Kairi Look Piia präänik ja bandiidid loeb Ülle Kaljuste. Üllatus see juhtus veebruaris. Enne vastlapäeva oli nii külm, et isegi lumekakud läksid puuõõnde sooja majadega lõdises 60 lumememme ja ootas sula, et ujuda lõunasse. Õue minnes jäätusid silmamunad. Jääkarud saatsid kaastundeavalduse ja konserve. Ameerika president ütles raadios, et näete, kõnnid, mingit kliima soojenemist pole. Isegi suusatajad ei teinud pakasega trenni, vaid mossitasid kodus ja tüütasid naist. Aga piat ja vanaisa külmeiseganud Nad istusid köögis ja värvisid mune. Ja üldsegi, kes ütles, et mune värvitakse ainult lihavõtete ajal kostis vanaisa. Kas president? Küsis Piia. Teema valvab, et ministrid vemp ei teeks. 15 kelmi, kõik hauvad pahandusi. Vanaisa ajas keele suust välja ja maalis munale konna. See tuli natuke peaministri nägu. Kogu präänikute köök oli mune täis. Neid vedeles sahtlis lillepotis külmkapi all ja muidugi köögilaual, kus seisis terve munamägi. Laelambi otsas kõlkus, kass, nuustik. Teda huvitasid viinerid, mitte munad. Ta tegi just vorstikausi suunas hoogu, kui uks kolksatas. Esikus sosistati. Piia hüppas püsti. Kuidas läks? Mis nad ütlesid? Ema-isa olid rohelised nagu vanaisa konn. Mis need veel on? Jõllitas isa mune. Kannakesed. Hüüdis Piia nagu emal kõhus. Ema vajus toolile näost ära ja silitas hajameelselt ustikut. Mida arst ütles, kas kõik on ikka hästi? Küsis vanaisa tasa. Isa neelatesse toetas käed ema õlule. Seda, et meil on uudiseid, uudiseid, vajus vanaisa istuma. Ega ometi jälle? Jah, mis nad ütlesid? Kas poiss või tüdruk? Küsis Piia. Ema hõõrus murelikult kõhtu ja naeratas nõrgalt. Kolmikud ikkest, siis kolmikud Piia. Kolmikud noogutas. Isa. Ise tegin. Käis kõva kolks. See oli vanaisa, kes minestas talli siruli põrandal ega liigutanud üldse. Hüüdis Jack, Kanadas jäi põrutavat uudist kuuldes täitsa vait. Telefonist kostis ainult katkendlik toon. Siis helistas ta tagasi. Piia noogutas. Hästi, jah. Tal on neid kõhus lihtsalt kolm tükki. Juubeldas Jack. Me vedasime vanaisaga kihla ütles Piia. Sõnas tšak kindlalt. Jack oli ülakorruse Mirjami peika ja Piia suur sõber Taali pärit Kanadast. Aga Mirjami juures meeldis talle kõige rohkem. Kogu aeg tahaks kallistada, ütles ta ise ja käis külas nii tihti kui sai. Lisaks arvas sest Jack üle mõistuse karusid. See oli tal Kanadast külge jäänud. Tulevikus plaanis ta hakata neid loomaaedadest vabastama. Kõige rohkem armastas Jack aga mett. Tal oli oma purk alati kaasas. Ta jopel oli selle jaoks eraldi tasku. Jack juhatas toru otsas. Mis uudis? Küsis Piia. Piia kiljus rõõmust. Siis killus Jack. Lennuk lendab. Lubasta ja tõesti Jack ei Luisanud. Ta saabus aprillis esimese soojaga, nagu rändkulg, ütles ta ise. Miriam ja Piia ootasid teda lennujaama väravas. See kestis kohutavalt kaua. Kõigepealt oli seinal kiri, lend hilineb, siis maandus ja lõpuks saabunud. Ja siis Jack tuli kõige ees jooksuga, juuksed sassis kannult piirivalvur ja koer. Ta kargas üle võre ja haaras Mirjami kaissu. Kostis järsku range hääl. Jack pööras pead. Need olid valvur ja koer. Dokumendid, palun. Kus on teie pagas? Mina kõigepealt kallistama tulin, seletas Jack. Vabandage väga, mina igatsesin oma pruut. Koera nähes lõi Jack'i silmad särama. Ta kükitas, kratsis teda kõvasti külje pealt. Koer viskas selili ja mõmises mõnust. Ärge puutuge, ta teeb tööd. Keelas valvur. Mis tööd ta teeb? Küsis Jack huviga. Kas temal palju töö, kas raske töö? Minul väga raske töö, mina, IT-mees. Lõpetage naljad, ütles valvur ja heitis pilgu tšeki, passi. Tere tulemast Eestisse. Sõnastan lahkemalt, teie kohver, con pagasilindil. Minut anaal, meeldiv tutvuda. Lehvitas Jack valvurile ja tervita oma naist ka. Kohver käes, sõidutas Miriam Jack'i ja Piia autoga koju. Kogu linn juubeldas hiirekõrvus. Linnud vidistasid. Tee tolmasid. Jack pistis pea aknast välja, lehvitas möödujaile ja hõikas kõigile. Kui papli puiestee paistma hakkas, ei jaksanud ta enam oodata. Ta kangutas ukse lahti ja kargas sõitvast autost välja. Oi peast, kuhu sa lähed. Hüüdis Mirjam. Aga Jack'i peatunud. Ta lisas tempot ja kadus nurga taha. Kui Mirjam hoovi keeras, oli Jack juba seal ja kallistas kastanit. See inimesed, puud, hõikaste juurt härvitud con siin. Keegi ei tervitanud vastu, vaid allkorruse kardinad liikusid tasa. Siis avanes välisuks ja välja Volksakas nuustik tahurusenud vastu Jacki karvaseid sääri. Kui kostis haugatus. Mirjami kolmanda korruse aknale ilmus bernhardiin ja kloppis erutunud klaasile. Jack lehvitas saiadega ja tarul lömastas klaasi rammides peaaegu nina. Nuustik sulges häbiga silmad. Nemad, kassid ei langenud kunagi nii madalale. Väärikus enne ja viinerit pärast. See oli kassidestiil. Jack haaras kohvri kaenlasse ja võttis miljonil käest. Kõik oli nagu vanasti, kollane välisuks ja kägisev Tret. Lambi otsas pikutavad kärbsed ja trepi all magavad lestad. Teisel korrusel Piia ukse taga Dani Jack kohvri maha ja Lindsas ärevalt keelt. Näeme sõnasta äraolevalt. Me viime Assad üles, mina, parun, tere, ütlen. Ja siis alla tulen. Millal ema-isa kodus tavaliselt poole alustas, Piia aga juba kihutasidki Jack ja Mirjam trepist üles kolm astet korraga. Kuue paiku lõpetas ta uks paukus. Piia lasi kassituppa ja asus ootama. Kõigepealt pistsid nad nahka õuna ja 12 lihapalli. Kuidas ühe kassi sisse küll nii palju liha mahub, mõtles Piia. Aga võib-olla oli see treenimise asi. Näiteks isa sisse mahtus ka väga palju sööki. Ema imestas selle üle kogu aeg. Hommikuti pistis isa nahka terve koorma toitu. Putru, tomatisaiu pasteeti ja ammune. Kõik kadus nagu musta auku. Ta isegi mälunud pyyali oma tubli isa üle väga uhke. Ta lihtsalt oli kõiges andekas. Pärast einet luges piie raamatut ja nuustik pikutes vanemate voodis. Jackist polnud ikka jälgegi ka õhtuks mitte. Kui ema isa tulid. Kui piie järgmisel hommikul uksekella lasi, ei teinud samuti keegi lahti. Jack ja Mirjam ei võtnud isegi telefoni. Nad olid kui õhku haihtunud. Äkki valvur võttis ta loa ära ja saatis tšeki tagasi, sosistas Piia õhtul isale. Ära muretse. Jack seab end lihtsalt sisse. Isa puges Piia kõrvale ja voldis ajalehe lahti. Eesti-Soome kohtumine oli tasane ja lõppes rahumeelse viigiga. Luges ta unejutuks. Ilm oli palav, väravaid ei löödud. Lisaaeg jäeti ära, et rutem koju saaks. Teisel poolajal tegid väravavahid uinaku, vahepeal käidi ujumas. Ründajad leidsid platsi servast tatikaid, neist valmis maitsev kaste. Järgmine müts. Järgmine. Ajaleht pudenes põrandale. Piia ja isa magasid. Raamatu Piia präänik ja bandiidid kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör Meil on Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.