Akadeemiline rahvaluule selts koostöös Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitaliga annab igal kevadel välja Eesti folkloristika aastapreemiat ja preemia. Eesmärk on tõsta esile mõne folkloristide tegevust ja 2020. aastal pälvis selle preemia Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ja Piret Voolaid on meil ka Tartu stuudios. Tere. Tere. Kindlasti ma tahaksin alustada sellest, et küsida ühe natukene üldisema küsimuse teie kui ka Eesti-uuringute tippkeskuse tegevjuhi käest eriti viimasel ajal rahvaluule arhiivi ümber toimuvaga seoses ja selle valguses, et milline on Eesti uuringute ja mõtlen just ka folklooriuuringute seis praegu ja millisena see tulevik tundub? No see on muidugi alustuseks väga teemakohane ja samas ka intrigeeriv küsimus sest tõepoolest novembrikuust peale oleme me seisus, kus me jäime kirjandusmuuseumi, kõik kolm teadusprojekte ilma rahastuseta. Ja Eesti rahvaluule arhiiv oli tõsi, üks nendest projektidest aga mitte vähem raskemas olukorras ei ole tegelikult sama asutuse folkloristika osakonna projekt, see, kus siis mina ise töötan. Ja, ja samamoodi ka Eesti kultuuriloolise arhiivi uurimiste pealt välja kasvanud projekt tõesti kuna osalt heideti ka ette võib-olla sellist kitsalt Eesti kaasusele pühendumist siis ilmselt praegu võib-olla ongi kõige olulisem meil selgitada, et tegelikult on need rahvusteadused juba päris pikalt ikkagi olnud kogu aeg käsikäes rahvusvahelise teadusega ja rahvusvahelise fooniga, nii et poolest igakülgselt, et meie teadlased on ka rahvusvaheliselt kindlasti väga tõsiseltvõetavad või ütleme, väga suured projektid on ju alguse saanud ka sellistest globaalsematest uuringutest juba nõukogude ajal, et kas ma siin ise oma vanasõnade või lühivormi uurimise peale tagasi vaatan, siis siis juba 60.-test aastatest. Kõik see uurimine Eestis algaski ju suurematest läänemeresoome ideedest, et kaardistada kõik need vanasõnad või või kõik need folkloristide suured rahvusvahelised motiivi, loendit ja tüpoloogiat, mis siin on ikkagi suures koostöös tutte paljudega või kasvõi seesama minu enda näide, kus oli paar aastat tagasi või veel eelmine aastaki minu kolleeg Sloveeniast Saša aabits, Vostok tar oli minu juhendatav ja idee oli just selles sloveeni folklooris või lühivormi uurimises rakendada meie koolkondi. Et tõepoolest, me oleme siis ikkagi ka eeskujuks ja, ja oluline on muidugi ka see, et probleem on ka tulnud paljuski sellest teaduse rahastamisest laiemalt ja, ja praegu on välja läinud ka Riigikogusse ikkagi Eesti uuringute, Eesti teaduse rahastamise pöördumine siin viie asutuse koostöös, kirjandusmuuseum oli ka üks initsiaatoreid väga tugevasti ja kõik selle Eesti rahvaluule arhiivi ümber toimuv on ka sellega olnud väga tugevasti seotud ja pildil ja me tõesti väga-väga loodame selle kaudu ka rahastust suurendada ja, ja võib-olla ikkagi pääseda ka sellest nadist olukorrast, mis siis praegu rahvusteadusi on tabanud. Sest noh, laiemalt on see ju ka küsimus meie kultuuri keskmisest ja püsimajäämisest loomulikult. Täiesti õige, ma ütleksin küll, olen täiesti nõus. Sest et globaalses maailmas niikuinii, ütleme, suurtel kultuuridel seda probleemi ei ole, et see kultuurikiht on piisavalt elujõuline, aga meie kui väike riik peaksime eriti ju selle eest hoolitsema. Just suurtes skulptuurides see probleeme ei ähvarda, aga kui meie väikeses skulptuuris ikkagi teatud valdkonnad katkestada, siis järjepidevus, katkemine on, on selline, mida sa tegelikult tagasi ei ehita enam. Et see on tõsi. No teil on väga palju erinevaid eripalgelisi uurimisvaldkondi, üks neist on vanasõnad ja vikerraadios on teil ka üks selline rubriik, kus ta erinevatest vanasõnadest räägite? No vanasõnu on Eestis ju väga palju ja neid tuleb ilmselt järjest juurde. Millist rolli mängivad tänapäeval vanasõnad ja mida üldse vanasõna all praegusel ajal mõista? Jah, tõesti, mul on olnud väga palju selliseid uurimisteemasid ja, ja võib-olla üks põhjusi ongi jälle selle eelmise jutu jätkuks öelda, et, et kui Eestis on ikkagi väiksem populatsioon, siis ma ei taha ka vähem ja ka teadlasi on vähem, nii et iga iga teema jaoks oma teadlast kindlasti ei jätku. Nii me peame siis ka sellist pendelrännet väga erinevate teemade vahel tegema. Ja üks minu uuringuid viimasel ajal on tõesti olnud ümber vanasõnade ja eesmärk on olnud siis vaadata just erinevaid vanasõnu sellises järjepidevas ajastulises kontekstis. Vanasõna on ju teadagi, määratluse järgi selline lühike taktiline, poeetiline. Ühe lausena öeldud mõtteavaldus. Aga see, kui palju on võimalik temaga mängida või millistes funktsioonides teda kasutada. See on lausa hämmastav, et tegelikult juba 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Tal on minu juhendaja tõesti parim eesti vanasõnade uurija olnud läbi aegade. Arvo Krikmann, akadeemik Arvo Krikmann juba sõnastanud selle vanasõnade sellise polüfunktsioonilisuse. Neid saab kasutada väga erinevates situatsioonides, neid saab kasutada väga erinevates tähendustes tekstides ja tõesti, nad on väga paljudes erinevates ülesannetes. Et tõesti, kui need on sageli selliseks suureks rahvatarkuseks ja meie moraalikoodeksiga Speed, et siis võib-olla selles pildis alati see, mis me tänapäeval näeme ka vanasõnadega ja mis on ka minevikus olnud, neid on kasutatud kanaljatamiseks, pilkamiseks, võib-olla isegi halvustamiseks kelleltki välja naermiseks ja kindlasti kui seda koguhulka vaadata, ütleme kasvõi kaheksakümnendatel aastatel ilmunud, et meie akadeemilises vanasõna välja Andreski on ju 15140 erinevat tüüpi sees. Ja selles ei ole väga paljusid tänapäeva väga populaarseid või levinud vanasõnu või võtame näiteks julge hundi rind on rasvane või, või ilu on vaataja silmades või kõik, mis sealt on välja jäänud erinevatel põhjustel. Nii et tänapäeval on ta tõesti väga elav traditsioon, seda näitas mõnes mõttes ka see kriisiolukord, mis meil siin ju pole veel läbi saanud. Kui oluline oli vanasõna näiteks suhtluses ja mitte ainult rahvuslikus suhtluses. Me kuulsime ja nägime ka sellistes ametlikes, kas poliitikutel, valitsuse sõnavõttudes isegi kriisi pikendamise sellises juhtkirjas oli ju vanasõna, parem üks nädal liiga kaua, kui üks päev liiga vähe. Et tõesti seda vanasõnaga naljatamist on ka väga palju ikkagi. Aga tundub, et tegelikult noh, ilmselgelt vanasõna ei ole ju ainult Eestile omane vorm ja palju vanasõnu on ka laenatud mujalt. Ja tänapäeval tundub ka, et on inglise keele mõju meile peale tungimas, mis võib-olla natuke mõjutab seda. Ja kindlasti vanasõna tegelikult on, kui seda suurt korpust vaadata, siis kogu aeg ta peegeldab ka meie kultuurisuhteid. Meil on ikka naabritega väga sarnaseid vanasõnu, kuigi see on, eks ole, väga keelespetsiifiline. Pluss siis ikkagi on, on meil ka selliseid laenulisi äärmiselt palju, aga tõesti, tänapäeval mõjutab muidugi inglise keel, et võtame kasvõi selline levinud vanasõna tervise vanasõna, üks õun päevas hoiab arsti eemal mida me ei leia varasemas vanasõna korpuses, kuigi tegelikult tegemist on väga vana vanasõnaga isenesest ingliskeelses maailmas. Valsi vanusena. Ja vanasõnadega natuke sarnasesse kategooriasse jäävad ka mõistatused. Ja kui lühivormidest folkloori lühivormidest laiemalt rääkida, siis klassika lihtsalt ongi ju mõistetud nendena, vanasõnu, mõistatusi ja kõnekäände ja muidugi tänapäeval me näeme neid lühivormilisi nähtusi palju rohkem. Me võime kalambuure vaadata lühivormi tänavu interneti meeme või, või isegi sellist tänavakultuurinähtust krahvid, et kus siis väga lühikesed tekstid tegelikult on kasutanud seal. Aga tõesti ma olengi alustanud oma folkloristide ju mõistatuste uurimisega. Alustasin mõistatuste akadeemilise väljaande tehniliste töödega kunagi juba üheksakümnendatel ülikooli ajal, nii et olen ka klassikaliste mõistatuste akadeemilise väljaande juures siis üks selliseid koostajaid olnud ja väga palju tegelenud ka mõistatuste, nende uuemate alaliit, kellega, et ütleme, kui need klassikalised mõistatused mõistatustele üldse määratleme siis küsimuse ja vastuse vormis sellise mänguna siis omakorda. Ta jaguneb veel väga erinevateks, et ütleme, malati õpilastele loengut pidades või esinedes ikkagi siin, et öelge, eks mõistatus. Et siis võin ka teie käest muidugi küsida, aga ma olen üsna kindel, et ma kuulen ühte kahest, kas lipp lipi peal, lapp lapi peal ilma nõela pistma mis on siis kapsas või seest siiruviiruline pealt kullakarvaline, et sibul ja see esimene lipp lipi peal, lapp lapi peal on tõesti meie aegadesse jõudnud, et väga pikkade aegade tagant, et esmakordselt on see mainitud juba 1660. aastal, Heinrich Gösekeni grammatikas, nii et väga väärikalt ja vanalt meie aega jõudnud ja, ja endiselt üks populaarsem ka. Aga lisaks on tõesti minu uurimishuvid olnud keerdküsimused, liitsõnamängud ja jällegi küsimus, et kui väga selline kaasaegne, et see lühike vorm, mis siis sageli auga palistatud sellisesse huumorikuube või naljakuube võimaldab Ta just anekdoodina või naljana ka reageerida tänapäeva sellistele ühiskondlikele teemadele, et võtame või üks viimaseid küsimusi, mis mul praegu pähe torkab või pähe tuleb seoses taas sellega koroonakriisiga. Siis oli selline naljaküsimus liikvel, mis siis nii Saaremaale kui koroona koldele viitab, aga ka kohalikule sellisele poliitseosele, et mis vahe on EKREl ja Saaremaal, Saaremaa pärast ei pea keegi vabandama. Et sageli ei olegi vaja sõnu, kui inimesed on selle kontekstiga tuttavad, aga, aga naljaküsimused on tõesti väga kontekstikesksed, nii et kui jällegi seda suurt korpust, mis on rahvaluule arhiiviaegade jooksul kogutud, siis paljud sellised ühiskonnaga seotud või mingite sündmustejärgsed naljaküsimused, et jäävad meie ajas juba arusaamatuks. Aga see ongi põnev, nad on nii lühiajaliselt ja, ja kui need koguda, siis on see üks põnev kogemus. Folkloor laiemalt on ju pidevas muutumises ja räägitakse palju tänapäeval digitaalsest folkloorist. Kas folkloor on lõplikult nüüd kolinud internetti ja milliseid väljakutseid uurijatele folklooriuurijatele esitab? Tänapäeval on siin, ma saan jälle korrigeerida lõplikult kindlasti ei ole ta kolinud internetti, et kõik need varasemates vormides ka suulises vormis meie enda kõnekasutuses olevad folkloorivormid on ju täiesti olemas, aga tõesti, sotsiaalmeedia võimaldab praegugi ikkagi äärmiselt põnevaid folklooriilminguid leida ja neid sotsiaalmeediategevusi on või tegevuse tulemusena tekkivat folkloori, on isegi tõesti, seda sotsiaalmeediat on nimetatud selliseks dünaamiliseks visuaalseks verbaalseks folkloorihoidlaks, kus siis me tõesti näeme sellist hästi liikuvat folkloori, et aga jällegi väga erinevates vormides nii pilditöötlust, meenidest kuni ikkagi jälle sellise tekstilise Kalambuurini erinevate juttudeni vandenõuteooriate nii välja, eks ole. Sellega me ka kõik oleme siin jällegi kriisi ajal väga palju kokku puutunud. Sest mida suurem on sündmused või mida šokeerivamat sündmused parasjagu käsil on, seda rohkem ka tegelikult ühiskonnas on näha sellist folkloor, sett, reageeringut nendele sündmustele ja, mis seal salata, ta kõige, kõige aktiivsemas faasis on need reageeringud ka väga sageli mustvalged, nii et folkloor, sest tunnetusviisis võib küll väga sageli ka sellist stereotüüpidest aru saama. Nii et ka see eriolukord on kindlasti palju uut folkloori tekitanud ja ma tean, et ega kogute tegelikult kirjandusmuuseumis neid praeguse ajaga seonduvaid mälestusi Ja me kogume väga erinevas plaanis, et ma võin tuua selle suure europrojekti Eesti-uuringute tippkeskuse, kes siis oma erinevate teadusaspektide läbi seda, seda kõike vaatab, mis siin toimus, et näiteks meil on eluloouurijad, kes on talletanud kriisiaegseid päeviku vormis kirjapanekuid inimestelt. Me ise oleme väga erinevaid folkloorinähtusi talletanud huumorit ja proovinud ka juba esimesi uuringuid korraldada ja analüüsi tulemusi isegi välja anda, et siin näiteks mõnda kolleeg maris Kuperjanov ilmutas juba ajakirjas mäetagused just selle pandeemia, algfaasi, folkloor sete reageeringute kohta päris põneva artikli. Ja me ise ka tõesti oleme jõudnud juba natukene ka analüüsida, et mina vanasõnu selles kriisi aegses suhtluses ja ka mitmeid juba sellest pandeemia enda sees olevaid kohalikke, selliseid huvitavaid lainetusi näiteks väga palju folkloori tekkis ju mäletatavasti mõned nädalad tagasi selle Tallinnasse saabunud mõnegi linna eksinud karuga seoses, et sellist Haabersti karujahijuhtumit olen ma ise folkloor ses aspektis ka vaadelnud. Lõpetuseks veel üks väga põnev valdkond, millega te tegelete, on spordipärimus, mis on spordipärimus ja kas see on teie välja mõeldud termin. Ma alustasin küll sellega 2000.-te alguses, kui Eestis ei olnud veel head terminit või, või sellist terminit küll ja mina kõnelesin siis spordifolkloorist, aga tõesti ka spordipärimusest nüüd üha rohkem ja rohkem ja, ja see tegelikult lühidalt öeldes on folkloor ja pärimus, mis on siis kõige laiemas mõttes spordiga seotud. Ja kui siin mõtet edasi arendada, siis võib-olla see distsipliin, Se folkloristika alam distsipliin, mis siis selle spordiga sea spordifolkloorispordipärimuse spordi, sellise vaimse mõõtmega tegeleb, on Spartlaristika. Niiet et nii nende uued terminid sünnivad. Aga tõesti, ma alustasin 2003. aastal ilmselt, et oli see artikkel, kus kaardistasin siis üleüldse need nähtused, mida me spordifolkloori all või spordipärimuse all tänapäeval olime nimetada, et tõesti laiemalt fännikultuurist, mis siin ka kuulajale võib-olla midagi ütleb, see mõiste fännikultuur, mis tollal oli veel suhteliselt lapsekingades, nüüd võib-olla jalgpallifännidel, pallifännidega seoses ja erinevate alade fännidega seoses ikkagi ka juba päris maad võtmas ka Eestis. Ja, ja sport on tõesti ka teiste elualadega väga tihedalt seotud. Et olgu, et kas või meenutused siin jällegi sellest kriisiajast, kui me lõpuks saime terviseameti ametliku teate selle kohta, kuidas siis justkui viiruspuhang algas Saaremaa võrkpallivõistluste fänni pasunatest ja minule kui kultuuriuurijale oli jälle väga huvitav vaadata ta seda, kuidas fännid erinevate alade fännid sellele reageerisid. Nimelt jalgpalli, see pasunate teema ei ole ju meie fännikultuuris midagi uut, et arutelud selle ümber, kas neid pasunaid kasutada ja kui palju on ju on ju varemgi olnud ja jalgpallifännid võtsid päris sõna öeldes, et õige fänn pasunat ei puhu, toetab oma meeskonda ehteestlasliku lauluga. Et siit kultuuriuurija saab jälle väga huvitavaid analüütilisi järeldusi teha tegelikult ja see väärib ka palju rohkem, võib-olla täitsa eraldi uurimist, aga, aga tõesti, see spordipärimus on väga-väga lai teema, et kõik see, mis ei räägi siis mõõdetavast spordist, et kui ja tavalisele inimesele ju on ka väga põnev see, kuidas me oleme oma keel, ta ju väga palju spordist mõisteid võtnud. Me kuuleme poliitikute kõnes ikka, kuidas või poliitikute väljenduslaadis, kuidas ikka mõnel erakonnal on pink liiga lühike või, või kas pink on pikk ja ja kuidas ikka kollast ja punast kaarti näidatakse ka muudes valdkondades, mitte ainult palliplatsil ja et see tõesti on väga põnev ala või, või kasvõi rahvusspordi, sellised humoorikad klišeed, et jällegi, et kriisi ajal oli meie rahvussport distantsi hoidmine. No me praegusel ajal näeme ka, kui oluline on sport, et kui ütleme, ooperiga läheb veel aega, siis jalgpall peab nui neljaks, toimuma igal juhul ja loomulikult kui me räägime rahvusspordist, siis eriti eestlaste jaoks on sport üks oluline rahvusliku enesemääratlemise vahend. Te olete ka rahvussporti uurinud. Jah, tõesti, olen rahvussporti uurinud ja jällegi mind huvitas just see keeleline väljendus sellest rahvusspordi kategoorias just nimelt need sellised iroonilised, humoorikad, rahvusspordiklišeed, et mis siis on eestlaste uus rahvussport? Ja kõike seda ei saa tegelikult vaadata ilma sellise tõsimeelse rahvusspordikäsitluses Ta või rahvusspordinarratiivi, nad, nii nagu te tõesti ütlesite, et see on olnud väga suur identiteedi osa eestlastele väikesele rahvale, üleüldse on see võimalus olnud välja paista ja ennast ka määrata, ütleda suuremana selle kaudu ja on meie olümpiasangareid ju alati väga oluliseks ja tähtsaks tud. Seda kurvemad on alati need, need lood ka, kui midagi juhtub, näiteks need dopinguskandaalid viimased, aga tõesti, see minu minu uurimus siis üritas ka välja selgitada sellist rahva pärast aru saama mis siis rahvussport ta on ja, ja küsitluskava kui ka sotsiaalmeedia vahendusel. Sai siis teada, et ikkagi rahvas pidas vähemasti paar aastat tagasi, kui see küsitlus oli tõsimeelseks spordialaks, rahvusspordiks, suusatamist hoolimata sellest, mis siis suusatamise ümber toimunud on, et kui nüüd korrata seda, siis võib-olla need oleks tulemused ka teistsugused. Ja teisel kohal oli kiiking. Jällegi me võime mõelda, miks, mis seal rahvusspordimääratluse juures, millised sellised aspektid hakkavad mõju avaldama, et üks on kindlasti see lai kandepind, meil peavad olema väga head eestkõnelejad ja väga head tulemused nendel spordialadel, mida siis rahvusspordiks saab nimetada. Ja kiigingi puhul kindlasti seotakse seda ju alana, mis on Eestis välja mõeldud või Eestis pärast väga-väga rahvuslikuna ja kolmandal kohal ongi pallimängud võrkpall, jalgpall jagasid isegi seda kolmandat-neljandat kohta ja selle järgi ka korvpall, jooksmine ja näiteks siis juba edasi väga-väga mitmed alad. Aga nüüd, kui naljateemast rääkida edasi, siis seal on muidugi varieeruvus rahvusspordis palju, palju suuremat. Naljaala number üks on muidugi tugitoolisport ja diivanisport. Ja seda muidugi eestlased armastavad ja kriisiaeg oli, oli neile ka kindlasti spordidefitsiidis väga raske. Aga edasi tulid ka sellised naljaalad nagu alkoholi tarbimine nagu saunas käimine, et ka sellised ei pruugi alati kõige paremad olla, aga mille üle siis selline rahvuslik eneseiroonia välja visatakse? Väga sageli. Ja eestlased on ju eneseiroonias, aga tugevad? Ka selline nalja viskamine ja iroonitsemine ja pilkamine ja mõnitamine ja, ja ka depressiivsus ja kõik need alad olid mainitud, et tõesti siin selle sellesama lühikese klišee kaudu väga hästi ilmneb ka selline enesekuvand või, või selline naljaga pooleks stereotüüp, aga siin muidugi tuleb väga ettevaatlik olla, et see, mis on meile endale lubatud, seda me ei taha, et meile meie kohta keegi teine läks. Ja muidugi väga põnev on ka see, et kui me arvame, et see on midagi ehteestlasliku, siis jällegi see klišee töötab ka teiste rahvaste peal väga hästi, nii et see, mis parajasti moes on või, või mingisugune selline valdav tegevus ühiskonnas seotakse väga selgesti selle rahvusspordiklišeemustriga. Aitäh, Piret Voolaid. Ja soovin teile jõudu teie edasistes uuringutes. Suur aitäh.