Täna kuuleme jälle mälestusi 41. aasta sõjasuvest. Kuueteistkümnendal juulil võttis ringhäälingu sõna- Johannes Lauristin, kes õpetas, hoiatas ja ähvardas Eesti elanike ehk teisisõnu ja rahva kahte leeri omadeks ja vaenlasteks. Tõsi küll, kasutades krõbedaid sõnu. Ei tea, kui palju võis tema kõnele olla sellel kuulajaid, kuna taganeb Vene sapööriüksus, oli juba nädal varem 10. juulil lasknud paanikas õhku Türi kesklaine saatja masti ja raadiojaamahoone Türi lainepikkusel töötas nüüd märksa nõrgem Lasnamäe saatja. Pealegi oli sõja puhkemisel kohe antud käsk raadioaparaadid ära tuua. Nii et Lauristini kõnet võidi kuulda vast Lõuna-Eestis, kus saksa väetulekul need rahvale tagasi jagati. Ja nendelt una poisid on avalikult asunud eesti rahvast ära andma ja jalad röövlisõda töörahva vastu ühes Hitleriga. Odandus Parun ja spekulant on jälle eesti rahvas saksa okupatsiooni-le ja parunite maha müümas, nagu ta tegi seda paarkümmend aastat tagasi. Vabadus ja eelduma tallivaated, mida eesti töörahvas saavutas 21. juuni võiduga on suurimas hädaohus. Hitleri ja tema kannupoiste tulekuga varitseb töölist naljaoht. Ma käisin koolis, olin koolipoiss, 27. aastal sündinud, nii et sõja alguseks olin 14 aastane, noh ise ma arvasin küll tol ajal poisikesena sõda on ikka kole romantiline asi, seiklusi palju, aga tegelikult siis ma sain, sain tublisti kannatada. Seal, kus ma olin. Suvel tulid Vene väed tulid meie talu juurest mööda Põltsamaa alla oma rinnet, kuid nad löödi sakslaste poolt puruks ja tulid täpselt samu samu jälgi mööda tagasi. Taganesid mede, kuidas nad olid tunnused vaimastele poolt, need väeosad. Võrdlemisi suured üksused olid seal ka sel ajal, kui nüüd venelased tulid, pidasid oma oma võitlust Põltsamaal. Kogunesid meie juurde ümbruskonna talupojad. Nimelt peremees, kus ma elasin, oli kohalik tuletõrje pealik. Niisugune juhtiv kuju oli niisugune noh rühmapealik või salgapealik või, või mingisugune komandöriks oli. Ümbruskonna talupojad kogunesid ja kuna mina olin seal võõras, siis ma ei tundnud neid, neid inimesi ja nemad ei tundnud mind ka. Nii, nii et see tuletõrje mees oli talu peremees. Ja nüüd, kui see Põltsamaa lahing oli läbi, venelased juba taganesid, aga nad taganesid metsa mööda. Saatis mind, ta teadis, et venelased metsas talu karjamaadel ja palus mul võtta päitseedee minna karjamaad või koplist nimodi hobuseid otsimas. Võsastunud. Ja mina läksin, ma kuulsin ikka metsas siin-seal praksumist, okste praksumiste liikumist, aga ei näinud tegelikult kedagi. Suurima raginal peale hakkasin liikuma ja mõnisada meetrit eemal oli, istusid maas, kobar tegelikult ringis kümmekond kümmekond sõjaväelast, õlakutel ruudud ja ristkülikuid ja tähendab, see oli siis väeosa staabiks või juhtkond need ruudud rist kirikut tolleaegsel vormil krae peal krae peal ja ülakui teil ei olnud veel ei olnud ja oli küll niimoodi ja ja siis nägid ära, et ma ostsin hobust ja. Ma ei mäleta, üks mees küsis ka midagi minu käest, aga mida ta küsis vene keeles muidugi. See oli väga halb eesti keel, väga sõnavaene, oli vast vast mõni Venemaa eestlane või või ingerisoomlane rohkem tunnuste Venemaa eestlane olevat. Nii võid, keerasin ringi ja tulin ära. Koju. Jutustasin muidugi, mis metsas nägin. Teistel oli ka teada, et seal on venelased metsas ja. Ja sellepärast saatigi nagu nagu kontrollima seda olukorda, mis seal metsas siis toimub. Aga samal ajal need niikaua kui need venelased taganesid mööda, mets olid juba sakslased tulnud ja võtnud positsioonid sisse, sinna oli ta tegelikult sakslasel sees, sel ajal juba see tegi olukorra keeruliseks, et olid sakslased ja ja venelased mõlemat vaheldumisi läbi isegi. Ja nüüd järgmisel hommikul maalin õues üksjagu Vene sõdureid. Neid oli kuus või seitse. Tulid rukist kummargil, läksid õue äärest mööda, läksid metsa. Läks veerand tundi mööda, aga võib olla ka natukene rohkem. Tulid needsamad venelased nüüd juba teise plaaniga, nimelt eelmisel õhtul juba ma ütlesin seal tuletõrje pealikulise see mees, kelle kodu seal oli siis need kogunenud talupojarahvas mehed, ümbruskaudsed, metsad lähemalt ja kaugemalt olid ka seal ja ilmselt oli siis vene luure jälginud seda kogunemist seal ja tuldi neil juba relvadega ja võeti tule alla. Meie talu. Kaks meest panid üle põllu minema, teine neist sai haavatasid orgatistakkidega oli torgitud äkki surnuks, mulle niimoodi räägitud, teine siiski oli eluga pääsenud. Ja need need mehikesed, kes, Kes minuga samas talus olid samas kohas need käsutati õue ritta, Nad olid muide kuskil küünis öösel maganud ka, mina täpselt ei teadnud, kus nad ööbisid. Rätsepa-istes jalad risti istme alla ja olid seal kuus või seitse meest, no mitte ei mäleta, see arv mul ei ole, ei ole kunagi huvitanudki, kui palju neid oli, aga kuus või seitse meest oli. Ja mind võeti, pandi ka sinna nende rivi lõppu sinna istuma pistes. Ilmselt nende talumeeste seas oli ka niisuguseid mehi, kes oskasid vene keelt. Mõned, sest tahame nendega oli hästi lühike, kestis viis kuni 10 minutit. Ja mehed järsku ma vaevalt märkasin, olid minu kõrvalt kadunud, nad olid laiali, pistsid mööda heinamaad minema, sest kogu see tegevus toimuski. Heinamaa ääres ja karjamaa ääres, mis oli kohe talu Aia taga, algas. Nii ja siis kõlasid muidugi lasud, need mehikesed lasti maha põgenemiselt põgenemise pealt. Jaa. Sest metsas olid venelased nad venelaste suunas põgenesidki, aga samal ajal olid väeosad, oli seal küllalt palju mehi, oli maid, venelasi vasteks kuskil tükki 15 oli relvastatud ja olid talus. Meil ei olnud nagu kuhugi minna, samal ajal muidugi sakslased, nagu oma eelmisel õhtul ise nägin olid kaevunud tükk maad edasi. Talu juures, niinimetatud udul olid kaevunud maa sisse juba ilusti, nii nagu me peame sõja ajal üks kõige tähtsam relv oli labidas. Ilusti positsioonid juba seal sisse võtnud, need sakslased olid ka vanad, olid nii palju eemal, et nemad ei kontakteerunud üldse venelastega. Nii et minu kõrvalt lasti siis need mehed maha. Aga üks ohvitser arvatavasti oli siis poliitväeosa ülem politruk politruk, eks nimetati neid ja. Addis mind käekõrvale ja võttis endaga kaasa metsaga. Läks ka metsa, lihtsalt kogu see seltskond läks ära metsa, aga naised talus, need jäid koju, nii et neid ei puudutud mehed kõik siis Meilt ühelt poolt naabertalust, ma ei tea nende arvu täpselt ja teiselt poolt naabertalust oli ka mehi maha lastud. Ega kõik sain pärast hiljem teada, neid ma muidugi ei näinud seal, aga osa mehi oli täiesti vana tall, piraad juba, aga et need mehed olid nii nagu mina olin tol ajal 14 aastane, poisikene pandigagi ühte rivisse ja kõigile oli ühesugune otsus, siis noh, need asjad on natukene keerulisemad, kui, kui see niisugune, see mahalaskmine põimuvad kõik omavahel. Võib-olla olid need tuletõrjujaid, kes kogunesid, kohalikud talumehed, noh, see oli nendel poliitiline niisugune tegevus mida nad üritasid oma kogu kogunemisega. Nad ei kuulunud ei ühele ega teisele poole. Et talumehed ei venelastega sakslaste seltsi. Võib-olla moodustasid mingisuguse kolmanda jõu või tahtsid luua? Ei tea. Aga asja teeb keerulisemaks see, et seal oli üks, üks üks mees. See oli siis meie peremehe sugulane, Tallinnas tuli sinna pakku noormees, prillid, prillid kasutas, kandis prille ja oli niisugune linnamehe välimusega. Õnnetuseks oli tal relv kaasas, tuli relvastatud ja hiljem selgus, et ta oli ka leitnant veel sõjaväelane. Kandis errorides erariideid ja tuli sõjapakku, kui sõjapõgenik. Ja ja venelased eelmisel päeval või oli see isegi üle-eelmisel päeval võtsid ta kinni. Eesuksest sissekastis pea veepange ja tagatoa aknast läks välja, aga kuna teed mööda tulid parajasti vene venelast autod, sõjaväelasi täis. Siis kui need, need, kes seda meest relvastatud meest, kes tagatoa aknast välja pistist. Hüüdsid midagi sinna tee peale, siis sealt avati talle tuli, lasti ta maha, nii pähe oli saanud lasu. Kogu kolba tagaosa oli seal välja voolanud laiali löönud nende suur auk olija kuuli sissetuleku poole peal oli auk väike. Nii et juba siis algasid need keerulised olukorrad. Maja peremees võeti kinni, viidi ära. Aga tema pääses sellest mahalaskmisest, mis toimus jälle järgmisel hommikul, kui suurem osa maa-alad või mehi maha lasti, nii et tema oli selleks ajaks ära viidud. Hiljem tuli tagasi lasti lahtisest sest venelased ei saanud teda süüdistada, sõjarinne rinne liikus edasi ja neil ei olnud aega selle mehega tegeleda. Ta seletas, et need olid, see oli võõras mees, leitnant susi, kes seal oli, seda ei nimetata tollele leitnandiks. Omavahelise teadsime ainult, et ta oli niimoodi. Minu teada oli ta leidnud ja võib-olla, et ma veel eksin, et ta ei olnudki. Et nagu ma ütlesin, mina olin võõras ja, ja võõraste seas ja hiljem, kui kõik need sõjasündmused läbi said hakati nüüd maha lastuid matma. Osa võeti hiljem veidi veel maeti veel omakorda ringi, siis keegi ei rääkinudki, minust ei teatudki mind minu olekus, sest mina olin võõras. Tegelikult olin põllutööline karjane sel ajal karjasena läksin sinna karjapoisiks, nagu tol ajal võeti, oli töötlesid politruk, võttis töid seal siis selle karjapoisi käekõrvale ja. Nii nagu tol ajal oli kaks hobust ees sõjaväevankrid ka tankid Ja soomusmasinad olid neil metsas. Nii et kogu see purustatud Põltsamaal purustatud rinne oli taganenud sinna metsadesse ja seal see tegevus siis toimus. Nii. Mind pandi ühte vankrisse üks vanem mees, Vene sõjaväelane oli siis hobusejuhti, oli tema, temal tema naabriks pandi sinna. Ja kui tuli õhtu, siis õhtul seoti minul käed kinni, muidugi magamise ajaks. Neid on üks huvitav moment, on veel see, et ega neil sõduritel seal süüa ei olnud, ei olnud kuivikuid mitte midagi, aga nad kohalikest või tööstustest olid suurte kastide viisi või saanud siis võid ülihästi, palju leiba ei olnud. Ja mina sain siis mustikaid ka veel. Nii et ma ei tea, kas ühe kuiviku sain ühe leiva kuiviku või ei saanudki. Nii. Olin metsas päev, aeg nende juures tuli õhtu õhtul seoti mind kinni ja järgmisel päeval toimus see tegevus samalaadne edasi, nad lihtsalt tammusid paigal, neljand kuhugi minna. Mulle tundus, et ei olnud kuhugi minna, mina, mina seda. Ei usu olukorda hinnata, ei osanud olukorda tol ajal hinnata ja. Niisiis olin teise päeva veel nende juures, õhtul õhtul seoti element kinni, aga öösel une pealt tõsteti meid üles, seoti käterätik ümber silmade ja võisilm ümber teha silmade ette ja see, kes mind üles tõstis ja sülle võttis, lükkas mind enesest eemale. Mis üks niisugune seotud silmadega metsa all inimene saab teha, pehme sammal jalge all midagi, tammusin seal paigal. Ja siis tuli üks löök selga. See löök ei olnud ei olnud nende valus vaid siis sellele järgnes tõmme tagasi tagasi tõmmati, siis oleks nagu millelegi otsas olnud. Tähendab, tõmmati tagasi, kaotasin tasakaalu, aga ikkagi ma jäin veel jalgadel. Ning tegelikult oli see täägi täägi, torge, täägi, leek rindkeresse rindkeresse selga ja siis tõmmati ta välja. Tuli teine, teine tuli niimoodi, et see käis kehast läbi nagu elektrilöök läks selgroogu ja närvides. Kukkusin maha. Eest ära ja siis need valged heledad lapse käed musta seal öösel sambla foonil tõmblesid niimoodi. Nonii, nagu katsetes teeme konna refleksidega ka, tõmblemine on nii tõmbed, õmblesid minu käed. Ja siis, kui ma ärkasin jälle teadvusele tulin, siis mets põles. Ümberring oli raginat täis, kõik, aga okste ragin niisugune sammumise pragi. Kõik selle moonavoorihobused olid lahti lastud. Vankrid olid metsasihi peal ilma hobustetaja, venelased olid kadunud. Tähendab, nad läksid ära jala. Jätsime kõik varustuse, mis mis sa pidid maha jätma, eesmärgiga jätta põlevasse metsa panna põlema. Suitsu oli täis ja kõik ja mina proovisin enda jõuvarusid midagi kuskilt väga ei valutanud. Püsti tõusta jõudnud, olin nõrk. Ja viimasel metsa all siis olin, olin, kogub päevapäeva, ehk siis vahepeal tekkis janu. Kuna see tegevus toimus kõik metsa, siis ei lähe lähedal ja oli ka Sihi kraav mingisugune kuivenduskraav olivad oli suvel põua tõttu ära kuivanud, põhi oli talle, kui sõdurid kaevasid kraavi põhja süvendid ja nendes imbus maismaa seest vett, nii et nemad said seda vett nüüd ka mina kasutasin seda. Ma ei mäletaks ühe konservikarbi, leidsin või millega ma seda siis jõin? See oli siis juba mitmes päev mul. Tulid lähikonna talumehed juba vaatama, mida selle kasulik on, sellest moonavoolist saada. Püüti metsast kinni hobuse hobuseid, Nendesamade vankrite ette pandi. Üks mees tuli minu juurde, ütles, et noh, mis ma, mis ma seal olen ja seletasin talle paari sõnaga ära olukorra ja ja lubas tagasi tulla. Et oota, ma tulen tagasi. Läks, rakendas hobused siis vankri ette ja kandis kogu varustuse koorma peale seal, no mis seal oli hobuseriistu ja. Ja sineleid ja sõjaväeriideid ja niisugust asja, mis ma oletan, mis oli kaste oli ka mina ei tea, mis seal kastides oli. Ja hakkas metsast välja liikuma, no kujutage ette, missuguses metsas sõit, võib-olla kui kände ja juurikaid täis tankeri hüppaski ühe külje pealt teisele ja siis ma tundsin tohutut valu. Te olite vankri peal juba, mind pandi siis vankrikoorma otsa ja. Aga mehi ma rohkem ei näinudki, kui üksainus mees tegutses seal sel ajal veel hiljem neid vast võis seal rohkem olla, sest hiljem, kui ma sinna tagasi läksin, siis muidugi seal metsa enam midagi ei olnud, ainult mina sain tohutu peavalu. Koodrid viidi, mind, viidi metsast välja, ühte tallu, aia äärde. See tundus olevat teede hargnemiskoht. Hargnemiskohal oli talu ja seal majas oleks nagu olnud kunagi kauplus. Uste asetuse järel olid uksed avanesid kohe maanteele. Niisiis, seal oli naiskodukaitse inimesi, mõned kes sidusid mul haavad kinni, nii palju, kui neid andis siduda. Pakuti mulle süüa piima ja leiba. Lubati helistada Tartusse, läks mõni tund mööda ja tuligi kiirabiauto. Tolleaegne punaseristiauto ja mind viidi Tartusse Toomemäele haavakliinikusse. Ja vabastatud Tartus hakkasid siis haavakliiniku arstid lugema täägi torkeid selle 14 aastase nooruki kehas. Saksa vägede haardeoperatsioon oli liikumas just üle Põltsamaa Jõgeva Torma Peipsini eesmärgil võtta Põhja-Tartumaal koti punaarmee Emajõe rindegrupeering, mis ka õnnestus. Saate järgmine sündmuspaik on-Läänemaal. Kell on käepärast. Eesti kaart võiks vaadata, kus asub Kirbla kümmekond kilomeetrit Lihulast Tallinna poole. Sealmail oli neil päevil sõja jalus üks teine eesti nooruk. Ühesõnaga, tegelikult selleks kokku küüditamisest kuni sakslaste tulekuni. See oli kõik ühesugune aeg, kus paljud peremehed minu isal, nende hulgas ei maganud oma voodis. Ükskord magas ta isegi naabrimehe rukkipõllu sees. Mind saadeti hommikul siis ema saatis tema juurde, et kutsu koju ja siis küladal ikka valvel, sest kusagil metsas tehti tööd. Mehed rikkusid. Aga siis ilmusid korraga sakslased, ratturid tulid, vaatasid ringi, seal niisama kaheksandal läksid ju venelased paugupealt mõne päeva jooksul olid kadunud. Võib-olla isegi järgmine päev meie kandist läksid minema, kes seal gazalia Lihulas olid ja sama päeva räägitakse, ma rääkisin alles hiljuti ühe haapsalu mehega, täitsa. Tähendab, samal päeval kui panusele löök, siis läksid, sealt, hakkasid need minema ja vot tõmbasid peaaegu Tallinna lähedale. Igatahes ristil neid ei olevat olnud, nii räägitakse, ma ei ole kindel. Aga siis, ja siis oli niisugune asi märgati, et sakslased järeleidule, sakslased tulid, ainult Kirblani sõitsid seal üle jõe, võib-olla käisid immutatud sõitmas mootorratastega ja ja siis jalgratastega kest suplemas veel seal jooksnud kest mujal ka niimoodi. Ja täitsa tühi oli, siis hakkasid autod tulema. Üks grupp pidas oma meie mõisapargis seal oma lõunaaega, tegid supikatlad ülesse ja ja peatusid natuke, sõitsid edasi. Nii et vägesid kui niisuguseid siia nähtud, ainult liikuvat jalgratastel mootorratastel jaotadele. Ja kahurid ei näinud. Ja nii see läks sinnamaale välja. Aga Lihulas oli neil siiski rohkem olnud. Aga meie jäime. Meil oli Pärnusse otsetee sealt Mihkli kaudu. Aga siis Lihula oli muidugi suurte pärnu tallinna suure tee peal, seal on liikumist rohkem. Nojah, see see aeg, kuni sakslased tulid, oli väga vaikne, inimesed hakkasid liikuma siis, kui sakslased olid sees. Siis tulid mehed välja, siis käisid meil piimatööstuses, seal uurisid, kuidas saaks kunas saaks piima tooma hakata. Sest piima polnud ju kuhugi panna, piim oli maha valada, kaupa ei saanud ära viia linna. Sellepärast et noh, sõda oli. Ja tol ajal ei olnud ju külmutussoonega külmkambreid ei olnud. Ja et kunas saaksid piimades tööle panna ja isa ütles niimoodi, et siis, kui sa kauba ära ära viia, Tallinna saata, siis paneme tööle, aga siis oligi, mõtlesid nüüd, et need olid juba sakslased sisse seal lõpp-lik mõtest, nii mis kergemeelsus ja niisugune mõtlematus oli mõtlematu käitumine kuidagi. Ükskord olid. SKS poes kood oli vanamõisas, oli pood mis olid telefon ka ja pidin nagu inimesel pidid nagu rohkem teadma, kui teised käisid uudised hankimas, mis saab edasi. Ja meil oli väga palju rahvasse, päeva jalgratastega sõitsid ringi. Ja korraga läks jutt lahti või tegelikult see oli juba varem teada, et lasti õhku Kasari sild ja ja rumba sillad. Rumbas oli see maanteesild ja raudteesild fantenslblivaalt valmis saanud vahetult enne. Et nüüd on ainuke võimalused, kuidas pääseda autoga, ei saa kuidagi, et lähme vaatame, kuidas Kasari silla kon, kas sealt hobustega läbi saab. Et siis ka saada soovustega kaubalinna Korraga oli valmis kamp mehi, kes kusagilt ratta laenas või võttis oma rattaga sõites. Ja kokku oli May lugenud olevat olnud 16 meest. Viimased rääkisid, noh, mina ka lained müheksis. Üks teine mees oli ka minu teine poiss oli ka minuvanune. Te olete ka vaatama sõitmas ja jääd sõidame vaatama. Keegi veel ütles ennem, kui me sõitma hakkasime, ärge mingil juhul mingit relva taskunuga kaarja kaasa võtke. Eriti toadeleid, kuulsaks saadud igasugused kaebused jälle oli aladelt ähvardanud noaga lüüa või nii vennastulise mood. Ja et lähme vaatame ja läksime siis. Ja noh, umbes 300 meetrit või ennem silda Kasari koolimaja teatavalt mööda sõitnud üle silla vasakut kätt, seal. Paistab, et suurem maja teie last tähele pannud, neid on uus sild, on natuke teisel pool. Jõuame sinna Käära taru juurde. Ja korraga ilmusid vene sõdurit. Me mõtlesime, et vene vennas ei ole üldse enam meie valla maadel, vähemalt ilmusid tee peale, lõikasid ära kuus esimest meest, mina nende hulgas. Aga tagumised nägid, et diees midagi toimub, jätsid rattad maanteele ja siis läksid maanteetammi varjus taganesid metsa. Miskipärast ma vaatasin ja tagatis on momendil kasvanud, et vaadata, kas saab põgeneda põgenemis asi nivoo meeles. Ajalis rattad olid niimoodi Läks teekäänaku peal rattad, osa rattaid pöörles ringi, päiksepaistel veel. Niiütelda jäid kõik küll maanteele. No meid võeti siis veidi Selle talu rehe alla või kuidas tol ajal räägiti, ruum oli. Ja siis otsiti läbi. Täiesti rahulikult, keegi ei sõimanud, paar sõna ei olnud. Mitte mingisugust arusaamatust ei olnud, ega me ei osanud keelt ka. Isa oskas. Et kuue mehe hulgas olite siis teiega, teie isa, jah, kuus meest ja, ja ja siis mina olin norra mehega, kes oli saadetud jaama korraldajaks, seda peale seda, kui jama ülem ära viidi. Küüditati. See oli noor minuvanune. Mina olin nagu temaga koos rohkem. Otsiti läbi midagi leitud, rivistati meid siis sinna taluõue. Kuus meest kahekaupa, helistati üles. Ja siis andis see ülemus, vaat kes ta oli, ma ei mäleta, ma ei. Ma teadsin, ma tundsin neid tundemärke, sest me elasime ju vene sõjaväelaste, käisime saunas Raplas Nadele, põhilised lendurid elasid plas, kuusikul oli kaasaga. Elasin Raplas, Raplas oli kortereid palju ja me käisime koos nendega saunas terve aasta. Ja siis õppisime elama. Tol ajal ma teadsin päris hästi, kes on major ja, ja kõrgemaid ka teadsid natukene. Aga nüüd ma ei mäleta üldse, olin natuke ärritatud, kui kõrge auaste oli, aga ta võis olla ka allohvitser. Või oli ta politruk, mine tea, mis ta üldse oli. Andis mingi korralduse ühele kergekuulipildujaga. Kergekuulipildur oli seal, mis on ümmargune ketas oli peal, ma ei tea, kuidas nimelt tektsiorov võib olla. Ja see hakkas vastu. Vaidlesid omavahel selle ülemusega, kes meie ümber känd kõndis, seal siis kõndisse, mees veel, kes meid seal ühesõnaga seda esimest viiulit mängis, käis ümber selle maja või maja nurga taga, vaatas seda maja hoolega. Ja samal ajal isa nihkus mulle lähemale, ütles, et meid lastakse maha. Me ei tohtinud liigutada. Me olime kahekaupa rivistatud, aga siis, kui see mees läks sinna nurga taha vaatama seda maja üle siis ta nihkus, nagu ei pööras õieti meie teiste poole, öeldi, ütles, et meid lastakse maha. Iso saab ja sai aru, et need on viimased sõnad, mis ma isa käest kuulsin. Ja ta oli ärritatud ja meil muutus õhkkond natukene paremaks ja mina sain sellest aru niimoodi. Et see oli käsk, nagu ma tundsin, et ma pean põgenema. Mul oli niisugune tunne, et selles selles lauses oli sees. Et mind lastakse maha, mis siis saab tervest majapidamisest ja mis siis üldse saab sellest elust. Aga see on minu omalooming muidugi hiljem. Aga mul tekkis kohe mõte. Siis anti käsk meil liikuda põllu peale üle tee üle maantee põllu pääl lage põld oli ees. Ma olin kõrvuti selle noore mehe, kes töötas seal jaamas. Ütlesin, et vaatame, jääme viimaseks. Ma mõtlesin, et kasvõi hüppame kallale sellele mehele, kes meie selja taga neil on, veeres meid. Tõesti niisugune mõte käis peast läbi. Aga nii kui me jäime viimasteks viimaseks paariks jäise mees seisma. Ja kamandas meid edasi läksime edasi ja siis oli seal eemal, oli üks rukkipõld. Ma mõtlesin, et endamised, kui see rukkipõld läheb, siis maleajal. Aga ootamatult tuli seal üks suur põllukraav ja põllukraavi äärdi. Hästi meid seista põlluga kraavi äärde ja siis me vaatasime või kas meie ostsime, mina vaatasin, ma ei mäleta, aga tundus, et see ongi see, see koht. Ja ikka omavahel sõneljasid ülemus ja seikles kuulipildujad andis. Seal oli siis käsk, käsk, nagu ma hiljem kokku seal tal kuulipilduja seada kraavi trummile. No see on niisugune väike sillake, mis ülagravila trummiks nimetati menetledes. Sildeid Kraavile ja sinna kästi võtta positsioon sisse, sellel ulbildrali nad omavahel kõnelesid ja samal ajal andis sellele konvoeerisid korraldusele kraavi meid saata. Kuidas ma aru sain, et me peame kraavi hüppama? Või ütle skeerijaid, meid kästakse, kraavi ma ei mäleta. Aga ma märkasin, et põikrao laada samas. Ja mina olen esimene, kes Raave hüppas kõhuli kraavi, hüppasin, ja nii, kumma kraavi põhja pulttasin, iroomasin üks meeter, kaks tagasi, keerasin pri kraavi. Ja siis roomasin muidugi, eks mööda kraave põikasin põldude vahel üks kilomeetri vähemalt suure hirmuga, aga võib-olla oli kallutega muidugi niigmas põikravi. Läksime võib-olla üks. Kolm minutit hiljem hakkasid püsitarisema, aga samal ajal peaaegu täpselt samal ajal hakati tulistama kilkla poolt. Seal olid saksad, aga vahemaa oli küllalt pikk, muidugi kaks kilomeetrit vahe. Aga seal midagi märgati. Ja hakkas üks igavene laskmine rohkem, ma ei tea midagi. Mina läksin oma teed, siis hiljem märkasin, et ma olen näinud, läbib nõgeste ja läbipõldmarjad okkad, Ibizal olid, ma olin liigses skaudipüksid, olid jalas ja mul jalad olid katki ja elatavasti mustade korkuskuma siis kolinud. Ja õhtu käis keegi vaatamas seal, ma ei mäleta, kes nendest talumeestest, kes seal maalasti kellelegi kaudu tuli sõna, et. No mina läksin koju aga samal ajal kui see lahingulise käri nakkas olin väga väsinud, puhkasin mõnes poos kraavi nugadega või kraavis, kui uue pöörde tegin uude kraavi. Siis puhkasin ja ootasin, mis edasi saab. Ja siis hakkas nakkasid põlema majad Kirblast. Ja see maja, kus meilt kinni võeti, see maja läks ka alguses kohe põlema. Tähendab, et pandi põlema, kuidas Atlandi, ma ei tea, aga hindamise aruanne, et leekkuulidega lastes need griplomaad põlawist. Ja nüüd, kui ma koju poole läksin, sealt sealt teekonnalt kraavist välja ja sain siis metsa vahele küürus, jooksin sealt ja pöörasin kuju poole. Siis üks talu, mis ka põles, oli, kui maha põlenud sarikad olid veel püsti, aga katus oli sisse langenud. Meil olid rookatused ja singli katused sealkandis. Ja seal võib olla seitsme kaheksa muna aastased mees ja naine. Seal vist nooremaid, ma ei tea, kas oligi, talus, tundsin neid. Küsin, kes pani. Naine hüppas peaga metsa poole sinna ja ma ei saanud sotti, mis tähendas, näitab, et sa pole. Aga siis, kui ma koju pole, läksin, siis lasti. Väga kaugelt, ma arvan, kilomeetri võib 13 selleks näiteks metsa piirali mis läks metsavahi maja Eurovi mesiniku maja juurde ja sealt metsast kasti risti selle teega, kus mina oleksin. Nii et ma kuulsin kuulide vingumist ja pauku erinevust ja ma mõtlesin, et mind lasti. Hiljem ma mõtlen, et kas tahetud tabada neid maju seal tee ääres olid. Et kas nüüd mindlastil, mina jooksin küll vahel kraavi mööda, vahel teed mööda, nii et võib-olla laste metsa äärest ka kuulidega neid maju põlema panna. Sest venelaste hulgas olevat olnud ka hävituspataljon ees räsis, põletati maha. Samal ajal 30 hoone ümber seal Kirbla sõja ajal. Kas te julgesite koju jääda? Ei, samal õhtul läksin metsa. Unustasin raadio kaasa võtmata, seda maadlesin raadi alustanud. Raadio võtsid väljastatud järgmine päev, erakondlik tulid sisse. Vot raadiot võeti sõja esimestel päevadel kuradi kokku. Ja kui sakslased tulid sinna kohe esimestel päevadel, jagati raadiot tagasi tagasi. Mina käisin raadiot ära Toomasel, sõitsin jalgrattaga ja otsin laatadel kaelas, niimoodi mõtlesin ettevaatlikult, sõitsin, et ei oleks kukkuma, ei kukuks. Käisin tagasi tooma, sest siis paljud ei olnud üldse viinud. Seal talus oli metsaäärses talus. Et ei olnud üldse ära viinud. Siis olin. Tegin siis kaasa, mis ma võtsin oma teada, võtsime süüa. Ja riided ka mõnda, mis juhtus käte ja piimatööstusse. Arvepidamise kõige tähtsam, selle mõõtsin siis kaasa, sest ma olin siis juba nagu, kas mul keegi soovitas, ei mäleta, tahtsin ma ise. Sest ma olin juba oma aralt siis peremees Maiask muretsemas rasest isa toodi siis ära sealt mahlas paigalt, samal õhtul, kes tulid. Ma ei tea, leks melonid, seal töölised, kes käisid seal ja ma tean, mis nüüd Põldsam nägite teda veel siis ei surnud, ei leiuta Martin ja sinna aeda meil siia need, kes maha lasti, tol ajal maeti, kõikus, kusagil juhtus. Kus kraavis maalastikaal häälda. Umbes tähendab ajavahemikul 14.-st seitsmeteistkümnendani. Lasti maha umbes. 20 inimese ümber valla. Kirdesse või valla inimesi jutuni juulikuust 41, juuli ja. Kõik maakodudes või karjamaal, kus keegi juhtus? Nii kuulutas Johannes Lauristini raadiokõne sõjasuve sellel nädalal 1941.