub üle millelegi ja inimesed automaatselt võtavad kohe hoiakud ei peaks kurb olema aga iga lõpp on millegi alguses. No see oli tavapärane, alati anturk, lilletikul, nii rõõmsad, keegi ei tea, mis tulema hakkab, aga siin on selgus läbi. Läbi see ja see etapp selles variandis on läbi. Aga see ei tähenda see, et puud kui iseenesest hoopis teises meetodis võib ju ka toimida. Aga lihtsalt niisugune tavapärane Lehtja kassa, no ei ole mingi asi peab ära lõppema, et et võib-olla peab ka olema see, et väikepoed on millegile siis nagu eeskujuks. Et hidden kuidagi teisiti. Ja nüüd siis teeme midagi muud, noh, inimesed tahavad ju ka midagi muud, et isegi poes käimine peab olema ju. Aga kas tahavad? Ma saan aru, et nad ikkagi tahavad ju vorsti ja seda küll, aga muuseas ei pakugi talle seda, seda vorsti, juustu, mida ta on tulnud ja seda Torino makaroni ostma. Et kui sa pakud talle hoopis teises nihkes teisi asju. Asjad võtavad aega, aga olla jälle kuskil mingi teerajaja, seal, nii mõnus. Et asjad peavad olema muutuses, et kui ma ise tahan, no vot, see ongi, mis oli selle ideed, et see asi tüütab ära, tuleb nii rutiiniks, siis saad rutiini, tuleb murda, ega siis rutiiningat surve seal. Aga samas, kas inimesed tulevad, noh, ongi, kui inimesed ikkagi kliendid nii-öelda ei tule sellega kaasa. No aga ta on praegu kinni, aga siis ka maetud ei ole praegu jah, ma mõtlen, et kui mingiaeg, eks nad huvi pärast tulevad võtavad ja siis on jälle see, et kuidas sa selle tööle paned, et et jah, anda neile ainult ruum kätte ja mitte kedagi seal ei ole, kes temaga räägib või anna noh, tunned ennast ikka täiesti võõras kohas. Me mõtlesime vanade, kuna seal ongi enamasti vanad inimesed, on teha vanadekodus hinnaga laatorite ringrada, Ruulaatorid ringleb minema, inimesed käivad seal ringi rapulaatoritega, kuna meil on seesama enda ema, ema, vana täna on niisugune, kes, kes päeval olekski vaja, võib-olla teiste omasugustega saaks kusagil niimoodi kõnnivad poes oma rulaatoritega ringi kõik seda lihttäitsa tavaline teleka vaatamine, aga suurel ekraanil tuleme koki, astu Revals ja vaatame Õnne 13. Arutame suurelt kõik näevad väga ressurssi, meil on ja Sa oled pehmelt õppinud maanduma, et sa need riskid ära maandanud läbi mõtled, mis sa teed siis sa tuled kõigega toime? Ei tähenda see, et ma nüüd ühe asja lõpetan ära, nüüd ma siis istun niimoodi, et esimene käik on tööbüroosse või? Ma nüüd tahan ka midagi riigi poolt saada, loomulikult sul on oskused, teadmised ja võimalused ja sa ikka oma asja edasi ja ja pigem panustad, riigile mitte. Sa ei lähe riigi käest küsima. Praegu. Ja. Kõigist ettevõtjatest 28 protsenti naised nendest naistest 72 protsenti oli üksik ette või? Naised on ikka tublid, väga tublid naine tahab teha asju koos teistega, aga ettevõtlusest ta tahab teha asju üksinda. Et see usalduskriis ja naised natukene rohkem, et ja ka see noh, ikkagi üsna palju läheb usalduse peale, et kui ma mõtlen selle pärnu peale ja meil oli väga palju väikepoode oli ja väikepoed ei teinud koostööd ja seal olid ikkagi väga paljudes kohtades, et naised eesotsas. Et vot niisugune koostöö äritasandil, kus tekib sihukese konkurendi ja see koht, et see on natukene müstiline teema, eks ole. Et samas nad pike tahavad koos teha, tahavad õppida, käia ja siis kui hakkame äri tegema, mis annaks nagu kaasa Põhjamaade mudel, võtame ülevõrgustik, aitab kaasa. No nüüd ei tee koostööd noh, inimene on kummaline, jah. Ma arvan, et siin tegelikult selles mõttes on, ongi, et tegelikult ei ole vahet, kas mees või naine tegelikult ka meeste seas on ka väga paljusid mitte ettevõtlikke ja on ka ettevõtlik, et, et siin on noh, ma arvan, neid mõlemaid võib-olla lihtsalt selle näituse kontekstis on see, et kuna lihtsalt noh, see on sina nii-öelda naisettevõtjana ja naiset väikeettevõtjana oligi see olukord, et tuua, see ongi see sisse, et kui siis ongi sellises vanuses ja nii, kuidas see ettevõtlus, mis on 25 aastat nagu olnud identiteedi osa ja kui see nüüd siis ära lõpeb, et mis siis saab, kui ei ole veel ka nii-öelda see võib-olla pensioniaeg käes, et on seal mingisugune selline aeg, et mis siis, et kas siis nagu veel jätkata sellesama identiteediga või siis millegi muuga. Noh, me oleme selle oma vanade uskumuste küüsis, et kui sa ehitad maja, siis majastkodu teeb alles ikkagi ju naine mees ehitab, naine sisustab ja siis ta ongi kodu all. Et, aga noh, see uskumused noh, tänapäeval ei ole vaja mudel rahakoti selga, lasen selle majakarbi püsti panna, selleks meest vaja. Ja vanasti oli meest vaja ka selleks, eks ole, et auto remonti ja paljusid täna saada tol ajal lasta, eks ole. Elektroonne. Ja ratas on ka juba suur asi et tegelikult saavad mõlemad pooled kõigega hakkama, aga lihtsalt eripärasid on jah, et kui valikute ees vaat siis hakkab see sooline eripära mängima. See on päris huvitav, et klatšmid toidab. Et kuidagi sellest loobuda ongi raske, muidu võiks robot olla ju, aga et nägu läheb särama, siiski teine midagi ikkagi räägid, sellisena ikka tead, et sellel tegi eile värskenduse suppi. Seekordseks näituse soovituseks on Kiwa ja Vello Vinni ühisnäitus umbluu aeg ja ruum Tartu kunstimajas. Hiljemalt alates Kiva ja Terje toomistu Eesti hipid ja ajalugu uurinud kuraatoriprojektist on vinni 1900 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel loodud tühjad eelsetes teostest palju kõmu kuulda olnud. Ning on hea meel näha, et see huvi on suuremasse koostöösse kanaliseerunud. Kiva vinni näitus Kunstimajas on avatud kuni 15. märtsini kuid suve lõpuni saab vinnile keskendunud näitust vastupeegelduse näha ka kumus, kus lisaks Kivareemiksile on eksponeeritud veel terve hulga 30 40 aastat nooremate autorite kommentaare. Meistrile. Eriti intrigeerivaks muudab olukorra aga asjaolu, et see põlvkondade kohtumine toimub veel autori eluajal, kus Kuldustamise kõrval tuleb võtta arvesse, et ka meistri enesel on endiselt arvamus, mida ei saa ignoreerida, mis aga tõlgendajate looga alati sünkroonis ei pruugi olla. Minge vaadake näituseid ning jälgige retseptsiooni, sealjuures tagasiulatuvalt ka vinni. Möödunud aasta lõpul Tallinna kunstihoone galeriis toimunud näituse ulatuses. Te kuulasite saate Kunstiministeerium rubriiki Tartu möliseb. Saate alguses kõlasid lõigud Flo Kasearu teostest parim enne möödas ning klatš vestlusringis istusid Margo Orupõld, Marika Vaarik ning Flo Kasearu. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni. Head kuulajad, nüüd on kunstiministeeriumi saates rõõm tervitada Indrek Köstajaid, tere. Tervist. Ja juttu tuleb siis taas ühest avamisest ehk siis ARS Kunstikeskus. Loomelinnak tutvustas hiljuti laiemale avalikkusele oma uuendatud kuju. Aga ma kõigepealt küsiksin. Indrek, mis on täpne ametinimetus on, kes sa oled Arsis? Ma töötan Kunstnike liidus ehk siis arson kunstnike liidu oma ja kunstnike liidus töötan ma teenuste juhina. Sellinaste juht. Moodne amet. Sellega muidugi jah, lõbus lugu, et kui mõtlema hakata, siis kõik asjad on ühte või teistpidi seotud mingit moodi teenusega, ehk siis Modenarsis kõike, mida Arsist teha, on vaja. Aga ma Sissejuhatuseks paluksin tutvusta, palun, arvasin, et see on pika ajalooga asutus, ma arvan, paljudel klassikaraadio kuulajatel seostub sellega erinevaid rõõmsaid emotsioone kunstiteoseid, artefakte ja nii edasi. Aga mida sa endast kaasajal kujud? No see põhiline asi, mis siis nii-öelda vana Arsisid uuesti eristab, on see, et eksju, ennem oli tegemiste kunstikombinaadiga, mis nüüd hallus ühtsele juhtimisstruktuurile koosnevad erinevatest ateljeedes ja kõik see oli selline ühest kohast juhitud. Et täna võib öelda, et on kindlasti Eesti suurim kunstiloomekeskus tegutseb üle üle 100 kunstniku disaineri loo ettevõte. Ja nad kõik on tegelikult iseseisvat tegijad, et selles mõttes, et Tarson pigem siis platvorm, mis on loodud selleks, et saaks kunst tarbekunst, disain sündida. Nii et Eesti Kunstnike Liit omab seda, haldab seda pakub, vahendab teenuseid. Parandab teenuseid, parandab teenuseid, isegi teenuse kvaliteeti tõsta ja. Aga küsiksin nüüd ka selle uuenduse kohta uuendatud Arci kohta, et kuidas ja millal need plaanid said alguse ja võib-olla siis ka laiemalt, kuhu ars praegu soovib teel olla? Selle Arci uuendamine siis on, sai alguse 2014. aasta sügisel Eesti Kunstnike Liit eesotsas vanal saluoja Leninkardiga jõudis arusaamisele, et sel ajal siis suhteliselt nukras seisus ja pooltühi ARSi maja võiks saada kunstikeskuseks kunstilinnakus. Ja sel hetkel kutsutigi mind sinna tööle, seda tegema. Ja on siiralt hea meel, et olen saanud selle Arci uuestisünnile abiks olla. Nii et oli vahepeal täitsa pooltühi, et selles mõttes hüpet see number, mis sa nimetasid, kui palju neid majaelanike hetkel juba on seal Vicutsejaid seal ju väga meeletu. Jah, seal on noh, ütleme, et oligi noh, oma hiilgeaegadel, kui ta siis nii-öelda see majandustingimuste muutudes, kuidas need siis ükshaaval need asjad nagu lagunema hakkasid ja noh, ütleme siis nii-öelda 90.-te lõpust või keskpaigast, eks. Ja jah, et kui mõelda selle peale, kus, kus oli ars neli pool aastat tagasi, kus ta on täna, siis ma arvan, et võib-olla suures plaanis võib võib-olla selle üle päris päris rõõmus. Ja nüüd ma saan aru, et põhjust rõõmustamiseks veelgi, sest et EAS-i toel on siis toimunud igasuguseid asju. Jah kui nüüd öeldagi, et see, et, et mida siis on nagu nelja aasta, kuhu on jõutud, et mõned asjad Neli aastat tagasi mõelda, et läheb kaks aastat, et see asi valmis saaks. Ei ole, ma oleks praegu need asjad valmis saanud, et tegelikult see EAS-i toel nüüd avatud keskus on seal nagu selles mõttes on see juba palju-palju varem ja selle tegevusega ametiga palju varem pihta. Et aga kindlasti see, mis nüüd siis, mis need aastad sai, et see on Harzile kindlasti oluline koht, ma annan kunstiavalikkusele üldse inimestele kunstihuvilistele peamaja siis 7000 ruutmeetrisest pinnast renoveeriti esimesel korrusel umbes 1000 ruutmeetrit mis endas sisaldab projektiruumi, kus toimuvad näitused mida renditakse ka kunstnikele suurema näituse ettevalmistamise jaoks. Et ligemale 200 ruutmeetrine ja kuuemeetriste lagedega ruum, ma arvan, et see on üks Tallinna sellise keskmise suurusega näituse tegemiseks väga-väga hea ruum. Siis on galerii 125 tarbekunstigalerii, kus on esitletud umbes 70 kunstniku loomingut fotokunstmaal, graafika ehtekunst, klaas, keraamika ja mis on ka oluline, et see ning galerii 125 kui tarbekunstigaleriis lisaks vaatamisele on võimalik saada ka kunsti osta. Siis on keraamikakeskus, kenal keskus paiknev kama ajaloolistes ruumides ala et siis mõnevõrra siiski teistsugune, kui ta nüüd just mõni aeg tagasi oli kus on töökohad? 10-le keraamikule toimuvad erinevad teenust pakutakse ka nii-öelda nendele kerehommikutele, kes ise otseselt Arsis ei tööta, saad seal oma täit põletada, on glasuuri labor, toibuvad täiendkoolitused, lihtsalt koolitused. Ja siis on koolituskeskkond stuudio 98 ja viska suts stuudio 53 erinevate ürituste ja koolituste töötubade läbiviimiseks. Kas need kõik need ruumi numbrid on nii-öelda ruumi numbrid kohe stuudio 53 väga lähedal juba stuudio 54. Ja Advariand kunstnike liit ka proovis kaubanduskeskuses T1, tegelikult paljud eesti kunstiinstitutsioonid proovisid selles kaubanduskeskuses ka sellist müügitegevust, kuidas kunst tuua rahvale lähemale. Et ma saan aru, et EKL seal pinnale ei ole jätkanud, aga et nüüd siis see osa, et testi, kus sa saad kunsti osta asubki nüüd Arsis. Täpselt jah, et see galerii 125 ja tarbekunstigalerii ongi siis needsamad samad ruumid, mida me seal p ühes proovisime. Et jah, et ühest küljest on siis kunstnike liit tegeleb sellega, et saaks kunstnikel oleks loome tingimused paremad. Aga kindlasti oleks ka nii kunstnike liidule, kunstnikele kunstiavalikkusele kõigele parem, kui, kui kunsti oleks ka nagu kättesaadav. Et ma arvan, et see väga hea võimalus ja teine asi, mis oli minu meelest ka päris huvitav, seal oli võib-olla need ka koosoleku konverentsiruumid, et mis siis ühelt poolt ka toimivad tööde näitamise funktsioonis, aga teiselt poolt, et neid saab ju rentida ükskõik kes selles mõttes, et saab kaasa ka töötubasid. Sa ütlesid jah, et, et nii nagu seal galeriis 125, et võib-olla sa näed seal ühe kunstniku teost ja sooviksid võib-olla selle kunstnikuga rohkem lähemalt tuttavaks saada, siis ars saab seda tutvust lahendada. Ja ütleme, et noh, see koolituskeskkond või mis on selles koolituskeskkonnas siis nii palju erinevat võrreldes kümnete ja kümnete Tallinnas olevate koolituskeskustega. Jah, ruum on ise kindlasti nagu huvitavana sedasama koolituskeskuse juures saab tegelikult vaadata sama näituseid. Et see nii-öelda inspireeriv keskkond ei ole lihtsalt nii-öelda sisekujunduslik, inspireeriv keskkond, vett vaid, vaid ta noh, nii-öelda reaalselt eksisteerivad näitused, asjad, mis, mis. Aga neid koolituskeskuses Tallinnas palju, aga, aga juba on tunne, hakkab tekkima, aga päris palju erinevaid loome linnakuid ja selliseid kunstikeskuseid, et et kuidas ars nüüd teiste seltskonnas ennast positsioneerib, et meil on Telliskivi, Põhjala areneb, varsti kohtasin hiljuti sellist sõnapaari nagu uue loomingumaja, mis on seal päris koplis kaugemal. Et need vaikselt ikkagi tekib, aga jah, kuidas ars mõnes mõttes on ka konkurents, et mis on Arci eelised? Pika ajalugu. Pika ajalugu kindlasti, ilmselt kogu see eelis või kogu see erinevus. Lõpuks tuleb välja sellest, et kui tavapärane kunstilinnaku arengu loogika seisneb selles, et koht muutub huvitavaks ja ruumi soovijate hulk kasvab, siis rendina tõusevad ja rentnikud vahetuvad ja siis loomelinnak ei ole enam võib-olla nii nii loomelinnak. Et noh, see on nagu puhaskasumiloogika ja seda ei saa kuidagimoodi pahaks panna siis selle keskuste arendajatele. Aga nüüd tema puhul on siis tegelikult see võtmeküsimus on see, et see on kunstnike liidu. Ehk siis kunstnike liit omala põhitegevuses peab võimaldama looma tingimusi kunsti loomiseks kunsti näitamiseks mis tähendab seda, et siis nii-öelda Kunstnike Liidu kasu on siis ka nii-öelda paremad näitused. See, kui on aina rohkem inimesi, kes saavad aru, et kunst on oluline noh, ei määranud selles mõttes sealt sealt edasi, tegelikult tehaksegi mingisuguseid valikud, et käisime ka samuti EAS-i toel, käisime ARSi meeskonnaga eelmise aasta suvel Manchesteris, Liverpoolis külastamas seitset-kaheksat loomekeskustes. No seal oli väga selgelt kuidagi näha, et, et kui sa teed ühe valiku, siis sa jõuad ühte kohta, kui sa teed teistsuguse valiku, sa jõuad teise kohta, et ma arvan, et noh, täna Arsis nii-öelda nagu selles mõttes vigu ei tehtud. Nii et kunstnikuvaatest, siis kelle vaates siis need hinnad lähevad tihtipeale nii üles, stuudiot ära ei jaksa pidada, et kas siis Eesti Kunstnike Liidu hinnakiri siis on selline tagatult sõbralik ja arvestab nii-öelda reaalseid olusid, millesse meie kunstimaastik toimib? Jah, kahtlemata, sest, et noh, ütleme, testib Kunstnike Liidu juhtimine käib läbi volikogu ja tegelikult needsamad inimesed lõpuks võtavad neid otsuseid vastu, et, et ütleme, et ateljeepinna vajaduse, nende suurusvajadus on erineval kunstiliikidel erinev. Aga ütleme, et noh, nihukest suurt maalikunsti selleks on vaja päris suurt ateljeed, et kui selle nii-öelda ruutmeetri hind on puhtalt turupõhine, siis ma kardan testimaalikunstis sureks välja. Kas sa oskad ka öelda, kas praegu näiteks, vaadates võib-olla siis kitsamalt Eesti Kunstnike Liidu liikmeskonda, et kas see ateljeedes ja stuudiote vajadus või tööpinnavajadused kas oleks veel vaja mõnda kinnisvara, et tegelikult ju liidul on ruumid vanalinnas, kus on ehtekunstniku põhiliselt hobusepea kaks, siis on loomulikult Vabaduse väljak kuus ajalooline legendaarne stuudiotega. Kunsti Hormaja Arci kombinaat nüüd on tulnud väga jõuliselt peale, et aga kas Öelda liikmeskonna vajadused on sellega kaetud, kuidas tundub, lihtsalt? Ühe täpsustada muidugi tegelikult Kunstnike liit ei tööta oma siiralt sellest ainult oma oma liikmeskonna heaks, ta töötab kunstivälja jaoks üldiselt ja siis sealt muidugi kaasneb siis ka nii-öelda liikmeskonna kasu, aga ars ei ole siis mitte ainult siis nii-öelda see Arci peamaja, vaid tegelikult seal on see kogu see kvartal kuni kaks hektarit, ligemale kaks hektarit maad. Kunstnike liit on algatanud Selle ala noh, et ütleme, need, mis seal hoovipealsed majad on selgelt niimoodi nendega sellist maadel vaevab väga pikalt jätkata ei ole nagu mõtet, et on sellised angaar ja ütleme, et kahe aasta pärast, kui oldakse, kuhugi kohta jõudnud ja sealt saab siis nagu täpsemalt nii-öelda, et kuhu see edasi siis viib. Et selgelt on kunst, keedusoov ja nägemused sinna nii-öelda arendatavat ehitatavat ruumi, et see oleks nagu see loometegevuse ja näitamise võimalused laieneksid. Et võib-olla oleks seal üks etenduskunstikeskus. Aga seda kõike noh, nii-öelda tehtaks siis nii-öelda koos partneritega kunst, krit ise noh, päris seda teha ei suuda. Aga Arci paiknemine kõvest, et jah, et see Eesti kunstielu on päris palju kodu Tallinnas, siis mulle tundub, et Tallinna sees on ta ka üsna vähestel hektarite tegelikult asuvad, et juba Arci paiknemine natukene sealt Vabaduse väljakult eemal, et kuidas on inimesed, võib-olla selline laiem publik teid üles leidnud, et tegelikult on ju seal tondikogukonnas või kohalikus kogukonnas, te teete ju ka avatud Arci üritusi, aga ja kes on Arci publik, kes siis nii-öelda ühed on need vajalised, aga et kes on need huvilised? Ma arvan, et see huviliste ring ei olegi kuidagi piiritletav, et noh, milleks üldse kunsti tehakse, et seda tehakse siiski kõigile kaasa arvatud iseendale. Nii et või teistele kunstnike asjas, aga, aga üldises baasika siiski pikkadele inimestele ütleme rongidesse Arci avanemine või noh, praegu üldse uue keskuse avamine seal jah, muidugi suur üks suur etapp ja mis annab tegelikult võimaluse selle, et sa võiksid nii-öelda inimene võiks tulla Arci igapäevaselt, sest et projektiruumis on, on näitus. Praegu on stuudio 98. näitus ruumis näitus, et noh, neid koos asju, mida seal näha saada on nii öelda avatud ala on, on päris mitmeid. No ka nüüd ütleme neid üritusi või asju, noh ma olen siis pidi nagu rohkem nii-öelda kindla asja peale tulema või noh, ühe sündmuse peale aga need sündmused ja asja Annika toimumisest Kas teil on mingeid regulaarsed üritused ka, mida juba mingi teada-tuntud asi, mis on välja kujunenud teatava regulaarsusega. Üldjuhul ju need 100 kunstnikku, disainerit töötavad oma ateljeedes ja noh, need ei ole nii-öelda avatud keskkonnad. Et siis kord aastas kevadeti on Arci avatud ateljeed, päev. Sel aastal on see 22. mail kõik on oodatud ja siis kunstnikud, disainerid avavad ateljeed, uksed näitavad, kuidas kunstniku töö käib. Mis nüüd edasi ja kuhu edasi, et kuidas sa näed, et mis need kõige suuremad väljakutsed siis Arci arendamisel on ja mis on need järgmised mõtted ja plaanid? Noh, ma arvan jah, et idee tasandil on arvestena õiges kohas ja selle suuna hoidmine Anarcileja Kunstnike liidule peamine eesmärk suurim väljakutse on, on võimaldada kunstnikele disaineritele mõistliku hinnaga stuudiopinda kahtlemata samas teostuda hoones remonttöid, majada, vanad remonttöid edasi lükata ei saa ja remonttööd maksavad nii-öelda turuhinda ja kõlab võib-olla kummaliselt, aga suurim väljakutse on kuidas seda heldelt seista mõnes mõttes nii-öelda puhtast majanduse loogikast natukene väljaspool ütleme sellega selle arendusega, noh, tegelikult ma arvan, et need asjad on nagu võimalikud noh, kui teha nagu täpseid asju, mida nagu teha, et ütleme, et kui me mõtlesime, et seal, sellest tal veel nagu näitamise pinda tuleb juurde tööpindu juurde ja miks mitte ka eluruume selles mõttes. Et kui täna mõelda, et kunstnike SARSist töötab, rendib veel või üürib endale korterit. Kõik need kulud on lõpuks isegi siis, kui Arcini ateljee kulu võib-olla noh, nii-öelda soodne siis need kulud kunstnikule kokkuvõttes on nagu päris suured, et kui neid asju teha nagu täpselt, siis vaadata tervikuna jah. Et ma arvan, et on võimalik. Kui lõpuks paluda unistada või fantaseerida või visioneerida siis selline ideaal ars viie aasta pärast näiteks. Mõnede asjadega ongi nii, et viis aastat on ühest küljest päris pikkteistkümnest päris lühike. Põhiküsimus on see, et nii Arsist tegutsevad kunstnikud kui, kui ka sellest väljaspool tegutsevad kunstnikud teeksid viie aasta pärast sama head kunsti kui täna. Kunst oleks võib-olla siis olulisem ühiskonnas, kui täna võiks olla, kuna ruumi soovijaid tegelikult on päris palju siis maja võiks olla suurem. Olmetingimused võiks olla paremad. Noh, kas selle viie aasta pärast mõni mõni hoole on juurde ehitatud selle kohta? Lühike aeg üsna lühike aeg, teoreetiliselt võiks olla, nagu siis vähemalt võiks olla koht või mine tea. Kui ikkagi hea idee, mida teha, siis, siis ma arvan, et selle selle tegemine ka võib-olla läheb rutem, kui, kui arvata võib. Aga jah, kindlasti on tööpinda rohkem näitamise pinda rohkem vaatamise. Pigem ja, ja miks mitte ka eluruume, stuudiokortereid. Millised on järgmised sündmused või üritused? Arsised sai mainitud 20 teist maid, kus on avatud ares, aga enne seda on kindlasti veel palju toimumas. Jah, see võiks tulla kohe praegu, seitsmenda märtsini on avatud projektiruumis Jaan Toomiku näitus, stuudio 98. Urmas pedaniku tarbekunstigaleriis. Anne Türni näitu šõu ruumi galeriis kuni kuuenda märtsini Laura põld ja Eeva Volmersoni näitus. Ja mis pole väheoluline, näiteks on tasuta muideks märtsi keskpaigal avatakse neil Reimo Võsa-Tangsoo isikunäitus ja teine kuni kolmas aprill on Kunstnike filmidele pühendatud Arci filmifestival 2020, mis on siis sel korral nüüd juba neljas aasta jällegi tasuta. Ja soovitan kõigil vaatama tulla, et nad kõik on tõesti haruldane. Väga hea Arsis on palju toimumas, aitäh, Indrek Köster seda uuenenud Arci tutvustamast ja minge hoidke silm peal. Aitäh kuulamast tänases saates tutvustati, kuhu uut püsiekspositsiooni uuenenud Arci ja Indrek Grigor tõi sõnumeid Tartust. Aitäh kuulamast, mina olin mari, mürk.