Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere, te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. 24. jaanuaril avati Tartu Kunstimajas kunstnik Laura Põllu ja luuletaja Katrin Väli ühisnäitus eitus. See on põllujaväli kolmas ühisnäitus. Nende koostoimet on varem olnud võimalik näha möödunud 2019. aasta suvel Biskarssi, külakunsti ja disainibiennaalil Soomes ning sarnase sõnumi ja teoste valikuga. Näitus oli ka septembris Tallinnas hobusepea galeriis pealkirjaga urud ja lennud. Ma paraku ei näinud põllu ja väliteoseid Fiskarsis vanasse viljasalve installeeritult ent võrreldes hobusepea galerii kad, on vahe nüüdse Tartu Kunstimaja väljapanekuga paratamatult ennekõike asutav näituse kasutatava ruumi hulga läbi see, mis hobusepea galeriis mõjusu huvitava žestina saab Tartu kunstimaja teisel korrusel seriaal, see iseloomu ning kunstimaja saali suhteline avarus võimaldab põllult keraamika kohta ikkagi väga suurte skulptuuride efektil täiel määral esile tulla. Eesti kunstiväli on suhteliselt väike ja lood levivad siin kiiresti. Ometi ei olnud Põllu ja Väliga intervjuud tegema minnes minuni jõudnud jutustus nende koostöö algusest. Kunstnike ühisnäitusel on midagi orgaanilist ning sageli isegi puhtalt pragmaatilist. Aga luuletaja sisenemisel näitusesaali lahkub ta paratamatult oma mugavustsoonist. Ning märkimata ei saa jätta ka väli ja põllupõlvkonna pikkust vanusevahet. Laura põld on Katrin Väli tütre klassiõde. Põlvkonna üles, et koostööd on Eesti näituste maastikul aga valdavalt kuraatorite kätetöö Kunstnike initsiatiiv. Sõnaga alustasin vestlust autoritega, uudis himutsemisega ning küsisin, kuidas kõik alguse sai. Lootes, et ehk on lisaks minule ka mõni raadiokuulaja, kes seda lugu veel ei tea. No me tunneme 11 väga kaua, 20 aastat võib olla ja kuidas need koostööd algavad, see ongi alati nii, pigem mitte plaani päraselt kuraator kutsub siis sa pead kellegagi koostööd tegema, aga kuidas autorid ise koostööd alustavad, pigem? Lauluga Kösti algas sellest, et temal oli vaja sõita, Ta mööda teatud kohti pildistada ja nii edasi minul jälle oli väelinde vaadata. No vot niimoodi oli jube hea ühitada, nyyd sõite. Siis me saime aru, et neile meeldib ühesugune loodus, näiteks et kumb kumbagi meid mingi kloonitud looduspilt absoluutselt ei tõmba. Ja noh, aeg oli ka palju rääkida omavahel. Ja siis Laura ütles, et võib-olla võiks teha koos näitust kunagi. Minu meelest oli hoopis nii. Et mina mõtlesin, et see, kuidas Katrin pidurdab autot, kui näeb linnu terve. Ja siis mina avastasin, et, et see materjal, milles mina olen algaja linnud, on selles professionaalid või mina olen mõelnud, et paljude tegemised huvitavad, aga, aga, aga see, et hakata koostööd tegema, see nagu sellest isa, sellest mõttest, et lihtsalt koostada, võid alustada alata, et mulle just meeldis, et, et ma mõtlesin, et see, see punkt, et sa oled nii kirglik linnuvaatleja, mina järsku avastasin, et, et üllatus-üllatus, et see saviliivanõks on väga vana ehitusmaterjal. Ja siis me mõtlesime, et nii hakkame mõtlema. Nagu ehk lindude ümber keerleb, Ast jutust ka aru saada võis, rääkis Laura põldsavi ja liiva müksist kui vanast ehitusmaterjalist, mitte inimkultuuri-vaid laiemalt looduse kontekstis. Linnud ehitasid savist juba enne inimest ilmselt just seetõttu näitusele hulganisti keraamilise skulptuure, mida võib kirjeldada pesadena. Kusjuures, kui see ehitusmaterjaliks on savi, on näituse keskseks kujundiks just pesapunumine mitte nii väga savist ehitamine või nagu Laura põld, ma kujutan ette, ütleks kokkumätsimine. 2016. aastal, kui laura põllul oli isikunäitus 100 ulma keset merd Tartu kunstimuuseumis kirjutasin Postimehes kõrgilt kriitiku positsioonilt järgmist. Põld on leidnud endas huvi keraamiliste materjalide vastu, aga pole veel suutnud neid enda omaks teha, nagu ta on kodustanud puu ja tekstiili kõigis nende esinemisvormides. Tsitaadi lõpp. Nii rumal kui keraamikat õppinud kunstniku materjali taju sellisel viisil kritiseerida tundub, näib mulle kaudselt endiselt, et see arusaam, milleni põld Kunda karjääris saviga töötades ning samal ajal pääsukese jälgedes jõudis oli just võimalus kasutada savi sarnaselt puuokstele ja tekstiilile kui materjali, millest saab punuda. Ning just seeläbi sai keraamika lõplikult kunstnikule omaks. Miks mulle just punumine keskse tähtsusega kujundina tundub, on seotud selle viisiga, kuidas põld Katrin Väli luuletusi seekord näitusele kaasas. Hobusepea galeriis olid luuletused ekraanidel ning üksikute vinüülist sõnadena galerii seintel. Aga kunstimajas on ka väliluuletused ehk sõnad kui materjal. Seina punutud. Luuletuste ka niimoodi, et need on kõik näitusi saatnud videotena ja siis Tallinna näitusel olid kaks luuletust väljas ja siis olid lihtsalt sõnad. Aga siin Tartu näitusel on täiesti erilised Bismikaga seal, et mingeid sõnu, mis me leidsime, et on olulised mis löödi seina umbes 4000 naelaga ja mitmerulliniidiga Nii kuidas tekst seina löödud on, on nagu käsikirjaline, mul tekkis ka küsimus, et noh, et kas, kas see käsikiri on selles mõttes tähenduslik, et kas sa sarnaselt näiteks Anti Saarele kirjutad endiselt käsitsi või see käsikiri on siin selline noh, nagu näituse jaoks isikliku mõõtme andmiseks. Kõigepealt, ma kirjutan käsitsi ja siis löön nad masinasse ja siis ma võin hakata parandama. Aga see põhitöö käib ikka käsitsi ja ja noh, need on ka lihtsalt jah, käekirjas tehtud, et nad oleksid ilusamad käed mul kole ausalt öelda. Aga ikka nägin vaeva, ta nii hull ei oleks. Ühes intervjuus on Laura põld öelnud, et vahest saab materjalist sisu. Sellest johtuvalt küsisin põllult, kas väliluuletused erinevad kuidagi savist. Minu meelest, mis meie selle koostöö puhul oli ikkagi väga noh, ma ei tea, kas võrdne on õige sõna, aga aga mina sinu tekstidest nagu ise ei valinud vist midagi niimoodi välja. Kui me kuskil otsustasime, et me hakkame koos tööle, siis oli teada, et mina lähen sinna Lynci, et et ma suhtlesime võib-olla meili teel, saatsin pilte ja Katrin saatis luuletusi. Hobused ja näituse puhul me vist selle, kuna me valisime urud pealkirjaks urud lennud, siis see uru ma kirjutasin spetsiaalselt selleks luuletuse. Mul lihtsalt hakkas, ma ei kirjutanud isegi spetsiaalselt selleks, vaid mul tuli see luuletus jah, ja isegi see luuletus oli vist kirjutatud selle sellele ruumile. Justkui jah, aga, aga teisatajale tuli justkui täiesti sõltumatu teine luuletus allkorrusel, aga see oli üldse kombineeritud kahest luuletusest kokku vist või, või oli midagi palju vahele jäetud või? No ühesõnaga, see oli täis, et meie Suhe autoritena ongi, et me kumbki tegelema oma asjaga ja kuidagi paljud asjad ilma vaidlusteta saavad minu meelest päris hästi tervikuks, et, et ei ole sellist asja, et ma, et ma loen palju läbi, siis ma valin, siis hakkan punuma, seinale võngub mingit valikut vaid kuidagi. Me valisime mingisuguse, võib-olla siis selle kohta võib öelda teema vestluse. Ja siis mina usaldan sind, sina usaldad mind. No mina midagi ei ole teha, näitus on tegelikult ikkagi Laurama ja minu tekst on, ma ise tunnen, et see on kommentaar. Sest et see kujutav kunst ja luule on niivõrd erinevad tänapäeval esiteks kujutavat kunsti just seletatakse igal igal nurgal on need ahtist dokid ja mida iganes. Aga luuletaja, minu arusaamist mööda kõike seda ei vaja ja see on välistatud, luuletaja peab ütlema kõik, mis ta tahab ära selle oma luulega. Nii et selles mõttes mina olen mingis mõttes võib-olla natuke Laurase Aadisctook kuidagi kusagilt siit niimoodi. Aga et kunstnik on ikkagi Laura. Aga näiteks kui Tartu näitusest rääkida, mida me praegu teeme, et seal on üks suur siis luuleridadesse in, kui seda niimoodi nimetada ja sealt me tegelikult me tegime võib-olla selle kogu pakilehtede paki pooleks ja valisime alla teatud kohad ja vaatasime koos üle ja need said siis ja need on tegelikult paigutanud Katrin. Ja et noh, mina leian, et, et meil on olnud selline peaaegu sõnadeta koostöö kohati, et me olime nagu isegi nendes valikutes vist ühel meelel ja siis mina nagu leian, et ma ei ole kuidagi valinud rohkem kuidagi välja midagi. Ei, muidugi oma asja teen ikkagi mina. Ja Laura jah, põhimõtteliselt ei sekkunud. Ja lõpuks seal, kui ma neid asju seina peale panin, siis sai nad tehtud veel kõvasti ümber, sai tõmmatud maha. Paigutus on väga oluline ja ausalt öelda tuli sellest välja, on niivõrd mõtestatud ja terviklik sein, mida ma alguses ei osanud isegi loota. Et minu arvates see läks kõik väga hästi. Ja see on ikkagi sõnaline kommentaar Laura näitusele arvan. Lisaks Katrin Väli luuletustele on näitusel ka teine tekstiline kihistus. Vähem või rohkem populaarteaduslikud raamatud. Pärisin põllult nende raamatute rulli kohta. Et hea küll, ma läksin uuesti tagasi ülikooli 10 aastat hiljem selleks et teha suuri skulptuure, aga see ei olnud ka päris nii lihtne. Ja hea küll, võib-olla mingi märksõna oli, et teiste elusolendite arhitektuur, aga see ei olnud ka nii lihtne. No mõned nimed, siin Bennet, tuleb kogu aeg jutuks, et mulle väga meeldib see, mis ta kirjutab üldse kõiksuguse materjali aine kohta, mismoodi, et kas ta on siis nagu vitaalne või elus, et kui võib-olla inimene kujutab ette, et ta on kuidagi tugevam, siis tegelikult, et ta on nii paljudest ainetest materjalidest mõjutatud ja tegelikult me oleme kõik üks selline koostoimiv maailm, et see, see mind väga huvitas ja võib-olla võib-olla ma suhtun sellesse lugemismaterjali ka ikkagi nagu siit-sealt, et see on selline ka võib-olla natuke nagu nagu poeesia, et võib-olla ma ei suuda nii nagu seda teadusena võtta, et ma leian sealt nagu kunstnikuna endale mingisugused väga olulised mõtted ja siis ma lähen ateljees, et, et see rongisõit on selline hea tund-poolteist ja siis et need jah, need leheküljed, mis on nendes vitriinides, Nad annavad ju ikkagi võimalus ainult ühte lõiku lugeda ja võib-olla seal on mingisugune illustratsioon ka, et et ja ma läksingi õppima keraamika ja skulptuuri erialale. Aga teisest küljest selle näite seal ka nagu mitmed valikut, kasvõi näiteks teksti seina löömine. Selle põhjendus on muuhulgas ka see, et vältida vinüülteksti näiteks. Et seal taga on nagu paljud sellised mõttekäigud või probleemid või valikud, mis, mis mulle on hästi olulised, teisest küljest, kui see aja kulumis nendeks läks nüüd naelte seinalöömiseks, kõik on vaieldav, et kas see on kuidagipidi siis nagu hoolivam või tema tegelikult noh, nüüd on sellest aasta aega möödas kõigest sellest nii nendest rongisõitudest ja kui sellest mõttest, et minna neid suuri skulptuure sinna kuskile 2000 kilomeetrit eemale tegema, et, et mul on sellest nüüd mingi distantse, ma, võib-olla ma natuke tunnengi, et see näitas nüüd ma mingis mõttes ma paneks nagu need ühed asjad nüüd välja ja siis ja siis mõtlen, mis edasi saab, sest ikkagi minu meelest nagu paljud probleemid, mis puutub materjalidesse üldse see, kuidas kunstnikuna töötada, kuidas näiteks kolm nädalat see näitus praegu kestab, et et mida me selle nimel teeme ja kui palju see kõik, kui on kulutanud ressursse ja aega ja et, et kas see süsteem minu jaoks edasi niimoodi toimib või milliseid töid ma edasi tahan teha? Natukene see on nagu mingisuguse ühe faasi kokkuvõte ja näiteks võib-olla keraamikaga, ma ei tea, mis, mis edasi saab. Et selles meil Lauraga ei ole päris ilmselt üks teema minu jaoks on võib-olla kõige tähtsam teema üldse see, et inimene peab ennast kõige valitsejaks kõigest üleolevaks. Noh mulle on see lihtsalt, see mulle lihtsalt nii vastueelne, et, et see midagi kohutavat, kõik see, mida ma tegin ikkagi ma tahan, et inimesed oleksid kõige muu elava suhtes empaatiliselt. Lihtsalt, et nad ei mõtleks ainult selle peale, millest neil võib kasu olla ja et võib-olla, kui nad teevad, niisiis pärast on neil endal halb vaid et nad lihtsalt võtaksidki niimoodi, et nad ei tohi kurja teha ühelegi linnule, ühelegi loomale ilma lihtsalt, ainult et oma selle lõbu pärast. Noh, me räägime nendest. Sest tihti ja ma olen nõus ja siis ma mõtlen, et miks ma teen neid muinasjututubasid sinna, et, et ongi, et lähed sisse, siis on nagu selline kainem ruum, seal on need, need tekstid ja, ja seal on need kastid ja mõnes mõttes sellest võiks piisata, et mul ongi ühest küljest natuke häbi nende küljetubade pärast, kus on see, see, see mingisugune. No minule lihtsalt Laura kunst niivõrd meeldib, et et ma ei saa sellisest lähenemisest praegu aru, et tegelikult kunst peab olema ka esteetiliselt nauditav. Kunst ei, ei saa olla nii eesmärgipärane, vaid. Ta on ikkagi palju abstraktsem nähtus ja kunsti juures on tähtis see, et ta oleks meeldiv vaadata, isegi kui ta tekitab ebameeldivaid mõtteid ja nii, aga kunst peab olema ikkagi ka esteetiline, arvan mina ja Laura teosed on esteetilised ja seemne, nende juures meeldib väga. Üks teema, millest teiste hulgas Kunstiteadlane Liisa Kaljula seoses Laura põllutöödega kirjutanud on ning millest ka mina Kaljula sabas rääkida olen võtnud on Laura Põllu nomaadisto tartus. Ta reisib palju ning osaledes erinevatel näitustel üle maailma, loob ta oma teosed sageli residentuuris koha peal. Juba ülalviidatud. 2016. aastal kõrgis kriitiku toonis kirjutatud retsensioonis iroonitsesin, et kunstniku on odavam transportida kui ta töid. Ja nii ongi juhtunud, et põld on loobunud püsivast ateljeest ja teeb tööd valmis koha peal. Kus iganes näitus siis parasjagu juhtub toimuma, kuid Tartu Kunstimaja vastse näituse eitus, keraamilised skulptuurid on saanud omajagu reisida. Ning mulle näib sümboolne, et nende Austrias loodud ja Fiskars siis Tallinnas ning nüüd Tartu kunstimajas eksponeeritud skulptuuride postamentidena kasutab kunstnik teoste transpordikaste. Kui muidu tahaks mu sarkastiline kriitiku geel ironiseerida kasti kui kaasaegse kunstinäituse kohustusliku elemendi kallal, siis antud juhul mõjun kastid mulle liig isiklikke ja traagilistena, et nende üle nalja heita. Põlluskulptuurid näivad kui kodutud, kes elavad kastides. Kas ma teen neile väga liiga kommuni? No minu jaoks on siin nagu mitu asja korraga, aga ma et ühest küljest on suur osa neid suuremaid keraamilisi skulptuure siin juba aasta aega tagasi valmis saanud. Ma läksin nimelt spetsiaalselt teist magistrit tegema Lintsi Austriasse, sest seal on väga suured ahjud ja tasuta haridus. Ma mõtlen, et tegelikult juba siis, kui ma esimene oktoober alustasin 2018 sealsed õpingud, meil oli Katriniga juba see esimene näitus vist teada, et me saame jah, ja Jenny nurmeniumi kutsus meid Soome. Ja tegelikult terve see õppeaasta läks sellise tähe all, et ma sõitsin Viinist hommikul Lintsi, lugesin tee peal raamatuid, millest paljud on siin vitriinides siis nagu robot, et tegin iga päev tööd, et ikkagi keraamika mõistus nagu päris suured vormid saaks tehtud. Ja siis need kastid, no mingis mõttes said ka, ma olen varem ka transpordikasti teinud, aga, aga mitte ütleme mitte mitte Austria. Et, et see, see oli nagu mingis mõttes nagu valulikum protsess, kui muidu, et ma nagu pöörasin sellele võib-olla panin seda rohkem tähele, mis on need etapid, et mingisugune teos jõuaks näitusepaika. Ja siis nendest said ka kuidagi, et ma olen sinna pannud mingi teatav ajaja nagu tähelepanu ja siin neid ka ümber, noh et need teosed on seal nendes kastides, siis nad võetakse sealt välja, siis need kastid pannakse uuesti kokku selleks et oleksid sirged ja et nad oleksid jälle eksponeeritavad, sinna läheb nagu teatud mingi aeg nad saavadki teosteks. Aga ma arvan, et, et nad on siin näitusel sellepärast, et, et ma need tegin, need skulptuurid Austrias ja siis need jõudsid Soome Tallinna ja siis Tartusse. Ja siis nüüd nad ilmselt jäävad siia aastateks kuidagi, et see ühesõnaga mulle tundus tegelikult vale, et neid saata niimoodi nende lennukitega ja suurte kastidega ja sellepärast see on nagu see on, tõde on seal, kastid on nagu tõde. Et me võime siin rääkida sellest, kuidas ma tahaks, et asjad oleks, aga tõde on see, et ma teen selliseid töid, mis on sellistes kastides ja mis rändavad vahel ka lennukiga ja peavad häbenema. Ja vähe sellest, et kodutud teadele lemmaga Ehk kokkuvõttes näib, et Laura põld ei adu oma nomaadielu millegi traagilisena ega suhestu tingimata minu tõlgendusega ta kodututest, skulptuuridest kui kunstniku enese elu metafoorist. Põllu jaoks on keraamika nagu veider rändtigude jõuguga kes kannavad oma kodu kaasas. Ent kui looduses, eriti lindude hulgas on ränne oluline osa globaalsest ökosüsteemist, siis kunstniku looming on nagu igasugune inimtegevus muutunud paratamatult keskkonnavaenulikuks ja see on see tõde, mida need skulptuurid oma kodude katustel seistes häbenema peavad. Aga et need kastid just kodud on, seda kinnitab viis, kuidas põld räägib oma huvist vana mööbli taaskasutamise vastu. Küsisin laura põllult, mis teda vana mööbli kui materjali juures köidab. Sest ma keeldun uskumast, et see on pelk nostalgia. Ning sain vastuseks, et asi võib küll olla nostalgilised igatsuses. Aga mööbel on sealjuures juhuslik materjal, mis lihtsalt meenutab lapsepõlve mängumaad. 2014 vist vaala näituse jaoks ma tegin ühe suure virna kappidest ja need kapid olid ARSi maja koridoris ja ma ei tea, kust mul see mõte tuli. Ma kõndisin ennast iga päev mööda ja siis ma mõtlesin, et ma et ma teen ühe maja seina, mul oli seal vaal galeriis loss, imeline näitus ja siis ja siis seal neid neid niimoodi lihvida ja siis tuli see päris materjal välja, mis on ka selline pruun mingisugune kattematerjal, et need olid valgeks värvitud ja siis ja siis sealt edasi siin Tartus oli monumentaalise siis Tartu kunstimuuseumis ja nüüd jälle seoses sellega, et ma, et ma luu separdile oma tööst rääkis, seda küsis ka selle mööbli materjali kohta, et siis ma rääkisin talle sellise loo, et ma lapsena kuidagi mäletan Tallinnast, meie meil on selline maja ja suur aed, et seal hoovis ja, ja kuuris ja, ja vana mööbliga mängimist lapsena kuidagi selline nagu päris päris objektidega mängimist, pigem, mitte mitte mänguasjadega. Võib-olla on seal täiesti turvaline, võib-olla materjal. Aga noh, nüüd konkreetselt selle, selle näituse materjal, ma olen selle saanud nagu pärandusena mingis mõttes. Disainer Kaisa Sööt on teinud mitmeid seeriaid ka sellisest materjalist ja see konkreetselt on tema pärandusest ühel hetkel see talle aitab, siis ta tõi mu ateljee ukse taha tohutud virnad neid nõukaaegseid plaate. Et ma olen teinud sellest nüüd kaks näitust ja varsti see materjal saab otsa, et võib-olla sellega lõpeb see periood loomingust. Üritasin veel intervjuu lõpetuseks küsida näituse sisu järele sest nagu Laura põld ka ise tunnistas, räägivad kriitikute loomingu sisust väga harva ja vähe mida sageli öeldakse, on, et näitus on poeetiline. Kuid sellel abstraktselt kohal teemaarendus ka katkeb. See ei ole kriitika pelgalt kolleegide, vaid ka minu aadressil. Ning tagatipuks pean tunnistama, et ka seekord ei oskama kujundite põhist sisulise haardega üldistust Laura Põllupoliitikasse esitada. Parim, mida suudan siinkohal teha, on otsida õlekõrt kolleegidelt kirjanduskriitikutelt. Sest omapärane ühisosa, mis Karin Väli luulel Laura Põllukunstiga on, on selle raskestimõistetavus. Andra teede on müürilehes väli luulekogu retsenseerides kirjutanud võrdlemisi kriitiliselt. Tsiteerin. Minu kõige suurem probleem selle raamatuga on, et ma ei saa aru, kuhu autor minna tahab, kes ta on. Tsitaadi lõpp. Ent Rebekka Lotman oli märksa sõbralikuma lähenemisega, kui keskendus ajakirjas looming, samuti luuletaja minale. Tsiteerin üks väli, poeetilise universumi konstant ongi olnud lõppematu endast loobumine, näota olek maailma palge ees. Tekib huvitav konstruktsioon. Ohverdatakse enda mina ja kaotatakse nägu. Ent ometi on kuskil üks päris püsiv mina, kes refekteerib ja arutleb nende ninade loobumise üle. Tsitaadi lõpp. Ehk oleks autorimina tuvastamisest kasu ka Laura Põllutöö eest rääkides. Katrin, kuidas sulle tundub, kas sinuga, Laura, selles kunstiliste tekstide minas võiks näha mingisugust paralleeli. Ja kui sa nii ütled, siis teelt läheb, praegu mõtlen, et jah, tõesti on, sest et ega mina ei kirjuta mitte kunagi tegelikult iseenesest. Ma teest üliharva ja isegi kui ma kirjutan enda elu seiko siis ma tõstan ta kuhugi mujale ja ta enam mind ei puuduta. Ja mulle tundub, et Laural on mingi sama asi. Et Laura teosed ei ole mitte mingil määral biograafilised. Ja minu meelest see on väga oluline, sest et tänapäeva kunsti hästi palju sihukest Alasti biograafiat tegelikult. Laura minu meelest see on välistatud, tal ei ole kunagi sellist asja. Aga et nüüd midagi Vaccitlet, Laura kõht öeldes, nad peaks ikka veel mõtlema, sest et, sest et ma ei ole kunagi püüdnud sõnastada teda või noh, niimoodi maga. Esiteks ma olen ikkagi luuret ja kirjutan oma luuletused. Ja ma ei sõnasta seda asja mitte kunagi. Mida ma juba olen luuletuses kirjutanud, see on luuletus May, sõnasta Laura pilti või pilte, teoseid, neid skulptuure, kõike, nii ma vaatan. Ja mulle tundub, ma saan neist aru, nad mõjutavad mind. Aga ma ei sõnastanid. Mul ei ole tähtis, et ma kuidagi neid hakkaks eraldi sõnastama. Et siis sa peaks tõesti istuma laua taha, võtma pastaka kätte. Ma ei tea, pudeli veini kõrvale ja mul läheks ikka kõvasti aega, et ma võib-olla saaks selle asja sõnastatud. Aga mind häirib. Ma ei tea, nagu mida, ma teen kunstnikuna, et ma teen mingisuguseid asju järjest mitu tükki ja teen mingi seeria, seal on väike erinevus, seal on mingisugune kumerus, nii et kui ma arvan, et see mind tegelikult häirib, et ma ei oska teha nagu probleem ja vaadake seda probleemi, et need on sellised. Vot see ongi see asi, mis mulle meeldib, et et minu meelest kunst on kunst ja kunsti ei pea iga nurga peal seletama. Kunstiministeeriumi näituste soovitused vahetult enne Katrin Väli ja Laura Põllu ühisnäitus Tartu kunstimajas avati Tartu Ülikooli kunstimuuseumi staabi suisa elu ja Siim pikeri ühisnäitus Data Fanta. Näitus jätkab sarja kunstnikud, kogudes, mille üheks kuraatoriks oli Mari Mürk. Et selle näituse avamine oli vahetult enne Kunstiministeeriumi eetrisse minekut, selgitab ka, miks Maarinit tänases saates ei ole. Kui suisa Aluja pikeri tato fanta avati vahetult enne väli ja Põllu näitust siis vahetult pärast neid esitles uut näitust ka kogu galerii kus on näha kulla laasi ja kaisa maasiku kureeritud kunstifilmide näitus. Tasakaalu viivitus. Ja teadupärast on Tartu Kunstimaja tegelikult kolm galeriid. Ning kuigi ma keskendusin tänases saates vaid Katrin Väli ja Laura Põllunäitusele, ei ole mingit põhjust tähelepanuta jätta. Piibe Arraku kunstimaja väikeses saalis ja grislisoppe Kahari näitust tumm karje monumentaalgaleriis. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium tänases saates kõnelesid luuletaja Katrin Väli ja kunstnik Laura põld. Nende ühisnäitus ehitus on Tartu Kunstimajas avatud kuni 16. veebruarini. Mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.