Kunstijaamade stuudios on Anu Allas koos teatrilavastuste, kontsertide ja igat liiki meelelahutusega pealinnast välja kolinud. Suvine kunstielu hakkab vaikselt otsi kokku tõmbama augustikuu vaikuses rahulikumaid jalal hoidlikumaid farme ning paistab end koguvat uueks hooajaks. Tagasi jõutud videoinstallatsiooni ja tegevuskunsti sündmuselt. Moonisaarel mõte ja keskkonnakunste talgutelt maastas läbitud paide Performance festival, aeg, ruum, liikumine. Oma jälje Sagadi mõisa ümbrusse on jätnud rahvusvaheline puuseumpaasium ning lõppenud Pärnu skulptuuri päevad. Suvepealinnas on veel augusti lõpuni avatud aktinäitus mees ja naine alasti jumala ees uue kunsti muuseumis. Viimaseid päevi ka skulptuurinäitus valu Pärnu kontserdimajas. Linnagaleriis. Mäestu kunstimuuseumis saab kuni selle pühapäevani vaadata Liilesbergija tema õpilaste teoseid. Ning Rakvere Kesklinna galeriis on jõudnud aafrika arhailised puuskulptuurid. Tundub, et sellele suvel laiali laotunud liikuvale lehvitavale kunstile tasakaalustamiseks on vastu sügist Tallinna pärnassile tõusnud peaaegu ühise rindena. Vähem või rohkem traditsiooniline maalikunst. Seitsmenda septembrini on Tallinna kunstihoones avatud Enn Põldroosi 70.-le juubelile pühendatud näitus. Edevuse laat. Augusti lõpuni kuu galeriis väljas Alice Kasemaalid. Sealsamas kõrval Vabaduse väljakul G-galeriis. 23. augustil veel viimast päeva Lola Liivati, samuti juubelinäitus pühendumised ning galeriis septembri esimese nädala lõpuni Tartu noore maalija ja graafiku Külli suitsunäitus. Me saame su kätte. Maalikunstnike liit on saatnud ühe siirde nii-öelda keskusest välja ning avanud Viljandi linnagaleriis näituse Lõuna-Eesti maastikud. Järjekordse osa maalikunstnike liidu aastanäitustesarjast. Rüütelkonna hoones Toompeal saab veel septembri lõpuni vaadata kunstimuuseumi suveekspositsiooni paratamatus elada ühel ajal. Sellist maalikunsti ülekaalu näitusepildis ei mäleta juba tükk aega. Muidugi ei pruugi sama vahendi või tehnika kasutamine veel mingile sügavamale ühisosale viidata. Lõpuks maalitakse ju erinevalt ning erinevaid asju. Kõiki pilte ei saa samamoodi vaadata ega loonud ka kuidagi sarnaseid tähendusi. Ometi ärgitab praegune olukord paratamatult ütlema midagi maalikunsti või vähemalt eesti maalipositsiooni kohta tervikuna. Eelmisele kümnendil hoogsalt eesti kunsti tunginud uued tehnoloogilised vahendid, leid traditsioonilisemat tehnikat oli justkui hetkeks jalad alt pea segamini. Vahendi või keeleküsimus muutus äkki kohutavalt ebaproportsionaalselt oluliseks. Kõlas isegi arvamusi, et kas foto-video- ja arvutikunstiajastul maalile üldse kohta on. Ja kus see koht siis on? Kuidas peaks edasi elama traditsiooniline stampgraafika digitaalsete manipulatsioonide kõrval. Või mis saab skulptuurist, kui nüüd on olemas installatsioonid? Kas kõik seguneb, sulandub ja tekib mingi uus ja ühine kunstivorm? Õigupoolest on maalikunsti selliseid identiteedi vaevad vähemalt alates fotograafia leiutamise eest aeg-ajalt ikka tabanud. Nagu näha, pole ükski uus vahend, aga tehnoloogia siiski nii murranguline, kui see esmapilgul paistab. Kuigi iga uue tulek teravdatud muidugi varasemate tehnikate suhetama traditsiooniga. Vahepeal tundus, et pole üldse võimalik maalida või maale vaadata ilma olgu siis iroonilist, küüniliste või lihtsalt ebaolevate viidete maali suurele ajaloole ilma äärmise teadlikkuseta, et kõik pildid on tegelikult juba ära maalitud ning ainus, mida saab teha, on valida nende hulgast varasemate osadeks lahti võtta, uutmoodi kokku panna ning kommenteerida. Küsimusi maalija muu traditsioonilise kunstiolemise võimalikkusest esitatakse aeg-ajalt siiani. Aga üldiselt tundub, et olukord hakkab rahulikumaks muutuma. Kas või vaadates kunstiakadeemia lõpetajaid või alles tudengeid. Päevasel ajal toimunud nii siinse kui lähinaabrite päris noore kunsti näitusi. Seal põlvkond, kellel on olnud täiesti vabad käed, valida ükskõik milline uutest tehnoloogiatest. Ning ometi paistab just nende puhul erinevate tehnikate tähtsuse tähendus pigem tasakaalustavat ning 90.-te aastate video- ja arvutikunstivaimustus vähenevat. Uued tehnoloogiad on võtnud sisse oma auga välja teenitud koha varasemate kõrval kuid kaotanud teatava ülalt alla vaatava positsiooni. Küll võib ehk mingi erinevus võrreldes varasemate põlvkondade tekkida sellest, et nooremate kunstnike jänesemäärang ei tundu olevat nii selgelt seotud ühe või teise alaga. Võib mitte ainult proovida, vaid jäädagi väga teadlikult kasutama erinevaid vahendeid. Lõpuks pole kunst kunagi jagunenud ainult või esmajoones maaliks skulptuuris, graafikaks tarbekunstiks vaid täpselt sama suured olulisemadki erinevused ja sarnasused. On tekkinud vaatepunktidest küsimustest, mida sa kunsti esitab teemadest, millega tegeleb. Loomulikult ei saa mööda igatehnikani öelda isiklikust ajaloost, traditsioonist ja sellest tekkivatest tähendustest mida on tugevalt toetanud ja taastootnud nii kunstiajaloo kirjutajad, kunsti kui tihtipeale ka erinevad ideoloogiad, mis püüdnud kunsti jäneseteenistusse rakendada. Palju on räägitud sellest, kuidas nõukogude ajal oli näiteks graafikaleeriti tarbekunstil nii-öelda loogiliselt vähemtähtsatel kõrvalisematel kunstialadel palju rohkem vabadust ja liikumisruumi kui esindusfunktsiooni täitvaltel maalile skulptuurid. Kui need lõpuks praegu Tallinnas avatud näituste juurde tulla Lola Liivetega Enn Põldroosi puhul kuidagi mööda sellest, et nad mõlemad on olnud suure osa oma elust maalikunstnikud, nimelt Nõukogude Eestis. Õigupoolest ka sellest, et näed, mõlemad alustasid oma kunstniku tegevust ajal. See on siis 50.-te aastate lõpul ja 60.-te alguses. Maalikunstile oli veel justkui mingi lineaarne arengutee, läbiproovimata võimalusi, kunstiaia, lobainete radasid. Vähemalt tundub nii praegusest ajast vaadates. Nad olid jaotused ja vastandused kisuvad muidugi alati natuke kahtlaseks. Aga kui Lola Liivati Enn Põldroos juba on kord oma juubelinäitustega niimoodi kõrvuti sattunud, tekib kiusatus näha neis mitmete justkui kahte erinevat Poolast kahte erinevat kunstnikutüüpi. Selgelt oleks äärmiselt keeruline neid erinevusi kuhugi õigema parema halvema teljele paigutada. Liivat on üks järjekindlamaid abstraktsionism eesti kunstis ning seda ka ajal, mil sa järjekindlas tähendas kindlalt väljajäämist ametlikust nõukogude kunstipildist. Liivati ise on alati rõhutanud olulise murrangupunktina 1950 seitsmendat aastat ja Moskvas toimunud ülemaailmset noorsoofestivali kus ta tutvus noorte Ameerika kunstnikega, kes maalisid abstraktseks Ekspressionismiks nimetatud laadis. See tähendas täielikku loobumist kujutamisest ning keskendumist värvide joonte värvipindade rütmile, dünaamikale. Lola Liivat tänaseni, kui G-galeriis on eksponeeritud viimaste aastate maalid liikunud suhteliselt kitsastes piirides, on koorinud väga süvenenult maalikunsti üht võimalust. Põldroos esindab mitmes mõttes vastupidist kunstniku tüüpi, kuigi maaliga on lahutamatult seotud temagi. Kõlab küll natuke puiselt ja küla juubeldavalt, aga ilmselt on omajagu tõtt Põldroosi praeguse näituse koostaja Harry Liivrannalauses, et Eesti maalikunst vähemalt kuskilt 60.-te keskelt kuni 80.-te keskpaigani. Enn Põldroos on muutunud Sononüümideks. Ta kirjutab Harry Liivrändajad kunagistele kevad- ja sügisnäitustel Teppasid Põldroosipildid alati kunstihoone peasaalis silmatorkavat headel kohtadel. Niisiis oli see täiesti vastupidine positsioon kui kompromissitu Labstraktsel kunstil. Kuid kui piltidel viimased linnad maastikud tundub ideoloogilise surve järeleandmiste küsimus kuidagi taanduva TÖÖ varjuvat. Ning esile tõuseb pigem ikka mingi teoste aja välisemise väärtus. Vähemalt loole Liiveti järjekindlusest põhjalikkuses Dan Põldroos ka maalikunsti erinevate vormidega väga vabalt ja loominguliselt ümber käinud. Hinnanud erinevatest kunstivooludest, alates sellest samast abstraktsionism-ist kuni popkunsti ja hüperrealismi sünteesinud ja katsetanud ühte ja teist. Nii et kohati tundub, nagu oleks tegemist küll ühe autori loodud, kuid omavahel täiesti võõraste piltidega. Suhteliselt suure osa praegusest näitusest hõlmavad Põldroosi varasemad maalid 60.-te lõpust ja 70.-te algusest. Ning ilmselt vähemalt nooremale publikule on just see huvitavam osa. Kuigi asi võib olla ka selles, et varasemad teosed on kuidagi selgemat konkreetsemad võib-olla isegi radikaalsemad ajaline distants, pikem, nii-öelda kunstiajalooline raamistik, kandvam ja paigutamine lihtsam. Käesolevast aastast pärineb Põldroosi järjekordne pööravi katse niinimetatud arvutimaalid sageli ümber töötlusetama varasematest teostest. Siiski oma tõetera selleski, et suurem jagu pilte on juba maalitud ning peamine, mis veel teha saab on nende hulgast valida, pärasemate osadeks lahti võtta ja uutmoodi kokku panna. Ning miks mitte kasutada selleks mõnd uut tehnoloogiat, kui see on juba välja mõeldud. Alice Kask, kes eksponeerib praegu oma maale kuu galeriis on üks noorema põlvkonna huvitavamaid ja samas kuidagi raskesti tabatavamaid maalijaid. Esimesena tuleb tema tööde puhul meelde viimase aja eesti kunstis vist ennekõike Jaan Toomiku teost käsitlemiseks antud soovitus. Vait olla ja vaadata. Nendest maalidest on kuidagi ebamugav, raske ja vahel isegi tundub, et, et väga pikalt rääkida. Seda enam, et mingeid lugusid või liikumist neilt piltidelt ei leia. On figuurid enamasti peaaegu või täielikult anonüümsed. Ühelt poolt pigem varjud kui inimesed ning samas rasked ikkagi kehalised, mitte kuidagi haihtuvad või hõljuvad. Seal üritusel nagu sageli varemgi, on need mehed mees aktid suure formaadilistel lõuenditel või peaaegu pudenevatel vineertahvlitel. Nii hallid või hallikasvalged ainult panin, fragment on igaühel maalitud värviliselt ja anatoomilise täpsusega. Kellel käsi, kellel jalg, põlved, silmad, nina, suu on mees, kes hoiab käte vahel samasugust pead nagu tal enesel õlgadel. Ning hulk täpselt ühesuguseid mehi istumas üksteise kukil. Võib ju öelda, et kõike sedagi on juba tehtud ja nähtud. Kuid Alice Kase maalide puhul tekitab nende kunstiajalooline koormamine ja paralleelide otsimine pigem tõrget kui kuidagi aitab või toetab. Neis piltides on mingi rasketel aegadel üsna harvaesinev tõsidus ilma kikutava enese teadlikkuseta ning väga täpsena tunduvate, sõnade või selgituste puudumisel ei tahaks neid lihtsalt lobisemise lämmatada. Taolise keha ja lapse joonistatud päikest meenutava peaga olendid Alice Kase ja kaaslase Külli suitsumaalidel on ühelt poolt samamoodi anonüümsed ja staatilised kuid nendel on palju värvi ja nendel on nimed. Siin paistab pildil olev pigem viitena lugudele pildi taga ja ümber. Umbes nii nagu lapsele piisab krimpsu, jõukust või paarist värvile, haigust kujutlusvõime käivitamiseks. Niisiis, neile, kes sunnitud viimased augustinädalad Tallinnas veetma on avatud maale näitused kunstihoones kuu galeriis, linnagaleriis ning G-galeriis. Kel veel võimalust saab vaadata meest ja naist alasti jumala ees, Pärnu uue kunsti muuseumis ning skulptuuri Pärnu kontserdimajas. Linnagaleriis Lõuna-Eesti maastikke Viljandi linnagaleriis ning Liilesbergi koos õpilastega Viinistu kunstimuuseumis. Alates järgmise nädala kolmapäevast on Tallinnas Rotermanni soolalaos avatud näitus nimega viimane kangelane. Ning traditsioonilise maalikunstiga on seal juba ilmselt üsna vähe tegemist. Kesse kangelane on ja miks just viimane? See on aga juba uus teema. Kunstijaamade stuudios oli Anu Allas. Aitäh kuulamast ja ilusat suve lõppu ja kohtumiseni septembris. Kunstijaamad.