Algab järjeloo, kolmas osa. Piia prääniku peres on oluline aeg. Piia emal Maial sündisid kolmikud pojad. Tähtsale sündmusele elavad kaasa sugulased, sõbrad ja naabrimees Jack. Raamatut loeb Ülle Kaljuste. Värsked präänikud kolivad sisse. Tervitusmeeskond ootas kannatamatult õuel. Lõpuks ometi lasti kolmikut koju. Piia süles oli kolm kimpu kellukaid. Vanaisal kolm õnge ja Jackil kolm. Karunuustik valvas katusel. Kolm viinerit. Kõhus. Kostis tuututamist. Tulevad. Hüüdis Piia. Aga see polnud üldse kisa. Nurga tagant ilmus välja hoopis onu Rasmus ja pidurdas nii, et pori pildus üle pea. Juho, kärbsed. Sore oleks kingiga aega. Lõpuks ma mõtlesin kõige pikema, et kõigile jätkuks. Rasmus sikutas ratta korvist hiigelpikas ametist ussi. See oli roheline ja terve hoo sai seda täis. Päästrele kastereeridaid all, küsis uss onu Rasmuse häälega ja pistis pea Piia taskusse. Krõbiseb Kongadus välkkiirelt ussi suhu. Kassas saad lapseekomme võtma, hurjutas vanaema Rasmust. Ma pole laps, olen nüüd suur õde, sõnas Piia ja siis veeres hoovi auto. Isa tegi maja ees kolm tiiru ja jäi siis aeglaselt seisma. Tagaistmel lohises kolm pampu. Isa ulatas ühe beebi Piiale, teise sai ema ja kolmanda onu Rasmus. Tšak niheles, karud süles. Üks, kaks, kalm laps. Kõik siin. Džaumisted. Minu röövlid noogutas isa. Tulge tuppa, näitan lähemalt. Peagi istusidki kõik elutoas ja Matsutasid kooke süüa. Kogu korter oli lilli, kaarte ja mänguasju täis. Nuustik valvas beebide voodi äärel. Järsku klopiti uksele. Balzani neste jaoks seal. See oli isa sõber, onu Mati dalai-isale tervituseks matsu selga, nii et läkastas ja krõnksu vajus. Seejärel kallistas onu Mati väga õrnalt ja põhjalikult ema Pole viga. Päris kobedad. Viskas ta pilgu beebidele. Nägu nagu Paule, ise saaled rebasenägu, ütles Piia. Minu isa on maailma kõige ilusam mees. Kui ma suureks saan, siis ma abiellun temaga ja me hakkame koos selveris käima. Isa muigas täpselt nii. Kas nüüd nimed? Ja kes nemad on? Mülo jaks ootama. Hüüdis Jack. Isa tõusis pidulikult. Minu pojad. Meie pojad, parandas ema. Isa noogutas. Meie pojad Kaspar, Jesper ja Joonatan. Nagu kardemoni, linna röövlid. Naeris Miriam. Mess kardemoni vihmas mati. Mis röövlid, küsis Jack. Kolmikut pistsid röökima, mitte karjuda. Mati etteheitvalt Iiemmuuneid. Magad päev läbi, vot kui suureks saate, siis läheb andmiseks ainult vaene rebimine, pruut Emossitaks, neil on kõht tühi, arvas Piia. Töö ja tühi kaenlas, on ometi. Mul on ka kogu aeg kõht tühi. Ega ma sellepärast karjuma kukub, see on sellepärast, et sa oled juba 40 aastane. Sõnasema Kaspar läheb nüüd einestama. Hoidke teistel sinisilm peal. Käki käru. Küüdi sõnul mati ja hõõrus käsi. Väikesed lapsed, nad on kõik mu järele hullud tüdrukud ja eriti kui nad vanemad on. Ta torkas sõrme voodisse, suskis pika küünega. Jesperit. Kostis tärts ja õhus levis reetlik lõhn. Aabee vasakpoolne Sepuuksutab kisas onu Mati. Kohe õpetame sulle, kuidas mähkmeid vahetada. Muigas isa. Matti kahvatase, taganes. Ettevaatust, Arud. Dist check. Aga oli juba hilja. Onu komistas, lendas siruli ja siputas selili maas, nagu sitikas. Naeris Miriam, mis talle hävitati karude otsas, väikesed lapsed, need on kõik see järele. Hullud mulle triikraud sisse, pomises mati ja kihutas koridori. Uks paukus. Triikraud A. Naeris isa. Matil polegi triikrauda. Kui on vaja pükse, riikide, siis läheb ta poodi, ostab uued. Seal on viigid juba sees. Ta võttis Jesperi sülle ja läks mähkmeid vahetama. Kingitus alumiselt korruselt. Beebid käitusid neetud tõelised röövlid ja kisasid päevad läbi. Nad ei hoolinud üldse sellest, et teised ära väsisid. Keegi tahtis kogu aeg süüa kaissu, uusi mähkmeid või unelaul. Kas ring jälle otsast peale? Ainult nuustik ei lasknud end segada ja magas ikka kuus korda päevas nagu enne. Ühel ilusal hommikul oli präänikute juures jälle vaikne. Beebid, magasid hoovis akna all, isa tuli tööki keefiri pakk teos ja haaras laualt autovõtmed. Ma lähen poodi. Teadvustas ta. Nad joonistasid nuustikuga kalu. Ma lähen nüüd poodi korda, sisa kõvemini. Piia pööras pead. Jajah, sa juba ütlesid seda. Isa nihele, sega liikunud kohalt. Piia ohkas. Küll sa oled tubli, üksipäini lähed poodi täitsa ise. Kiitis ta. Isa noogutas rahulolevalt ja naeratas. Ja ma siis nüüd lähen toidupoodi. Täitsa ise. Ta lonkis trepist alla. Õues klõpsates autolukk. Isa võttis lonksu keefirit, toetas pakiautole ja lehvitas Piiale, seejärel ronist autosse ja kihutas minema. Keefir katusel. Nuustik vangutas pead, tegi käpaga kõrva juures kolm väikest ringi. Ta oli öö otsa üleval. Kaitses Piia isa ja ta üldse veel sööb ja peseb. Eile istus ta terve õhtu vannis ja laulis laule väsinud kaptenist tormisel merel. Ja üleeile Aia värav kriiksatas. Piia heitis pilgu õue. See oli Siimsusi noorpoliitik allkorruselt kiitsakas mees piilus paremale vasakule ja hiilis ukseni, kilekott käes. Piia uudistas huviga naabrit. Tavaliselt oli teda harva näha. Siim Susi liikus ainult pimedas ega jätnud tee peale ühtegi jälge. Ta ei saanud isegi vihmaga märjaks, vaid põikas liu ja viuh vihmapiiskade vahelt läbi. Majaelanike ta vältis. Ainult Jack oli teda kord öösel näinud. Mina proovisin tema juttu ajada, ohkas ta, aga see mees ei räägi inimeste keel. See mees susiseb nagu uss. Seekord Siimsusi ei susisenud, vaid rääkis eesti keeles. Kasvad üksi? Oleneb, vastas Piia. Kas sa tulid meid röövima? Röövlid küsivad ka alati, et kas sa oled üksi. Mees, näppis koti. Lollus, mul on sulle midagi. Tule alla, ma näitan. Piia silmitses meest kahtlustavalt. Ega sa kommionu pole? Õpetaja rääkis, et võõrastelt ei tohi asju vastu võtta. Mis kommionu ma olen poliitik. Hüüdis Siimsusi solvunult. Olgu pealegi, Piia läks trepist alla Siimsusi nihedes, uksel jõllitas vankris kolmikuid. Su vanematele ulatas ta koti peale. Kingitus. Maa tuleb täita lastega. Kas sina täidad kamad lastega? Uuris Piia koti. Siim Susi ei vastanud, täidad, lõi kordades, Piia tõstis pea ja jahmates meesel kadunud. Maas oli ainult märg plekk, see lõhnas nagu mädamuna. Siim Susi polnud kusagil ei maja taga ega põõsastes trepikojas ega puutüves. Tõeline poliitik, ütles isa õhtul, kurat, paki lahti tegid. Karbis oli 60 vaigistavat lutti ja raamat pealkirjaga etite ei karjuks. Nipid. Kaardil oli ainult üks lause. Kingi tõi Siim Susi. Isa vangutas pead. Hull tüüplehes just kirjutati, et teeb ainult tööd ja naistel pole mõni imega ise täiskasvanud mees ja elab vanaonuga. See teeb tal kindlasti voodit ka. Ma tean õige mitut sellist täiskasvanud meest, muigas ema. Sellist meest tuleb aidata, otsustas Piia. Pärast õhtusööki võttis ta joonistusploki ja maalist terve õhtu keel suust väljas. Lõpuks valmis 20 silti. Neil seisis. Siim Susi on 35 ja elab vanaonuga. Palun aidake. Piia silmitses rahulolevalt oma kätetööd. Juba homme riputab ta need üles. Pärast hambapesu pautospia venda tõust, et neile head ööd musi teha. Ta lipsas hämarasse tuppa ja võpatas. Pimedusest põrnitsesid teda, kuus hõõguvad silma. Need polnud üldse inimese silmade moodi, vaid hiilgasid ere roheliselt. Piia astus ehmunult sammu tagasi. Nüüd muutsid silmad värvi ja vilkusid nagu valgusfoor. Punane kollane, roheline. Algul aeglaselt ja siis kiiremini. Punane valguslõõmas eriti eredalt. See tuli Kaspari voodist. Piia taganes ja klõpsast tule põlema. Ere lamp ajas kissitama. Ta neelates piilus veel kord voodite poole. Vennad lamasid rahulikult, silmad kinni. Ta viskas neile kõhkleva pilgu. Lipsas toast välja. Musitada võib neid ka homme. Päevavalges. Raamatu Piia präänik ja bandiidid kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör on Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.