Raadio kaks paeva kord tabas ansambli Kaari kants eile pärastlõunal, kui nad ühe Tallinnas antud erapeo sound checki olid lõpetamas ja meie vestluskaaslaseks oli ansambli solist ääretult veetlev Niina thrsson ning juttu tegime väga erinevatest asjadest. Alustasime ninaga jutuajamist sellest, et et hoolimata tihedast ajagraafikust õnnestus ansamblil Tallinnasse ka mahti tulla leida aega selleks ning minu esimene küsimus puudutas just praegust ajahetke ansambli jaoks, mis peaks ju tähendama seda, et kõikidel on käed ja jalad täis. Tõesti oleme läbi terve märtsikuu turneel olnud Rootsis Skandinaaviasse, esimesest kuupäevast me seda alustasime ja ja peaksime ratastel olema ka aprillis, siis terve suvi järgi kuni oktoobrini välja. Nii palju on praeguseks hetkeks Kaardi kantsi tuuritamise plaanidest teada. Kaardi kants on tegutsenud juba alates 1992.-st aastast. Mis teile jätkamiseks indu annab? Isegi raske öelda, arvan, et iga album, mille teene on mingil viisil oodatud ja, ja seda vajatakse meile, tundub, et suudame teha head muusikat ja meil on endiselt lõbus seda muusikat teha. Lisaks kõigele oleme jäänud sõpradeks. Nii et ansambli liikmed pole üksnes nägudest väsinud ja motivatsiooni leidmine kaadigantsile pole mingisugune probleem. Ei, meil pole see probleemiks olnud, tõesti, võtame aeg-ajalt puhkust, seda on igaühele vaja. Pealegi on meil ju perekonnad. Kui jälle salvestamiseks stuudios kohtume, Pole motivatsiooni raske leida, saame kenasti hakkama. Vastupidiselt mõnedele teistele, kelle jaoks asi end ehk näiteks 10 aastaga ammendab. Aga siiski. Igal bändil on tõusud ja mõõnad. Mis on kaardikantsi jaoks? Karjääri kõige keerulisem periood olnud. Meie jaoks saabus raske hetk 1998. aastal, kui me olime lihtsalt ületöötanud. Me ei nautinud enam seda, mida tegime. Sest kõik, mis meil tol hetkel elus oli, oli ainult töö ja töö. Siis võtsime kaheks aastaks aja maha, muutsime suhtumist, me ei teinud enam kõike ise, tõsi, me oleme ka tänasel päeval kõvasti vaeva, kuid toonane periood oli ka täiesti hullumeelne. Praegu üritame asjadega normaalselt tegeleda. Mida tähendab? Tänaseks päevaks on samm plikaadigantse jaoks sõna populaarsus? Te olete tõestanud end rohkem kui küll rohkem kui tarvis, on populaarsus teie jaoks oluline. Populaarsus pole meile tähtsuse järjekorras kindlasti esimene, see pole sport ja populaarsusega ei saa kõike mõõta. Loomulikult tahame müüa plaate nii palju kui võimalik. Soovime, et meie muusika läheks korda võimalikult paljudele inimestele. Mulle meeldib aga see, mille oleme 15 aastaga rahulikult üles ehitanud. Kindlasti populaarsus mingis mõttes neile korda läheb, aga, aga hoopis tähtsam on eksisteerida pikka aega, kui pidevalt mingeid eesmärke ja sihte püstitada ja neid püüda. Pärast kõiki neid aastaid nina. Kas te fännikirju loete veel? Ei, mina kindlasti mitte ja ausalt öeldes on fännikirju pärast interneti võidukäiku ja veebimajandust ka kõvasti vähemaks jäänud. Meie veebilehel ma eriti ei käi, inimeste sõnumit on aja möödudes üsna samasuguseks jäänud. Ja pealegi oleme bändisiseselt rollid ära jaganud ja meie basskitarrist Magnus tegeleb põhiliselt veebiasjadega. Sein on temaga inimene, kes fännikirju loeb. Ansambel Khani Kansson, Rootsi bänd tähendab see, et põhiline tagasiside teile samuti Rootsist või, või Skandinaaviast üldse. Kodulehekülje andmetele tuginedes on meil fänne üle maailma, kus igatahes inimesed popmuusikat kuulavad, seal on ka meil austajaid aga niivõrd, et kuivõrd me asume Skandinaavias ja töötame põhiliselt Euroopas, siis enamus fänne on kindlasti tagant. Aga neid on palju ka Lõuna-Ameerikas, Ameerika Ühendriikides ja Austraalias näiteks. Kriitikud on juhtinud tähelepanu sellele, et kaadigantsi viimased plaadid kõlavad hoopis kurvem ana kui varasemad. On see juhuslik või taotluslik? Meie helipilt ja kõla pole kunagi juhuslik, see ongi alati nii mõeldud. Teame täpselt, millist muusikat tahame teha. Ja vastus ses mõttes on lihtne. Selline stiil, ehk siis kurvem olek nii-öelda sobib meile täna paremini. Sel moel oleme loomulikumad. Tõesti, mõnedele meeldis see aeg, kui me alustasime rohkem, mõistan seda ja tunnistan, et oleme muutunud. Aga me võtame selle riski, et. Et võime inimestele ka vähem meeldida aga meile on oluline ikkagi teha esimeses järjekorras muusikat, mis meile endale meeldiks ja, ja väga korda läheks. 15 aastat on päris pikk aeg ühele bändile ja kaardi kontsi jaoks on olnud alati tähtis inimestele läbi laulude midagi öelda. Kas mõtet otsa ei saa ja ja enesekordamise ohtude kogenud pole? Aeg-ajalt võib tõesti väga suuri raskusi sõnade kirjutamisega olla lausa põrgu, aga alati on õhus midagi uut. Ka uus muusika inspireerib meid uusi laulusõnu välja mõtlema ja ma ei karda inimestele ühest ja samast asjast rääkimist ikka uuesti ja uuesti. Olen kõik need aastad laulnud inimestevahelistest suhetest ja ja jätkan ilmselt samas vaimus. Sellest saab aga väga erineval moel rääkida, nii et vana teema juurde uuesti pöördumine mind ei hirmuta. Ja enne kui uuesti Kaardi kantsi muusikat kuulama ja veel üks küsimus, Niina pärslane. Just ansambli Kaardi kants kõige värskema plaadilüürika kohta. Kõige värskema plaadi jaoks sõnu kirjutades oli üks mõte. Olla vähem täiskasvanulik, tahtsin pigem vihane kui kurb olla vähem ratsionaalne. Rohkem arust ära nagu teismeline. Ma ei tahtnud õpetada maailma, kuidas oleks õige? Tahtsin öelda, kuidas mina teen, jah, ma tean, et see, kuidas mina teen kindlasti õige.