Tere, muusikahuvilised Valner on valmis täna siin muusika oma eesti poisilt, see on eurovisioonil käinud ja seega pisut maa ilmagi näinud. Vaiko Eplik. Kui te kuulate sel nädalal raadio kahte ka laiemalt kui ainult praegu, siis olete juba ilmselt aru saanud Eplikku ja eliidi plaat, üks väljaandja, Epliku enda kodukootud uus leibel. Mortimer Snerd on sel nädalal r kahes kõige olulisem plaat. Epliku eliit. Ta oli lisaks eelmise nädala Postimehe nädala plaat, sellest kirjutas suurelt Ekspress ja see on üldse üks selle aasta Eesti olulisemaid plaat, et miks ma sellest muidu siingi räägin. Kuna välismaal ilmub ka teatavasti palju huvitavat muusikat, siis sellesse rubriiki siin ei valima kaugeltki iga nädal eestiplaat. Sellega peab see eesti plaat kannatama välja konkurentsi kogu maailma muusikaga, kuigi seal muidugi kõlab liiga suurejooneliselt. Mina mängin alustuseks lõpuloo, mis minu arust on albumi kõige lahedam lugu. Pidu saab otsa Vaiko Epliku ja Liisi plaadilt üks sõnade viis, Vaiko Eplik, eriti superpeod, Räkk, see on kusjuures jube imelik, et enamus muusikakriitikuid ja mängijaid ja muusikafanaatikuid seda lugu ei märka. Olen tähele pannud, et ta meeldib peale minuga näiteks Raul saaremetsale. Need vähesed mu tuttavatest ja nendest, keda kuskilt lugeda kuulda on, on öelnud näiteks, et see on tavaline seitsmekümnendad aplifting popp isegi kui ta seda on, oleks ta seda ülivõrdes. Aga selles on siiski fooling ruumi ja sellist universaalselt geniaalset poppi, mis ulatub pigem üle ajastute ja üle maakera ja ülemuusika ja üležanride ja vabsee üle prahi. Kui see laul lauluhääl või p või viis, mis iganes ei nakata, siis mul on kahju. Ma võiks terve veerand tundi sellest loost rääkida. Ma kiitsin seda ka reedel Krahlis ühel André Ground muusikapeol näkku ülistades Vaiko Eplikule ja et ma Leilaks ei läheks, lisasin mulle kosk. Üldse ei meeldi kosk sel plaadil. Muide, raadio kahe nädala playlisti lugu on muide kaver jäääärest. Mul ei ole seejuures jääääre ega jätkuvalt ka Epliku ja eliidi plaadi vastu midagi, aga ei meeldi sele Tõnson, see on tavaline kidra trummikombo mis nullib Epliku hea vokaali ja vinge sündi. Üldiselt see on ju, eks ole, Epliku esimene sooloplaat pärast kolme oliivi Claire's Birthday albumit ja pärast ühte koera. Teisest küljest on see olematu bändi eliit esimene album, eliit võib-olla Epliku enda sõnul mis iganes juhusliku seltskonna albumi nimi teada on, et tuvastada on ka Aapo Ilvese eliit. Kolmandast küljest läheneb Eplik asjale üldse uut. Moodi öeldes, et jäikade bändide aeg vähemalt tema jaoks on ümber, et tuleb seltskond, kuja mängib live'is improt või teeb keegi plaadi ja kutsub sinna sõpru, külalisi. Kumbki lähenemine ei ole muusikas uus, aga Eplikku, kui nüüd võib juba öelda, et vana rokkbändide mehe jaoks on see suhtumine mõnusalt uus. Tuleb lugu nimega meteoor. See on meteoor ja selline kerge kuulbriis poproge meenutab mulle prantsuse eri või game ellu jõud või ka M 80 kolme teades, millega see lugu on tehtud, vanad pillid, kodused tingimused, ei kõla see üldse halvas mõttes põlve otsas nokitamisena, vaid teadlikult natuke rämps kõlaga tehtud ja samas hoolikalt produtseeritud loona. Natuke võib-olla sellest, mis eliit on live is. Tavaliselt lisanduvad Eplikule soliitia Jaan Pehk, ehk siis lisaks Eplikule teisedki Eesti tänapäevase muusika huvitavamad kujud ja nad teevad kaasa ka plaadil. Trumme on lives mänginud ka Raul Saaremets Raadio kahe eetrisse meenub Epliku eliidi seitsmeosaline suurteos, maailma loomine, improvisatsiooniline ja väga mitmepalgeline hullus. Maa ei ole eliidi live palju kuulnud, aga tundub, et see plaat nimega üks on nende kõrval klassikaline popalbum, kus on hitt. Ja on ka täitematerjali kolme nelja millised lood igal juhul korraliku struktuuriga ja kaasalaulmis refräänidega lood mis ühest küljest kasvavad välja eesti vana biitmuusikatraditsioonidest, iseasi, mis traditsioonid need ikka on, mis on tulnud lääne poolt tegelikult ja ja üldsegi, traditsioonid ja žanrimääratlused siin plaadil on ju kohe tunda, et see on lahtise käega ja lahtise peaga tehtud rõõmus plaat siin ei ole mingit pingutust ja isegi kui siin mõni asi on nihu võib seda võtta muigega ja kuulata huumorit ja musitseerimis rõõmu. Kuigi mulle endale meeldivad siin plaadil rohkem vale progetamised nagu lühidalt supernoova vahest võib petlikult sinise meeleoluga noppima ettekujutuse vilju. Paranoiapuudel mängin ära ühe kahest plaadi kohustuslikust loost. Üks neist on pihtas põhjas, mis on midagi, on anduri kuuliminekuga, kidra, popi kanti. Teine on samal ajal vee all. See tuleb. Ma ei ole originaalne, kui ma ütlen, et selles loos ja mitte ainult selles loos meenutab Epliku vokaal Jaak Joalat ja see on päris lahe, et meil on jälle selline avara lahti suugaja täie kõriga laulja paljud eesti bändide lauljad, pihki õgisevad või ümisevad ja mõnel puhul ta end ka õigustab, aga Epliku laul lööb lapiti seinale. Seal on lihtsalt niivõrd võimad. Samas mängulisem, isegi kui Joalal. Mis siin plaadil veel on? Pedaja Aapo Ilvese suurepäraste sõnadega. Pedenalisin on, ma leian, vaimukas ja sõbralik, homoteema ei pea ju valus olema, nad on enamasti kenad inimesed ja põhimõtteliselt on mõiste vedega vist natuke nihkunud, nii et kui asja huumoriga võtta, kordan see plaat on humoorikas, tervenisti, aga see plaat ei ole nali, see ei ole naljamuusika. Oni, okei, ja see Pedajas, pump kuju võtab, see väike vemmalvärss selles loos on vapustav. Ja muidugi on abiks Pehk, Evelin Pang ja ilves ise, vokaalpartiid on vägevalt crazy, aga seda lugu siin ei mängi, sest kahjuks kõiki lugusid selleks veerand tundi ei mahuta. Kokkuvõttes ütlengi, et jumala hea plaat, kuradi palju vaba loovus, isegi kui siin on Stampe, mida siin on ja mitte vähe, lööb Eplik neile vaba loovuse raske nuiaga tugeva templi pähe. Lõpetuseks boonust Räkk õhmavid koos Salistiga kerget hingamist teilegi lugupeetud muusikahullud. Pöördumatu õnn. Tuul puhub läbi libedalt, kui ma nuuskan, sülita välja sõra, mis kurku venestus, imela asine laulu segavdati, köhin röga kurgust minema. Nüüd nad võivad tulla. Nüüd nad nüüd nad nüüd nad võivad tulla tegeleda ja neid veel suure vaadata, kuid ma tunnen saabujad, kuidas saabub süda, on. Arva ära, mis sealt paistis, viieks vaatan ainult, et kas instrumendi või sul ei ole midagi, k lausa laev juhusele. Kui see on su esimene kaar, sa kindlasti tunned ära kõhus, kuidagi veider on, naised vahest ajavad sassi, mõtlevad veel veel olla. Arvad, et ma ei julge teha kõike vaade sellele, et ja iga kord on põnev nagu teeks mingeid koerustükke sümbolitest rääkides taastav nagu koer enim asjad valimisele. Mõni punnitab WC-d meeles teedeelede salamaantee. Mõni paneb eema, mõni ootab keelelaadi juhendaks, mõnede kuningalt, mõni lihtsalt ei tunneta. Avarad, ei pea poodi.