Eile 10. juuni pärastlõunal toimus Eesti rahvusraamatukogu suures saalis arutelu laulu ja tantsupeo liikumise jätkusuutlikkuse üle. Kohal olid Eesti vabariigi kultuuriminister, Tallinna linnapea, kohalike omavalitsuste esindajad ning laulu- ja tantsupeo liikumise eestvedajad. Arutati laulu ja tantsupeo liikumise, kestmise, lühiajalisi ja ka pikemaajalisi riske liikumises osalejate panust riigi ja omavalitsuste rolli, kogu laulu ja tantsupeo liikumise kestuses ning argumentides toetuti mullu avalikustatud Praxise mõttekoja läbiviidud uuringu tulemustele mis näitavad kogu valdkonna jätkuvõimalusi praeguse süsteemi järgi üsna ahtakestena. Pea probleem kogu tantsu ja laulupeo liikumise valdkonnas on kollektiivijuhtide nappus. Kollektiivide juhendajaid ei jätku juba paari aasta pärast. Eesti vabariigi kultuuriminister Tõnis Lukas toonitas, et laulu- ja tantsupidude liikumine täiesti unikaalne ja selle valdkonna eest seismine eelkõige kollektiivijuhtide palgaprobleemi lahendamise küsimus on tema prioriteet. Märjaks Isluga mina tunnen ennast väga hästi, sest see ongi olnud minu prioriteet, järgmise aasta eelarvetaotlustes on see number üks taotlus Kultuuriministeeriumi poolt, mida ma lähen valitsusse eelarve läbirääkimistele kaitsma. Nii et see ongi esimene asi, kui on võimalik vähegi normaalne eelarve teha ja võimalik lisaraha leida kultuurile, siis see läheks kohe palgatoetuste süsteemi väljaarendamiseks esimese aasta välja maksta, eks orkestri-koori- ja tantsujuhtidele ja see on elementaarne, et seda traditsiooni hoida. Ja prioriteet on ta olnud kogu aasta jooksul, sest me oleme välja töötanud selle süsteemi, see on päris hästi paigas, detailid on lihvitud ja ka sellel aastal teatud niisugune seemneraha kollektiivide toetuste näol ja kriisipakett oli juba niisugune sissejuhatus. Sellega tuleb edasi minna. See, et mina ministrina seisan laulu ja tantsupeo traditsiooni eest ei ole üldse erakordne. Iga kultuuriminister peab seda tegema, sest see on meie kultuurist lihtsalt nii suur osa. Aga kuna ta on justkuinii erakordne ühtepidi aga justkui traditsiooniliselt kogu aeg toimub, et ta ei ole kahtluse alla seatud siis on tekitanud olukorra, kus me ei näe teda, ta on nii suur ja kui me teda lähedalt vaatame, siis me ei pane teda tähele ja räägime hoopis väiksematest asjadest. Nii et see on laulupeo ja tantsupeo traditsiooni õnn ja õnnetus, et õnn on see, et kõik räägivad temast. Aga õnnetus on see, et siis kui on vaja kas vahendeid leida või siis midagi erakordset meenutada, siis siis justkui meenuvad hoopis väiksemad asjad. Ja minu meelest ka eelmisel aastal, kui oli 150. laulupidu koos tantsupeoga, võimas üritus siis aasta kokku, sealt ma vaatan kõigil tasanditel. Minu meelest selle korraldajaid ei tänatud piisavalt. Me ei osanud seda võib-olla just selle tõttu, et me oleme temaga nii ära harjunud, aga nüüd tuleb öelda stopp ja tuleb teda rohkem tähele panna kogu ühiskonnana sest me ei saa riskida sellega, et ta ükskord hääbub. See traditsioon peab kestma jääma. Tallinna linnapea Mihhail Kõlvart tõi oma sõnavõtus välja vajaduse kogu süsteem uuesti üle vaadata ja eelkõige rahastamise mudel Mihhail Kõlvart. Ja muidugi, kui me räägime laulu ja tantsupeost kui meie rahva identiteedi vundamendist siis tuleb aru saada, et tegelikult see ei ole ainult laulu ja tantsupeo kulminatsioon vaid see on igapäevane tegevus ja konkreetsete inimeste igapäevane panus. Ja ilma selleta ei ole ka võimalik. Aga kultuuri ja ajaloolise pärandi säilitamist, see on ka meie rahva harimine. Tuleb aru saada, et see on kultuuri vundamendi tugevdamine ja jällegi, et see kestab iga päev. Ja, ja sellepärast peab olema ka sügavama arusaam kui tähtis on just see igapäevane protsess ja kui tähtis on inimeste roll, kes on selle protsessiga kaasatud. Te ütlesite ka, et rahastamise printsiip on võib-olla natuke liiga arhailine, et seda tuleks kaasajastada. Suuremas plaanis mees kahjuks peame tunnistama, et ei ole mingit printsiibil et pigem rahastamine on kaootiline ja ei ole süsteemne ja kui nüüd me mõtleme selle peale ja saame aru, et jutt on kui mitte kõige tähtsamast protsessist, mida me praegu kirjeldasime siis kindlasti see protsess on väga tähtis meie jaoks ja kultuurilises plaanis. Tegelikult me võime öelda, et seal on ka kõige tähtsam protsess ja, ja samas me peame tunnistama, aga selle protsess eksisteerimine ei ole süsteemselt tagatud. Siis muidugi tekib küsimus, et kuidas see võimalik on enne seda, kui me räägime summadest. Tegelikult me peaksime mõtlema, aga mida see rahastamise süstematiseerimine tähendab? Ja alustada jällegi tuleb inimestest, et inimene tänu kellele see protsess on võimalik ja eelkõige laulu ja tantsujuht. Ja samas te ütlesite, et laulu- ja tantsujuhtide osas peaks neil olema staatus. Ja staatus, mis annaks nendele kindlustunnet ja ma arvan, see staatus tähendab Nende erilist rolli ühiskonnas, aga see peaks tähendama aga tasustamise korda. Võib-olla see kõlab riigikogu pragmaatiliselt, aga seal ilma selleta ei ole võimalik süsteemi luua. Ja siis, kui see staatus on olemas, siis võiks ollagi riigi koorijuht eri tantsujuht kes võib töötada nii omavalitsuses kui ka MTÜs, aga tal on tagatud vastoph palka, kuna tema on laulu ja tantsupeo protsessi osaleja. Te pidasite vajalikuks märkida ära rahvariiete süstematiseerimise korda. Mida te täpsemalt silmas peate? Minu arvates tegelikult see ei ole õige, et iga kord enne tantsupidu iga kollektiiv iga koor, iga tantsukollektiiv peavad tundma muret, et aga kuidas nad tagavad endale rahvariided. Et noh, rääkimata sellest, et antud juhul on ka päris visuaalne küsimus, et kuidas kõik suuremas plaanis hakkab välja nägema, siis no tegelikult me räägime suuremast pildist, sealhulgas ka visuaalselt suuremast pildist, ehk siis mulle tundub siis, kui on kehtestatud rahvariiete muster antud laulu ja tantsupeoks siis peaks olema ka tagatud ka võimalus rahvariided saada ja ma arvan, et see ei pea olema koori- ja tantsujuhtide mure, see peab olema tsentraliseeritud ja kollektiividele tasuta. Kas kohalikud omavalitsused ja riigi tasandil ja siis need täna esindatud valdkondade esindajad on piisavalt hästi omavahel suhelnud. Ma arvan, et Tallinnas see kommunikatsioon on korraldatud heal tasemel, koostöö toimib, ma millegipärast arvan neid ka teiste omavalitsuste puhul, see ei peaks olema probleem, eriti kui see on väike omavalitsus, siis noh, meie püüame seda teha süsteemselt, kuna meil on suur omavalitsus mõnes väikses omavalitsuses, seda tehakse natuke teisel viisil lihtsalt sellepärast, et inimesed omavahel suhtlevad omavahel otsekontaktis ja seda saab saavutada ka sellisel viisil mis võiks olla tõepoolest süstematiseeritud, on ehtne lähenemine ja see peaks olema juba süstematiseeritud riigi poolt. Et uurija tantsujuhi saatus, aga ka palk, kui ta on laulu ja tantsupea protsessi osale, ei pea sõltuma sellest, kas ta töötab Tallinnas või ta töötab Pärnus ja ei pea sõltuma sellest, kas ta töötab omavalitsuses ehk siis on omavalitsuste struktuuritööd või ta on mingi MTÜ tööd ja see tähendab just seda riiklikku staatust. Eesti kooriühingu esimees Hirvo Surva tõdes pärast arutelu, et püstitatud eesmärgid asjadest väga täpselt ja tõsiselt rääkida said täidetud. Hirvo Surva. Eesmärk oli see, et, et on pikalt räägitud nendest probleemidest siin-seal ja juba üle 10 aasta, isegi et me saime esimest korda kokku tegelikult kõikide osapooltega, vähemasti nende esindajatega. Sest see süsteem, mida me oleme koorijuhte Liiduja koorile arutanud pikalt peaks nagu olema siis nii-öelda kolm tabureti jalga on kõigepealt valdkond ise lauljad, tantsijad, mängijad, on omavalitsused, on riik. Nüüd me peame hakkama tegutsema ja liigutama seda asja edasi ja käima need samme, sest et ma näen sellist tegelikult positiivsust. Ma ei usu iialgi, et ükski neist inimestest, kes siin täna olid koos mõtlevad peas, et ah, me võime siin rääkida, noh, tühja küll see laulupidu ikka kestab. Ma ei usu seda, ma usun seda, et nii nagu ütles härra linnapea, et väga süsteemselt, mida võiks ja peaks nüüd võtame, selle võiks see peaks veel ära hakkamegi sellega liikuma. Nii nagu ütles kultuuriminister, et minu prioriteet on see. Ja ma usun seda meest. Nii et mina sain igatahes tänasest sellise väga positiivse tunde, et, et me saame tõesti hakata edasi liikuma. Aga seda me saamegi teha ainult selles koosluses. Nii et, et ma väga loodan, et me jõuame nüüd tänase päeva kokkuvõtte ka peaministri juurde, et me saame temaga koos arutada, see on Eesti riigi asi. Ja Eesti riik on omavalitsus, Eesti riik on ka see laulja, tantsija, mängija, meie kohus hoida traditsiooni, et tõesti 50 aasta pärast tuleks näiteks minu lapselast mu käest küsima, et kuule, vanaisa, kunagi oli mingi traditsioon, et lauldi ja tantsiti, kus seal siis nüüd jäänud on? Ma ei taha see vanaisa olla. Ma tahan olla see inimene, kes saab anda oma lastelastele edasi tunda rõõmu kas sellest osalusest või selle nägemisest ja kuulmisest. Ja ma arvan, et see tänane päev annab selleks praegu väga tugeva tõuke. Väga suur osa inimesi tegelikult ei tea, et laulupidu on protsess ja nagu siin täna ütles härra Kõlvart, siis laulupidu on kõigest ühe protsessi. Kulminatsioon ja teavad ju need, kes selles protsessis osalevad ja väga õieti, et see on protsess. Et me oleme nii harjunud sellega, et see kõik lihtsalt toimubki mis tähendab tegelikult samade inimeste oma vaba aega, harjutusi, töid ja nii edasi, siis on väga lihtne näide, et me ei saa teha ühest kollektiivist riiulifirmadelt võtame ta laulupeoaastaselt välja, teeb oma töö ära, paneme riiulisse tagasi, viis aastat seisab seal, see on pidev areng ja me ei räägi siin ainult laulupeo arengust. Me räägime kogu koorikultuuri arengust. Et noh, siin ongi, nagu just selles protsessis on, see on nii-öelda nüüd see kooriühingu koos oma alaliitudega ja siis ers loomulikult oma tantsijatega see nagu meie töö, et me peame tagama selle, et me suudame arendada oma kooriliike, töötada nendega edasi. Kuidas sellest aru saab nüüd nii-öelda hea kuulaja? Kui kellelegi tuttav läheb täna õhtul proovi, sest tegelikult ta valmistub järgmiseks üldlaulupeoks. Aga see ongi see protsess, kus ta ennast arendav, kus ta õpib, kus ta töötab, inimesed panustavad oma aega ja väga palju raha. See on tegelikult väga kallis hobi. Teie kui kooriühingu esimehe sõnum praegu koorijuhtidele on, mis Eesti koorijuhid on olnud vähemalt 15 aastat juba kriisis kriisiolukorras, kallid koorijuhid, et me hakkame minema nüüd väga kindlate sammudega edasi ja me peame minema lõpuni, sest et esiteks see, et ükski koorijuht ei ole huvialaringi juht õpib koorijuhiks. Ja see professioon peab olema arusaadav kogu ühiskonnale. Et koolijuht ei ole harrastaja koos oma harrastajatega, vaid tema on professionaal, kes teeb oma tööd. Ja tänu sellele on meil koorikultuur ja on ka laulupeod. Sealt koolijuhid, me liigume kõik koos edasi ja mida rohkem me seljad kokku paneme, seda tugevamini oleme ühi nägema. Meie laulupidude liikumine ühendab eestlasi poolteist sajandit, täna oleme aga jõudnud seisu, kus koorijuhte ja tantsurühma juhte jääb aina vähemaks ning kogu liikumine praegusel kujul on väga suure küsimärgi all. Edasi minemiseks on vaja meie kõikide ühist jõudu ja tegutsemist.