Tere õhtust ja tere kuulama taas filmi peegli saadet. Sel nädalal on toimunud juba mitmed Eesti filmi esilinastused. Neljapäeva õhtul esilinastusid TVd toodetud Eesti lugude sarjas esimesed filmid kinos Sõprus ja neid on hiljem võimalik vaadata ETV vahendusel. Ning täna õhtul, reedel esilinastub Arko Oki toodetud Läti režissööri Layla Bakallina dokumentaalfilm buss kuid samas son Eesti film eelmisel nädalal võitnud mitmeid preemiaid, ladis toimunut Orsonalsi festivalil sai seesama buss auhindu ja seoses sellega oleme palunud hoopiski mitte bussiesindajad, vaid Arsenal siia võistlusprogrammis osalenud valju korra autorid Andres Maimiku ja Rain Tolli. Tervist. Täpsustuseks niipalju, et buss võitis balti eriprogrammi peaauhinna siis film, valjukord osales rahvusvahelises programmis, kus praktiliselt võistlust ei toimunudki, vaid auhind 10000 dollarit anti kätte loosimise tulemusena. Ehk siis see, kes võitis kellelegi klassiku poolt pillatud nööbi. See siis sai selle 10000 dollarit endale. Jah, paraku sai selle nööbi see, kellel seda kõige vähem vaja läks püksis juudiks. Kanada suure-eelarvelise filmi produtsent. Ta võistlus sai selle eest ühe uue plommi endale hambasse jäigaks. Aga enne seda, kui klaase tühjendama hakati, tulid ole minu lemmikloomad, lambad. 15 lammast tuli lavale ja ühte neist hakati pügama, see väga hardcore tõeline Läti glamuuri haart, koor oli seal, siis toimus seal arsenalis Winusest, lõpetan seal. Aga kuidas teie selles Harkaris ennast tundsite? Meie tantsime fantastiliselt, ma kuulsin hiljem, et Läti televisioonile tegelikult sellest mitte otse üle kanduvaid tehnilisest ülekandes kaks inimest, keda publiku seas näidati kõige rohkem, need olime meie. Ilmselt oli meie jaoks reaktsioonid siis kõige adekvaatsemat sellele. Me tundsime sügavat vapustust, seda vaadates, aga see vapustus ei olnud mitte halvaloomuline. Dialoog, mina poetasin suisa pisara rõõmupisara. Tuntud Eesti Läti režisse. Kas variant siis armastan väga arsenali just sellel samal põhjusel, et seal toimuvad erakordsed tseremooniad, mis sageli eelmisel korral leidsid aset tsirkuses. Ja karu ja mina osalesin ka seal, ma pidin asendama Riho Unti, kes võitis siis balti animatsiooni preemia ja juba varakult meid informeeriti, et me peame minema tsirkusesse, meiega tehakse igasuguseid asju, et me mitte ei ole nagu passiivsed auhinna kättesaajad, vaid me peame aktiivselt shows osalema ja tulemus ületas igasugused ootused. Meid seoti Kinni ühe posti külge laiali. Tallina läti klassika oli ka loomulikult seal esindatud. Kalinin oli ka posti küljes ja loba kallini oli minu kõrvalposti küljes, ilmus hüpnutisaator, kes nii-öelda Suigatas meid siis löödi meie pea kohal pirn puruks, sest tehti mingeid veel imelikke asju, kuna meil silmad kinni või siis ma ei teadnud täpselt, siis toodi välja madu, millega meid siis veel kord kinni sõlmiti. Siis hüpnutisaatori märguande peale kästi kõigil silmad lahti teha. Ja siis me pidime karjuma võika häälega. See oli ikka show, mis sündis väljaspool head ja kurja. Kas ka sel aastal toimus midagi sellist või kuidas näiteks teie film vastu võeti? Meie linastus kaks korda, seal festivalil suisa ta oli vist ka balti programmi lõpufilmina kavas ja vastuvõtt paistis olevat suhteliselt soe. Esimesel korral meie käest küsiti mitmeid küsimusi, mõlemal korral küsiti mitmeid küsimusi, aga pingeliseks läks olukord teisel korral. Või siis peale tseremooniat lõbusas tujus saabusime filmi vaatajate küsimustele vastama ja kui me tunnistasime üles, et edaspidi kavatseme teha samasuguseid filme nagu Layla Bakallina ilusaid filme kus eriti midagi ei juhtu siis saalis publik hakkaks jahmunult vait. Ja tõlkmanas näkku kirjeldamatu grimassi. Ilmselt nad austavad oma klassikult niivõrd, et väikegi naljategemine tema aadressil tundub pühaduse rüvetamisena just nagu oleks täis sodinud Läti vabaduse ausamba. Jah, aga. Samas näinud filmi muud nad oleksidki pidanud delt ilmselt ootama. Näiteks mis puudutab vastuvõtu nagu nii-öelda Läti filmiprofessionaalide poolt või üldse inimeste poolt, kes nagu tegutsevad filmi vallas, seal siis oli põhiline küsimus, mis esile kerkis, et kuidas selliseid asju on võimalik teha, et kuidas on võimalik üldse niikuiniimoodi poliitikasse ja poliitikutesse suhtuda ja tundus, et tegelikult Läti meedias sellist nähtust ei ole. Puudub selline jultunud provokatsioon ja see mingis mõttes avas nende silmad. Mulle näis, et me oleme vähemalt noorema, veidi radikaalsema, publiku jaoks omamoodi, kas siis heas mõttes või halvas, mõtles imetlusobjekt. Ma ei tea, kas oled imetlesid kui ahve. Maias divedlesid meid kui geniaalseid, inimhingede insener, et seal oli ühtegi tähista. Aga kui me läksime sinna festivali klubisse või astusime üles pärast filmi või siis meie poole, pöördus mõni ajakirjanik, siis oli kõiksuguseid väga ilmekaid pilke, mis meid saatsid alates kohkunud hirmunud silmapaarist inimesest, kes ilmselt pidas meid tõepoolest vaimselt väga häiritud inimesteks, lõpetades kaunite piigadega, kes moodustasid omamoodi nagu siuksed grupid saatjaskonnas. Eestis midagi sellist ei ole toimunud või on? Eestis meid juba teatakse üha rohkem ja rohkem, et seetõttu on reaktsioonid on etteaimatavad. Lätis on selles mõttes huvitav. Seetõttu me laiatasime sinna küll, et Lätis kuna midagi sellist ei tehta, siis mõjus neile väga võib öelda siis ilmutuslikult või väga vapustavalt. Ma kuulsin ka prantsuse žüriiliikme käest, et see oli ka kuluaarides üks enim kõneainet tekitanud filmike mis seal festivalil näidati. Toonitaks veel üle, et oli ainukene Eesti film, mis valiti 15 filmi hulka, mis kandideerisid diapreemiale. Konkureerisid Larsson triga. Ja see film, mille peal ilmselt keegi tuleks seda näinuna. Mõnede žüriiliikmete meelest näiteks näitas meie peaministrit väga positiivsest küljest eelkõige seetõttu, et ta ütles, et üheski teises riigis või vähemalt mitte Rootsis, kus ta isa oli rootslane ei nõustuks peaminister isegi mitte vastama nendele küsimustele ja keegi ei pääseks tema ligigi. No ütleme, et see on Eesti riigikorralduse ja demokraatia iseärasuste tõttu et me saime peaministrile korduvalt üsna ligi korduvalt temaga kõnelda üsna lugupidamatult toonil. Et me kasutasime turvaauke noores demokraatias seda oma filmiprojekti teostada, et kahtlemata vanemates küpsemates riigi korraldustes on peaminister rohkem kaitstud ja ja ta on ise ka palju professionaalsem poliitik teada, millal on see aeg, millal tuleb ära minna. Aga näiteks selliste turvaaukude ärakasutamise eest Eesti Telefoni serveris läks üks arvutimees kohtu alla. Teil ei ole midagi sellist ähvardanud? Tegelikult me oleme ikkagi ju esindajad on ise ka omal moel riiki ses mõttes, et me oleme ju Kultuurkapitali poolt raha vastatud ja riikliku telekanali poolt tellitud telesaade, aga siiski me oleme tegelikult ajakirjanikud, et noh, ma arvan, et miks ei ole teistes riikides skulptuurides selliseid nähtusi nagu Esto-TV siis lihtsalt seal ei ole inimesed selle peale tulnud. Et kindlasti leidub turvaauke ka Rootsis välisministergi, vaata, kuidas leidis oma otsa. Nüüd kuulda oli, et olite vähestest, kui mitte ainsatest eestlastest, kes käisid Veneetsia festivalil. Kas röörit seal oma filmiprojektiga seotud tuna või lihtsalt turistidena. Filmifestivali me esindasime Eesti meediat ja me olime seal ajakirjanikud ja selgus, et ajakirjanikud on seal Veneetsia filmifestivalil rea vaatastast vaid sammuke vähem Luuzarlik ühiskonnakiht. Et meil olid küll pressikaardid seal, kuid erinevalt Riia filmifestivalist olime me seal ikka täielikke luusereid trollis või ükskõik kuhu me proovisime seal Veneetsia filmifestivalil sattuda igale poole. Mul oli turvamehe käsi ees. No mida me nägime, nägime küll muidugi üks paarkümmend väga head filmi. Aga noh, kõik, mis puudutab ülejäänud elu festivalimelu, sellest me laheks ilma. No ütleme siis nii, et Veneetsia festivali lõpugalale sissepääsemine oli 10 korda keerulisem kui peaminister Juhan Partsi jutule pääsemine. Kuulda oli samamoodi, et olite seal kohanud filmikuulsusi. Jah, me avastasime selliseid filmikuulsusi, kes oma kuulsusest suurt ei hooli, ehk siis nad on ühed vähestest mitte surelikest surelike hulgas näiteks Quentin Tarantino, kes eelistas pingviinide paraadi raadile patseerida lihtsalt ringi vanade Itaalia bee filmi mässidega. Või siis Petri Krina või kes selline rahutu multitalent, kes pendeldab nii Veneetsia arhitekt Touri biennaali filmi biennaali vahet ja kes lubab endale luksust kõndida tavaliste inimeste seas aeg-ajalt. Et siis me kohtasime neid ja mõtlesime kontakti ja sõlmisime suhteid. Tõid tihendasime sidemeid. Me tegelikult klassikaline näide sellest, kuidas me käitusime, oli see, et ühel hetkel me otsustasime, et me hakkame nüüd tihedama sidemeid, nüüd ma suhteid Tarantiinol liigub seal pidevalt ringi, peaksime andma talle oma filmi. Kuid see, et jõuda selle hetkeni, et meil oleks käes nii film, kui oleks meie lähedal Tarantino võttis meil aega terve nädal aega vist et ühel või teisel juhul ei klappinud lihtsalt ajad, et oleks meil olnud fotol produtsent Riina sildas või keegi oleks meil kindlasti võib-olla läinud palju paremini. Kas te loodate, et film pääseb Ameerika levisse? Loodame, Mira maks võtab selle nüüd ülesse. On teil on, lõpuks me saime oma filmi usaldatud valisime enda seast kõige ilusama, meil oli poola aadlik, oli kaasas ka filmitegija Marianne Kõrver ja tema siis suhtles megastaariga. Aga pöördudes veel tagasi arsenali festivali juurde üks nagu erijoon festivalide juurest sageli, mis puudutab suuri rahvusvahelisi festivale, on see, et sageli võidab film, mis on nagu poliitiliselt korrektne või kajastab mingit olulist teemat ja selle nagu sisemised kvaliteedid. Selle teema korrektsuse vahetevahel ikka järele ei jõuagi. Arsenal siin näidati ühte kanni, võidufilmi, kasvansandi, elevanti, mida te ka nägite. Kuidas selline festivalifilm tundus? Ma ei oska öelda, kas tegemist oli poliitiliselt korrektse filmiga, kindlasti ta rääkis asjadest, mis ilmselt žürii on nagu lähedasemad kui näiteks nii Juhan Parts kui Juhan Parts. Aga see vaatenurk, millega see film oli tehtud, oli kõike muud kui poliitiliselt korrektne. Ehk ma kujutan ette, et poliitiliselt korrektne lähenemisviis pigem Mikelamuurilik, ehk siis osutada näpuga, kes on süüdlased näidata kuidas ja Kalestab inimhinge ja kuidas ta korraldab ajupesu ja kuidas relvastuse kättesaadavus tekitavam Ameerika kooliõpilaste seas selliseid vägivaldseid ilminguid. Aga selles filmis oli minu arust jäetud kõik sellised sotsiaalkriitilised aspektid kõrvale. Ja see vägivald koolis, ehk siis me räägime samast koolitulistamise juhtumist, mida käsitles ka Mike Moore'i film Bowling for kolumbaid. Et selles filmis oli jäetud kõrvale kõikvõimalikud, kas sotsiaalkriitilised aspektid ja see vägivald, tüli kuidagi sellisest irratsionaalsest löömisest, koolikorraldusest enesest küll väikeste viidetega, jah. Elektronmängudele, mis tekitavad vägivallast sellise ebapersonal mõnuprotseduuri aga sellegipoolest käsitlusviis selles filmis oli suhteliselt uudne, võiks öelda ka poliitiliselt ebakorrektne. Jah, aga mind hämmastas see, et oli nagu tehnilised kinematograafiliselt sellise vägaabretensioonika ülesehitusega koosnedes ilmselt vähemalt sisaldasid paar väga pikka võtet, sest Racing Shati, millega liiguti praktiliselt läbi kogu Su hiiglaslikku koolimaja ruumide ja sedasorti nagu Tour de force, ei ole Euroopa filmis näha olnud mõnda aega. Muidugi oli see venel laegas, kuurovi, film, mis oli justkui kõik ühe võttega tehtud talvepalees. Ma tean, et Ameerika režissöörid nagu omavahel võistleja, lausa selles, et kes teeb pikema missansseeni, kus kogu aeg midagi ei juhtuks, et vaatame Escorzeži filmikuud Vellas võim, instriits, kus oli ka pikk tutvustav lõik. Samamoodi Stadnikov liikus kuskil ruumides ringi ja meile tutvustati erinevaid tegelaskujusid. Palma film siis neid ka ees, kus oli ka mingisugune kümneminutiline tracking, shot, kus käid erinevate ruumide läbi, aga kosmoses elevant erines neist selle poolest, et see oli tõepoolest pikk-pikk liikuv kaader, kus praktiliselt midagi juhtunud. Üks inimene kõndis, siis kõndis talle keegi teine vastu, kaamera läks selle teisega kaasa, läks kolmandaga kaasa, et tõepoolest see kaader pigem andnud edasi seda kohutavat melu ja seda buliseerimist, mis toimub ühes ruumis, vaid pigem seda tühjust ja anonüümsust ja kõledust. Suured stuudiod kasutatavast rohkem ekspositsiooniga selleks, et lihtsalt tutvustada tegelasi ja sellega on nagu selle võtta kasutus ka lõppenud, aga elevanis mos nagu omaette sellise võtte, mis tervet filmi kannab. Kas on sõltumist kõva minimalismi sõber, et võib-olla tasub hoopis vestlikust kunstist otsida debavad võtetele aluseid? Tõenäoliselt leidsid elemendi filmist ülesse? Ei, seal oli mingisugune, ma mäletan küll, et oli mingi elevandimotiiv, aga kas kellelgi joonist Jah, see oli, joonistas selle nii-öelda ühe mõrvaris toa seinal, kui ta ise klaverit mängis, siis selle saatel vist näidati, aga noh, see on ka ilmselt mingi jälle selline filmifriikide eralõbu, seda ilmselt otsida ja neile mõeldes oli see ka ilmselt sinna sellisel kujul pandud, sest on ju terve hulk inimesi, kes vaatavad spaidermene ja muid filme selle pilguga, mis seal valesti on? Võib-olla nüüd kuulaja tõmbub pisut närviliseks, kui me räägime juba 10 minutit järjest filmist, mida tema ilmselt näha. Kunagi ei saagi, aga see on ikkagi suure festivali võidufilm, jaan lootus, et see võiks jõuda ka Eesti kinodesse, seda enam, et Ameerika indie-film kaldub selle suure suurtoodangu taustal ju nagu nähtamatuks muutuma või inimesed ei teagi sellest nii palju. Ma arvan, et film elevant ei sobi kuidagi kokku, meie levitus keisri, Tammsaare maitsemeelega. Jah, aga tänapäeval on ju ka pisemaid kinosid Tallinnas tegutsema hakanud klassikalisi ühe saali ja ühe baariletiga kinosid. Loodame, et see baarilett võtab selle oma menüüsse siis üks film, mis arsenal sil mu tähelepanu köitis tegelikult väljas juba pikka aega, mis võiks olla õppefilm kõigile filmitudengitele, kuidas nagu loost filmis rakendada on viis takistust, Faivobstraksins kus Andri rannav, hele klassikalisele Taani režissöörile ülesandeks filmida uuesti oma mustvalge film aastast 67 või 68. Jah, et samas võiks ju olla ka õppefilm kõikidele häiritud satistidele. Need, kes on saanud üle oma saadismi algkursustest ehk siis kus küünlad piitsad ja rihmad mängus. Et kuidas nagu puhtalt psühholoogiliste ja vaimsete vahenditega inimene viia hullumeelsuse lävele. See on nagu Haaneke julmad mängud dokumentaalversioon man moel. Aga ma sain aru, et see vana klassik läks sellesse mängu vabatahtlikult sisse, nii et tegemist oli siiski kahe inimese omavahelise erasuhtega. Jah, ja ta tunnistas ju Von Trier seal ise ühes stseenis, et leht on tema jaoks liiga kaval, et ta tuleb kõikidest nendest takistustest tugevamana välja selle asemel murduda. Sümptomaatiline oli see, et vanahärra läheb kuhugile pärapõrgusse Indiasse, slummi teeb seal filmi selle reeglite järgi, mida treeruma kapriisis või mingi tuju seal on talle kehtestanud. Tuleb tagasi, näitab nagu väike koolipoiss oma filmikese ette Trieri istub morni näoga, vaatab seda, ütleb, et ta ei õigustanud minu lootusi. Rikkusid seda reeglit, mine tee uuesti. Kaks, paha poiss, anna päevik siia. Nii käitutakse oma õpetajaga. Vot sellist filmi saab ilmselt teha väga liberaalse ühiskonnaga korraldusega filmimaal. Ma ei kujuta ette, et Mosfilmis keegi režissöör läheb Nikita Michalkovi juurde, ütleb, et keda su filmid on muidu tehniliselt per, eks seda ka nendes puudub isikupära, ütlen mina sulle, kuidas sa pead filme hakkama tegema? Ma arvan, selline mees pannakse vangi. Vene. Mida te veel arsenal sil kogesite, mida võiks näiteks Eesti festivalidele võtta? Ma arvan, et absoluutne lemmik oli meie tillukesel, aga üksmeelsel tandem meil äärmusse film, kohvi ja sigaretid. Samuti suhteliselt minimalistlik, lihtne kuul. Samas südamlik film, mis koosneb umbes ma ei mäletagi mitmest 15-st sketšist kus ei toimugi midagi muud, kui inimesed istuvad laua taga, joovad kohvi ja tõmbavad sigarette. Ja ma arvan, et seda filmi võiks ta samuti õppematerjalina kasutada filmitudengitele näitamaks, et tegelikult filmi tegemiseks ei ole vaja sul seda tohutut tehnilist kaadervärki, kõiki neid kraanasid Tõdikam ja tohutut valgusparki, et kui sul on hea lugu, hea dialoog, head näitlejad, hea fiiling ja hea kreatiivsust, siis sa võid praktiliselt kahe tunniga ühe lühifilmi valmis teha teise filmi võtteplatsil. Nii nagu ta tegigi selle. Ka meil tekkis kohe idee, kuna meil on reklaamitootmisfirma, siis me võiks hakata näiteks EMT või, või Saku Õllerahade eest samadel võtteplatsil sedasama setiga. Oma väiksed lühifilm. Seda vist on ka suurstuudiot rakendanud, tähendab siis, B-filmitegijad on tunginud taga lavadele ja hilja öösel, kasvatanud kulisse vähemalt vähemalt ära. Ja lisaks nägite või vähemalt Rainagi ära Balti programmi avafilmi mis linastub reede õhtul ehk täna. Ma mitte ainult ei näinud, vaid ma suisa kogesin seda filmi sellepärast, et mul tuli sinna Riiga festivalil sõita bussiga. Ja kohe, kui ma olin Riias bussi pealt maha saanud, viidi mind bussi peale, mis sõidutas mind hotelli hotellis viidi mind uuesti bussi peale vaatama filmi nimega buss ja buss algas sellega, kuidas buss sõidab Tallinnast Riiga. Ajutate oled sa selles? Filmis oli natukene vähem seiklusi bussisõidul kui minul oli, sest et mul õnnestus sõita bussis. Igasugusteks olid Soomes töötav Läti meeste kamp ja üks noor poiss, kes rääkis terve tee piiksu oravahäälega. Ja oli päris vaimukas, aga vot niivõrd seiklasliku episoodi Layla Bacall filmis kahjuks ei olnud, et ja seetõttu ma nägin seda filmi ainult poolikult, kuna lihtsalt kui buss oli juba Tallinnast Riiga sõitnud. Layla Bakallina filmisime, jäime magama. Ärkasin üles siis, kui buss oli jõudnud, filmisime Kaliningradi. Küll, aga lisaks bussisõidule oli Lailoga kallina kasutanud seda vana hea Andivoor hali. Võtate, ta paneb inimesed kaamera ette seisma ja ootab, kui neil oma nägu pähe tuleb. Ja erinevalt standi Voluliseksponitšankid, kaamerat, Chankidel näod vaheldasid üsna mitmeid tasandeid tuli nägudes ja neid oli päris põnev, jälgides Layla pakanile filmist oli keskmiselt umbes 10 15 sekundiga kangelasel pähe nägu, siis tüüp, kes vaatab kaamerasse, seisab seal umbes 15 20 sekundit ja siis lahkub. Et jah, põhimõtteliselt sellest film, nagu, nii palju, kui ma seda nägin, paistis koosnevat. Pärast seda filmi üllatus-üllatus, viidi meid uuesti bussi peale ja buss viis ühe Läti kinematograafia seitsmekümneaastasele juubelile ja sellest jõu poolest peaks siis tegema juba eraldi saata, see oli niivõrd mõjus. Jah, Läti filmi traditsioon on pikemaajalisem ja paistab, et ka aristokraatlik cum võimaldades endale selliseid tseremooniaid. Tseremoonialt pääsemiseks oli ka üks väike võimalus, oli buss, mis viis metsad tseremooniat uuesti linna tagasi. Mulle nagu tundub, et läti üldsus jumaldab oma filmitegijaid või armastab palju rohkem kui näiteks Eestis, kus tehan netis lahtise filmi uudiste rubriik seal, et kõik ühtmisi vastu päid ja jalgu, kõik filmitegijad. Sulev Keedus ja ja Elmo Nüganen. Selle kurvameelse tõdemusega ilmselt lõpetamegi oma seekordse saate. Ma soovin, et te teeksite siis filmi ühel hetkel, mille peale inimesed veel rõõmsamalt reageeriksid vähemalt rõõmsamalt kui keskmistele Eesti filmidele. Ja head õhtut kuulajatele, aitäh kutsumast.