Kairi Look Piia präänik ja bandiidid. Algab järjeloo, viies osa Piia prääniku perre sündisid kolmikud. Vennad. Beebide saabumine on pereelu kõvasti muutnud. Titad, kisavad ja tahavad süüa. Ühel ööl märkas Piia, et tema vendade silmad Helendasid valgusfoorivärvidesse. Loeb Ülle Kaljuste. Ja küpsised. Piia ärkasin nutu peale. Ukse alt paistis valgusveerg. Ta libistas end põrandale ja vaatas elutuppa. Isa seisis trussikute Zahkna all, hüpitas beebisid. Tegi ta juuksed sassis ja silmad pahupidi peas. Kas neil on jälle kõht tühi? Siis ma võtan yhe, sosistas Piia isa ulates Kaspari tänulikult Piiale. Ema toidab, Joonatan ja teised on kohe kurjad nagu herilased. Ta tõstis Jesperi õhku ja ütles etteheitvalt. No mis äratasid niiviisi. Kas sa ei näe, neil on järjekord. Proovime pudingiga, küsis ja. Juba proovisin, sõnas isasingelt. Ma olen kõike proovinud, mina ei tea. Bandiidid tahavad, ma olen üks hädapätakas disa, vot mis. Ta vajus diivanile, hale nägu peas. Piia silitas jorisevad Kaspari ja viis ta enda kõrvale voodisse. Ära piinaisani koledasti. Sosistas ta. Kui ta ära väsib, siis muutub ta kurvaks. Oota natuke, koer, saad süüa. Kaspar rahunes. Kapiia silmad vajusid kinni talirannas, nad pikutasid koos soojal liival. Koe nõudis keegi, äkki Piia võpatas ja jõllitas venda. Ning ei ole. Kohe kohe juba tuleb. Joannis Kaspar ja suu vajus lahti. Kogu aeg saavad alles viimastena Vanja Kaspar. Ebaaus. Sa räägid ahmis õhku. Kaspar jäi vaike, põrnitses õde. Piia kummardus lähemale. Kisas vend talle näkku. Piia võpatas. Ära karju, saad kõik üles. Kaspar naeris kavalalt, hambutu suuga ja ta silmad vilkusid. Kõiki ongi üleval. Sööja. Kõht koriseb. Oota natuke. Palus Piia. Emal oli pikk päev, ta kohe tuleb. Kaspar vahtis tülpinud lage, mul oli ka pikk päev. Mis sa arvad, et nendega on lihtne? Ei ole, kui päevad läbi ainult. Ja piim. Ta muutus õhku. Siva nüüd too köögist küpsistega. Sa ei söö ju küpsist, ütles Piia. Aga Kaspar, viibutus käega köögi suunas. Tüdruk ohkas, lipsas kööki ja tõmbas purgi lähemale. Küpsised olid krõbedad ja pähklitega vanaema tehtud. Piia õngitses endale ka paar tükki. Kui ta tagasi jõudis, lamas ema voodil ja toitis Kasparit. Piie jäi seisma, küpsiseid peos. Kullake, ta just rahunes. Kas sul läks keset ööd kõht tühjaks? Ema nägi kurnatud välja, ta öösärk oli kortsus. Kas parajas keele suust välja, tegi krooksu ja hakkas norskama. Piia puges emale kaissu ja söötis teda küpsistega. Kas sa kuulsid, mis enne juhtus? Sosistas ta. Kaspar rääkis. Kuidas rääkis, kui sa teises toas olid. Ühtlased meiega on igav ja käskis küpsis tuua. Ta silmad vilguvad. Ema muigas ja paitas tütre põske. Päriselt. Kinnitas Piia. Ema ei vastanud ja tõmbas Piia kaissu. Süles oli soe. Piia silmad vajusid kinni. Ta ei ärganud ka siis, kui isa tuli ja ta voodisse tõstis. Vanaisa rünnatakse. Reede õhtul läksid ema isa jälle üle pika aja välja. Ema seisis peegli ees, keeras krunni pähe ja pani jalga aukudega teksad. Isa pani ka püksid jalga. Siis saabus vanaema vanaisa viksilt särkides sabas. Papat ei saanud üksi koju jätta, siis läks ta näljaseks kurjaks. Vahet pole, kas valvata kolme või nelja meest, sõnas vanaema suundus beebide tuppa. Minge ruttu minema ja hakake puhkama, käskis Piia küll, me hoolitseme kõige eest. Ema isa ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Nad kadusid nagu välk. Vanaema pani beebid magama ja peagi valitses majas rahuvennad ja vanaisa norskasid vanemate voodis. Vanaema ja Piia vaatasid elutoas filmi. Kuid ei läinud kaua, kui midagi juhtus. Voodis avanesid kuus hiilgavat silma. Need olid helerohelised, vilkusid ja jõllitasid. Vanaisa. Reklaamipaus oli poole peal, kui beebide juurest kostis kole karje. Piia hüppas püsti ja jooksis kõrvaltuppa. Vanaisa kiikus voodiserval ja hõõrus ehmunult käsivart. Kolmikud lamasid vaguralt silmad kinni. Mis lahti? Küsis vanema ukselt. Vabandust, mulle tundus, justkui keegi hammustas mind. Üksud lugudega mütsi, ploom. Vanaisa, sosistas ta, proteesid seisid kapilt klaasis. See lõugadega loom on sul eilsest peost, teatas vanaema ja läks teleka ette tagasi. Näiteid, kus sul valutab, lohutas Piia. Naisa sirutas haledalt käe välja. Piia kummardus lähemale. Kuule. Sul on siin ju jäljed, mis jäljed, sosistas vanaisa. Ta pani prillid ette, kahvates käel Puletas kaks rida auke. Pisikesed ja sügavad. Roogadega elukas, sosistas ta. Ma ju ütlesin, pole peosk. Kohe kontrollime, sõnas Piia ja otsis sahtlist luubi. Kõigepealt uuris tähelepanelikult vanaisa kätt seejärelkontrollis aknalauda jõust. Ta vaatas isegi voodi alla. Aga seal olid ainult tolmurullid ja isa kadunud kamm. Pyyalikus, kammi voodi alla tagasi ja tegi kõigest fotod. Hommikul olid ema-isa tagasi ja vanaema suundus papaga koju. Jesper ja Joonatan lesisid voodis, Kaspar mängis maas puust kukega. Piia istus Kaspari kõrval, kui helises telefon. Oot-oot, kohe vaatan, kostis ema hääl. Ta tuli tuppa ja võttis öökapilt proteesid. Siin muidugi. Oh sind, tuule tead. Ma panin kõrvale tule läbi. Ja vaatas kahtlustavalt kassarit. Ventsiputas jalgu ja näris kukepead. Kes vanaisa hammustas, nõudis Piia. Kaspar itsitas ja kõristes kõigest jõust. Kuke. Piia puudutas klaasi, kus olid enne proteesid. Ta vaatas karmilt venda ja võttis telefoni. Küsis vanaisa. Ma mõtlesin välja, see oli kast. Ta hammustas sind su oma hammastega sõnas Piia. Proteesid olid kapi peal. Ära jäta oma asju vedelema. Vanaema õpetas sind põrandalt, kostis kõva kloppimist. Kas sa ei vatti nii et tolmas nendega midagi lahti? Hüüdis Piia üle kisa. Kui sa tuled, siis ma räägin, mis siin toimub. Pani toru ära ja vajus murelikult istuma. Ma räägin maiaga, otsustas ta. Armukadedus väiksemate vastu on tavaline. Aga kui neid on veel kolm. Seevastu pyyal oli asi selge. Ta polnud midagi ette kujutanud. Kolmikud olidki röövlid ainult mitte kardemoni linnast, vaid siitsamast. Papli puiesteelt. Raamatu Piia präänik ja bandiidid kirjutas Kairi Look, luges Ülle Kaljuste. Režissöör on Tiina Vilu, helirežissöör Külliki Valdma.