Tere eetris portaal tehnolooga kommentaari esitab Kristjan Port. Kas tunnete teinekord, kuidas otsustamise koorem surub turjale nagu näiteks seistes sõbraga söögikohas, suutmata otsustada, mida võtta ning küsiti seetõttu kaaslaselt, mis teda isutab. Otsustamine on raske töö ja paljude ennast ajaloos edukatena tõesti olnute sõnul ka suur kunst. Paraku ei ole kellelgi otsustamisest pääsu osakuda seda siis või mitte. Sellega seoses pööraks tänases kommentaaris tähelepanu teadlaste värskele tähelepanekule inimeste otsustusvõime ja mobiiltelefonide vahekorrast. Professor konstav, kes on ajuteaduste instituudi direktor Melbourne'is Austraalias asuvas Punboni tehnoloogiaülikoolist uuris mobiiltelefoni elektromagnetlainetuse mõju inimese neurofüsioloogilisele otsustamisprotsessile. Kes soovivad rohkem detaile, siis teadke, et uuringu tulemused publitseeritakse järgmises teadusajakirjas neurossaikolodžika. Nagu selgub, mõjutab kõrva ääres töötav mobiiltelefon otsustust tegevust pärssivalt aeglustades reaktsiooniaega. Seda nii lihtreaktsiooni osas, kus on vajab pelgalt reageerida signaalile võimalikult kiiresti nagu näiteks autojuht, kelle teele lendab ootamatu objekt ning sama hästi aeglustub ka liitreaktsioon, kus on esmalt vaja tuvastada, millega on tegemist ja seejärel teostuda õige samm. Siia leiab liiklusest arvukalt näiteid, alates rooli keeramisest paremale või vasakule kuni keerulisemate otsusteni. Uuringus osalenud 120 vabatahtlikku said nõndanimetatud pika kõne mõjutuse, see tähendab 30 minutit mobiiltelefoni signaali. Seejuures pooled uuritavad heisanud tegelikult mitte midagi, vaid neile jäeti mulje, nagu oleks kõik samasuguses olukorras. Teiste sõnadega oli tegemist tüüpilise pimetestiga, kus ühed uuritavad on teiste kontroll rühmaks. Igaks juhuks kasutati veel nõndanimetatud pesameetodit, kus kõik said mingis katsefaasis mõjutust ja teinekord olid kontroll rühmaks nii iseendale kui ka teistele. Nii võib öelda, et käesolevale katsele pole metoodiliselt suurt midagi ette heita, erinevalt paljudest teistest, mis meedias alusetud intriige külvavad. Nagu öeldud, paistab mobiiliga kõnelemisest otsuse tegemisele kahju tekkivat. Selliste otsuste puhul, kus on vaja kiirelt reageerida. Praktiliselt tähendabki see ennekõike liikluses mobiiliga vestlemist või siis otsuseid, mida peab tegema mobiiltelefonivestluse käigus. Seejuures võib liiklussituatsiooni pidada tõsisemakski tänu vahetumaleja tihti füüsilistele tagajärgedele. Aga ärge heitke meelt, kõnelemata mobiiltelefoni minema heitmisest. Nimelt paistab ka siin kehtivad vanasõna, et igal mündil on kaks külge. Nagu selgub professor Stov uuringust, mõjub mobiiltelefonist pärit elektromagnetväli hästi mälule. Õigemini mälule, mida nimetatakse lühiajaliseks ehk nõndanimetatud töö mäluks. Töömälu kasutame siis, kui peame näiteks telefoninumbri meelde jätma, enne, kui saame selle näiteks kuhugile paberile kirjutada. Katses osalenud demonstreerisid kett pärast nõndanimetatud pikka pooletunnilist kõnet jäi need numbrid paremini meelde. Praktiliselt tähendab see seda, et kui telefonikõnepartner palub teid number meelde jätta, suruge telefon vastu kõrva ja paluge tal number aeglaselt ette lugeda siis saate suurema doosi mälu, kasulikku kiirgust ja number jabki paremini meelde. Kuid selle koha peal tuleb küll tunnistada, et tegemist on hüpoteesiga ja ettevaatlikkusele kutsuka professor Stov sest täna ei oska veel keegi seletada, millisel mehhanismil kirjeldatud otsustamise venimine ja mälu parandamine baseeruvad kõrvalkommentaarina. Olgu aga öeldud, et mõne nädala eest vahendas ajakiri News sajandist uudise katsetest, kus nõrga elektrivooluga parandati inimeste mälu. See kõik osutab asjaolule, et probleemiga tegeletakse ja usutavasti saame juba aasta lõpuks teada, milliste kõnede puhul tasub mobiiltelefon kõrvast kaugemal hoida.