Kuulete järjeloo neljandat osa Piia prääniku perre sündisid kolmikud vennad ja beebide saabumine on pereelu kõvasti muutnud. Titad kisavad palju, ema ja isa on väsinud ning peagi ei saa mõnikord rahulikult magada. Öösel märkas Piia väga imeliku asja. Tema vendade silmad Helendasid valgusfoori värvides. Päike oli kõrgel ja soojendas tuba. Ta tõusis istukile ja hõõrus silmi, ronis põrandale ja tatsas kööki. Isa istus trussikute väel laua taga ja suskis terava noaga kausis. Ta torkas kõige suurema maasikanoa otsa ja pistis rahulolevalt suhu. Mis sa teed imedes, Piia, see on piraatide stiil. Teatas isa. Nii maitseb paremini. Nad ise söövad ka kõik nii. Järgmisena kadus isa suhu terve muna. Ta Matsutas kõvasti ja sügas kõhtu. Piia proovis noa otsast, oli tõesti parem. Maasikakauss sai ruttu tühjaks. Kuule röövel, käsiidled jalutama, tuli ema uksele. Minge turule, ma viskan pikali. Isa toetas pea lauale ja jorises tõrkselt. Ma tulen kaasa. Sõnast Piia, ära mune, mine, pane püksid jalga. Isa venis püsti. Kratsist taguotsa ja loivas magamistuppa. Nagu igal aastal toimus ka tänavu suur suvelõputurg. Rahvast oli rohkesti, müüdi kasutut, kola nagu potte ja panne aga ka eluks vajalikke asju nagu kasse ja kooke. Isa kärutas vankriga osavalt lettide vahel ja lehvitas kõigile müüa preilidele. Ühe sellise suunas nad nüüd sammud seadsidki. Laud oli üleni kooke, pirukaid, küpsiseid täis. Me võtame kõigist ühe sõna sisa ja parkis vankri ristileti ette, nii et keegi teine ei pääsenud ligi. Kõigist küpsistest ühe küsis müüjapreili. Ei, ühe kõigest, mis teil on kõige suuremad tükid ja need käkid seal purgis, kas neid saavad tublid kliendid kauba peale? Need on kaeraküpsised, muigas müüja ja siduskarbi ümber kollase paela. Ta kiikas vankri suunas. Kuivana pisike on. Neid on seal kolm, sõnas Piia. Müüjapreili läks näost valgeks. Ta vaatas isa kaastundlikult ja andis tasuta kaasas suure koti vahvleid ja viis pätsi leiba. Isa torkas vahvlid rahulolevalt kaenlasse ja keeras pargiteele. Ta võttis hoogu ja tegi vankriga kaheksaid, nii et kruusa sisse jäid sügavad roopad. Tal oli just käsil üks eriti järsk kurv, kui teele tekkis tõke. Isa pidurdas noormees ameti, teete keset teed, seisis kolm uudishimuliku mutikest, käed rinnal ja jalad harkis. See oli peaaegu nagu ükskord maale sõites, kui põdrad tee peale tulid. Aga mutid polnud üldse viisakad nagu põdrad, kes seisid ühes kohas ja läksitsi seest. Mutid sibasid lähemale, torkasid pead vankrisse ja tuttib, lutitasid beebisid. Seejärel jõllitasid nad kahtlustavalt. Isa järgnes küsimuste ja märkuste plokk. Vanad lapsukesed ka on millaldenne Meidava Eldante. Ega lapsele vaipa kõhnakesed vihka. Olen jälginud pankrisson sedaviisi küll väga vilu. Soojasärgi panipe, kus lapsekesel lutt mutikesed uurisid isa umbusklikult. Seal, kus on nende A. Nende ema olnud hüljanud, kostis isa külmavereliselt terveks päevaks. Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei olnud. Mutikesed tegid nägusid ja kadusid teelt. Isa ja Piia istusid pingile sööma. Piia vaatas isa imetlusega. Kui kiiresti ta kookeaneelas mõelda, vaid. Ta polnud mitu ööd maganud. Aga oli ikka maailma kiiren. Lisaks ustav, uljas ja andekas. Talle võis alati kindel olla. Kas tead, mis öösel juhtus? Sosistas Piia. Mis juhtus? Klimpsis isa karbilt kreemi. Muidugi tean, bandiidid ei maganud jälle. Ei, ma ei mõtle seda, kui ma nende tuppa vaatasin, Nende silmad, Helendasid. Isa ajad. Matsutas isa. Heleroheliselt noogutas Piia. Ja siis tegid nad valgusfoori. Punane, kollane ja roheline silmad vilkusid. Kas Paril helepunaselt? See oli jube kullakene. Ohkas isa ja tõmbas Piia kaissu. Öösel lähevad asjad sassi. Sa olid väsinud. Tule siia, pikutame. Piia tõmbas isa sülle kerra. Võib-olla on tal õigus, mõtles ta. Isa teadis asju. Ta oli juba väga vana. Vähemalt 30 pikk elu selja taga. Ei läinud kuigi kaua, kui. Kuulis Norrinnet isa magas koogipuru habemes ja moos särgi peal. Vahepeal kratsisid ta kõhtu ja norskas edasi. Piia libistas end maha ja laotas isale kampsuni peale. Siis harutas ta karbi paela lahti. Ta sidus selle pingi ümber. Kollane lint hakkas kenasti silmakarbi kaanele, kirjutas ta. Tähelepanu. Väsinud isa mitte patsutada ja mitte toita. Piia pani sildi pingi ette maha ja suundus mänguplatsi poole. Kohtumine Villemiga. Piia lükkas just vankrid platsi suunas, kui märkas puudel kummalist kuju. Se vehkis kätega nagu võitleks kellegagi. Pööras järsult ümber, järgnes jalalöök. Siis viskas poiss end murule, tegi kukerpalli, kargas püsti ja poksis õhku. Piia läks lähemale. Poiss jäi kohmetult seisma ja lükkas tukka silmilt. Ta pikad heledad juuksed olid lahti. Mis sa teed? Küsis Piia. Poiss punastas varjuvõitlust. See on karateest. Mu vanaisa poksib ka, kui ta tige on. Tal on selleks garaažis üks kott. Ma pole tige, ütles poiss. Karatees peab rahulik olema? Ei, seda ta küll pole, sõnas Piia järele mõeldes. Papale meeldis motikaga vanaema peenardes kimada, nii et sopa lendas üle pea. Ja kui ta jalkat vaatas, karjus ta telekale. Kogu aeg. Ei allo olla kärbes. Poiss lükkas jälle juuksed silmilt. Male, millel. Ma tulin kesklinna kooli teise klassi. Meie klass rõõmustes Piia meile noor õpetaja, kõik isad on fännid. Muu oma praegu seal pingi peal. Miks ta nööri taga on? Imestusvillem magab, meil praegu kodus ei saa, vennad nutavad kogu aeg. Villem heitis igatsema pilgu vankrisse. Peab sul. Ma olen täitsa üksi, maalin, kahin, ütles Piia. Täitsa hea oli, keegi polnud väsinud. Ainult kui ma õe või venna kohta küsisin, muutus ema kurvaks ja siis ma lõpuks ei küsinud enam. Ja kui nad tulid, no ja nad on armsad küll. Laga kisavad jubedalt. Nad jõudsid pingini isalebas kägarasse norskas kõvasti. Püüa patsutas teda õrnalt pealaele. Isa avas uimaselt silmad, märkas kollast paela ja pistis siputama. Ta mässis end aina enam nööri sisse ja nägi lõpuks välja nagu kärbes ämblikuvõrgus. Vapri päästke mind. Hüüdis ta haledalt. Ma pole midagi teinud. Ärasitle. Me harutame su lahti. Käskis Piia. Isa jäi sõnakuulekalt vagusi. Siis märkas ta Villemit. Paul präänik. Teatas ta väärikalt ja pühkis kampsunit moosi. Villem tuleb minu klassi. Ta oskab karateed. Hüüdis Piia. Tõsi ja kostis isa. No tule näita, mida sa oskad. Villem piinles paela sisse mähkunud, isa ega liigutanud. Tule, tule. Tõuka mind pikali. Isa seisis harkisjalu murule, lasi põlvist konksu ja vedrutas end üles-alla. Villemastust ürgselt lähemale ja tegid pettehaagi. Isa tõstis kaitseks käed. Siis kallutas ta end vasakule. Üks jalg tõusis maast. Villem lükkas teda kergelt puusast. Isa kaotas tasakaalu ja potsatas rohule. Vabandust. Pomises Villem ja ulatas käe. Need on rasked pettekad, kõik kukuvad algul. Isa ajas end aeglaselt püsti ja kloppisid püksitagumiku. Jajah, ma tahaks nüüd koju minna. Minu naine ootab mind. Ta pühkis varrukaga nina. Raamatu Piia präänik ja bandiidid kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör on Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.