Kas olete mõelnud jalgsirännakust üle maailma? Lihulast pärit Meigo märk, unistus just sellisest pikast jalutuskäigust ja 11. mail 2014 hakaste Tallinna servalt laagri bussipeatusest jalutama. 2018. aasta neljandal augustil sai Indoneesias Sumatra saarel täis 20000 kilomeetrit jalutamist. See on ainult pool Meigo eesmärgist. Tema suureks unistuseks on jalutada kokku minimaalselt planeedi ekvatoriaal, see ümbermõõdupikkus 40075 kilomeetrit. Seni on kulunud 24 paari jalanõusid mis viis Lihulast pärit noore mehe laia ilma jalutama ning millised helid on teda 22. erinevas riigis saatnud, räägib Meigo märkise. Kui mina istusin meie kõnelemise ajal Tallinnas raadiomaja üheksandal korrusel vaatega merele siis Meiga on rohkem kui 11000 kilomeetri kaugusel Vietnamis ühes pisikeses külas riisipõldude vahel. Mina istun siin väikses toas, ühes Vietnami väikeses külas, 30 kilomeetri kaugusel merest, otse Meritegine, nagu sina. Kirjelda natukene, milline see küla on, milline see maikuu selles Vietnami külakeses välja näeb? Vietnami mõistes on hästi tillukene küla, Eesti mõistes oleks juba linn, kuna siin on üle 15000 elaniku aga Vietnami mõistes on see tõesti väike küla. Praegu on riisilõikuse aeg juba üle nädala, aja on lõigatud riisi. Meie maja on küla niimoodi täiesti ääres, kohe riisipõldude alguses. Ja praegu just tulin õhtuselt jooksvalt ümber riisipõldude inimestelt lõikavad. Ja siin riisi saadakse kaks korda aastas, nüüd on aasta esimene saak. Ja see tähendab, et tegelikult veebruaris ka sina käisid kohalike külanaistega seda riisi, siis kas öeldakse istutamas? Jah, sul on väga täpne info, käisin tõest istutamas veebruarikuusse, väikeseid nii-öelda riisiistikuid paarikümne sentimeetri pikkuseid muda sisse, kus vietnami küla naistega Ja nüüd siis saad oma vilju maitsta ja nautida. Mask ei saa nüüd neid kuivatatakse ja siis võetakse teraci veel ära ja et läheb veel natukene aega, aga varsti loodetavasti. Me jõuame selleni, miks sa oled seal Vietnami külakeses või kuidas sa sinna oled jõudnud, aga tegelikult, et ka meie kohtumine viib meid tagasi Lihulasse. Ütle, kui palju sa oled kursis seal Vietnamis elades sellega, mis siin toimub, kas sa tead, mis sinu kodukohas üleeile juhtus? Ja praegu on väga-väga suur tragöödia kõigi Lihula inimeste ja Eesti inimeste jaoks üldse. Ja kõik juba maailma suured uudised kirjutavad sellest et see sündmus juhtus minu vanemate või minu sünnikodust kõigest nelja kilomeetri kaugusel. Ja tõesti väga, väga traagiline. Et ikkagi see selline side kodukohaga jääb, ükskõik kus sinu maine kodu praegu ka päriselt ei oleks? Kindlasti kindlasti. Ja seal me tõesti kuus kevadet tagasi kohtusime, oli üks Lihula muusikakooli kontsert ja umbes eelmisel päeval või samal hommikul, kus olid sa saabunud jalgsi Tallinnast oma kodukohta. Ja tol korral oli põhjus väga praktiline, sellepärast et ma saan aru, et viimane buss oli lahkunud ja sina otsustasid siis selle maa oma koju Lihula lähedale lihtsalt jalutada. Jah, tõsi, nii ta on, tõesti, ma jalutasin Tallinnast Lihulasse. Kas sa sel hetkel teadsid, et sinu jalutuskäik tegelikult jätkub? Ja ma teadsin seda jah, kuidagi intuitiivselt mul oli juba eelnevalt mitu kuud olnud unistus võtta ette pikem jalgsirännak ja kuna Tallinnast bussi ei tulnud isegi ma proovisin hääletada ja siis ma mõtlesin, et Pole hullu, et lähen jala on võib-olla hea ettevalmistus mu pikemaks jalgsirännakuks, mis oli ees ootamas. Aga ometi selliseid ise sel hetkel suhteliselt ettevalmistamata, et sul ei olnud spetsiaalseid jalanõusid või mingisugust toitu jooki kaasa varutud või kuidas? Ja selles osas on sul õigus, ma olin tegelikult täiesti ülikonnas, valgete kingadega, kuna eelneval päeval oli vanalinnas Adamson Eriku muuseumis toimunud üks kontsert, kus ansambel tuli taevast esitas minu ühte kirjutatud teost ja see on tõesti niimoodi pidulikus kontserdiriietes jalutasin laagri bussipeatusest Lihulasse. Et väga ebamugavate kingadega jalutusalgas õhtul, nii et ma jalutasin kogu öö vahepeal tegin paariminutise uinaku kusagil bussipeatuses ja siis siis jätkas. Et jah, täiesti ette valmistamata. Nõnda kõlas Meego märgi teos avar maastik. Ansambli tuli taevast esituses 10. mail 2014. aastal Tallinnas Adamson-Ericu muuseumis. Pärast kontserti jalutas Meigot laagri bussipeatusest Lihulasse ja sellega algas tema jalgsirännak Indoneesiasse. Enne veel, kui Meigo märk sai maailma kuulsaks ränduriks, õppis ta muusikat. 11 aastaselt sai Mehhikost Tallinna muusikakeskkooli ühiselamu noorim elanik ja ta alustas trompetiõpinguid pealinnas. See valik tuli päris noorelt, ma lahkusin vanematekodust juba 11 aastaselt. Läksin elama Tallinna muusikakeskkooli ühiselamusse ja õppima trompeti erialal trompetit, ma olin juba eelnevalt kolm aastat õppinud ja Lihula muusikakoolis oli üks kontsertmeister, kes andisse mu trompeti õpetajal minule nii-öelda näpu vahele ajalehest välja lõigatud paberil, sellise pehmel paberil muusikakeskkooli vastuvõtueksamite katsete ajad ja sellise kutse, et tulge, tulge katsetele ja siis tema kindlasti soovitas mul minna edasi õppima muusikakeskkooli ja minu trompetiõpetaja, kas seda toetas vanemad olid küll, alguses mõtlesin, et kuidas siis 11 aastase noorena, kuidas ma lahkun moodi kodus. Et mul oli siis suvi läbi aega ennast tõestada, et Mark saan hakkama ise oma riiete, pesemise ja toidutegemise ja muidugi veel kõige muuga. Ja kuidas sa hakkama said, kui sa ühel hetkel sinna muusikakeskkooli ühiselamusse elama asusid? Ja kui ma sinna nõmmele Vabaduse puiesühiselamusse õppi mahtusin, siis ma olin seal loomulikult kõige noorem ja ma olin seal kõige noorem vist viis aastat, enne kui tuli üks noorem õpilane. Aga see atmosfäär, mis Tallinna muusikakeskkoolis valitseb, see on mina ütleks üli üli sõbralik, sest kõiki ühendab muusika, kõik õpivad mingit pilli, kõik on sellised mingis mõttes natukene tundlikumad ja tõesti nagu üks suur perekond ühiselamus mind niimoodi hoiti, nii paljud vanemad ma ütleks, õed-vennad, kõik hoidsid mind väga seal esimesed aastad, kuid esimene aasta oli üliraske. Mul oli tohutu koduigatsus, tihti maa, nutsin üksinda kusagil duširuumis ja väga igatsesin kodu. Et kuidas suures linnas saad hakkama kõik need bussiliinid ja transpordikaardid ja mis kõik tuli tegeleda, et 11 aastase Jaktoris natuke keeruline algustes. Aga millisesse seltskonda sa sattusid, kes olid sinu klassikaaslased, ma kujutan ette, et klassikaraadiokuulajatele on nii mõnigi nimi praegu täiesti tuttav. Ja minu klassikaaslased ja minu toanaaber oli Johan Randvere, kes on tuntud klassikaraadiohääl ja klassikatäht ja, ja veel klassikatähtede saatejuht ja ütleb oma nii-öelda saadet Youtube'is. Et temagi elasime ühes toas mitu-mitu aastat, siis minu klassis olid veel Jakob Teppo, kes on ka tuntud klassikatäht. Kristiina rokaševitš. Ja minu pinginaaber oli Martin argus ja Egert Leimzar, kes on ka tuntud muusikud. Et sealt see nimekiri on väga pikk, kes kõik olid meie klassis, et meie lennust enamus on tegevad muusikud. Aga Meigo, millal sa ise viimati trompeti kätte võtsid? Trompetit ma mängisin vist eelmine aasta mingiaeg, et praegu pean tõdema, ei ole, ei ole tõesti üldse mänginud. Viimane suurem esinemine oli Vietnami televisioonis, kus ma mängisin eesti rahvushümni ühe intervjuu raames. Aga muidu ei ole mänginud. Praegu lammutan teine nässon eitama. Nii kõlas eesti hümne Vietnami televisioonis Mehhiko märgi esituses Vietnami telekanalis VTV neli olime Heigoga suisa kolmveerand tunni pikkune intervjuu. See konkreetne trompet, millel kõlas Eesti hümn, laeneti kohaliku televisiooni poolt, aga jalgsirännakut alustas Meigo oma isikliku trumpetiga. Trompet oli minuga kaasas rändamisel 11 riiki läbi Euroopa ja Türgi ja siis, kui ma hakkasin rändama nii-öelda natuke ekstreemsema kliimas läbi lume miinus seitsmeteistkümne kraadiga tõlkisin lumes ja siis ma nagunii trompetit mänginud, et siis ma saatsin ta vanemate juurde. Ja nüüd ma hiljem ei ole, kuigi mul on salaplaan soetada uus trompet, hakata uuesti mängima, vana arm ei roosteta, võib öelda. Kui tihedat sidet sa oma muusikutest sõpradega pead? Ja ikka peame just paar päeva tagasi, helistasime Johaniga, oli plaan teha videokõne, kuid siis tal oli teine tund. Siis mul on veel teisi muusikakeskkoolist väljas sõpru, nagu näiteks Indrek Tammoja, kes on Eestis tuntud kui rändaja. Andnud mitu CD albumit välja ja temaga helistasime just paar päeva tagasi. Ja ikka ikka hoian sõpradega proovin hoida sidet, kuigi peaks aktiivsemalt tänapäeval ju kõik kolivad internetti. Kõik on nii-öelda aktiivsed internetis, aga nii-öelda otseselt nii palju võib-olla ei suhelda isegi internetis, et seda võiks kindlasti olla rohkem. Ja lisaks sellele, et sa mängisid trompetit, sa leidsid, et sa tahad ka ise muusikat kirjutada, mis hetkel sa selle ära tundsid? Ma tahaks siinkohal mainida oma head trompetiõpetaja Aavo Otsa, kes ütleks üle poole elu pühendanud tõesti oma õpilastele varahommikust hilisõhtuni olnud iga päev Musk akadeemias ka nädalavahetuseti, ma mäletan, et tema juurde tundi võis minna alati, kas hommikul õhtul ükskõik mis päeval alati tal oli oma õpilaste jaoks aega, et me ei olnudki tihti selliste fikseeritud tunni aega, vaid vabalt võis minna hommikul lõunal, vahel hilisõhtuni, istusime seal ja ta tegi tõesti pühendan ja siiamaani pühendab ennast koos oma abikassa meeli otsaga oma õpilastele, et see on ülimalt imetlusväärne. Ja mingi aeg tõesti, mul hakkas tekkima vajadus egiptuse heliloomingut, see tuli kuidagi loomulikult. See oli seotud kindlasti ühe arvutiprogrammiga, et kui ma olin juba vist 12 aastane, siis arvutisse sain laadida programmi labitsel noote kirjutada ja siis kuulata seda tagasisidet, seal seda kuidagi niimoodi algas ja, ja siis see kassas loomulikult vahel tekkis mingi tung panna mingisuguseid kogemusi, tundeid, arusaamasid aipamisi kuidagi need võtta ja siis panna või sunnetanud helidesse muusikasse. Millistele koosseisudeni sa kirjutasid peamiselt? Ma olen kirjutanud hästi palju sooloklaverile ja hiljem hakkasin õppima kirjutamist sümfooniaorkestrile suurele, aga ma ei ole seda ühegi helilooja käe all õppinud lihtsalt täiesti ise ja intuitiivselt, et kuidas mulle õige tundub. Mul ei ole mingit väga, väga spetsiifilist harmoonia, haridust ega midagi sellist. Aga siis ühel päeval kui sa olid ära lõpetanud juba Tallinna muusikakeskkooli, kas sul ei tekkinud pähe mõtet minna ka edasi muusikat õppima? Mõise rändamise kihk oli ikkagi nii suur. See rändamise kihk oli kuidagi suurena ja mul tekkis ka mingi sisemine konflikt tol ajal linnaeluga et ma tundsin, et ma kuidagi igatsen väga loodust, sellist naturaalset keskkonda. Et siis ma hoopis kui teised minu ka sealsed olid ülikoolist, siis mina elasin üksinda metsas mitu aastat elasin täiesti sügaval metsa sees, päikesest, palkmajas, isegi ilma elektrita. Et niimoodi täiesti kogu talve aastaringselt täiesti looduse rütmis. Et seal visiidil ei olnud mul naabreid näha ainult puhas loodus. Kas sul seal lisaks trompeti mingi pill veel oli? Ja mul oli seal väike klaver, väike pianiino, seal oli mul hulga flööti, isegi üks süntesaator, milles patareisid. Laadisin seal mitu bambusflööti, mõned trummid, kolm trompetit, Josku väikeseid, vilesid, mingid väikesed kellasi, kauste, selliseid hilisemaid hilisemaid kellasid. Et rohkem praegu ei meenu. Kui palju sa õhtuid siis muusika tegemisega sisustasid? Seal sai istutud, klaveri taga sai istutud tihti ja suur rõõm oli, kui tuli muidugi linnast külla sõbrad muusikut, kui Johan Randvere Jaan Ots, Jakob Teppo, Aleksander Jalasto, tulid kambaga kõik autodega metsa, siis neil oli see ka selline väga eriline, kuidas öelda linnast nadi põgenemine, käisime metsas jalutamas ja jõe ääres ja siis nad seal mängisid lihtsalt tundide viisi klaverit. Ja kuna mul ei olnud ka elektrit, siis õhtul küünlavalgel. Et nagu vanasti klaveriõhtul võib-olla olid ka. Sügavas metsas asunud elektrita palkmaja oli alles algus. Ühel päeval otsustas Meigo märk võtta ette jalgsirännaku eesmärgiga läbida 40075 kilomeetrit. Tolm. Maikuu õhtul jalutas Meego Tallinnast Lihulasse ja pärast seda hakkas tegema ettevalmistusi maailmale tiiru peale tegemiseks. Millise ettevalmistusega ta teele asus? Pärast Tallinnast Lihulasse jalutamist ma olin kaks nädalat veel kodus. Otsisin üürnikke oma metsatallu metsatalu välja üürida ja siis hakkasin pakkima, asju mõtlema, mida oleks vaja, et loodetavasti aastatepikkuseks jalgsirännakuks. See oli siis 2014. aasta Margus. Aga nüüd, kas see pakiksid koti teistmoodi? Kas telki? Võib-olla alguses ma mõtlesin liiga palju asju, seljakott oli mul natukene raske, et mida kauem ma rändasin, seda rohkem ma taipan, seda tõesti ei ole vaja, seda ka tõesti ei ole vaja, et rohkem hakkasin kandma sellised, ainult nii-öelda rohkem hädavajalikke asju, et kõik üleliigne langes nii-öelda ära. Selle nelja aasta ja kolme kuu jooksul sa jalutasid 22. riigis, et 20000 kilomeetrit ja seal ööbisid 220. kohalikus kodus. Mida need kodudes viibimised sulle on õpetanud? Kodu on kindlasti üks kõige erilisem paik ja kõige privaatsem. Mina alati ütlen, et justkui nagu pühapaik ja kui on võimalik saada sisse kohaliku koju olla lühidalt koos või elada lühikest aega kohaliku perega, siis see on kindlasti üks erilisem asi, mis ühe ränduri iga võib juhtuda et nii-öelda näha ja kogeda kõike niimoodi seestpoolt, eriti kui see on veel teises riigis, teises kultuuris, religioonis ajaloos täiesti teistsugused traditsioonid, toidud, kõik muu, et see on väga-väga eriline ja tõsi, mul õnnestunud ööbida ja lühidalt elada rohkem kui 220. kodus rohkem kui 20. riigis, vahel üks ööpäev, vahel lausa mitu nädalat, kõige kauem, isegi kolm kuud ühes Nepali kodus. Kui me muutusime väga lähedaseks ühe mägedes elava perekonnaga, kellel on selline ilus vaade lumistele Himaalaja mägedele ja lamp Everestile, muutusin nendega väga lähedaseks ja hakkasin aitama ehitada uut maja pärast suurt Nepali maavärinat. Ja siis ta seal täiesti aeg niimoodi lendas kolm kuud. Kuna, kui ma olin nendega koos ja siis alles pärast sõda, jätkasin teda ikka jalutamist. Inimeste reaktsioon on, kui nad kuulevad, et sa jalutad mööda maailma. Ma proovin, kui ma jalutan, siis proovin leida väiksemad teed, miteerutada suuremal maanteel vaid proovide leida paralleelseid väiksemaid teid, esiteks rahulikum jalutada ei ole suurt liiklust ja hästi põnev on näha selliseid hästi eraldatud maailmakülasid. Väga tihti mulle inimesed öelnud, et ma olen esimene nii-öelda läänemaailmainimene, keda nad oma silmaga näevad, sest nende piirkonnas ükski turism mitte kunagi ei satu. Esimese asjana tihti küsitakse, kui nähakse mind jahtumas, kuidas sa siia said cossu mootorratas on, kus su ratas on ja siin ei ole isegi bussipeatus seda täiesti valel teel, inimesed arvavad lootusetult eksinud. Igas riigis ma proovin õppida kohalikku keelt, et ma oskan seletada oma jalutamist. Ja siis tihti enamus inimestele nagu uudishimu olnud, et miks ma jalutan, kui kaua, kust ma tulen. Ja eriti sellistes väikestes külades on nii palju külalislahkust, inimestele elutempo, selline aeglane ja tihti inimesed on kogunenud mu ümber all mul igasugu jooke sööke, küsinud, küsimusi tahtnud fotosi teha. Et see tähelepanu on olnud, on väga märkimisväärne ja siis tihtile inimese ühe toa, sa oled väsinud. Tule tule üheks päevaks koju saab pesta, saad süüa, meil oleks nii suur au võõrustada kuulda lugusi veel sind kuidagi aidata. Et see on olnud kindlasti minu jaoks väga valgustav kogemus, kui palju abivalmis inimesi maailmas on? Sa mainisid, et sa püüad õppida kohalikku keelt. Kuidas sa seda teed? Juba enne kui ma igasse riiki sisenenud, siis ma interneti vahendusel proovin õppida nii palju kui võimalik kirjutada oma väikesesse märkmikusse, sellised põhilised laused, numbrid ja nii edasi ja siis, kui on juba sisenenud riiki, siis võimalikult palju praktiseerida. Aga loomulikult tihti inimesed räägivad inglise keelt ja tihti ma olen kasutanud ka erinevaid mobiiliprogramme, mis aitab tõlkida. Ja loomulikult kehakeel ja oledki, aitab. Kuna inimestele meil kõigil on samasugused emotsiooni samad vajadused, siis käte, emotsioonide, silmade naeratuse abil saab väga palju väga palju öeldud. Nii laulsid Nepaali tüdrukud Leigole jalgsirännakut ja erinevates kodudes viibimist, on pidevalt saatnud kohtumine elava muusika traditsiooniga. Mul on endal kaasas hästi kvaliteetne linditaja ja see on olnud ka, miks üks minu erilisi huve just lindistada, kohalikke laule, otsida, vanemaid inimesi paluda neil laulaks mingeid laule, mida nad mäletavad oma lapsepõlvest, lindistada erilisi eksootilisi instrumente. Ma pole kunagi pole kokku puutunud, siis erinevates riikides on erinevad harmooniat, erinevad heliredelid, täiesti erinevad instrumendid ja nii edasi, et mul on sadade kaupa igasugu erinevaid lindistusi ja ta olla lindistatud ka loodushääli, erinevaid linde, igasugu putukaid, elevante džunglis ja nii edasi. Et see helide maailma maailma heli spektrumi salvestamine on kindlasti üks minu erilisi huvisi. Polnud ja millised pillid või laulud on siin kõige enam vapustanud? Mind huvitavad väga mingid iidsed laulud, mingeid hästi-hästi, vanad vanad laulud, ka, võib-olla vanad palved mis on sadu, sadu, sadu aastaid vanad. Et sealt on tunda mingisugust ürgsust või mingi inimhinge mingisugust ajatust või seda, et läbi ajastute inimesed on tegelenud sarnaste küsimuste ja probleemidega. Ja on ka tunda mingisugust loomulikku puhtust. Need olid Ilkerja Mustafa, keda Meiga kohtas Türgis, aga mida nõuab inimeselt selline jalgsi rändamine? Ma arvan, et minu jaoks see jalutamine, see 20000 kilomeetrit jalutamist seal tuli hästi, loomulikult see oli selline hästi-hästi suur unistus ja ma tõesti tundsin, et ma väga väga tahan seda teha, see tahe või see tahtejõud oli nii suur ja see unistus oli nii tugev ja loomulik, et see unistus ise hakkas andma mulle jõudu, seda unistust ellu viia ja unistusi andis niimoodi piisavalt tahtejõudu. Ja need kindlasti aitasid palju edasi. Ja mingi hetk see oli see protsess ise, muutusin nauditavaks, et see oli, see oli nii põnev, et see küsimus, mis saab edasi see teadmatus, see kindlasti aitas edasi minna ja, ja mingi hetk oli juba rännatud, kui ma vaatasin tagasi, meenutasin kõiki neid häid inimesi, kellega olin kohtunud. Vaatasin vanu fotosid, videosid lihtsalt minevikku, positiivsed kogemused andsid ka väga palju inspiratsiooni ja uut lootust. Et minna siis edasi, jätkata teekonna. No olnud hetki, kus sa oled kuskil džunglis, sul on toit otsa saanud ja sa sööd bambus. Mida sa sellistel hetkedel tunned, kuidas sealt edasi minna? Ja see, mis sa kirjutasid, see tõesti juhtunud seri laoses, kui ma üksinda jalutasin läbi ühe mägi džungli, siis kolmandal päeval sai kogu mu koti seda toit otsa ja ma hakkasin sööma värskeid bambuslehti. Hiljem lavastasin muidugi, et värsked lehed on väga-väga tervislikud, teised on nii palju kasulikke omadusi. Ja tõesti on olnud väga palju katsumusi, nagu näiteks läbi mitme kõrbejalutamise Iraanis, India kõrb aladel rohkem kui neljakümnekraadises, kuumuses kogu päevajalgsete päikese all ja, ja matkata lumes, telkida lumes, siis sellised vihmaperioodid, mis Aasias on, kus kuude viisi lihtsalt laos vihma sajab peagu iga päev, kus kõik asjad on märjad või niisked ja selline udune, on kogu aeg, et mitmed väljakutsed on, vahel on ka selliseid, mitmed suurema kriminaalsusega alad, mida ma olen läbinud aga kindlasti kõige suuremad välja kutsuda kindlasti sisemised väljakutsed, kuidas toime tulla oma sisemiste negatiivsete emotsioonidega. Kuidas neid ületada, kuidas suurendada endas olevaid positiivseid nii-öelda dünaamikaid, printsiipe või energiaid. Ja, ja ma tunnen, et kõik väljakutsed, et ma tahan, et mul oleks selline hoiak ja usk, et kõik väljakutsed ja raskused on väga suured võimalused, mis aitavad mul muutuda arvukamaks, tugevamaks ja paremaks, et võtta selline hoiak, et kõik kannatused, ebameeldivused, need on väga suured abistajad, et nad saavad väga aidata meil kasvada muutute tugevamaks ja paremaks. Et ma proovin seda sellist hoiakut, usku kogu aeg hoida. Kas sellised arusaamised või või selliste arusaamiste nii jõudmine on tulnud läbi nende rännakute või on need sinuga poisipõlvest saati kaasas olnud? Ma arvan, et need arusaamad on kindlasti kõikidel kõikidel inimestel, kõik seda kindlasti teavad neid aru saama, siis inimesed ikka teavad ise väga täpselt, mida nad peaksid vältima, mida nad peaksid tegema. Ma usun küll, et, et igaüks tunneb ja teab täpselt enda seest neid vastuseid. Meigo jalutanud aasiamägi džunglis ja mussoonvihmadest, miinuskraadidega, Türgima lumistes, mägedes, aga mõnikord ka lihtsalt linnulaulu saatel. Ja ühel päeval, kui jalad olid kandnud Vietnami pealinnakohtus, Meiga seal oma tulevase abikaasaga. Ja see oli juba üle kolme aasta tagasi, kui ma olin jalutanud 13000 kilomeetrit ja olin jõudnud Vietnami pealinna Hanoi isse, siis kohtasin ühe vietnami neiuga, kes oli kulmu jalutamisest ja soovis jaotamisega ühineda, siis ma proovisin teda nii-öelda hirmutada, et see on väga, väga raske, nii emotsionaalselt kui füüsiliselt. Et see on tohutu eneseületus, iga päev aga tuli välja, et on maratonijooksja jooksnud mitukümmend maratoni ja ära aga tuge, aga siis minu jalutusjätkus, siis ta saatis mind Vietnami pealinnast välja ja ma arvasin, et ma rohkem teda kunagi ei näe. Kuid me jäime kirjutama, helistama ja siis järgneva ühe aasta jooksul ta tuli minuga kohtuma ja koos rändama kokku 10 korda, kaks korda bussiga ja kaheksa korda lennukiga viite erinevasse riiki Vietnami, Singapuri, Malaisiasse, Kambodžas ja Indoneesiasse. Ja siis selle 10-l erineval korral jalutasime koos üle 750 kilomeetri. Ja siis, kui mul täitus 20000 kilomeetrit jalutamist enne seda ma hakkasin juba vaevama mõningate terviseprobleemide kallal. Raske seljakoti aastatepikkune kandmine oli natukene mu seljale ja selja närvidele ja südamele avaldanud negatiivset mõju siis ma tahtsin võtta pausi jalutamisest ja siis ma tulin tema juurde tagasi Vietnamisse ja tõsi, nüüd me oleme abiellus ja meil on juba ka ühe aasta ja kolme kuune tütar tütar Maria maid. Maria Mai kõlab ju nagu, nagu täitsa üks eesti tüdruk, aga kui ma ei eksi, siis sellel nimel on tegelikult ka vietnami keeles, aga ilus tähendus. Ja nimel May on vietnami keeles, tähendab see tähendab üht hästi ilus satel kollast ja endalist lille. Siis see on ka ühe planeedi nimi ja tal on selline üldine heaendeline tähendus. Ja kuidas Maria May elab praegu? Ja väga hästi marjamaale on ka, juba võiks öelda oma etterändur, talle väga meeldib rattaga sõita, kuigi ta ise ei sõida, aga rattal olla tagaistmel. Talle meeldib iga päev sõita mööda küla ringi ja siin vietnami külades, üldiselt see rahvastiku tihedus on hästi-hästi suur, et maja maja küljes kinni ja kõik naabrid käivad omavahel läbi. Selline sotsialiseerumine on hästi suur, et ta kasvab sellises sotsiaalses võrgustikus ja mul on tõesti väga hea meel, et talle väga meeldib liikuda juba igal hommikul. Ta toob oma jalanõud või toob minul jalanud mütsi või toob oma särgi ja siis ütleb mulle, lähme, lähme. Ja ma proovin talle nii võimalikult palju eestikeelseid sõnu õpetada, et praegu ta räägib ikka rohkem eesti keelt. Õnneks. Ma just tahtsin küsida, et mis keeles te oma peres räägite, kuidas te omavahel suhtlete ja kuidas tütrega? Tütrega, mina räägin tütrega eesti keeles, abikaasa regi, vietnami keeles ja omavahel. Me räägime inglise keeles, kuigi me juba õpime aktiivselt ka teineteise keelt. Ja tütreke juba puterdab kolmekeelsed. Sa oled öelnud välja selle, et tegelikult juba selle aasta lõpus te tahaksite seda rännakut jätkata kolmekesi. Jah, meil on väga suur unistus jätkata seda ümber ilma rändamist niimoodi, et mina jätkaks jalutamist ja abikaasa ja tütreke reisiks siis samal marsruudil väikese matkaautoga 30 40 kilomeetrit päevas. Ja kuna, kuna mul on tõesti väga suur unistus jalutada erinevates riikides vähemalt planeedi ekvatoriaal, see ümbermõõdupikkus, mis on siis 40075 kilomeetrit, ehk ma olen kilomeetrite arvult alles poole jalutanud et loodetavasti õnnestub siis neli-viis aastat veel jalutada ja kuidas öelda, ka minu abikaasal on olnud juba aastaid sarnane unistus minna reisima pikalt. Et me jagame ühist unistust ja ta väga-väga ka toetab mind selle elluviimisel. Ja nüüd valmistame tütart selleks ette. Kuidas nüüd ettevalmistused välja näevad? Praegu näevad niimoodi välja, et kõigepealt harjutame meie külas meie maakonnas Vietnamis reisimist ja siis juba teistes riikides, et ta harjuks liikuma, harjuks inimestega kohtuma. Mis sa arvad, mis teie järgmine sihtpunkt on? Ma soovin naasta Indoneesiasse Sumatra saarele täpselt samasse punkti, kus mul täitus 20000 kilomeetrit jalutamist ja siis jätkata täpselt samast punktist ja siis reisida läbi Indoneesia saarestiku siis pakkuva New kinnisAustraalias, Tasmaanias, Uus-Meremaal, siis mõnedel mikroneesia Fidži saartel, Filipiinidel, Taiwanis, natukene Hiinas, Lõuna-Koreas, Jaapanis, siis saab minna üle mere Kanadasse siis teiste põhja luura Ameerikas, mõned piirkonnad Aafrikas ja siis naasta Euroopasse. Et selline pikem unistusi visioon. Kas sa tood oma perekonna ühel päeval Eestisse ka? Ja kindlasti kindlasti ta on ja seda me väga väga ootame. Mu abikaasa on tõesti hämmingusse, kuna mu isa talu asub Lihula lähedal. Alaküla külas ja mu isal on hästi palju maad, mitu-mitukümmend hektarit põldu ja metsa ja meie majast naabrit nagu ei paistagi ainult lõputud põllud ja metsa. Et minu abikaasa jaoks on täiesti mõistmatu, kuna tema on kasvanud üles sellises hästi Aasia tihedalt asustatud külas. Et ta väga ootab seda ruumi ja ka kõikide sõpradega kohtumist mitme sõbraga. Me oleme praegu ainult rääkinud telefoni vahendusel. No tegelikult minu pereliikmed reisivad palju, kõik mu pereliikmed on käinud, mis mu õe Kadiga, Merism, Kreekamaal vallutasime Olümpose mäe tippu. Mu ema Marie on tulnud Kreekasse, Türki, Nepali ja Vietnamisse. Mitu korda oleme emaga koos teinud väga huvitavaid seiklusi koos. Ja ma ei tunne, mingis mõttes ei tunne, et oleksin kodust kaugel, kuna tegelikult ma olen jalutamise kaugusel. See võib olla täiesti psühholoogiline, et ma tunnen, et kodutalu on lihtsalt mõned tuhanded külad eemal kõigest jalutamise kaugusel ja tänapäeval lennukiga võib ju tulla paari päeva jooksul olla kohe ükskõik millises maailma punktis. Et need kaugused on kindlasti väiksemad. Nagu me Eigo ütles, on tal diktofon pidevalt käepärast. Ühes teepealses tunnelis kõlas Mei kohel, nii kui palju on ta ka viimasel ajal ise muusikat kirja pannud. Kirja pannud väga palju ei ole, ma olen rohkem lindistanud selliseid lühikesi teemasid, näiteks kui ma teen, olen jalutanud siis oli väga keeruline kirja panna mitme aasta jooksul, mul oli alati kohe valmis lingistaja ja olen tunnistanud peaaegu mitu 1000 sellist lühikest meloodia klipi lühikest sellist teemat, millest siis hiljem komponeerida muusikat. Et hästi palju lühikesi selliseid meloodia viisikesi on, on tulnud. Sind kindlasti tahaks rohkem pühendada aega hiljem heliloomingule. Kas sa oma tütrekesele lastelaule ka oled tutvustanud? Lastelaulu, mitte nii palju rohkem, ta kuuleb klassikalist muusikat mul kodus iga päev mitu-mitu tundi mängib raadio küll mitte eesti klassikaraadio, aga internetti üks klassikaraadio, kus juttu üldse ei ole, ainult on kogu aeg muusika. Et ta kasvab, kasvab tõesti, sellises. Täna kuulasime ooperit mitu tundi ooperiaariaid, et kuna väikelapsele, nagu aju hästi kiirelt areneb ja ta võtab kõike omaks, hakkab kopeerima imiteerima, siis seda nii armas vaadata, kuidas ta hakkab ümisema muusika taktis või laulude taktis. Kui nüüd mõelda, et üks Lihula poiss kõnnib mööda ilma Sul on tore perekond, kellega te praegu elate koos Vietnamist, jätkate koos reisimist. No mis on kõige tähtsam selle juures, et oma unistused ellu viia. See on hea küsimus, üks asi on see unistuste elluviimine või nii-öelda tulevikuvisioon aga sellest võib-olla veel olulisem on olla, elada praegu siin, teha neid ülesandeid, mis on praegu vajalikud nii hästi kui võimalik. Ja kõige olulisem on võib-olla üldse lihtsalt iga päev või kogu aeg proovida muutuda nii hästi kui võimalik kuidagi paremaks inimeseks. Ma ei oska öelda, mismoodi küll, aga ükskõik, mis võimalikul moel ta teha. Väga armas aitäh. Ja aitäh sulle viis ette ja aitäh kõikidele klassikaraadiokuulajatele. Kuule, ütle, kas mõnikord ikka sealkandis ka klassikaraadio mängib. Ma olen kuulanud küll mõnda kontserdiülekannet ja ja klassikatähtede saadet ikka vaatasin.