Kunsti samad pere juunikuu kunstijaamades, sest seekord pisut pikemalt Eesti kunstimuuseumi suvisest püsiekspositsioonist pealkirjaga paratamatus elada ühel ajal. Eesti kunst pärast teist maailmasõda mis on väljas rüütelkonna hoones, teemaks Eesti kunsti ajalugu ja selle konstrueerimise rekonstrueerimise võide konstrueerimisega kaasnevad küsimused. Teiseks suviseks pikemaajaliseks väljapanekuks on Pärnus avatud näitus mees ja naine alapealkirjaks Alasti jumala ees. Kuraatoriks kas Briti kunstnik, kunstiteadlane ja teoreetik Edward Liussismi kes on ühtlasi Pärnu uue kunsti muuseumiostude ekspert? Mees ja naine on seekord tihedalt seotud religiooni küsimustega? Vaal galeriis on vaata Andres loo kuraatori näitus allusioonid jõule vaatleb mehelikkuse atribuute. Näituse peategelane on minimalistliku vormi esteetikaga kaasaegne relv, millelt vormi ilu on võtnud surma ja vägivallamärgi tähenduse. Ning lõpetuseks saates ka väike uudiste rubriik. Eesti kunstimuuseumis rüütelkonna hoones on avatud suvine püsiekspositsioon. Paratamatus elada ühel ajal eesti kunst pärast teist maailmasõda. Külaliskuraatoriks on Sirje Helme näituse pealkiri laenatud Peeter Mudisti maalilt ja pehmendab ehk pisut ülevaatenäituste paratamatut meelevaldsust mida tekitab üldistamisvajadus. Sirje Helme on olnud üks olulisemaid sõnavõtjaid Eesti kunstiajalooküsimuses, millega seotud probleeme on püütud lahendada juba üle 10 aasta. Praegusel postajaloolisel perioodil ei taha hästi mingitesse konkreetsetesse raamidesse mahutada ja ettemääratud süsteemidesse valutult paigutada. Meie siin Eestis püüame aga järjekindlalt ka narratiivse kunsti looga tegeleda Buzeledes probleemidega, mis tekivad vastuoludest kunsti, uute vaatamisviiside käsitluste interdistsiplinaarsuse nõude ja katkendlikku kunsti mälu vahel. Ühest küljest justkui oleks vaja luua mingit avaramat, kuid siiski süsteemset pilti meie kunsti sajandist kuid teisalt vabaneda klišeelik kest tugevalt ülemitelogiseeritud kunsti jutustustest, mida nõukogude perioodi lõpus eelnevale vastandamise tuhinas hakati looma siis muidugi lääne avangardi mudelite järgi. Eesti teise maailmasõjajärgse kunstilugu alustatakse tavaliselt kanoonilises sotsrealismi-ist, kui nullpunktist edasist kunstiajalugu vaadeldakse ja hinnatakse sellest nullpunktist eemaldumise kaudu. Nii liigutakse algul vaikselt tagasi minevikku Eesti vabariigi aega ballaslike maaliliste väärtuste poole, mille seisama pealesunnitud sotsrealismi nõue oli katkestanud ning läbi Lääne sajandialguse kunstivoolude mõjutuste umbes 70.-teks aastateks kaasaegse lääne neoavangardi aega, mida siingi omaks taheti tunnistada. Sellel näitusel kanoonilisi sotsrealism ei näe. Esiteks andis hiljuti sotsialistlikust kunstist põhjaliku ülevaate Tartu kunstimuuseum ja teiseks rõhutab kuraator oma valikuga. Sotsrealism on Eesti kunsti kontekstis võõras täiesti meelevaldne nähtus, mis siinsete kunsti traditsioonidega ei haakunud ja sügavamaid jälgi kahe jätnud. Seetõttu algabki ülevaade just Pallase järel impressionistliku traditsioonis sündinud maheda, leebelt ilusa lüürilise eesti maali meinstreimiga mida võib näha muuseumis Köleri saalis. Rüütelkonna hoone ampilaadi esimene saal pühendatud varasele ja kohati siiski veel valitseva ideoloogiaga flirtivale modernismile. Märksõnadeks usk tulevikku, kosmoseutoopia ja teaduse tehnikarevolutsioon, vormilistiks uuendusteks niinimetatud karm stiil ja kujundideformatsioon. Säravamateks esindajateks Lepo Mikko Koja Henn Roode. Järgneb väike kunstnike Esscapistliku oma ruumi tähistava abstraktsionistlikele suundumustele pühendatud ruum, kus tooni annavad tartlased. Pääseb hüppega 80.-te aastate müütides toituvale ja punkkultuurist inspiratsiooni ammutavale, agressiivsele, transa avangardile mille vaimset õhkkonda kirjeldab Sirje Helme näituse seinatekstis sõnaga süsteeria. Järgmine saal on pühendatud Eesti kunsti kõige avangardsemaks peetud ja seetõttu ka kahtlemata kõige müütilisemale perioodile siis 60.-te 70.-te aastate popkultuuri heiastustel eesti kunstis mida siin tähistavad eelkõige rühmitused visaride supp, lisaks radikaalsed eliidset, minimalistlikud graafilised lehed, Jüri Okase ning Raul meelilt. Siis on eraldi teematoas vaadeldud kunstnikesse reaalseid nägemusi Eesti kunstis ja lõpuks seitsmekümnendatel aastatel hüperrealismi nime ajal tekkinud uusrealismi, mis elab edasi tänagi, siis verinoorte maalijate loomingus, olles motiivi valikult tugevalt lähenenud kitšile Iga ruum on loodud ilusaks tervikuks hoolimata sellest, et alates 60.-test aastatest teeb eesti kunst läbi mõneti sarnased arengud nagu sajandi alguses. See on ka teataval määral niinimetatud kiirendatud areng erinevate süsteemide viiside, vahendite läbimängimine ja kokku kuhjamine sageli suisa ühe teose piirides. Kunst on siin olnud ühtaegu nostalgiline, otsides eeskuju minevikust, eelkõige erinevate sajandi alguse modernistid tõekspidamistest lähtudes seal ka Lääne uusimatest kunstivooludest. Sageli võib näha ratsionaalset ja romantilist lähenemist ühel pildil illusianistlike ja maalilisi pindu läbimas teineteist nostalgiat diafuturismi subjektiivsest, neutraalsust. Rõhuasetused sõltuvad eelkõige eksponeerimise printsiipidest. Ülesehituselt on siin esitatu põhimõtteliselt traditsiooniline hitile näitus, mis sedapuhku tuli üsna maalikeskne, seda osalt piiratud tingimuste ja ekspositsioonipinnanappuse tõttu, kuid osalt teadliku kontseptuaalse valikuna. Viidates kuni 90.-te aastateni meie kunstikultuuri maalikesksusele. Igatahes tasuks kunstijutustus läbi lugeda. Näitus jääb lahti 28. septembrini. Saate teine teema on pühendatud juubilarile. Juba kümnendat korda avati Pärnus rahvusvaheline aktinäitus mees ja naine. Seekordne teema alasti jumala ees, esmapilgul varasemate aastate selgelt provotseerimist taotlustega nimetuste nagu mees ja mees või elu ja surm kõrval üsna taltsalt aga on tegelikult seda tähenduslikum ja mitmetasandilisemalt Vastuvõtu võimaldav näituse kuraatoriks nimekas Londoni kriitik ja suure üldistusvõimega kunstispetsialiste Edward Liussismit kelle pisteline viibimine Pärnus viimaste aastate jooksul on lisanud suvepealinna Lägi pisut kunstimetropoli, glamuuri ja sära. Staar kunstnike kontsentratsioon sellise suhteliselt väikese näituse peale on märkimisväärne. Võtkem kasvõi siin retoorilisi küsimusi õhku paiskava eneseiroonilise tööga. Kui naised juhiksid maailma, esineb feministlikke kunstnikke esimesse ringi kuulunud džuudishikaago kelle nimest ei ole saanud ühegi tõsiseltvõetavamad kunstiajalugu kirjutades üle ega ümber. Kahtlemata orienteerub Edward Lucie-Smith Lääne kaasaegse kunstisuundumustes hästi vähemalt mainstream liikumistes. See põhjendab ka tema soovi isiklikult just religioosse alatooniga näituse kuraatoriks hakata. Ühelt poolt haakub see suurepäraselt juba mõnda aega Lääne kunstimetropolis kuraatorite huviorbiidi stiirleva kolmanda maailma religiooni keskse ehedusega, millega lääs rahuldab oma eksootika vajadusi. Üsna palju, muide, ongi väljas tõsi loodus rahvastaja jumala vaheliste suhtlemise rituaalidest. Teisalt võimalik, võtab religiooni teema vaat sissevaadet ka läänemaailmas tekkinud konfliktsete situatsioonidele. Arhetüüp, sest läänekristlikust mõtteviisist tekkivate painete nähtavaks tegemine ja Sublimatiivne läbimängimine kunstis on veel täiesti pooleliolev protsess. Jutud on alles alateadvuse esimeste kihtideni. Arvata, et sellest võib kujuneda üks olulisemaid probleeme, mis kaasaegses kunstis ikka ja jälle käsitlemist leiab. Kristlik taust on üsna ilmselt üks meie ajab ainete põhipõhjusi, tekitades vastuolusid uues süsteemis toimiva maailma ja minevikust pärandiks saadud kristliku moraaliõpetuse vahel. Üsna etteaimatavad näitusele hulk töid, kus harrastele kristliku kunsti klišee motiividele pakub kontrasti mõni kaasajal põhilisi moraali konflikte tekitanud nähtus olgu siis tegu pornoga Andro küünide, homoerootika, invaesteetika või laibateemaga tulevad need nähtused haka õrnalt sageli ülimas esteetika loori mähituna justkui rõhutades, et tegu on tundliku teemaga, mis jõhkramas vormistuses võiks tekitada liialt suuri häireid astavatus. Nüüd aga mõnest kunstnikust lähemalt. Briti kunstnikult liivakstafilt on näituse fotod tema enda viimase viie aasta jooksul isiklike jooniste järgi tätoveeritud kehast. Mustreid on ta laenanud erinevate kultuuride sümbolite hulgast. Enamus neist universaalsed geomeetrilised kujundid, ringid, ruudud kolmnurgad, millel on oma tähendus pea, iga religiooni sümbolitest. Makstav on ohverdanud oma kehakunstile kasutades seda meediumi lõuendina, mille abil saada ühendust spirituaalse maailmaga. Taani kunstnik Michael Kiium, keda konservatiivsematel ringkondades tehakse eelkõige šokitaktika kasutamise tõttu urgitseb üsna pessimistlikult inimpsüühikas laseb kõik allasurutud pained välja nagu džinni pudelist. Tema maalide tegelasteks on kummaliste peente jäsemetega vormitu kehaga, inetu tud, loomanäolised, lootuse kaotanud inimesed. Tähistades olemise seda poolt, mida reeglina soovitakse ignoreerida. Sarnases võtmes töötab ka prantsuse maalija žanrostan kes kuni 60.-te aastateni töötas abstraktses võtmes kuid loob nüüd ekspressiivseid maale inimfiguuridest. Näitusel mees ja naine on võinud teda näha varemgi. Nagu kvium kujutabki, rastan grotesksed võtmes inimesi, üksindus ängistavas õhkkonnas, rõhutades mandumist ja lootusetuse tunnet. Tema kolmik Maal umbtee kuulub nüüdsest Pärnu uue kunstimuuseumi kogusse. Ivan pinkava Tšehhi fotograaf aastate jooksul töötanud välja oma mõne ristliku dekadentlik esteetilise vormi mustvalgetel fotodel näeb tumedal taustal tänapäevased, vaevatud olekuga androgüünset pisut narkarliku välimusega inimesi keda esitatakse kas kreeka, mütoloogiliste olendite või piiblitegelaste rollides justkui tänaseid märtrid õrnu, kuid samas enesekindlaid ühtviisi päevaseid kurjast vaevatud, kes selles konfliktsus olekus on mõnes mõttes ääretult kaunid. Erinevates tetraalsetes poosides. Inimesed selles tühjuse vaikuse atmosfääris mõjuvad siiski kuidagi pahaendeliselt. USA fotograafi seol Peeter Vitkini töid seostatud pornograafiaga kui nad tänaseks suuresti ületatud seksi tabud on kandunud surmaga seotu juurde, mis sageli tekitavad kõige suuremaid moraalseid dilemmasid. Bikini fotod on täis visuaalseid paradokse. Ta pildistab laipu sättides neist sageli äärmiselt esteetilisi kompositsioone. Nagu seegi töökorpus meedias, mis väljas Pärnus. See foto kujutab mehe ära lõigatud alakeha mis on korraga nii tülgastav, kuid külgetõmbav. Tema fotod sünnivad elu ja surmavahelises ruumis. Esteetika ja eetika tõukumis väljas. Esteetika ja eetika konfliktid lähenemisega mängivast näituse alasti, jumala ees põhikoeks. Näitus Chaplini keskuses avatud iga päev üheksast üheksani kuni suve lõpuni. Vaal galeriis on väljas kunsti ja muusika ühisruumis toimetava Andres lao kureeritud maskuliinsus maailmaga kokkukuuluvale menud Powerile tema pealkirjaga näitus, alusioonid jõule väljas sinivalge politseimasin igikestva funki, esteetika, ajastu relvad ja justkui ulmefilmide julmadele koletistele kuuluvad asteldega kookonid ning soomuskestad. Mis võikad ilusad. Kummalisel kombel ongi just ilu mõiste see, mis näitas kõige paremini, kirjeldab julgesid otseselt tegijate teadlikku irooniat välja lugeda, kuid need mitte. Funktsioneerivad Miklilised läikivad kastreeritud relvad tähistavad sellesama jõu ja võimu maailma puudumist millele näituse pealkirjas vihjatakse. Need on mõneti nagu vanad käsitsi jahvatavad kohvimasinad, mis tänastes köökides täidavad pelgalt dekoratiivvormide aset. Tapa tehnika, noorte metallikunstnike, Bruno Lillemetsa, Argo Männiku, Tõnis Bergi ja Risto Tali puudutusest muutunutest eetiliseks vormiks. Meeskunstnike Ekspressiooni väljenduseks. Need pole mitte niivõrd objektid, mis pakuvad jõu allusioone, kuivõrd esteetika abil jõuetuks tehtud võimu atribuudid mis enam õieti kedagi ei hirmuta ja kuuluvad eelkõige kaunite kunstide tähendusvälja üsna lihtsalt ja otseselt. Eelkõige ongi see mäng vormiga vormiga, mis laenatud moodsate relvadest eetikast koos funktsiooniga tähendustest tühjaks paraku imetud meedia praegune lemmikteema sõjatehnika on siin välja kistud selle harilikust tähendus kontekstist ja asetatud niinimetatud ilusasse pildi maailma, kus see võtab dekoret, tiivseid, edevaid poose. Paradoksaalselt mõjub näituse kontekstis hoopis ähvardavamalt üks nimetu, kuid poolkriminaalse looga seotud eksponaat postamendil sisult täiesti süütu objekt. Ilmselt osa veepumbast paari nädala taguse politsei saate meediastaar. Nimed leidsid kunstitudengid selle ilusa ovaalse vormiga kompaktse raudeseme Eesti kunstiakadeemia keldrist. Et kõrvalseisjad nägid selle kujusse sarnasusi. Lõhkekehaga kutsuti välja päästemeeskond ja pommirühm, mis muidugi objekti mõningase takseerimise järel täiesti süütuks tunnistasid. Nagu politseisaate reporter oma tavapärasel iroonilisel toonil ennustes ongi asi leidnud tee näitusesaali simuleerides liivakujutiste vahel ohtlikku objekti ja mängides inimeste alateadlikke paineid arvestades üsna usutavalt ähvardamis mängu. Vast kõige loetavamat sõnumit esitab näitusel siiski lihtne sinivalge politseiauto märk, mis sümboliseerib tõelist võimu kõigi selle poolt tekitatud hirmude ja painetega. Sest olgem ausad, Me elame politseiriigis ja politsei sisendas sageli mitte turvatunnet vaid esindab võimu kõige esmasel tasandil sellist võimu, mille rataste vahele võib jääda igaüks, näiteks liiklejana teed vales kohas ületades. Erinevalt relvadest ei suuda korrakaitseametimasina taga tajutavat võimu küsimusi ka kunstigalerii keskkond lõpuni ära mahendada. Lõpetuseks lühidalt mõned uudised. Juuni alguse suurimaks sündmuseks on kahtlemata olnud Eesti kunstiakadeemia üliõpilaste lõpetamise trall. Ülemajaline näitus Rotermanni soolalaos on küll juba suletud. Tallinna linnagaleriis on selle pühapäevani võimalik näha Eesti kunstiakadeemia fotoosakonna värskelt magistrikraadi omandanud kunstnike näitust. Maa mama Pealkiri viitamas tiitlile Master of Arts. Tähelepanu väärib üritus juba pelgalt seetõttu, et tegu on tõesti esimeste fotograaf, ahven, magistrit ega Eestis üldse. Selles lennus on need neli. Teine Sparkas on oma magistritööna esitanud poeetilise sarja eesti naiste portreedest kus tähenduslike detailide kõrval määrab pildi meeleolu suuresti välismaailmast akna kaudu pildiruumi tulvavalgus. Henry Timusk vaatleb oma fotosarjaga kontrastsed linnamaastiku Tallinna arhitektuurikoha ja ajasuhteid. Kadri Kaldaru lõputööks on René realistlik seavideo, mis jagatud kolmeks luubiks. Üks dokumenteerib ettevalmistustöid ja seatapmist, teine on visuaalselt ristimisloole, vihjab nülgimise stseen. Ja kolmandas on filmitud seda, mida lihaga hiljem teha makse. Hiinasiibi videoinstallatsioon, kompromiss välistatud. Jätkab psühhoanalüütiliseks kursse. Seekord esitab ta sürrealistlikke lugusid Eesti ajaloost, lavastades grotesksed absurdseid narr Tiive konkreetsete inimeste saatusest. Muide, Tartu kõrgema kunstikooli lõputöid saab kuni juuli alguseni näha siis Tartu kunstimajas ja Tartu kunstimuuseumis. Teine uudis puudutab eelmises kunstijaamade saates käsitletud näitust, tähendab teisson, kohanemine läti nüüdiskunst täna. Nimelt otsustasid noored läti kunstnikud teha žesti kinkida pea kogu näituse ekspositsioon Eesti kunstimuuseumile pöörates sellega tähelepanu kaasaegse kunsti probleemsele staatusele Lätis, kus ühiskonna suhtumise tõttu ei ole noortel kunstnikel peab mingisugust võimalust oma töid eksponeerida. Läti kinkeaktile on üsna määrav roll ka meie tulevase kunstimuuseumi arengute suunamisel näidates, et muuseumi üheks funktsiooniks saab olema kindlasti Ida-Euroopa kaasaegse kunsti eksponeerimine, mis võimaldab meil ka kunstimetropoli teoks nähtavaks saada ja nii lõpuks oma provintsikompleksist igaveseks loobuda. Lõpetuseks tuletan meelde, et on alanud Veneetsia biennaal. Nagu kunstijaamade saates mitmeid kordi mainitud, esindab Eestit sel suvel Itaalias kunstifestivalil Johnsmilt ehk kunstnik Kaido Ole ja Marko Mäetamme. Paarisrakend. Aeg jälle kokkuvõtet teha. Seekord tuli juttu Eesti kunstimuuseumi suvisest püsiekspositsioonist rüütelkonna hoones. Eesti teemsemad kunsti esitav näitus, paratamatus elada ühel ajal, eesti kunst pärast teist maailmasõda on lahti 28. septembrini. Pärnu uue kunsti Muuseumis Chaplini keskuses on avatud 10. rahvusvaheline näitus sarjast mees ja naine. Teemaks seekord alasti jumala ees vaatoriks Edward Liussismik Londonist. Näitus on mõneti painav otsesest blogis kaasaegse lääne kunsti pea laval toimuvaga ja seetõttu kõnekas ka eelkõige globaalses mõttes. Lahti jääb see 31. augustini. Vaal galeriis on aga meeste mängude aeg estetiseeritud võimu atribuudid on selles karges keskkonnas väljas 21. juunini. Seniks kõike head. Stuudios oli Kädi Talvoja.