Kuulete järjeloo teist osa, Piia prääniku peres on suur ootamine, sest Piia ema majja ootab kolmikuid. Nende kodumajas papli puiesteel elavad sellele tähtsale sündmusele kaasaga naabrid. Kanadast saabub Eestisse Jack, kes on ülakorruse naabri Mirjami peika ja Piia ning karude suur sõber. Piiale ja Jackile meeldib üheskoos aega veeta. Loeb Ülle Kaljuste. Kohtumine karudega. Isal oli õigus, Jack ilmus jälle välja ja tal oli Piia jaoks aega maa ja ilm. Nad käisid koos jäätis söömas, kinos ja pargis. Ja loomulikult loomaaias. Igal reedel kell kolm. Üks perepilet, palun, ütles Jack viisakalt. Onkel kassas nokkis nina ja raputas pead. Perepilet on neile, kel on naine ja kaks last. Mis mõttes? Oli Jack segaduses, kas üks mees ja laps pära ei ole? Korra ma vaatan, kas leian sabast mõne naise ema, isa ja kaks last. Onkel vahtist tüdinud lake. Palun siis niisama pilet. Ohkas Jack. Üks suur ja üks väike onkel, võttis näppu ninast ja ulatas Jackile piletid. Hapu nägu peas. Siis kiika, seda üle leti piiet. Meil siin välismaalastele allahindlust ei tehta, sa ütle seda oma sõbrale Piia vaate sonklile otsa ja naeratas lahkelt. Mees leebus ja nõiatus letile. Ta tegi Piiale silma ja küsis. Kes siis sinu lemmikud on? Piia ei vastanud. Kas hobused, kui kitsekesed? Piie tõstis käed pea kohale ja tegi Onklile õudse lõusta. See oli nipi isa sõbralt onu Matilt, kes ehmatas nii paaris nurjatu Itaale. Need hiilisid pidevalt baari äärde, tegid juttu ja rebisid tantsima. Onu matile ei meeldinud tantsida ja siis tegi ta lõusta. See töötas alati. Onklile, kassas mõjus nipp ka. Ta ehmatas ja kadus klaasi taha. Minu lemmikud on karud, sõnas Piia ja võttis Jackil käest. Tee karude juurde polnud pikk. Jack teadis täpselt, kus nad on. Kõigepealt möödusid nad ahvidest, kes kaklesid peegli ees, et kelle saba on kõige pikem. Kellel on suurimad kirbud ja kes on vingeim ahv. Siis tegid nad afi nalju ja puhkasid jalga, kuni ring algas otsast peale. Päeva jooksul jõudis teha umbes 12 otsa banaanipausid vahele. Edasi tulid kitsed. Elupaik 500 meetrit merepinnast. Eluiga 15 aastat. Elutarkus null. Nad narrisid päev läbi känguruid. Et ühelgi normaalsel loomal pole taskuid. Tegelikult olid kitsad, kadedad kängurud olid kohutavalt popid. Kitsed pidid naba paigast venitama, et üldse mingit publikut saada. Olla kits. See pole ehk tõesti midagi erilist. Aga mingi eneseaustus võiks olla. Nüüd rikkusid kitsed kõik ära, olid alatud, keegi ei vaadanud neid. Hülgebasseini juures oli rahva sum. Hüljes ujus rahvas huilgas kõrvalpuuri ees vaatas üks laps päev otsa jänest. Vanemad olid meeleheitel. Siis tulid tiigrid, kes olid tavalised, istusid peidus ja magasid. Pärast tiigreid tuli pöörata paremale. Nad olid kohal. Karude ala. Jack jäi seisma, kummardus lähemale ja vaatas karudele sügavalt silma. Kaunis Tehite, sosistas ta. Ma olen tagasi arg, kurvastav puur sees. Veel pisike kannatus, mina arstide, päästan. Ta hakkab karude vabastajaks, kostis Piia põdrale, kes ahelas kõrval puuris ja näris käbi. Kui sa hästi käitud, siis me võtame sinuga kaasa. Põder keeras teise külje. Reedeti sai siin tõrusid. Ja nüüd laul, hüüdis Jack karudele ja õngitses taskust vilepilli. See oli puust ja kulunud, ainult sõrmeavad särasid kuldselt. Nii ilus. Kus sa said? Küsis Piia monoisalt. Ta suri talvel àra. Ohkas Jack. Tema mängis igal pool vilepill. Jack kummardas aupaklikult karudele, tõstis pilli suule ja puhus. Karudele laul meeldis. Nad kogunesid puuri ette, käpad õlgadel ja õitsesid kaasa. Inimesi tuli lähemale, keegi plaksutas üks vanapaar lei tantsu. Hüüdis Jack lõpetuseks ja tegi karudele kraapsu. Järgmisel nädalal jälle olge sani pinged ja ärge kurvastage. Elu on ilus. See meeldiski Piiale Jack'i puhul kõige enam. Ta tegi kõike südamega. Kui teda polnud näha, oli teda vähemalt kuulda. Ta puhus pilli, vilistas duši all ja harjutas kaerajaani tantsupeol tribüünil kaasa tantsida. Viimastel õhtutel istus ta vannis ja ulgus kanade rahvalaule. Ülejäänud repertuaari moodustasid laulud karudest. Neid oli vähemalt 100 tükki. Elu Jackiga oli palju toredam kui tšakita. Sellega olid kõik papli puiesteel nõus. Või õigemini peaaegu kõik. Aga sellest juba hiljem. Saada paarissipukaid. Ühel vihmasel õhtul astus tšak jälle präänikute juurest läbi. Aknad olid lahti, tuppa hoovasid suvine õhk ja kõik papli puiestee näljased sääsed. Xiaomi tööd, mis teie tööde püüdis, Jack jäi üllatavalt seisma. Kogu põrand oli riidehunnikuid täis. Nende keskel istusid Piia ja ema. Sorteerime. Ma küsisin tööl, ega kellelgi pole midagi üle. Ohkas ema. Nüüd on meil 100 paari sipukaid ja 20 lutti ja 17 karu, lisas Piia. Säki silmad lõid põlema. Ta suundus sihikindlalt karude poole, kui komistas millelegi, kostis verd tarretama Möögimist. Džäkilius kargas Sovale ja püüdles ehmunult vaipa. See oli kollane kummipõrsas seapungis, silmad vilkusid õudselt. Miks käie tarvis 100., impukad ja jube siga? Pomises Jack. Kolmega kulub kõik ära. Ohkasema. Ja Paul peab voodid valmis saama. Nurgas seisis kuhi laudu, kirves, üks nael ja plaastripakk. Mure. Mina, Paul aitaal. Kõik saigi korda. Jack ja Mirjam ehitasid voodid. Isa ostis poe kõige kiirema vankri. Vanaisa sättis paika mähkimislaua. Vanaema toppis kapid toitu täis. Kõige viimasena saabus onu Rasmus, kaasas trumm ja plaat. Punk ja põrgujänesed. Emal-isal käisid vahepeal paanikahood, siis istusin, rätsep paistes ja ümisesid. Ainult Piia jäi rahulikuks. Ta polnud mingi lödipüks, vaid suur ja elukogenud õde. Ja siis ühel hommikul sõitsid vanemad haiglasse. Ema oli kaks korda suurem kui isa ja vaarus autosse, käed kõhu all. Isasi pas kannul, näost roheline nagu konn. Auto võttis raksuga kohalt. Vanaisa patsutas ühe käega, Piia pead ja teisega vanaema taguotsa. Nad olid terve päeva ärevil. Isegi mängudest ei tulnud midagi välja. Pärastlõunal helises lõpuks telefon ekraanil Plinkis isa number. Hüüdis Piia telefoni. Vanaisa astus lähemale. Piia kuulas pingsalt ja pani telefoni ära. Siis tõstis ta käed, juubeldas. Vända võik. Vanaisa ohkas õnnelikult. Vanaema hüppas lauale ja esitas metslaste tantsu. Selles vingerdati taguotsaga ja vanaema tantsis seda ainult pidupäevadel. Täna oli just selline päev. Raamatu Piia präänik ja bandiidid kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör on Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.